Mida ma meeste puhul ei mõista?

Sattusin ükspäev Seiklusjuttude blogi lugema ja leidsin sealt sellise vahva küsimustiku. Kes minust rohkem teada tahab, siis nüüd on suurepärane võimalus sisustada oma vaba aega minu tundma õppimisega 😂 Palun, siin on 50 täiesti kasutut fakti minust, muuhulgas ka see, mis minu meelest on meeste suurim stiiliapsakas või mida ma nende puhul ei mõista. Lo and behold.

Kas päikese- või suusareisid?
Kuna ma suusatada ei oska ja külma ilma on ka Eestis piisavalt, siis iga kell läheksin päikese alla. Tegelikult nüüd varsti lähmegi, aga see on Tonisele üllatus ja ta saab alles lennujaamas teada.
Pole kunagi kellegile sellist asja teinud ja loodan, et läheb hästi 😁

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Kraanikausi põhjast öka ära võtmine. No need toidujäägid, mis sinna kogunevad. Nõude pesemine on ka selline piiripealne tegevus, õnneks teeb seda enamjaolt abikaasa. Ootan väga, et me saaks oma pesumasina vannituppa ümber tõsta ja nõudepesumasina kööki osta. Siin on lõpuks isegi ruumi selle jaoks!

Mis on su lemmikpitsa peal?
Ma olen väga igav pitsasööja. Kõige parem pitsa on Margarita pitsa buffalo mozzarella ja basiilikuga. Ideaalis võiks veel olla juuretisega taignast tehtud, nagu Kaja Pizzas on. Mmmm...

Suht perfect.

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Ma mõtlesin selle peale, kui blogi tegin. Otsustasin, et vahet pole, negatiivseid kommentaare võib ignoreerida ka.

Kas näeksid end kunagi veganina?
Ma olen seda ajutiselt proovinud (muidu olen taimetoitlane ja vahel söön kala ka). Aga tunnen, et praegu pole veel see aeg käes ning ma ei tunne end toitumise koha pealt veel piisavalt kodus, et täiesti kõigest loomsest loobuda.

Parim raamat?
Mulle meeldivad vist kõik Haruki Murakami raamatud.

Milles oled sa koba?
Jooksmises. No ei tule välja ning kogu aeg ainult pistab igalt poolt, vahet pole, kuidas ma hingan. Teen selle asemel joogat ja tassin igapäevaselt 11-kilost hantlit ringi.

Kas oled ebausklik?
Mitte väga, aga ma usaldan oma kõhutunnet paljude asjade puhul.

Mis on õnneliku suhte saladus?
Omavaheline kommunikatsioon! Probleemidest rääkimine on juba pool sammu nende lahendamise poole.

Lemmik aastaaeg?
Suve lõpp ja sügise algus, kui veel soe on ja päikeseloojangud kõige kuldsemad.

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Mul on juba paar aastat käekoti asemel väike nahast seljakott, kuna see oli lapsekandmise puhul lihtsalt palju mugavam. Aga see on üks korralik must auk. Seal on alati mõned mähkmed, varuriided, kõrvaklapid, paar tossupommi ja tulemasin. Working mama, yo.

Mida sa meeste puhul ei mõista?
Sokkide laiali jätmist. Sokkide koht on pesukorvis, kui nad õhtul jalast ära võetakse!

Kas sa oled realist või unistaja?
Ühe maa peal oleva jalaga unistaja. Mul on kombeks oma unistusi täide viia.

Mis sul parasjagu elus käsil on?
Teeme uues kodus remonti. Siin pole otseselt midagi katki, aga mulle ei meeldi tapeet ning tahan selle asemele värvitud seinu. Veel on vaja natuke uut mööblit ja kardinaid ja muud sellist...
Seejärel stuudio. Tahame seal ka ühe seina ära muuta ning veidi huvitavamaks teha.
Ja kolmandaks planeerin vaikselt ka uut näitust ning põhjamaade mütoloogia teemalist fotoprojekti.

Kes on sinu lemmikblogija?
Kuna ma olin blogimaailmast pikalt eemal, siis praegu ühtegi sellist lemmikblogi ei olegi, mida regulaarselt loeks. Seega võib kommentaaridesse panna erinevate heade blogide linke.

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?
Mul pole õrna aimugi, nii et valisin vanasõnade wikipediast esimese ettejuhtuva - "Kes tööd teeb, on rikas ja nõid" 😼

Jep, see olengi mina. Dolla dolla bill, y'all.

Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Ma pole Twitteris väga pikalt käinud ja enamik sõpru, keda seal jälgisin, on ka ära kadunud. Nii et vist Instagram isegi, Facebook on rohkem töövahend. Minu instagrami kontot näeb siit.

Suurim iluapsakas naiste puhul?
Liiga paksult jumestuskreemi, põsepuna mitte kasutamine, kriipsukulmud... mu üks parimaid sõbrannasid on meikar, nii et eks ma tema kõrvalt olen õppinud märkama mingeid asju, mida muidu tähele ei panekski.

