Perepildid

Nora, täpselt ühekuusena

Nagu ma kindlasti kuskil maininud olen, siis enda perepiltide suhtes olen ma väga laisk fotograaf. Milleks seda suurt kobakat Nikonit välja lohistada, seejärel avastada, et mälukaart on arvutis, aku üldse laeb teises toas, vale objektiiv ees... selleks ajaks, kui kõik eelnevalt nimetatud probleemid lahendatud, on situatsioon ammu muutunud ja perekeskset dokumentalistikat uuesti lavastada ei saa, eriti kui asi puudutab beebisid. Seega teen ma suurema osa beebipiltidest oma telefoniga, mis üldiselt alati käeulatuses on, ning mugavuse mõttes kutsun iga natukese aja tagant teisi fotograafe külla, et ise ka vahepeal pildile jääda.

Nora esimese kuu sünnipäeval käis meil külas Anete Toming, kes on ühtlasi ka meie tulevane pulmafotograaf. Tegime alguses mõned nunnud pildid kahekesi, seejärel lükkasime titele kleidi selga ja läksime kodu kõrvale parki puude alla kudrutama. Mulle jäi pildistamisest äärmiselt positiivne kogemus, kõik oli väga loomulik ja ükski emotsioon polnud üle pingutatud. Nüüd olen veel rohkem kindel, et meie pulma sai valitud jäädvustama õige inimene :)

❤

Kuidas ma sünnituseks valmistusin ja Nora telekasse sai

Kahenädalane Nora, näpp isa ninas

See postitus on eelkõige kirjutatud mulle endale, kuna raseduse ja sünnitusega seotud mälestused libisevad iga päevaga aina kiiremini peast ja meil on mingi hetk ka teine beebi plaanis (mu beebihulluses aju meelest võiks kas või kohe praegu, aga üldiselt siiski kuskil 2019. aastal alles) ning siis on tulevikus hea meenutada, mis trikid töötasid ja mis mitte. Etteruttavalt võib öelda, et ma valmistusin ikka täiega, mentaalselt just. Sünnitus on kahe kõrva vahel kinni. Kes on siin blogis esimest korda, võib veel vahele lugeda seda postitust kodusünnitusest ja soovi korral lisaloona Nora sünnilugu.

Igatahes, nagu ma varasemalt maininud olen, siis suurema osa elust olin ma sünnitust kartnud ja esimene samm oligi selle hirmuga tegelemine ja selle enda jaoks lahti mõtestamine. Ma olen nüüd tänu oma kodusünnitusele sattunud väga teistsugusesse seltskonda, kelle jaoks on lapse sünd ja emaks saamine tohutult võimas ja imeline kogemus, aga see, mida ma varem teadsin või uskusin, erines sellest kardinaalselt. Arvasin alati, et sünnitusvalu on midagi nii kohutavat ja jubedat, et sellega ei ole võimalik toime tulla ja pärast lapse välja pressimist on važiin laiali veninud ja ribadeks ja edasisest seksist võid ainult unistada. Plot twist: ei käi need asjad kohe üldse niimoodi. :D

Pärast rasedusest teada saamist sukeldusin internetiavarustesse ning alustasin suurt uuringut selle kohta, missugune üks loomulik sünnitus välja näeb, just füsioloogilise poole pealt. Kuidas see loogiline on, et üks korralik suur beebi nii väikesest august välja mahub? Tundub ulmeline, aga tegelikult mahub väga hästi. Hormoon nimega relaksiin teeb meie kehad lödiks ja pehmeks (ma pole elu sees nii hästi paindunud kui raseduse lõpus) ja važiin venib vajadusel väga suurtesse mõõtmetesse ning üldiselt läheb alati ka kokku tagasi. Keegi rahustas mind hästi hea lausega: kui mehe peenis saab suureks ja väikseks tagasi minna, miks siis sinu vagiina kuidagi halvem peaks olema?

