Minu teekond taimetoitluse juurde sai alguse juba päris tükk aega tagasi. Sain ühel hetkel lihtsalt aru, et minu jaoks on silmakirjalik teisi elusolendeid süüa, eriti kuna ma elan 21. sajandi modernses ühiskonnas ning mul on ligipääs kõikvõimalikele liha alternatiividele. Ma usun, et igal elusolendil on hing ja õigus elada, ning ma ei taha enda sisse panna surnud olendit ja tema kannatusi, eriti, kui tegu on loomaga, kes on surnud massitööstuse eesmärgil väga stressirohkes keskkonnas.
Elaks ma kuskil Siberi taigas ja peaks endale ise toitu küttima, oleks asjalood ilmselt teistmoodi.
Viimane otsustav piisk karikasse oli 2015. aasta sügise trip Hollandisse, kus taimetoitlus on viimasel ajal väga populaarseks saanud, vegerestorane on palju ning poodides taimsete valmistoitude valik suur. Tulin Hollandist tagasi ja mõistsin, et nii, nagu ma varem elasin, ei ole mu enda uskumuste jaoks õige, ja jätsin päevapealt liha, kala ja kana menüüst välja. Minu suureks üllatuseks ei olnudki see nii keeruline ning ma pole siiamaani ühtegi lihatoodet igatsenud. Vahel harva kala (Muhu juurtega neiu siiski ja suitsulesta peal üles kasvanud!), aga see läheb tavaliselt kohe üle, kui kalalõhna tunnen. Aasta aega hiljem proovisin kala ka süüa, aga see lihtsalt ei maitsenud enam samamoodi nagu varem, mu kunagisest lemmiktoidust oli saanud vintske ja maitsetu jama, mis suus mitu korda ringi käis ja uuesti üles tahtis tulla. Seega andsin selles osas alla ning lükkasin taldriku Tonise ette tagasi.
Usun, et korralikult taimetoitlane olemine nõuab inimeselt palju tahtejõudu ja viitsimist iseendaga tegeleda. Väga palju on kindlasti neid, kes lihtsalt kõik loomse ära jätavad ning ei uuri seda, mis edasi peaks saama. Mina sellist taimetoitlust heaks ei kiida. Võib muidugi nn. "kõhutunde" järgi süüa ja tõenäoliselt esimesed pool aastat ei juhtu midagi, aga varsti pärast seda hakkavad inimese organismis varud otsa saama ja tekkida võib tõsine toitainete puudus. Erandeid muidugi leidub alati, aga mina sellega riskida ei tahtnud ja tegin pikalt eeltööd, et ikka toidust kõik vajalik kätte saada.
Samuti ei ole mul väga suurt usku toortoitumisse, välja arvatud juhul, kui inimene soovib ajutiselt dieeti pidada - olen ka ise seda teinud ning see on tõesti väga efektiivne viis kaalulangetuseks. Lastele toortoitumine sobilik ei ole. Ideaalis võiks igapäevane toit olla segu toorest ja küpsetatud toidust. Näiteks tomatitest saadav lükopeen, mis on väga hea antioksüdant, imendub kordades paremini kuumutatud tomatikastmest kui tooretest viljadest.
Kust taimetoitlane oma valgud, B12, D-vitamiini, raua ja kaltsiumi kätte saab?
Valgud on üles ehitatud kahekümnest erinevast aminohappest koosnevatest pikkadest ahelatest. Suurema osa tegemisega saab inimorganism ise hakkama, aga ülejäänud, mida nimetatakse asendamatuteks aminohapeteks, tuleb toidust kätte saada. Kui inimene tarbib liiga vähe valku, võib tal välja kujuneda asendamatute aminohapete puudus.
Üks enamlevinud müüte on, et taimsetes valkudes on osad aminohapped puudu. See ei ole päris nii.
Kui liha, piimatooted ja munavalgud on peaaegu alati täielikud valgud (st neist on olemas kõik asendamatud aminohapped), siis enamikust taimsetest valkudest on ühe või mitme aminohappe protsent väike ning seetõttu on nad mittetäielikud. Näiteks ubades on vähe metioniini ja teraviljades lüsiini. Aga kui neid koos tarbida, täiendavad nende aminohapete profiilid teineteist ning tulemuseks on täielik ja keha vajadustele vastav toit. Seega võib taimetoitlane ära süüa väga suure koguse mittetäielikku valku, aga sellest pole mingit kasu, kui sinna juurde teisi vajalikke valke ei tarbita.