Meeste suurim stiiliapsakas?
Tossud ülikonnaga. Võib-olla ma olen vanamoeline, aga see ei tundu nagu mingi nurga alt eriti ok.

Lapsepõlve hüüdnimi?
Mul on nii lühike nimi, et sellest ei saagi väga hüüdnimesid teha.

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Tatrapuder vist. Ma võiks seda tõesti mingi kolm kaussi järjest süüa ja ikka ei saaks küllalt.
Muidu olen toidu osas küllaltki pirtsakas. Ma ei söö näiteks seeni, sparglit, koriandrit ja peterselli, tundmatuid puuvilju, enamikke mereande ja liha.

Kas kontsad või tennised?
Suht 50/50. Kõik mu saapad on kontsaga, aga suvel kannan ikka pigem tenniseid.

Emaduse parim külg?
See, et bussis pakutakse istet 😂
Tegelikult on neid toredaid asju rohkem. Ma ükspäev just mõtlesin, et oskan tänu Norale väikestest asjadest rohkem rõõmu tunda ja elu rahulikumalt võtta.

Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Ootamine vist.

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Ma tahaks, et USAs saaksid naised olla lastega kodus kauem, kui vaid mõned nädalad. Et neil oleks sama hea vanemahüvitiste süsteem nagu meil siin.

Mis on mehe juures oluline?
Emotsionaalne avatus.

Suurim eneseületus?
Esimese näituse tegemine ja selleks sponsorite otsimine ning kõige kokku panemine. Päris hull oli, aga nüüd tahaks veel teha.

Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Mul on õnneks (praeguse seisuga) täiesti reklaamivaba blogi ja mul poleks midagi selle vastu, kui see nii ka jääks. Aga kindlasti ei reklaamiks karusnahatööstust.

Kas lõhefilee või burger?
Veg Machine Beyond Meat burger!!! See on nii äge!

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Mul on vahepeal sellised päevad, kus ma lihtsalt kaunistan diivanit, scrollin Facebooki ja virisen. Aga üldiselt need lõppevad kõik ühel hetkel sellega, et mul tuleb mingi hea idee ja diivan jääb jälle üksinda. Lihtsalt veel vähem võiks neid procrastination-päevasid olla.

Jaanipäev Hiiumaal

Moosiriiul vahetult pärast maandumist

Nagu eestlasele kohane, on jaanipäev minu jaoks väga suure au sees. Tegemist on siiski mu ainsa puhkusega suvisel ajal juba viimased kaheksa aastat :D Seekord oli meil võimalus pühad veeta Hiiumaal sõprade Marko ja Kärolini juures, kes muidu elavad Rootsis, aga olid nüüd jaanipäevaks Eestisse perede juurde tulnud.

Kõik sai alguse sellest, kui meil polnud jaanipäevaks üldse plaane ja järgmisel hetkel oli Kärolin mu juba Hiiumaale kutsunud ning bussisõidu kestvust ja Norat vaadates sai üsna kiirelt otsustatud, et viis tundi ratastel loksumist ja praami pole päris meie teema. Seega ostsime lennukipiletid. Tänu riigi dotatsioonile on Hiiumaale lennata väga odav - 25€/inimene üks ots - ning kogu see sõit on väga mugav ja kiire, kestes ainult pool tundi. Okei, lennujaamas peab natuke varem kohal olema, aga ei anna eriti võrrelda bussisõiduga :D

Transaviabaltika lennukit hüütakse rahvasuus armastavalt moosiriiuliks. Eks nimi ole natuke põhjendatud, kui tüüpilises lennukis on ühes reas 3+3 istet, siis seal ainult 1+2. Samuti on kabiin avatud ja reisija näeb läbi piloodi akna välja. Ma küll ei kujutaks end ette üle Atlandi selle lennukiga lendamas, aga lühikesteks otsadeks sobib väga hästi. Poole tunni jooksul ei jõudnud ma isegi mõelda sellest, et jalaruumi on vähe või et tahaks pirukat ja kohvi.

Kuna moosiriiul on tavalisest lennukist väiksem, on sellega ka õhuauke rohkem tunda. Neid muidugi ei tasu eriti karta, lennuk lihtsalt põrkab natuke ringi.

Marko grillimaagia ja minu vege jaanipäev - mais, halloumi, tofu, sojakotletid ja tomat

Kui jaanipäev peetud sai, suundusime Kõpu tuletorni avastama. Vaade oli päris kena ning ~100 sammu üles ja alla aitasid natukene pühade ajal söödud halloumi kogust tasandada. Taaskord oli Natibaby kandekotist väga palju kasu, sest lihtsalt laps puusal või süles poleks küll jaksanud üles ronida.

Veel käisime Kalanas, kus on mere ääres väike armas kohvik nimega Hõbekala. Sõime seal kooki ja Nora mängis liivakastis. Kuna ta kõnnib nüüd juba päris hästi, on väljas käimine veel lihtsamaks muutunud ning seal terrassi peal ringi paterdamine oli väga nunnu vaatepilt.