Valu osas: veidi valus on tõesti. Ei ole lihtsalt ebamugavustunne :D Aga minu jaoks ei olnud sünnitus kordagi nii valus, et ma oleks mõelnud, et nüüd on kõik ja mina enam kunagi ei sünnita. Mingil määral ma kogu aeg ootasin, et nüüd läheb nagu täiega jubedaks, aga selle asemel hakkasid pressid ja järgmine hetk oli juba laps käes. Raske osa oli hoopis väsimus ja sellest räägitakse sünnitusalases kirjanduses vähe. Tuhude üle hingamine nõuab palju jõudu ja vastupidavust, see on nagu maratoni jooksmine, pead oma energiat jupikaupa jagama ning võimalikult välja puhanud olema. Mida rohkem ma oma sünnitusele tagasi mõtlen, seda enam olen ma veendunud, et see pooletunnine uinak enne presside saabumist oli täielik elupäästja.

Kokkuvõtteks: sünnitusvalu ei ole mõtet karta, ta on selline norm vend, tuleb umbes minutiks ja läheb siis viisakalt ära, isegi haisu ei jää järele. Ja noh, siis mingi aja pärast tuleb uuesti tagasi. :D

Nora jänkumeres tudumas

Füüsilise poole pealt oli ilmselt jooga kõige parem ettevalmistus. Minu teekond kauni kondiväänamise juurde sai alguse 2015. aasta veebruaris, kui ma sattusin esimest korda Karina Yoga tundi (ja tunnist pisarates lahkusin, kuna ma ei saanud plankimisega hakkama). Sealt edasi tulid iganädalased joogaharjutused, isiklik joogamatt, joogapildid instagramis ja kõik muu selline, mis ühe valge inimese elustiiliga kaasas käib. Mulle meeldivad sellised väljakutsed. Jooga on mu elus siiamaani alles.

Mida jooga mulle andis? Imeilusa tagumiku, tugevad seljalihased, usu endasse ja oskuse oma ego mõneks ajaks uksest välja saata. Boonusena sain endale joogaõpetajast sõbranna, kelle suhtumine rasedusse mind niiväga inspireeris, et ka enda ootusaja lõpus jalutasin ma päevas mitmeid kilomeetreid maha ja tegin tööd, selle asemel, et kodus diivanit kaunistada. Lisaks õppisin õigesti hingama ja oh man kuidas see hingamine sünnitusel aitas. Sünnitusel ei tohiks mõelda, et mingid hääled pole naiselikud või on niisama koledad. Kui karu või ilvese hääl sulle jõudu annab, siis just nii teedki. Ka joogas võttis mul tükk aega, et julgeda tunnis lõvi hingamist õigesti kaasa teha, aga kui see lõpuks välja tuli, oli see tohutult vabastav kogemus.

Ka sünnituse füüsilisele osale aitas jooga korralikult kaasa. Kui ikka oled mõnda aega puusade avamist harjutanud ja kannad maas korrektselt squattinud, ei ole sugugi keeruline seda kõike pärispäeval teha. See squat on seejuures väga mõnus, kuna vaagen on siis kenasti avatud ja beebi saab lupsti välja tulla. Tšau, Nora!

Samuti sattusin ma kunagi Pinterestis lampi mingi artikli peale, mis väitis, et datlite söömine raseduse lõpus viib kiirema ja meeldivama sünnituseni. Googeldasin natuke juurde ja leidsin, et selle kohta on isegi uurimus tehtud ja tegu polegi täieliku jamaga. Ütleme nii, et päris iga päev ma kuute datlit ei söönud, aga kui vahepeal meelde tuli, läks neid ikka paar tükki päevas. Mulle sobis ka see, et datlid vähendasid tunduvalt mu pöörast magusaisu ja seega olid ka šokolaadiarved väiksemad.