Inimese päevane valguvajadus on 0,8g x 1 kg ideaalsest kehakaalust, aga taimetoitlastel (ja eriti veganitel) soovitatakse pigem rohkem süüa.
Minu igapäevane valguvajadus on umbes 52-56g, raseduse ajal natuke rohkem. Head taimsed valguallikad on näiteks seitan, oad, tempeh, tofu, mandlid ja maapähklid ning üks-kaks asja sellest nimekirjast on mu igapäevases menüüs täitsa sees.
B12 vitamiin on vajalik aminohapete ainevahetuseks ja vereloomeks, erinevate aneemiate ennetamiseks ja närvikoe normaalseks arenemiseks, aga selle tarbimine võib paljude taimetoitlaste seas tuliseid vaidluseid tekitada. Osad arvavad, et seda pole vaja võtma hakata enne, kui oled kolm aastat vegan olnud ja osadel on lihtsalt suva. Kuid kõik taimetoitlased ja eriti veganid peaksid tegelikult B12 lisandina juurde võtma või siis sööma toitusid, kus see sees on.
B12 vitamiini puuduse kliiniliste sümptomite välja kujunemiseks võib kujuneda aastaid ja paljud ei märkagi midagi enne, kui on juba liiga hilja. Tunnusteks on väsimus, nõrkus, isu- ja kaalukaotus, kehvveresus, aga võivad esineda ka häired närvide töös, näiteks surin või tuimus jalgades ja kätes. Samuti võib B12 vitamiini puudus avalduda depressiooni, tasakaaluhäirete või dementsusena. Imikutel kaasneb B12 vitamiini puudusega kasvupeetus, liikumisraskused ja mahajäämus arengus. Muide, Eesti imikutel on B12 vitamiini puudus üsna sageli esinev, seejuures ka nendel lastel, kelle emad ei ole taimetoitlased.
Kuna ma vegan ei ole, siis ma B12 pärast väga ei muretse. Munad ja juust, mis on head B12 allikad, on endiselt menüüs aeg-ajalt sees. Aga igaks juhuks panen toitudele lisaks peale Bonsoya maitsepärmi, mille igas teelusikatäies on 88% päevasest vajadusest (raseda B12 vajadus on 2.6 μg päevas). Veel saab B12 Alpro taimsetest piimadest, kuhu seda on lihtsalt juurde lisatud. Kogus on muidugi väiksem, 100ml-st saab umbes 15% päevasest vajadusest.
Kes võtab B12 juurde tableti kujul, peaks kindlasti valima sellised pillid, mida närida või lasta keele all sulada, kuna paljudel inimestel ei pruugi tavalistest suurtest neelatavaest tablettidest saadav B12 hästi imenduda. Samuti ei ole erinevad vetikad (spirulina, nori, jms) head B12 allikad, kuna neis on sees ainult mitteaktiivsed B12 analoogid. Ei vihmavesi ega ka pesemata maheköögiviljad ei sobi selleks, kuna kogused on lihtsalt nii väiksed.
Kaltsium on kõige külluslikumalt leiduv mineraal kehas ja 99% sellest asub luudes ja hammastes. Iga kord, kui sööme toitu, mis sisaldab kontsentreeritud loomseid valke, hakkavad maosekreedid toidu lagundamiseks happeid eraldama. Maks peab seejärel tootma aineid happelisuse neutraliseerimiseks ning põhielement hapete kahjutuks tegemiseks ongi sel puhul kaltsium. Kui toit seeditud, saame mingi osa kaltsiumist tagasi. See kõik oleks väga lihtne ja loogiline, aga enamus tihketest valkudest, mida lääne inimene sööb, on küpsetatud ning see teeb keha jaoks kaltsiumi toidust kätte saamise väga raskeks ja tulemuseks on kaltsiumikaotus, mis võib välja viia osteoporoosi ehk luude hõrenemiseni.