Viimasel päeval käisime Ungru restos söömas. Tonis sõi slow cooked notsut, mina võtsin metsiku brokkoli hummusega, mis sisaldas lisaks beebi brokkolitele röstjuurikaid, rosinamoosi, aiaürte ja tempura kartulit. Lisandiks sai panna küpsetatud kitsejuustu, mis minu jaoks justkui kirss tordil oli. Magustoiduks sõime LaMuu jäätist. Norale tellisin lastepasta, aga nagu nende toitudega tavaks juba saanud, siis midagi erilist sealt loota pole ning pettuma pidime ka seekord - lauda toodi tohutult õline spagetihunnik natukese juustuga (olin palunud peekoni välja jätta). Meie enda toidud olid väga head.

Samuti oli seal restos üks eriti kummaline olukord. Alguses istusime õues, lapsed mängisid terrassil ja kõrvallauas oli veel üks lastega perekond. Nende lapsed olid umbes kolmeaastased. Ühel hetkel tuli terrassi lähedale kass, selline natuke räsitud tänavakiisu, istus keset platsi maha ja hakkas end pesema. Meie lapsed jälgisid eemalt, aga need teised lapsed hakkasid vaest looma kividega loopima, mille peale kass loomulikult põgenes. Mainisin kõrvallaua lapsevanemale ka, et vabandage, teie lapsed viskavad kassi kividega, äkki ütlete neile midagi või takistate? Sain selle peale vastuseks tuima "mhm" ning tädi latras oma sõbrannaga edasi. Ma olin nii kuri, et oleks tahtnud ta prosecco talle näkku visata. Mismõttes sa lihtsalt ei kasvata oma last?

Siiamaani on kuidagi kurb ja nõme tunne sellest situatsioonist sees. Ma ei kujutaks ettegi, et lubaks Noral mõnele elusolendile liiga teha ning kõikidele võõrastele loomade läheneme austuse ja armastusega. Kui just omanik ei luba, siis me loomale pai ei tee. Ega ka midagi muud. Nii lihtne see ju tegelikult ongi, lapsest inimese kasvatamine.

Kuidas me beebiga Ameerikasse lendasime, II osa: PULMAD!

Boynton Pass Vortex, Enchantment Resort'ist vaadatuna

Pühapäeva pärastlõunal saime Dustini ja Marisega esimest korda kokku. Nad ei olnud selleks ajaks veel oma tseremooniakohta ära valinud, seega pakkusin välja, et vaatame üle Boynton Pass Vortexi, mis oli kohe nende hotelli kõrval ja väidetavalt ei olnud üles Vortexi juurde matkamine ka midagi ülemäära kontimurdvat. Umbes poole tunniga saimegi üles ja Maris tunnistas teekonna oma kleidi jaoks sobivaks. Minu jaoks oli valgus väga ilus, jäi ainult loota, et esmaspäeva pärastlõunal sinna eriti turiste ei satu.

Järgmise päeva hommikuks olid nad oma abielulitsentsi kätte saanud ning pärast kerget hommikusööki võtsime suuna nende hotelli poole. Marise meikar saabus õige pea, seega viskasime Tonise ja Dustini välja ja alustasime ettevalmistustega. Meikar oli hästi tore tšikk, tundus minust noorem, aga tuli välja, et tal neli last juba ja teeb täiega businessi :))) Igatahes sai kõik kenasti tehtud, peitsime Marise rõdule ära, Dustin pani vahepeal toas enda riided selga ja lahkus ning pärast väga emotsionaalset ja intiimset first look'i sõitsimegi Vortexi juurde.

Parklas ootas meid officiant (ma ei olegi päris kindel, kuidas seda tõlkida - paaripanija? registreerija?), kes kõigepealt lasi meil paberid ära täita - mina ja Tonis saime ametlike tunnistajatena kirja :D - ja ronisimegi üles mäkke. Nora oli kandekotis ning jäi vahetult enne tseremooniat magama...

Tseremoonia kestis umbes pool tundi ja oli kõige ilusam ja autentsem, millest mul on õnnestunud osa võtta. Näha oli, et naine, kes seda läbi viis, tegi oma tööd südamega ning oli hästi ette valmistunud. Palju ei puudunud, et oleksin ise nutma hakanud. Pärast Tonisega mõtlesime küll, et oleks võinud ka sealsamas ju abielluda :D

Kes natuke rohkem pulmapilte näha tahab, siis suurem valik on üleval mu fotoblogis.

Kuidas me beebiga Ameerikasse lendasime, I osa

Maris ja Dustin, suvi 2017

Kui ma suvel Marise ja Dustini kihlust Eesti rabametsade vahel pildistasin, tegin pärast shooti nalja, et noh, kui pulmafotograafi vaja on, siis ma hea meelega tulen. Nali naljaks, aga veidi pärast esimest lund saingi ma neilt kirja, et tule siis. Arizonasse! Mägedesse ja kõrbesse!

Edasised nädalad möödusid kiirelt. Hotellid, lennupiletid, pakkimisnimekirjad... Kuna ma imetan endiselt, siis ilmselgelt oli mul plaanis ka Nora ja Tonis USAsse kaasa võtta. Me korra olime juba lennanud, seega midagi väga uut ei tundunud esmapilgul olevat. Aga lennud üle Atlandi on kordades pikemad kui Euroopa-sisesed ning nüüd on meie rahulikust meritäht-beebist saanud siplev kaheksajalg-beebi, kellel võib kümme tundi paigal püsimisest oma arvamus olla.