Veel jõin lõpu poole nõmmliivateed, mis peaks olema selline looduslikult lõõgastav, rahustav ja isegi valuvaigistav ravim. Võimalik, et koostöös datlitega oli sellest kõigest tõesti kasu (ning ei tohiks muidugi unustada sünnituseelset pitsat!) ja tänu sellele õnnestuski mul esimene laps sünnitada vaid kaheksa tunniga ja seejuures seda ilma valuvaigistite ja rebenditeta. Igal juhul hea meelde jätta ka beebi #2 puhul :D

Titega vegan burksi söömas. Aitäh, Burger Box, et olemas oled!

Veel oli minu jaoks oluline see, et Tonis oleks sünnitusel toimuva osas võimalikult teadlik. Kuidas ta muidu saaks mind aidata ja toeks olla? Seega surusin kõik valehäbi maha ja rääkisin talle võimalikult ausalt kõigest, mida ma lugenud olin. Häältest, kakast, valudest, jne. Me oleme teineteisega suhte algusest peale väga avatud olnud ja see tegi need vestlused kindlasti palju lihtsamaks. Paar päeva enne sünnitust vaatasime ka filmi Orgasmic Birth, mis andis päris hea ettekujutuse kodusünnitusel toimuvast ja tõi ka võrdluse haiglasünnitusega. Igal juhul andis see kindlust, et teeme õiget asja.

Jõudsime veel käia ka Pelgulinna haigla tugiisiku loengus, mis oli väga tore ja lõbus, aga seal oli minu jaoks liiga palju inimesi, mistõttu käis kõik väga kiiresti ja jäi natuke liiga pealiskaudseks. Sünnitusel näitas mu ämmaemand ühte väga head massaažitehnikat, kus ta nagu väristas sõrmedega mu alaselja lihaseid ja see oli tohutult vabastav ja isegi valuvaigistav. Lasen vahel Tonisel seda siiamaani teha, kui selga liiga palju stressi kogunenud on.

Tänu positiivsele kodusünnituse kogemusele on meil kindel soov ka järgmine laps kodus sünnitada, kui loodus selleks vähegi võimaluse annab. Loodan vaid, et järgmise beebiga kulgeb rasedus sama muretult ja kergelt. Ma mõtlesin tegelikult juba pool tundi pärast sünnitust, et päris äge oli ja võiks uuesti, nüüd siis vähemalt teaks, mida õigesti teha :D Ning kuna rahvusvaheline kodusünnituse päev oli vaid kaks nädalat pärast Nora sündi, sain ma sellest ka TV3 kaamera ees rääkida. Ei, meile ei makstud selle eest, lihtsalt oli tore seda kogemust jagada :)

TV3 tehtud klippi saab vaadata siit.

Nora on kuu aega vana!

Nora, täpselt 1 kuu värske

Täna kell 5:15 sai Nora ühe kuu vanuseks. Päevakangelane muidugi magas sel ajal hambad laiali (ja lapsevanemad samuti), aga mingi hetk üles ärgates suutsin ma end viia nii kaugele, et küpsetasin koogi, lükkasin tite kõrvale ja jäädvustasin selle harda, õnnistatud päeva igaveseks. Neiu magas kogu oma sünnipäevapeo muidugi maha.

Üks väga hästi toidetud ja endaga rahul titt.

Esimese kuuga on Nora juurde võtnud 1100 grammi ja viis sentimeetrit. 50 suuruses titeriided on vaikselt väikseks jäänud ja osad 62 suuruses juba kasutuses. Üle pea tõmmatavad bodyd ei olegi nii hirmsad, kui ma arvasin.

Preili sai sünnipäevakingiks uue kandelina, vannikäsna, klounimänguasja, lateksluti, eriti ökod niisked salvrätid ja suure paki jaapani mähkmeid. Ehk siis, Mustika keskuse Babycitys olid allahindlused ja kliendikaardiga sai esimeselt ostult lisaks 15% alla. Ma ei suutnud end tagasi hoida :D

Mida üks ühe kuu vanune beebi teha oskab? Üldiselt tuleb tal kõige paremini välja magamine ja söömine, aga me märkasime hiljuti, et Nora on hakanud veidi juba pead hoidma ja poolenisti naeratama. Arvestades seda, kui kurja näoga ta sündides ja esimesed kaks nädalat oli, on need naeratused seni kõik väga sürreaalsed olnud. Samuti tundub, et linas kandmine mõjub hästi ja nutmist jääb iga päevaga järjest vähemaks. Praeguse seisuga on mul kaks lina, kolmas tuleb varsti juurde, ja siis teen neist juba pikema postituse ka. Absoluutselt kõige paremad ja vajalikumad asjad minu beebiarsenalis!

