10/10/17

Reisile beebiga, II osa

Meie väike kaardilugeja, kellele kukkus kahjuks kastan pähe

Tänaseks ongi meie reisiga kõik. Nende kümne päeva jooksul sai nähtud kahte riiki ja nelja linna, kõnnitud 127 615 sammu ja lennatud 4131 kilomeetrit. See oli meie teine reis koos, esimene oli Californias. Ka tookord oli Nora kaasas, väikese kreveti kujul minu kõhus :D

Kuidas siis oli? Pikemat kirjeldust saab lugeda eelmisest postitusest: Reisile beebiga, I osa.

Aga üldjuhul võiks öelda, et täiesti tehtav. Nora jaoks möödus lennukisõit probleemideta, rongidega alati nii hästi ei läinud :D sorry, tol päeval Annecy - Marseille liinil sõitjad... aga ma olin siis ka ise suhteliselt stressis, sest meie rong hilines ja jäime järgmisest maha. Ja beebid ju teatavasti peegeldavad vanemate tundeid. Niipea, kui lõpuks Touloni kohale jõudsime, oli laps jälle ok.

Millest puudust tundsin ja mida üldse vaja ei läinud?

Nagu siin postituses mainitud, läksime me reisile vaid kahe seljakoti ja mei tai kandelinaga. Kahte seljakotti teatavasti ei mahu palju, seega olid meil kaasas ainult mõned riided ja hügieenitarbed. Kõige mõttetumaks kujunes ilmselt rinnapump - ma millegipärast kujutasin ette, et äkki on mul vaja Tonis mitmeks tunniks beebiga üksi jätta :D
Päris mitmel korral igatsesin oma rõngaslina. Mei tai on pikemateks jalutuskäikudeks supermugav, aga lennukis ja mujal ühistranspordis on selle uuesti sidumine ja pingutamine pikkade sabade tõttu tüütu. Rõngaslina ei võta eriti palju ruumi ka, seega järgmine kord pistan selle kindlasti kotti.

Veel unustasime maha maniküürikomplekti. Kõige esimesena kasvasid pikaks teravad väikesed beebiküüned, seejärel hakkas minu küünelakk kooruma ja reisi lõpuks tahtis Tonis oma sõrmed maha raiuda. Kui ise kannatad veel kuidagi ära, siis see tunne, kui kellegi pisikesed sõrmed su nibust täie jõuga kinni haaravad... uhh!

Samuti tegin siin nalja selle üle, et mõned reisiblogid soovitavad Euroopas reisides oma vannikorki kaasas kanda. Jabur! Hold on, tegelikult ei ole üldse. Prantslastel on vannid, aga nad vist ei kasuta neid eriti, või siis on neil kogu aeg korgid kadunud. Igatahes meie viimases airbnb-s Toulonis leiutas Tonis majapidamispaberist ja kummikindast vannikorgi. Järgmine kord reisile minnes võtame kodust kaasa.

Pariis vs Annecy vs Toulon

Õige pea, kui olime Annecysse jõudnud, saime aru, et sinna linna peab pikemalt tagasi tulema! Tegemist on tõelise muinasjutulinnaga, mis meenutab natuke Veneetsiat oma kanalite ja värviliste majadega. Ka võrreldes ülejäänud kohtadega, kust me läbi sõitsime või peatusime, oli Annecy kõige puhtam ja sõbralikum. Ei mingit prügi tänavatel, kristallselge vesi, karge mägede õhk. Meil muidugi ka vedas, praeguseks on Annecys juba kõrgeim päevane temperatuur 15-17 kraadi, aga meie sealoleku ajal oli 23-24 kraadi sooja. Ma ei oskagi Annecy kohta midagi muud öelda, kui et tahaks tagasi ja võib-olla ka päriselt elama :D