Esimene murekoht reisi planeerimisel oligi lennukisõit. Me lendasime läbi Frankfurdi Chicagosse ja sealt Phoenixisse, pärast San Francisco kaudu tagasi koju. Neid pikemaid lende kartsingi kõige rohkem, sest kunagi ei tea, kas laps otsustab lennu ajal magada ning kui ka magab, võib igasugune valjem heli ta ka kohe üles ajada. Aga noh, mis seal ikka.

Kuidas beebiga kõige mugavam lennata on?

Minu jaoks oli täiesti uus asi see, et lennukis on võimalik beebi jaoks rentida bassinet, mis on seina külge kinnitatav väike korvhäll. Siin on päris hea blogipostitus erinevatest lennufirmadest ja nende korvhällide kaalupiirangutest. Meie lendasime üle Atlandi Lufthansaga ning nende bassinet'i mahub kuni 14kg/83cm laps sisse. Suuremal osal lennufirmadest aga kahjuks nii hästi ei ole, näiteks Finnair, mis on üks minu lemmikuid, pakub bassinet'i ainult kuni kuuekuustele beebidele, kes on alla 70cm pikad ja kaaluvad vähem kui 11kg. Ka KLMi bassinet'id on mõeldud ainult päris pisikestele ning SAS seab üheksa kuu vanuselimiidi.

Korvhälliga istekoha saamiseks tuleb üldiselt lennufirmaga ühendust võtta, osad pakuvad seda võimalust ka kohe pileti broneerimisel. Kuna need kohad võivad suhteliselt hinnas olla (seal veidi rohkem jalaruumi, ees ei istu kedagi), tuleks sellega tegeleda võimalikult vara. Lufthansa puhul pidin hälli broneerimiseks helistama nende klienditeenindusse ning pärast lühikest vestlust toreda naisterahvaga olidki meil kohad olemas. Maksid 25€/nägu, ehk siis kokku edasi-tagasi 100€. Selle jaoks oli mul vaja ainult krediitkaarti ja broneeringu numbrit, muud keerulist polnudki.

Lendamine läks meil väga hästi. Suurem osa lennufirmasid paluvad eelisjärjekorras pardale lastega reisijad, seega saime esimeste seas oma asjad mugavalt ära panna ja kohtadele istuda. Bassinet'i ei jõua ma ära kiita - kuigi Nora magas päris palju minu süles, oli meil rohkesti jalaruumi ja n-ö hoiukoht asjadele, mida reisi jooksul kasutada tahtsime. Samuti oli hea laps sinna vahepeal niisama mängima panna.

Ma olin veel paar päeva enne reisi korralikult närvis, arvasin, et Nora tahab pidevat lõbustamist ja seista ja istuda ja kukerpalle teha ning unest ei tule midagi välja. Ma olin ära unustanud, et lennukid on põhimõtteliselt hiiglaslikud white noise masinad, ja ausalt, mu laps pole kunagi paremini maganud kui nende 35 lennutunni jooksul :D Nora, kes iialgi kodus üle 40 min uinakuid ei tee, magas suurema osa mõlemist pikast lennust maha, seejuures oli tema jaoks veel päev.

Igaks juhuks võtsin küll käsipagasisse kaasa väikese kotitäie mänguasju ja beebitoitu, aga leludega võisin ma pigem ise mängida ja beebitoidud tulid meiega lõpuks avamata kujul Eestisse tagasi. Norale pakkus piisavalt pinget lennukis saadaval olev kirjandus (lemmikuks oli brožüür ohutusnõuannetega) ning teised reisijad. Ja noh, eks meiega oli ka lõbus :)

"Mis värk on?"

Mida koha peal vaja läks?

USAs oli meil üsna palju autoga sõitmist, seega pidime kaasa võtma turvahälli. Miks mitte sealt laenutada? Sest sa ei tea seal kunagi, mida see turvahäll läbi on pidanud elama, kas ta üldse on veel kasutuskõlblik ning meie kaalukategooriale vastav. Pigem võtsin kaasa meie oma, mille ajalugu ja "parim enne kuupäeva" ma juba teadsin. Rattad alla ja vajadusel kasutatav käruna. Lufthansa lubab turvahälli või käru ka gate check'ida, ehk siis alles väravas ära anda. Ja hea oligi, et meie oma võtsin - kui lennujaama shuttle peale istusime, oli neil autos ees ootamas üks väga kurb turvatool aastast umbes 1800, räpane ja kate auke täis :D

Kandmisvahenditest said kaasa Natibaby kott ja Oscha pikk lina. Lennujaamades ringi liikumiseks ja matkadel kasutasime peamiselt kotti, aga hea oli vahepeal laps turvahälli tõsta. Näiteks süüa on päris keeruline, kui kellegi väike käsi samal ajal pidevalt sulle suhu üritab ronida või su toitu ära võtta.