Nora maailmavallutusplaane tegemas.
Tudukleit: Anu õmbleb / Tekk: Breden Kids

Ning ma ei ole kindel, kas asi on minu "söön-kõike-mida-tahan" toitumises või millegis muus, aga tundub, et Nora on pääsenud gaasiprobleemidest ning on tänu sellele suhteliselt chill beebi, kelle ainus suur soov on meie tähelepanu ja lähedus. See on täiesti okei. Raske on pigem minul, introverdina pole ma harjunud, et keegi võib minust nii sõltuv olla, aga eks iga asi nõuab harjumist :D

Emadus on omapärane. Ma ootasin ausalt öeldes mingit suurt ja kardinaalset muutust, et elu hakkab nüüd täiesti teistmoodi olema - aga kui välja arvata see, et meie kodu on nüüd natuke rohkem segamini ning meil on vaba aega vähem, on kõik endiselt samamoodi. Nii mina kui Tonis teeme tööd edasi, käime väljas. deidime, seksime... üleeile mängisime arvutimänge, laps magas samal ajal pesas õndsat und.

Piimakooma. Peegel on räpane ja ikka veel pakendist välja võtmata, ärge pange tähele

Muuhulgas leidsin siit blogist veel üles selle postituse, kus arutasin selle üle, millist kraami üks titt oma esimestel elukuudel vajama peaks. Enda üllatuseks väga palju pange ei pannudki. Ka sellest minimalistlikust nimekirjast on paraku kraami, mis nüüd täiega ebavajalik tundub, aga kui üks teatud neljarattaline välja arvata, siis tundub täiesti okei olevat :D

magamine - Nora tõepoolest magabki kahes eri kohas, päevavoodiks on Moosese korv Tonise töölaua kõrval ja ööseks meie voodi juures beebipesa. Korvhälli puhul on kiigutamisfunktsioon väga mõnus, kui laps vahepeal ise unest üles ärkab, hakkab häll kiikuma ja ta jääb uuesti magama. Ning pesa puhul meeldib mulle see, et seal on suured kõrged ääred ees, mis ühtlasi kaitsevad teda sealt välja veeremise eest ning neid saab kasutada ka küljetoena. Samuti on nii pesa kui ka korvi puhul suurteks plussideks võimalus neid kergelt ühest toast teise liigutada. Võrevoodiga sellist trikki päris ei tee.

Ka lambanahk on seni end igati tõestanud, kasutame seda vajadusel ka suvel hälli või vankrikorvi põhjas temperatuuri hoidmiseks.

Mida oleks võinud veel hankida? Rohkem beebitekke :D Mul oli alguses ainult kaks tükki ja arvasin, et neist piisab. Paraku on meie neiu puhul tegu kerge ülesööjaga, kes ärkab sageli piimaloigus, ja no mingi hetk on kõik nurgad märjad ja järgmisel hetkel kõik tekid pesus ja siis tuleb lapsele ööseks isa särk peale visata. Sobis küll, muide.

riided ja mähkmed - meriinovillast kraam on best shit ever. Õhuke, aga hoiab imehästi sooja. Kui puuvill läheb märjaks saades külmaks, siis meriino seda ei tee. Kahjuks oli mul meriinovillaseid riideid ainult esimeses suuruses varutud ja Nora kasvas neist välja, aga plaanin nüüd sügiseks ja talveks kindlasti veel osta.