Toulonis peatusime kolmeks ööks ja tegu on Vahemere-äärse keskmise suurusega sadamalinnaga. Kuna ma tahtsin peale Pariisi ja Annecy Prantsusmaal veel midagi uut näha, sai see suht suvaliselt valitud. Teine variant oleks olnud Nice, aga sinna oli Annecyst jube kallis ja aeganõudev sõita - mäed on vahel, lennukit ei lähe, rong läheb ringiga. Tark Siiri oleks muidugi kõigepealt teinud reisiplaani ja alles siis piletid ostnud, näiteks Nice'i kaudu tagasi Eestisse lennanud - aga kuna ma broneerisin lennupileteid kell 3 öösel, ei teinud ma just kõige paremaid valikuid :D Seega jäid sõelale Toulon ja Marseille ning Toulon võitis seetõttu, et seal oli õhutramm ja suurte kaslaste loomaaed mäe otsas. Nagu näha, siis minu sisemine viieaastane on see, kes lõplikke valikuid teeb.

Touloni märksõnaks võiks vabalt olla kaka. Seda on seal lihtsalt igal pool - tänavatel, äärekividel, murul, rannas, pargis... kaka koristamisest ei arva koeraomanikud eriti midagi. Näiteks oli meil võimalus väga lähedalt näha live-performance'it kakavast bullterjerist, omanik vaatas samuti pealt ja jalutas siis rõõmsalt koos koeraga minema.

Kuna mul oli kindel kavatsus Vahemeres ujuda, saigi ühel päeval jalutuskäik randa ette võetud. Keegi nõme inimene oli aga sooja vee välja lülitanud ja seega ei tulnud ujumisest väga midagi välja. Nora varbad said ka korraks vette kastetud, kuid protestikisa, mis sellele järgnes, pani meid beebi ujutamise suhtes ümber mõtlema. Proovime järgmine kord soojemas kohas uuesti...








Mont Faroni loomaaed on pisike ja loomaaed on selle kohta võib-olla natuke palju öeldud. Tegemist on rohkem ohustatud kaslaste paljundamiseks mõeldud kohaga, sissepääs pole just kõige odavam ja erinevaid loomi on vähe. Ma praegu loen küll netist selle kohta suhteliselt kehvasid arvustusi, aga meile meeldis. Seal olid suured ja avarad puurid (kõvasti suuremad kui näiteks Tallinna loomaaias), loomad olid puhtad ja rahulikud, liikusid ringi ning mitte ükski neist ei olnud kuskil tagaruumides peidus (erinevalt Tallinna loomaaiast, kus näed heal juhul ainult silti loomast). Me ei näinud oma sealoleku ajal ühtegi looma mööda puuriseina edasi-tagasi ringi jooksmas. 

Veel oli Mont Faroni juures tore see, et sinna sai sõita õhutrammiga, ning samuti on mäe otsas väike ülatusmuna - Mont Faroni Jumalaema Pühakoda. Omapärane kabel ka veel selle poolest, et seintele võis markeriga palveid kirjutada. Me otsustasime mitte kirjutada.





Pühapäeval tulime tagasi Pariisi ja kuna meil olid mõned tunnid vaba aega, läksime jälle linna peale jalutama. Pakkusin Tonisele, et lähme vaatame Notre-Dame'i katedraali üle, tegemist on päris ägeda kohaga. Ja juhtus nii, et kogemata sattusime hoopis õhtusele missale. See oli tõeliselt kaunis ja siiamaani külmavärinaid tekitav jumalateenistus, tekitas endalgi tahtmise rohkem kirikus käia.





Tagasi lendasime Varssavi kaudu, lennud möödusid rahulikult ja Nora magas suurema osa ajast. 

Mida järgmisel reisil teistmoodi teeksin? Võtaks veel vähem asju kaasa ja veedaks ühes kohas pikemalt aega. Üks asi on rongiga paar tundi sõitmine, aga sinna juurde peab arvestama ka rongijaama mineku ja pakkimise ning põhimõtteliselt ongi suurem osa päevast juba kulutatud. Samuti prooviks järgmine kord paketireisi ära, ma pole sellist asja vist üle kümne aasta teinud ja Tonis arvas ka, et nüüd võiks päikese alla basseini juurde minna. Aga muidu oli väga tore ja ehk saame kevade poole jälle tuule tiibadesse :)