See päev, kui oli nii soe, et ei pidanud õueriideid kandma :D

Jaanuari keskpaik ja lõpp on Sedonas pigem jahedad - keskmine päevane temperatuur jääb kuskile 13-14c vahele. Samas, meie suvest väga ei erine :D Kuna me tegu on kõrbega, on hommikud ja ööd pigem külmad ja päeval kell 12-17 on selline veidi soojem aeg. Vihma seal väga ei saja ja päikesepaistet on üle 10 tunni. Tasuta D-vitamiin!

Beebi riietest võtsin kaasa igaks päevaks ühe body, kolm paari pükse, kaks tudukat, ühe kleidi ja sukkpüksid. Kuna väike preili üritab siin kogu aeg seista, said igaks juhuks kaasa ka ühed barefoot jalanõud, aga vaja neid veel ei läinud.

Muudest beebiasjadest võtsime kaasa mõned mänguasjad, väikese beebiapteegi, paki niiskeid salvrätikuid ja veidi mähkmeid lennureisi ajaks. Ja õnneks on Sedona piisavalt asustatud koht, hotelli kõrval on erinevad poode, kust saab kõike vajalikku hankida.

Kuidas USAs lapsega on?

Ei möödunud päevagi, kui keegi poleks meie käru kommenteerinud ("Oh wow I love this stroller! So compact and nice!") või Norast vaimustusse sattunud ("What a beauuuutiful baby! Such big eyes!"). Jah, mu beebi on päris nunnu, aga tundus, et sealsete inimeste jaoks nagu ekstra nunnu :D

Me ei valinud spetsiaalselt n-ö family friendly hotelli, kuna Nora on veel nii pisike, et saab igal pool kenasti hakkama, küll aga palusime hotellituppa beebivoodit ning hommikusöögilauas oli ka beebitool kenasti olemas. Reisivoodiga oli veel üks naljakas seik - checkini tehes öeldi meile, et neil pole kahjuks ühtegi voodit beebile. Mis seal ikka, magame siis kõik koos. Hotellituppa jõudes aga ootas meid ees beebivoodi :D Muidugi Nora magas seal küll ainult ühe öö, sest me lihtsalt ei raatsinud teda ära tõsta ja meie ligi 2m laias voodis oli ruumi küllaga.

Väike väsinud reisiline

Meie hotelli kõrval oli CVS (see on pood, kust saab osta nii snäkke, esmatarbekaupu kui ka ravimeid), seega ei hakanud me lapse jaoks midagi erilist Eestist kaasa võtma. Koha pealt ostsime ühe paki mähkmeid ning lisaks sai Nora oma esimese hambaharja, Soothie luti (ta seda imeda ei oska, aga närida meeldib), ninapumba ja mõned beebitoidud.

Mulle meeldib, et USAs on palju taimseid "soolaseid" beebitoitusid, mis ei koosne peamiselt õunapüreest. Näiteks hakkas silma üks, kuhu oli peeti sisse pandud, mis on väga hea taimne raua allikas. Eestis näiteks pole sellist näinud. Mul läks kahjuks meelest ära seda kaasa osta, varusin koju ameerika kommi ainult.

Kuidas suure ajavahega hakkama saada?

USAsse lennates ei saanud Nora vist väga arugi, et nüüd on öö asemel päev ja vastupidi - ju siis oli pimedus tema jaoks piisavaks märgiks, et nüüd on aeg magada ja päikesetõusul ärkasime me nii kui nii juba ise ka üles. Eks näeb, kuidas Eesti ajaga läheb. Esimesel õhtul läks ta kella 21 paiku magama ja ärkas kell 3 väga erksana üles ja Tonis pidi ta kotis tagasi magama jalutama. Seejärel magas ta ärkamata kella 13ni, mängis natuke ja vajus uuesti magama, kuni ma ta kella 16 ajal üles ajasin. Tuleb lõbus õhtu :D

Kuidas on beebiga matkata?

Täiesti asendamatuks kaaslaseks oli kogu reisi vältel Natibaby kandekott, millega saab last kanda nii kõhul kui ka seljas. Tegu on järjekorras meie kolmanda lapsekandmiskotiga ning minu meelest on see veel mugavam kui Tula. Viimasega oli ikka see jama, et kui tahtsid lisaks lapsele veel näiteks õla- või seljakotti kanda, hakkasid Tula rihmad alla libisema, olenemata sellest, kui kõrgele või madalale me ülemist kinnitust sättisime. Natibabyl aga saab seljarihmad risti sättida ja toestus on palju parem. Samuti tundus uus kott natuke rohkem hingavam, kuna on kootud kandelinast valmistatud "woven wrap".

Kotiga oli looduses hea ja mugav. Laps turvahällist välja, kotti, müts pähe ja minek. Kuna Arizonas jääd pole, saime ka seljas kandmist harjutada. Nora jaoks on see täitsa uus asi ja seljas magama jäämine on tema jaoks veel natukene raske, samas näiteks pildistada ja mööda kive ringi ronida on minu meelest mugavam, kui lapse raskus on seljal ja mitte kõhul.