Raseduse ajal sain päris tihti seda kuulda, et mis sa neist kleitidest ja kingadest ostad, ta nii kui nii ei kanna sul neid või kasvab kohe välja. Olgu, esimesed kaks nädalat ei kandnudki, sest meil oli kuumalaine ja kogu pere käis ainult pesu väel kodus ringi. Aga niipea, kui siin enam meeletult palav ei olnud ning ma vastsündinu võbelevat pead enam ei kartnud, hakkas igapäevane dress up pihta ning mul on isegi kahju, et ma 50-56 suuruses kleite ainult kaks tükki varusin. Täiega nunnu on!

Veel oli mul glamuurne plaan mingi hetk teha blogi jaoks võrdlus tava- ja korduskasutatavatest mähkmetest. Kuna kogu esimese kuu on neiu seedimine meenutanud pigem kajakat, olen seda võrdlust aina edasi lükanud :D Aga ega see tegemata ei jää, luban.

Muidu tavamähkmetest läheb kõik peale ja allergiat miski ei tekita, minu enda eelistuseks on kujunenud Naty mähkmed, kuna nad on sellised mõnusad, kuivad ja justkui paberist tehtud (tegelt on maisist, hehe).

Mähkimisest? Plot twist, mähkimislaud on siiamaani kapi taga ning me pole seda isegi kilest välja võtnud. Eelistame hoopis ühekordseid aluslinasid, mida saab hea õnne korral kasutada mitu korda. Ja no tõesti vahetad mähet seal, kus ette juhtub, meie puhul siis voodil, diivanil, laua peal, jne.

rinnapump ja lutid - mida ma ilma rinnapumbata teeks? Peseks põrandaid piimaga vist... Kuna ma ise pumba ostmiseni ei jõudnudki, sain Medela manuaalse emalt kingituseks ja sellest on saanud täielik elupäästja kõigil päevadel, kus a) piim uputab, b) ma tahan tööd teha või väljas käia, c) Tonis lapsega tegeleb. Iga tissipaar on loomulikult erinev, aga mina isiklikult pole seni märganud mingeid muutuseid oma piima koguses või lapse imemisvõttes aeg-ajalt pudelist toitmise pärast. Võib-olla on Noral lihtsalt suva ning minu rindadel samuti.

Luttidega on seis niru. Praeguse seisuga oleme proovinud seitset ja need kõlbavad ainult kodus paariks minutiks :D Ainus "lutt", mis sobib, on Tonise väike sõrm. Minu oma ei kõlba.
Ega seda lutti otseselt vaja ei ole, aga paratamatult tuleb beebiga väljas käies ette olukordi, kus ta ärkab täpselt viis minutit liiga vara üles, avastab, et ta on näljane ja demonstreerib kõige hüsteerilisemat kisa, mida üks paarinädalane on suuteline kuuldavale tooma. Just täpselt sellises situatsioonis tahaks korraks selle prundi ette suruda ja pääseda kaaskodanike hukkamõistvate pilkude eest.

However, there is hope. Leidsin eile poes käies juhuslikult Chicco pehme lateksluti, sellise pruuni ja mittemidagiütleva välimusega, ühtegi roosat ükssarvikut peal ei olnud. Esimene test kodus töötas nii hästi, et preili pani paari sekundiga luugid kinni ja jäi magama. Nüüd jääb üle ainult järgmist hüsteeriahoogu ühistranspordis oodata. Põnev!

vanker vs kandelina - võimalik, et superfancy Emmaljunga ei olnud nüüd just kõige vajalikum ost, kuna 99% ajast kannan ma last ikkagi linas, samas ei ole mul vankri kohta ühtegi halba sõna öelda ja paar korda oleme sellega ikka väljas jalutamas ka käinud. Lihtsalt mulle tundub, et vankriga on rohkem nussi kui rõõmu - kandelinas lapsega saab kiirelt pea ükskõik kus imetada, mähet vahetada, paari sekundiga bussi peale minna ning igale poole ära mahtuda, vankriga peab aga paratamatult otsima kaldteesid ja lifte, laiemaid sissepääsusid (meie maja eesuksest classic raamil EJ näiteks välja ei mahu :D), ootama järgmist bussi ja uste avamisel abi paluma. Võimalik, et kui ma oleks vinge kärumutt ja iga päev kümneid kilomeetreid vankrit lükata viitsiks, mõtleks ma teistmoodi. Aga praegu tundub igal juhul mõistlikum Nora paari sekundiga kandelinasse lükata, kus ta üldiselt kohe magama jääb, ja oma igapäevatoimetusi teha.