Kõige tavalisem soovitus selle vältimiseks on juua palju lehmapiima, aga ometigi esineb osteoporoosi enim just nendes ühiskondades, kus piima ja loomse toitaine tarbimine on suurem. Miks see nii on? Lehmapiim on ju teatavasti rikas kaltsiumi ja muude toitainete poolest? Seetõttu, et suur osa piimas sisalduvast kaltsiumist on mähitud väga kleepuva valgu kaseiini sisse, mis muudab piimast kaltsiumi omastamise veel raskemaks. Muide, kaseiin on nii kleepuv, et vanasti kasutati seda värvipaksendaja ja tööstusliimina.
Ainus ensüüm, mis suudab kaseiini lahustada, on renniin. Noorte imetajate maos toodetakse tervet ensüümide kompleksi, mille ülesandeks on emapiima seedimine, sealhulgas teeb seda ka inimese magu. Hiljem see nääre aga kaob, mis tähendab seda, et me ei suuda enam kaseiini lahustada ega piimatoodetest kaltsiumit omastada.
Head taimsed kaltsiumi allikad on näiteks rohelised lehtviljad (kapsas, lehtkapsas, kaalikas), pähklid ja seemned (mandel, seesamiseemned), tofu, aprikoosid ja sojaoad. Kaltsiumit on veel rohkesti ka näiteks spinatis ja rabarberis, kuid neis esineb looduslikult nii palju oksalaate, mis kaltsiumit enda külge seovad ning selle omandamise raskeks teevad.
Rauda leidub kahel kujul, heemse ja mitteheemse rauana. Heemne raud on seotud hemoglobiini ja müoglobiini valkudega ning on pärit loomade verest ja lihast. Kogu taimedes olev raud on seevastu mitteheemne. Heemne raud omastub kergemini, u. 15-35% ulatuses. Mitteheemse rauaga on lood teisiti, selle omastamise puhul on väga oluline, millega seda koos süüa ning ka imendumismäär on väiksem, 2-20%.
Targa taimetoitlase toidusedel sisaldab tõenäoliselt segatoitlase omast koguseliselt rohkem rauda, kuna taimedes sisalduv mitteheemne raud omandub raskemini ning seetõttu on taimetoitlaste rauavajadus segatoitlaste omast suurem. Raua omandamist pärsivad ka fütaadid, mis moodustavad rauaga raskesti omastatavaid ühendeid. Parim viis nende mõju vähendamiseks on C-vitamiini rikaste toiduainete lisamine - näiteks tsitruselised, brokkoli, lehtköögiviljad, paprikad, lillkapsad. Raua omandamist vähendavad ka tees ja kohvis sisalduvad tanniinid, mistõttu peaks neid jooke tarbima pigem toidukordade vahel, mitte toiduga koos.
Rasedad on rauavaegusest kõige enam ohustatud ning seetõttu peavad paljud neist rauapreparaate juurde võtma, et hemoglobiinitaset normis hoida. Minu hemoglobiin oli viimati 123g/L, mis on raseda kohta täiesti normaalne. Muide, üks rauapuudusega kaasnevatest vahvatest sümptomitest on maitseveidrus, mis avaldub näiteks savi, mulla, värvi või mõne muu sarnase asja söömises. Seega, kui teie rase kallim või sõbranna ei suuda värskest krohvist mööda vaadata, soovitage tal kiiremas korras verenäidud üle kontrollida.
D-vitamiin on järjekordne põnev ja samas eluks vajalik asi, mis on oluline näiteks kaltsiumi ja fosfori paremaks omandamiseks ning vere hüübimise ja südametegevuse töö toetamiseks. Suurem osa inimesi saab selle niisama õues viibides kätte, kuna päikese ultraviolettkiired aktiveerivad juba nahas eksisteeriva kolesterooli vormi, muutes selle D-vitamiiniks. Toodetava vitamiini kogus sõltub paljuski aastaajast, laiuskraadist ja ka naha pigmentatsioonist - mida tumedam nahk inimesel on, seda kauem ta peaks tegelikult päikese käes viibima, et vajalik D-vitamiini kogus kätte saada.
Eestlaste seas on D-vitamiini puudus tavaline, kuna sügisel ja talvel on siin päikest vähe ning enamus inimesi töötab sellistel kellaaegadel, mis ei võimaldagi pimedal perioodil üldse päikest näha. Seetõttu soovitataksegi D-vitamiini lisaks võtta. Meie võtame Tonisega mõlemad paar korda nädalas juurde 4,000 IU. Suhtusin sellesse alguses skeptiliselt, aga kui mu näonahk paari päevaga väga ilusaks läks ning väsimus ära kadus, saatsin eelarvamused pikalt ja sõin vitamiine edasi.