Veel ostsin veidi enne reisi Mamdesign'i lapsekandmispontšo, sest meie LennyLambi jope oleks Arizona palavuses selgelt liiga paksuks jäänud. Erinevalt LennyLambist näeb aga pontšo kandja välja nagu telk või kaamel (isegi värv on õige). Samuti ei ole pontšo tuulekindel - Grand Canyonis oli MEGA tuul ja kui Nora poleks mu kõhu peal hänginud, oleks mul väga külm olnud. Eesti suveõhtute jaoks on pontšo kindlasti väga mõnus, aga meie talvede jaoks sobib LennyLambi jope paremini.

Mina niisama telk-kaamel olemas.

Kuhu edasi?

Minu üks suur unistus on järgmise aasta külm ja kõle aeg kuskil soojemas kohas mööda saata. Näiteks elada jaanuarist märtsini Aasias. Tonis saab oma kodukontori ükskõik kuhu püsti panna ja minu jaoks oleks tegu peamiselt puhkusega (kui 1,5a lapsega reisimist saab puhkuseks nimetada...). Ma ei ole peale Jaapani kuskil mujal Aasias käinud, aga mõttes on näiteks Tai, Bali ja Vietnam ning tore oleks ka Tonise sugulastele Austraalias tere öelda. Seal pool maakera ei tohiks ka lennud enam väga kallid olla. Ma ei kujuta eriti ette, mis selline pikk puhkus üldse maksma läheks, aga Aasias on üldiselt elu odav ja suurem osa eelarvest läheks ilmselt kohale saamise peale.

Veel tahaks enne Nora aastaseks saamist käia Itaalias (lennupiletid Milanosse on nii odavad, et kurb oleks seda võimalust mitte kasutada) ja ehk ka Mehhikos ja Islandil. Eriti tore oleks, kui töö neisse kohtadesse viiks :D


Kui kellegil on mingeid mõtteid ja soovitusi selle järgmise talve Aasia tripi osas, kuulame huviga!

Kas keegi on veel väikese lapse või beebiga pikki lende teinud? :D Kuidas läks?

2017?!

2017. aastal kõige enam skoorinud pildid Instagramis

Kui nüüd tagasi vaadata, sis 2017 on olnud suhteliselt hull aasta. Seda kõige paremas mõttes. Kui 2016 sai peamiselt kunstile ja karjäärile keskendutud, siis nüüd on mul ette näidata aasta jagu raamatumaterjali, hunnik häid pulmafotosid, reis Prantsusmaale ja tutikas beebi.

Ma ei kujutanud emaks olemist päris sellisena ette. Arvasin, et suurema osa ajast veedan ma kuskil ringi kärutades, imetades ja mähkmeid vahetades. Läks aga hoopis nii, et esimesed neli kuud tegin täisajaga beebi kõrvalt pilti, käisime sõpradega roadtrippimas, filmivõtetel, jne... Kui nii edasi läheb, võib selle järgmise lapse ka üsna varsti järele teha :D

Üks suuremaid tööalaseid projekte, millega ma 2017. aastat sisustasin, oli Sensa ajakirjale inspiratsioonikülgede kirjutamine. Lõpuks hakkas see mulle niiväga meeldima, et otsustasin raamatu kokku panna. Sensa küll lõpetas tegevuse, aga natuke peatükke on mul veel kirjutada ja ehk on kevadel isegi lõpptulemust näha.

Jaanuarikuus tulin rasedusega kapist välja ja alustasin blogi pidamist. Enne seda olin ma vahelduva eduga (paar korda aastas...) fotoblogi kirjutanud, aga kuidagi polnud nagu üldse motivatsiooni ja aega, nüüd Lionheartsiga on natuke paremini läinud. Eks ikka tuleb auke sisse, aga juba kord kuus ühe postituse kirjutamine on minu jaoks suur edusamm. 

MEGA rase mina, aprilli lõpus (Fotoraat pildistas)

Kui raseduse puhul 18 lisakilo välja arvata, läks ka sellega suhteliselt hästi. Mul polnud mingeid erilisi probleeme peale teise trimestri madala hemoglobiinitaseme ja ega ma sellest ka eriti aru ei saanud, energiat oli nii palju. Olen tagantjärele mõelnud, et võib-olla oligi see minu keha jaoks loomulik, sest kolmandaks trimestriks oli jälle kõik korras ja sain tänu sellele kodus sünnitada.

Kodusünnitus oligi minu meelest kõige meeliavardavam ja ilusam kogemus sellest aastast. Tänu sellele sai mu laps kõige pehmema ja ilusama sünni kogemuse. Ta sai maailma tulla meie oma kodus, turvaliselt ja hoitult. Me saime ise kõige üle otsustada ja mina ei pidanud oma hirmudega haiglate ees silmitsi seisma. Kavatsen ka kõik järgmised lapsed kindlasti kodus sünnitada, kui vähegi võimalik on.