Mida oleks võinud teisiti teha? Osta veel vanem Emmaljunga (meie oma on 2012 aastast) ja mitte muretseda nii väga selle pärast, mis hinnaga see pärast järelturul läheb. Üle jäänud raha eest oleks võinud kandelinasid juurde osta :D

pesemine ja beebiapteek - kuigi meil oli mingi vann olemas, õnnestus meil täiesti juhuslikult taaskasutusest leida nelja euroga pisike beebivann, mis mahub täpselt meie dušinurka ja toetab lapse keha nii hästi, et vannitajal endal on käed vabad. Vahepeal peseme Norat hoopis duši all, talle väga meeldib ja paar korda on ta niimoodi ka magama jäänud :D Veel on kasulikuks osutunud kapuutsiga vannilina ja pehme merekäsn.

Beebiapteegi osas olin ma suhteliselt skeptiline. Mulle ei meeldi ravimeid niisama kokku osta ja seetõttu ei tulnud meie koju ennetavalt mitte ühtegi gaasirohtu. Ostsin saialilletinktuuri ja Bepantheni kreemi. Tulemus? Saialilletinktuuri ei kasutata tegelikult juba aastaid naba puhastamiseks (hoopis puhta voolava vee all pestakse) ning Noral ei tekkinud ei mähkmelöövet ega minul katkiseid nibusid.
Spetsiaalsed beebi küünekäärid? Useless. Ka neid palju soovitatud marlilapikesi silmade puhastamiseks ei ole siiani vaja läinud, kuna minu meelest on tal juba teisest elunädalast pisarakanalid avatud olnud ja nüüd need istuvad niisama. Ainsa asjana olen paar korda kasutanud füsioloogilist lahust, kui lapsel nina nohisema hakkab.

See apteegilist on muidugi väga individuaalne - kindlasti on lapsi, kellel kõike ülalmainitut ikkagi vaja läheb, lihtsalt meil joppas.

mänguasjad - Nora on vist veel liiga väike, et mängimise vastu otseselt huvi tunda, aga Tonis mängib temaga vahepeal "pitsa rullimist" (veeretab beebit voodil edasi-tagasi, titt täiega naudib), võimleb ja masseerib ning loobib teda ringi. Mina ei julge :D Küll aga oleme tasapisi tutvustanud peeglit ja Munari karusselli, mis mõneks ajaks kenasti lapse tähelepanu köidab.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ikkagi ostsin raseduse ajal korraliku mänguasjalao kokku. Puidust kõrinad, muusikariistad, pehmed loomad jne. Kuigi Noral on neist praegu suva, siis on see ladu uskumatult kasulikuks osutunud neil päevadel, kui meil on teised veidi vanemad beebid külas käinud :D

Nora peeglist iseenda peegeldusega tutvumas.
Rinna alt toetab TUUT padi.

Mida ma ei arvanud, et vaja läheb, aga pärast ikkagi läks?

vannitermomeeter - aga üldse mitte vee temperatuuri mõõtmiseks, vaid vankrisse, kuna need kipuvad soojade ilmadega pigem üle kuumenema. Ka talvel tekib vankris pigem termose-efekt ja see aitab lapse üleriietamist vältida. Või siis alariietamist.

beebi hari ja kamm - üllatus-üllatus, peanaha regulaarne harjamine aitab vältida beebikõõma teket. Ütleme nii, et ma kammin Norat siis, kui meelde tuleb. Loodetavasti hakkab ta kunagi end ka ise kammima.