Nii et mida me siis igapäevaselt sööme?Minu igapäevane valguvajadus on umbes 52-56g, raseduse ajal natuke rohkem. Head taimsed valguallikad on näiteks seitan, oad, tempeh, tofu, mandlid ja maapähklid ning üks-kaks asja sellest nimekirjast on mu igapäevases menüüs täitsa sees.
B12 vitamiin on vajalik aminohapete ainevahetuseks ja vereloomeks, erinevate aneemiate ennetamiseks ja närvikoe normaalseks arenemiseks, aga selle tarbimine võib paljude taimetoitlaste seas tuliseid vaidluseid tekitada. Osad arvavad, et seda pole vaja võtma hakata enne, kui oled kolm aastat vegan olnud ja osadel on lihtsalt suva. Kuid kõik taimetoitlased ja eriti veganid peaksid tegelikult B12 lisandina juurde võtma või siis sööma toitusid, kus see sees on.
B12 vitamiini puuduse kliiniliste sümptomite välja kujunemiseks võib kujuneda aastaid ja paljud ei märkagi midagi enne, kui on juba liiga hilja. Tunnusteks on väsimus, nõrkus, isu- ja kaalukaotus, kehvveresus, aga võivad esineda ka häired närvide töös, näiteks surin või tuimus jalgades ja kätes. Samuti võib B12 vitamiini puudus avalduda depressiooni, tasakaaluhäirete või dementsusena. Imikutel kaasneb B12 vitamiini puudusega kasvupeetus, liikumisraskused ja mahajäämus arengus. Muide, Eesti imikutel on B12 vitamiini puudus üsna sageli esinev, seejuures ka nendel lastel, kelle emad ei ole taimetoitlased.
Kuna ma vegan ei ole, siis ma B12 pärast väga ei muretse. Munad ja juust, mis on head B12 allikad, on endiselt menüüs aeg-ajalt sees. Aga igaks juhuks panen toitudele lisaks peale Bonsoya maitsepärmi, mille igas teelusikatäies on 88% päevasest vajadusest (raseda B12 vajadus on 2.6 μg päevas). Veel saab B12 Alpro taimsetest piimadest, kuhu seda on lihtsalt juurde lisatud. Kogus on muidugi väiksem, 100ml-st saab umbes 15% päevasest vajadusest.
Kes võtab B12 juurde tableti kujul, peaks kindlasti valima sellised pillid, mida närida või lasta keele all sulada, kuna paljudel inimestel ei pruugi tavalistest suurtest neelatavaest tablettidest saadav B12 hästi imenduda. Samuti ei ole erinevad vetikad (spirulina, nori, jms) head B12 allikad, kuna neis on sees ainult mitteaktiivsed B12 analoogid. Ei vihmavesi ega ka pesemata maheköögiviljad ei sobi selleks, kuna kogused on lihtsalt nii väiksed.
Kaltsium on kõige külluslikumalt leiduv mineraal kehas ja 99% sellest asub luudes ja hammastes. Iga kord, kui sööme toitu, mis sisaldab kontsentreeritud loomseid valke, hakkavad maosekreedid toidu lagundamiseks happeid eraldama. Maks peab seejärel tootma aineid happelisuse neutraliseerimiseks ning põhielement hapete kahjutuks tegemiseks ongi sel puhul kaltsium. Kui toit seeditud, saame mingi osa kaltsiumist tagasi. See kõik oleks väga lihtne ja loogiline, aga enamus tihketest valkudest, mida lääne inimene sööb, on küpsetatud ning see teeb keha jaoks kaltsiumi toidust kätte saamise väga raskeks ja tulemuseks on kaltsiumikaotus, mis võib välja viia osteoporoosi ehk luude hõrenemiseni.