Mälestus 22. mai hommikust

Töö poole pealt oli vägev aasta. Projekt, mille välja tulekut ma kõige rohkem ootan, on film Awaken, mida me vahelduva eduga juba eelmise aasta talvest jupikaupa Eestis oleme filminud. Kui hästi läheb, on järgmisel sügisel äkki juba esilinastust oodata :)

Veel tõi 2017 hulgaliselt pulmasid ning äratundmise, et tahan just sinna järgmisel aastal oma energia panustada. Long story short, mu suur unistus pildistada pulma Eestist väljaspool saab juba jaanuaris teoks. Kirjutan sellest varsti lähemalt ka.

Septembris sai täide viidud järjekordne suur plaan: beebiga reisile! Käisime kõik kolmekesi Rootsis ja Prantsusmaal, Nora nägi ära oma elu esimese missa (meeldis nii väga, et jäi magama) ja kastis varbad Vahemerre (ei meeldinud, hakkas karjuma). Igal juhul julgustas see mind ka edaspidi last igale poole kaasa võtma ja tänaseks tunnen, et ei ole selles midagi hirmsat, kui beebiga restorani või muuseumisse minna tahan.

Tonisega saab meil kohe-kohe täis kaks toredat aastat kooselu ning järgmisel suvel ootavad ees pulmad. Ma olen suur etteplaneerija ja seetõttu on meil enamus asju juba paigas :) eks peagi saab ka see kõik siia kirja pandud.

Mida uueks aastaks lubada? Enda egoga paremini hakkama saamist, rohkem vestlusi universumiga ja enesearengut vaimse poole pealt. Tahan olla oma tütrele parim võimalik ema (ja loodetavasti mõne aasta pärast veel vähemalt ühe lapse ema). Samuti tunnen, et nüüd oleks jälle aeg teha mõni fotoalane heategevusprojekt, mis seni erinevate asjaolude tõttu toppama on jäänud.

Veel loodan uuel aastal viis kilo alla võtta, vähem magusat süüa ja trenni minna, aga no kes siis sellest pärast pühi ei unistaks :D Mis teie uusaastalubadused on?

Lõpetuseks siia kolm mu lemmikpilti sellest aastast - Mirjam, Ingrid ja Fia :)

Reisile beebiga, II osa

Meie väike kaardilugeja, kellele kukkus kahjuks kastan pähe

Tänaseks ongi meie reisiga kõik. Nende kümne päeva jooksul sai nähtud kahte riiki ja nelja linna, kõnnitud 127 615 sammu ja lennatud 4131 kilomeetrit. See oli meie teine reis koos, esimene oli Californias. Ka tookord oli Nora kaasas, väikese kreveti kujul minu kõhus :D

Kuidas siis oli? Pikemat kirjeldust saab lugeda eelmisest postitusest: Reisile beebiga, I osa.

Aga üldjuhul võiks öelda, et täiesti tehtav. Nora jaoks möödus lennukisõit probleemideta, rongidega alati nii hästi ei läinud :D sorry, tol päeval Annecy - Marseille liinil sõitjad... aga ma olin siis ka ise suhteliselt stressis, sest meie rong hilines ja jäime järgmisest maha. Ja beebid ju teatavasti peegeldavad vanemate tundeid. Niipea, kui lõpuks Touloni kohale jõudsime, oli laps jälle ok.

Millest puudust tundsin ja mida üldse vaja ei läinud?

Nagu siin postituses mainitud, läksime me reisile vaid kahe seljakoti ja mei tai kandelinaga. Kahte seljakotti teatavasti ei mahu palju, seega olid meil kaasas ainult mõned riided ja hügieenitarbed. Kõige mõttetumaks kujunes ilmselt rinnapump - ma millegipärast kujutasin ette, et äkki on mul vaja Tonis mitmeks tunniks beebiga üksi jätta :D

Päris mitmel korral igatsesin oma rõngaslina. Mei tai on pikemateks jalutuskäikudeks supermugav, aga lennukis ja mujal ühistranspordis on selle uuesti sidumine ja pingutamine pikkade sabade tõttu tüütu. Rõngaslina ei võta eriti palju ruumi ka, seega järgmine kord pistan selle kindlasti kotti.

Veel unustasime maha maniküürikomplekti. Kõige esimesena kasvasid pikaks teravad väikesed beebiküüned, seejärel hakkas minu küünelakk kooruma ja reisi lõpuks tahtis Tonis oma sõrmed maha raiuda. Kui ise kannatad veel kuidagi ära, siis see tunne, kui kellegi pisikesed sõrmed su nibust täie jõuga kinni haaravad... uhh!

Samuti tegin siin nalja selle üle, et mõned reisiblogid soovitavad Euroopas reisides oma vannikorki kaasas kanda. Jabur! Hold on, tegelikult ei ole üldse. Prantslastel on vannid, aga nad vist ei kasuta neid eriti, või siis on neil kogu aeg korgid kadunud. Igatahes meie viimases airbnb-s Toulonis leiutas Tonis majapidamispaberist ja kummikindast vannikorgi. Järgmine kord reisile minnes võtame kodust kaasa.