ühekordsed rinnapadjad - keskkonnast hoolimine on tore asi, aga paratamatult ei pidanud ökobambusest pestavad rinnapadjad minu piimajõgesid kinni ning läksin üle tavaliste geeltäidisega variantide peale. Põhimõtteliselt on mul nüüd tisside peal mähkmed ja see on väga seksikas. Aga enam ei pea hommikuti loigus ärkama, hurraa!

pabersalvrätikud - taaskord söön oma sõnu beebi ökoloogilise jalajälje suhtes, aga mul ei ole seda aega piimalappide kokku kogumiseks, pesemiseks ja kuivatamiseks. Ja seda piima ikka voolab. Igale poole. Alguses proovisin lappidega, aga see piimalebra, mis pidevalt elamises ringi hõljus, läks natuke liiga paljuks :D niisiis kasutame nüüd paberit ja kõik on rahul.

tugipadi - seesama rohekassinine asi, mis Nora käte alt paistab, on kujunenud täiesti asendamatuks. Patja saab kasutada beebi selja taga, kõhu all, jalgade vahel... mulle meeldib eriti just tummy time selle peal teha, kuna selle peale toetudes on laps rahulik ja viitsib kõhuli kauem olla. Valmistajaks Sannale.

rõngaslina - kui esimest korda lapsekandmist pealt nägin, tundus mei tai kõige loogilisem valik. Juhuslikult sai minu esimeseks linaks hoopis pikk lina, mida peab ise siduma. Muudkui käisin ja kiitsin seda igal pool, kuni juhus mind lapsekandmise koolitusele viis ja rõngaslina selga sain. On tõepoolest palju kiirem ja mugavam ning ühekuuse lapse puhul ei ole ka seljal midagi tunda, raskus on väga ühtlaselt jaotunud. Soovitan sajaga!

jalatalla ja käelaba jäljend - vot sellest on täiega kahju, pidasin neid alati üsna mõttetuteks jubinateks ja nüüd kahetsen, et ära ei teinud, kuna Nora on juba täiega palju kasvanud ja tahaks tegelikult võrrelda, milline ta siis päris beebina oli. Kas ühekuuselt on liiga hilja neid teha? Ehk ei ole...? Krt, ma lähen vist poodi ikkagi...

Lapsega deidil. See oli muide esimene kord,
kui ma kandelinale toitu peale ajasin.

Juba lastega emad - mis on teie meelest sellised asjad, mis oleks võinud heaga ostmata jätta ja mida oleks võinud kindlasti varuda? :D Täitsa huvitav oleks teada.

Kodukootud beebipildid ja kümme päeva Norat

Nora fragmendid, 9. elupäev

Nii mina kui ka Tonis oleme aastaid pildistanud. Üks meist teenib sellega igapäevaselt raha isegi. Elutoa kapp lainetab objektiividest, välkudest, filmirullidest... mis te arvate, millega me 99% pilte oma lapsest teinud oleme? Loomulikult telefoniga. Esimene foto meie enda tehtud inimesest? Udune ja fookusest väljas iPhone klõps :D Õnneks oli meie perefotograaf Ruudu lapse teisel elupäeval Tallinnas ning tegi temast ja meist mõned fotod.

Kui Nora sai üheksa päeva vanaks ja ühel õhtul magama jäi, tuli meile mõlemile lõpuks meelde, et me tahtsime ju ka pildistada teda! Tonis haaras reflektori, mina keerasin kaamerale makroobjektiivi külge ja pildiralli läks lahti. Siinkohal meeletu respect beebifotograafidele, me ei hakanud riskima mähkmete ära võtmisega ja viskasime lapsele lihtsalt mingi valge kanga võimalikult kunstiliselt peale. Nüüd on vähemalt vastsündinu fotod tehtud.

Nora, kaks päeva värske. Foto: Ruudu Rahumaru

Nora muutub iga päevaga natuke. Hoiab silmi lahti, püsib kauem ärkvel, lepib mingite asjadega rohkem... sama pontsakas on ka, tänase seisuga on uuesti sünnikaalus (beebidel üldiselt langeb kaal pärast sündi kuskil 5-10% ja tuleb siis tasapisi tagasi). Paksu beebi rõõmud? Noh, saab topeltlõugade vahelt prügi ära koristada.