Kõige tavalisem soovitus selle vältimiseks on juua palju lehmapiima, aga ometigi esineb osteoporoosi enim just nendes ühiskondades, kus piima ja loomse toitaine tarbimine on suurem. Miks see nii on? Lehmapiim on ju teatavasti rikas kaltsiumi ja muude toitainete poolest? Seetõttu, et suur osa piimas sisalduvast kaltsiumist on mähitud väga kleepuva valgu kaseiini sisse, mis muudab piimast kaltsiumi omastamise veel raskemaks. Muide, kaseiin on nii kleepuv, et vanasti kasutati seda värvipaksendaja ja tööstusliimina.
Ainus ensüüm, mis suudab kaseiini lahustada, on renniin. Noorte imetajate maos toodetakse tervet ensüümide kompleksi, mille ülesandeks on emapiima seedimine, sealhulgas teeb seda ka inimese magu. Hiljem see nääre aga kaob, mis tähendab seda, et me ei suuda enam kaseiini lahustada ega piimatoodetest kaltsiumit omastada.
Head taimsed kaltsiumi allikad on näiteks rohelised lehtviljad (kapsas, lehtkapsas, kaalikas), pähklid ja seemned (mandel, seesamiseemned), tofu, aprikoosid ja sojaoad. Kaltsiumit on veel rohkesti ka näiteks spinatis ja rabarberis, kuid neis esineb looduslikult nii palju oksalaate, mis kaltsiumit enda külge seovad ning selle omandamise raskeks teevad.
Rauda leidub kahel kujul, heemse ja mitteheemse rauana. Heemne raud on seotud hemoglobiini ja müoglobiini valkudega ning on pärit loomade verest ja lihast. Kogu taimedes olev raud on seevastu mitteheemne. Heemne raud omastub kergemini, u. 15-35% ulatuses. Mitteheemse rauaga on lood teisiti, selle omastamise puhul on väga oluline, millega seda koos süüa ning ka imendumismäär on väiksem, 2-20%.
Targa taimetoitlase toidusedel sisaldab tõenäoliselt segatoitlase omast koguseliselt rohkem rauda, kuna taimedes sisalduv mitteheemne raud omandub raskemini ning seetõttu on taimetoitlaste rauavajadus segatoitlaste omast suurem. Raua omandamist pärsivad ka fütaadid, mis moodustavad rauaga raskesti omastatavaid ühendeid. Parim viis nende mõju vähendamiseks on C-vitamiini rikaste toiduainete lisamine - näiteks tsitruselised, brokkoli, lehtköögiviljad, paprikad, lillkapsad. Raua omandamist vähendavad ka tees ja kohvis sisalduvad tanniinid, mistõttu peaks neid jooke tarbima pigem toidukordade vahel, mitte toiduga koos.
Rasedad on rauavaegusest kõige enam ohustatud ning seetõttu peavad paljud neist rauapreparaate juurde võtma, et hemoglobiinitaset normis hoida. Minu hemoglobiin oli viimati 123g/L, mis on raseda kohta täiesti normaalne. Muide, üks rauapuudusega kaasnevatest vahvatest sümptomitest on maitseveidrus, mis avaldub näiteks savi, mulla, värvi või mõne muu sarnase asja söömises. Seega, kui teie rase kallim või sõbranna ei suuda värskest krohvist mööda vaadata, soovitage tal kiiremas korras verenäidud üle kontrollida.
D-vitamiin on järjekordne põnev ja samas eluks vajalik asi, mis on oluline näiteks kaltsiumi ja fosfori paremaks omandamiseks ning vere hüübimise ja südametegevuse töö toetamiseks. Suurem osa inimesi saab selle niisama õues viibides kätte, kuna päikese ultraviolettkiired aktiveerivad juba nahas eksisteeriva kolesterooli vormi, muutes selle D-vitamiiniks. Toodetava vitamiini kogus sõltub paljuski aastaajast, laiuskraadist ja ka naha pigmentatsioonist - mida tumedam nahk inimesel on, seda kauem ta peaks tegelikult päikese käes viibima, et vajalik D-vitamiini kogus kätte saada.