Pariis vs Annecy vs Toulon

Õige pea, kui olime Annecysse jõudnud, saime aru, et sinna linna peab pikemalt tagasi tulema! Tegemist on tõelise muinasjutulinnaga, mis meenutab natuke Veneetsiat oma kanalite ja värviliste majadega. Ka võrreldes ülejäänud kohtadega, kust me läbi sõitsime või peatusime, oli Annecy kõige puhtam ja sõbralikum. Ei mingit prügi tänavatel, kristallselge vesi, karge mägede õhk. Meil muidugi ka vedas, praeguseks on Annecys juba kõrgeim päevane temperatuur 15-17 kraadi, aga meie sealoleku ajal oli 23-24 kraadi sooja. Ma ei oskagi Annecy kohta midagi muud öelda, kui et tahaks tagasi ja võib-olla ka päriselt elama :D

Toulonis peatusime kolmeks ööks ja tegu on Vahemere-äärse keskmise suurusega sadamalinnaga. Kuna ma tahtsin peale Pariisi ja Annecy Prantsusmaal veel midagi uut näha, sai see suht suvaliselt valitud. Teine variant oleks olnud Nice, aga sinna oli Annecyst jube kallis ja aeganõudev sõita - mäed on vahel, lennukit ei lähe, rong läheb ringiga. Tark Siiri oleks muidugi kõigepealt teinud reisiplaani ja alles siis piletid ostnud, näiteks Nice'i kaudu tagasi Eestisse lennanud - aga kuna ma broneerisin lennupileteid kell 3 öösel, ei teinud ma just kõige paremaid valikuid :D Seega jäid sõelale Toulon ja Marseille ning Toulon võitis seetõttu, et seal oli õhutramm ja suurte kaslaste loomaaed mäe otsas. Nagu näha, siis minu sisemine viieaastane on see, kes lõplikke valikuid teeb.

Touloni märksõnaks võiks vabalt olla kaka. Seda on seal lihtsalt igal pool - tänavatel, äärekividel, murul, rannas, pargis... kaka koristamisest ei arva koeraomanikud eriti midagi. Näiteks oli meil võimalus väga lähedalt näha live-performance'it kakavast bullterjerist, omanik vaatas samuti pealt ja jalutas siis rõõmsalt koos koeraga minema.

Kuna mul oli kindel kavatsus Vahemeres ujuda, saigi ühel päeval jalutuskäik randa ette võetud. Keegi nõme inimene oli aga sooja vee välja lülitanud ja seega ei tulnud ujumisest väga midagi välja. Nora varbad said ka korraks vette kastetud, kuid protestikisa, mis sellele järgnes, pani meid beebi ujutamise suhtes ümber mõtlema. Proovime järgmine kord soojemas kohas uuesti...

Mont Faroni loomaaed on pisike ja loomaaed on selle kohta võib-olla natuke palju öeldud. Tegemist on rohkem ohustatud kaslaste paljundamiseks mõeldud kohaga, sissepääs pole just kõige odavam ja erinevaid loomi on vähe. Ma praegu loen küll netist selle kohta suhteliselt kehvasid arvustusi, aga meile meeldis. Seal olid suured ja avarad puurid (kõvasti suuremad kui näiteks Tallinna loomaaias), loomad olid puhtad ja rahulikud, liikusid ringi ning mitte ükski neist ei olnud kuskil tagaruumides peidus (erinevalt Tallinna loomaaiast, kus näed heal juhul ainult silti loomast). Me ei näinud oma sealoleku ajal ühtegi looma mööda puuriseina edasi-tagasi ringi jooksmas. 

Veel oli Mont Faroni juures tore see, et sinna sai sõita õhutrammiga, ning samuti on mäe otsas väike ülatusmuna - Mont Faroni Jumalaema Pühakoda. Omapärane kabel ka veel selle poolest, et seintele võis markeriga palveid kirjutada. Me otsustasime mitte kirjutada.

Pühapäeval tulime tagasi Pariisi ja kuna meil olid mõned tunnid vaba aega, läksime jälle linna peale jalutama. Pakkusin Tonisele, et lähme vaatame Notre-Dame'i katedraali üle, tegemist on päris ägeda kohaga. Ja juhtus nii, et kogemata sattusime hoopis õhtusele missale. See oli tõeliselt kaunis ja siiamaani külmavärinaid tekitav jumalateenistus, tekitas endalgi tahtmise rohkem kirikus käia.

Tagasi lendasime Varssavi kaudu, lennud möödusid rahulikult ja Nora magas suurema osa ajast. 

Mida järgmisel reisil teistmoodi teeksin? Võtaks veel vähem asju kaasa ja veedaks ühes kohas pikemalt aega. Üks asi on rongiga paar tundi sõitmine, aga sinna juurde peab arvestama ka rongijaama mineku ja pakkimise ning põhimõtteliselt ongi suurem osa päevast juba kulutatud. Samuti prooviks järgmine kord paketireisi ära, ma pole sellist asja vist üle kümne aasta teinud ja Tonis arvas ka, et nüüd võiks päikese alla basseini juurde minna. Aga muidu oli väga tore ja ehk saame kevade poole jälle tuule tiibadesse :)