4/18/18

Meie esimene jalgrattasõit


Tänane päev oli mitmes mõttes esimene ja väga eriline. Mina sain üle mitme aasta ratta selga ja Nora minu selja taha oma isiklikku rattatooli. Naljakas on see, et rasedana ma ratsutada julgesin, aga rattaga sõita mitte :D Ok, see hobuseseiklus oli küll esimesel trimestril, aga siiski.

Rattatooli leidsime järelturult ühe meie lähedal elava naise käest (50€). Tonis käis eelmisel nädalal järel ja pani alguses oma ratta külge, kuid ma tahtsin seda siiski enda rattale ja nii ta siis eile õhtul paika saigi. Kiivri sai Nora Hawaii Expressist (25€). Ma arvasin alguses, et beebide rattakiivrid on selline tulus äri, laste pea ju kasvab ja iga natukese aja tagant peab uue ostma, aga näed sa siis, hoopis reguleeritav kiiver on ja päris kaua saab ka kasutada. Ilus disain ja kaalult väga kerge on samuti. Miinustena võiks välja tuua pigem keerulise reguleerimissüsteemi ja selle, et mütsiga libiseb ära ega saa piisavalt tihkelt pea ümber. Võib-olla on see rohkem harjutamise asi.

Pool ajast oli Noral väga tore, aga kui me Filtri tee sileda asfaldiga kergliiklusteele pöörasime, hakkas üks pidev undamine pihta ning enne koju saamist see ära ei lõppenudki. Võimalikud süüdlased: tuul, kiiver, minu tagumik. Mis seal ikka, eks mõni teine päev proovime uuesti.


Samuti on meil nüüd tutikas jalutuskäru. Raske südamega otsustasime Emmaljungaga lõpparve teha ning ta kuhugi parematele jahimaadele saata. Kellegi juurde, kellel on viitsimist seda raskeveotanki tassida ja lükata. Meie juures käis ta väljas heal juhul kord kuus ning see oli üldiselt meeletu logistika, kuna üksinda ma last ja vankrit samaaegselt õue ega tuppa tagasi ei saanud.

Tegin jalutuskäru osas veidi eeltööd ning kuigi me oleme endiselt väga entusiastlikud lapsekandjad, sain uue käru idee siiski Tonisele pähe määritud. Näitasin piltidelt, kui hästi Joie "võileivaks" kokku läheb ja kui pikk kaarvari tal on ning "no lähme proovime, ega me ju ostma ei pea" lõppes sellega, et me astusime poest just sellesama käruga välja. Lubage tutvustada - Joie Mytrax!

Minu jaoks suurimaks plussiks olid tagumised õhkrehvid, mis teevad sõidu Tallinna kesklinna kohutavatel tänavatel suhteliselt meeldivaks. Nelja õhkrehviga Emmaljungaga muidugi võrrelda ei anna, aga kõiki muid omadusi arvestades on see okei. Samuti meeldib see, et Joie käib tõepoolest ühe liigutusega väikseks kokku (ja lahti tagasi) ning saan mugavalt trepist kaks korrust kõndida nii, et laps on ühes käes ja vanker teises. Ja see kaarvari! Ka täislamavas on võimalik katus nii alla tõmmata, et ka väga madal päike ei paista lapsele silma.

Mytraxi puhul on kurb see, et värvivalik on väga kesine. Hall, tumehall, lilla ja tumesinine. Kuna lilla oli natuke liiga karjuv, võtsimegi ainsa teise tooni, mis natuke eriline oli.


Veel peaks Mytraxi puhul arvestama seda, et kui käru on täislamavas, on pakikorvi ligipääs pisut raskendatud ja suuri asju kätte ei saa. Samuti on tegu ainult NSS (nägu sõidu suunas) mudeliga, mis mõnele lapsevanemale võib olla vastukarva, tahaks ju ikka kogu aeg näha, mida laps teeb. Arvasin enda kohta sama, aga mulle tegelikult täitsa piisab katuseluugist ja küljeakendest. Ning Nora on ka uues kärus väga rahul.