Eestlaste seas on D-vitamiini puudus tavaline, kuna sügisel ja talvel on siin päikest vähe ning enamus inimesi töötab sellistel kellaaegadel, mis ei võimaldagi pimedal perioodil üldse päikest näha. Seetõttu soovitataksegi D-vitamiini lisaks võtta. Meie võtame Tonisega mõlemad paar korda nädalas juurde 4,000 IU. Suhtusin sellesse alguses skeptiliselt, aga kui mu näonahk paari päevaga väga ilusaks läks ning väsimus ära kadus, saatsin eelarvamused pikalt ja sõin vitamiine edasi.
 |
| Google esimene vaste otsingule "happy vegetarian". Minul hakkas igatahes päris hirmus. |
Seda on niimoodi päris raske kirjeldada. Tahaks öelda, et kõike, aga samas me ju kodus liha ega kala ei söö, nii et kirjutan natuke detailsemalt lahti. Süüa teen üldiselt mina (Tonis peseb nõud :D) ning ka poes käime pigem minu isude järgi. Meie iganädalases menüüs on näiteks sellised asjad: avokaado, peedihummus, tomat, suvikõrvits, tofu, lillkapsas, brokkoli, maguskartul, banaanid, õunad, jms. Tulge külla, saate ise ka proovida.
Kui on nädalavahetus, lähevad kohe pärast ärkamist croissantid ahju ning nende vahele paneme kõike head-paremat. Nädala sees on hommikusöögiks müsli mandlipiimaga, ning kui aega on, siis paar tundi hiljem teine hommikusöök hummusevõikude näol otsa. Lõunat söön sageli väljas, mu lemmikkohtadeks Tallinnas on Kukeke (kitsejuustusalat!), F-hoone (falafelid), Tokumaru (ramen/sushi), Koloniaal (super brunchi koht) ja NOP (väekauss ja kinoa tabouleh).
Ja kui me õhtul just kodus ei kokka, siis käime ka restoranides palju. NOA, Rataskaevu 16, Pegasus ja Von Krahli Aed on praegu meie vaieldamatud lemmikud.
"Aga kas sa kavatsed lapsest ka taimetoitlase kasvatada?"
Ma usun sellesse, et ka juba väga väike laps suudab oma elus ise valikuid teha. Esimesed aastad on ta nii kui nii emapiima ja püreetoidu peal. Aga niipea, kui N. on piisavalt vana, et aru saada, kust liha tuleb, on mul plaanis talle see võimalikult neutraalselt ära seletada ja anda võimalus otsustada, kas ta soovib seda süüa või mitte. Kui meeldib, siis ei hakka ma teda takistama.
Üks asi, mille üle me siiamaani Tonisega naerame, on see, et suhtesse sattusid taimetoitlane ja väga suur lihaarmastaja. Mäletan, et kui ta mulle esimest korda külla tuli, tegin vegeburgereid ja pidasin peas plaani, kuidas noormees võimalikult kiiresti ümber kasvatada, nii ei saa ju, et olen lihasööjaga koos :D Aga mida aeg edasi, seda enam ma sain aru, kui ebaoluline see tegelikult on, ja kuni me kumbki teineteist oma söömisharjumuste pärast ei torgi, on kõik hästi.
 |
| Kes nende piltide kontseptsioone välja mõtleb? |
Tea, mida sa enda sisse paned, mis koguses ja millega koos. Niisama ei ole mõtet toitumist kardinaalselt muuta, see võib ainult suure hunniku tervisehädasid kaasa tuua.
On mu lugejate seas veel taimetoitlaseid? Ehk on veel kedagi, kes on lapse taimetoitlasena üles kasvatanud või plaanib seda teha? Oleks igasugustest kogemustest huvitatud :)
6 comments:
Olen ise osaliselt sel teekonnal kuid kuna armastan teatud määral la liha, siis pole suutnud veel 100% loobuda ent teadvustan endale, miks ja mismoodi...Elukaaslane on inimene kes ei loobu kunagi lihast. Meil on ka lapsesaamine plaanis (isegi veel lähiaasta jooksul) seega saab huvitav olema. Keelama ma kindlasti ei hakka, sest ma pole ju ka ise loobunud. Kuid kindlasti peab ta saama selgeks mõlemad valikud, mis on hea ja mis halb ning saaama võimaluse ise otsustada :) Minu menüü on enamjaolt ehk 80% osaluses taimne. Munadest ja piimast, meest jms loomsest ei loobu ma ilmselt kunagi. Munad tulevad enda õnnelikelt kanadelt ja see on mulle ka hetkel parem kui osta maitsetuid tehasemune piinlevatelt kanadelt.