Suurem osa päevi ja öid on olnud meeldivad. Saad tite ning esimesed kuud võid unest ainult unistada... nah. Me magame täitsa hästi. Beebs ärkab tavaliselt ühe korra öö jooksul, sööb ja läheb siis magama tagasi. Oli muidugi üks päev, kus mina kassisin ja nutsin, beebi nuttis ega maganud, ja Tonis üritas seda kõike koos hoida. Õhtul tuli meile meelde, et hommikul jäi midagi tegemata, ja selleks oli loomulikult kurikuulus platsentakokteil :D Ma tõesti usun nüüd, et enam pole tegu mingi platseeboga ning minu puhul see organisöömine tõesti töötab.

Klassikaline näide värske ema elust.
Väljakasvanud juuksevärv, sassis voodi, toit magamistoas, BEEBI

Ilma kõhuta on veider olla. Seal, kus enne oli suur ja prink arbuus, on nüüd leivataigen. Õnneks see kahaneb järjepidevalt, aga esimestel päevadel oli ikka veel suhteliselt rase tunne. Loogiline oleks, et saan nüüd kõiki vanu kleite kanda, kõht ei jää enam ette ju? Oh ei, unusta ära, rinnad läksid just veel kaks numbrit suuremaks ja nüüd on isegi mu raseduse ajal ostetud pesu mõttetu. Käin ringi 42 suuruses pehme rinnahoidjatopiga, mõlemal pool kaks piimakogujat, sest rinnapatjadest jääb väheks. Seksikas!

Piimaga siinpool joppas ja kui kolmandal päeval ternespiim "pärispiimaks" üle läks, istusin ma voodil nagu ehmunud lehmake, ühes käes pump ja teises lapid, ning konkreetselt tilkusin igale poole. Enda peale, beebi peale, Tonise peale. Järgmisel päeval sai laps vahukoort oksendamiseni täis tangitud ja võimalik, et pääsesin seetõttu piimapaisust, katkistest nibudest ja kõigest muust vastikust, mis muidu paljudel naistel imetamisega kaasneb. Muuhulgas, kui kellegil kapsasupi isu on, siis mul istub nüüd üks kapsas külmikus, millega enam midagi väga teha pole. :D

Värske isa tutika beebiga. Foto: Ruudu Rahumaru

Tonis on maailma kõige suurepärasem isa. Mul vajub siiamaani iga päev karp lahti selle üle, kui hästi ta Noraga hakkama saab ning mul on tänu sellele võimalik end regulaarselt pesta, süüa teha (ja süüa!), väljas käia ja oma asjadega tegeleda. Beebi nutab? Daddy to the rescue. Ta hoolitseb selle eest, et ma piisavalt vett jooks ja puhata saaks, ning tuletab mulle aeg-ajalt meelde, et ema suhe iseendaga on kõige olulisem. Näiteks on mul tänase seisuga jalad raseeritud ja juuksed värvitud. Päris fantastiline tunne on ausalt öeldes.

Tänu Tonisele on mul olnud ka võimalik vaikselt tööle tagasi pöörduda. Esimesel pildistamisel oli meil kogu perekond kaasas, pesamuna magas rahulikult vankris und ja Tonis aitas stuudios asju ringi paigutada. Järgmise katsumusena jätan ta beebiga kolmeks tunniks üksi koju :D

Igatahes... selline siis see elu meil värske beebiga ongi. Ei midagi liiga pöörast (veel?) ja tänu sellele, et me mõlemad saame oma aega ise planeerida, on ka lapsevanema elukutse palju lihtsam. Ma igaks juhuks pole veel hakanud ette kujutama, milline olukord siis oleks, kui üks meist näiteks Soomes tööl käiks.

Juuksevärv ja unevõime: Toniselt.
Lõuad ja temperament: minult.