Lisan siia veel vahele, et ka juba liha söömine ainult paaril päeval nädalas muudab tegelikult inimese ökoloogilist jalajälge kõvasti väiksemaks. Seega teed sa oma 80%-ga planeedile juba kõvasti kasu ;)
Sul nii veab, et teil oma kanad on. Need munad on kõige paremad üldse. Ja mõtle, ühel päeval saab su laps hakata ise hommikuti mune korjamas käia :D
Palju edu sellel teekonnal!
Ma olin umbes aasta aega mingi imelik moodustis, mida mu veganist sõber kutsus reverse-vegetarianiks. :D Ehk siis ... Ma ei söönud loomseid kõrvalprodukte (piimatooteid, muna jne), aga sõin iga päev väheses koguses liha (linnuliha või kala).
Loomsed kõrvalproduktid jäid menüüst kõrvale tervislikel põhjustel. Aga siis aasta lõpus sain aru, et ma tahaksin oma liha söömist vähendada. Lihtsalt vastu hakkas kuidagi. Toore liha töötlemine tekitas tihti okserefleksi. Rääkides oma veganist sõpradega ja olles palju käinud vegan toite pakkuvates restoranides, sain ma aru, et ka vegan toitumine võib olla mitmekesine ja toidud maitsvad ning ilusad. :) Seega lõpetasin sellest aastast nädala sees liha söömise täielikult. Ehk siis 5 päeva nädalas olen vegan. Aga kuna mu kallim on lihasööja ega muutu ilmselt kunagi ja ma talle peale pressida liialt ei taha, siis leppisime temaga kokku, et nädalavahetuseti, kui koos süüa teeme, on okei kui ma natuke kana või kala söön. Hetkel on siis selline "kord" majas. :D Eks näis, kas see jääb käiku, või lähen ühel hetkel täielikult taimsele toidule üle. Aga praegu see 80% vegan olemine tundub toimivat. Muidugi on ainult kaks nädalat möödas, seega väga vara öelda.
Paari aasta eest olin sunnitud lehmapiima ja lehampiimatooted peaaegu täielikult maha jätma, ajutiselt ka munad - pärast sapipõie eemaldamist need lihtsalt ei sobinud enam kehale. Kitsejuust õnneks sobib, seal vähem kaseiini :)
Liha muidu armastasin ikka, aga nüüd on tekkinud kummaline olukord, kus liha söömisel on kurgus nagu klimp, nii et neelamine on raske ja süda paha. Kui sealt edasi end veel sööma sunnin, on terve ülejäänud päev untsus, sest nii halb on olla. Nii et vähemalt praegu olen sunniviisiliselt taimetoitlane. Muidu väga puudust ei tunne, aga kõrge lihasisaldusega ahjuvorstid värske salatiga olid mu pikaaegsed lemmikud, seda nutan veidi taga.
Nädalamenüü on peaaegu täielikult vegan. Vahel saab veidi kitsejuustu või kitsepiima kasutatud või üks muna söödud. Endal on kuidagi kergem tunne, kui liha ei söö. Tuleb välja, et pärast korralikku einet ei peagi raske ja väsinud tunne olema. Go figure.
Söön igapäevaselt taimset toitu, aga üldse ei jälgi kas mingeid aineid sai piisavalt vms. Algas neljas aasta ja tervis korras :)
Jette - ma arvan, et sa oled üks neist, kellel on vedanud ning sa suudadki kõhutunde abil just täpselt seda süüa, mida kehal vaja on :P Mina ise nii ei julge, last kasvatada ka mitte. Parem karta kui kahetseda.
Unknown - mul on tegelikult ka laktoositalumatus, mistõttu pole piima juba aastaid joonud. Kitsejuust on ka super asi, ma ei kujutaks oma elu ilma selleta ette :D
Muide, mulle saadeti just selline link - http://www.taimetoit.ee/2012/12/taimne-sult-ja.html - tuttav oli ise teinud neid ja pidid väga head olema. Ja Vegamama bränd müüb ka taimseid verivorste. Pole võib-olla päris see, aga proovida tasub ehk? :)
Johanna - ma usun, et küll kallim ka varsti sellega ära harjub, ei saa inimest sundida sööma seda, mis südame pahaks ajab. Või siis läheb see 80% režiim edasi, see ju ka väga mugav tegelikult :)
Post a Comment