Kodusünnitus: kellele ja milleks?

https://themandalajourney.com

Suurema osa elust olin ma sünnitust kartnud. Kuna mina tulin ilmale planeeritud keisrilõikega ning emal sellest eriti meeldivaid kogemusi jagada polnud, eeldasin, et ka loomulik sünnitus on midagi samasugust, isegi veel hullemat. Ka paljud sõbrannad olid veendumusel, et keiser on ikka way to go, sest muidu oled pärast altpoolt ainult rebenenud äärtega ämber, mees jätab maha ja põis ka enam ei pea. Väga kurb sellele nüüd tagasi mõelda, aga nii oli.

Viis aastat tagasi sündis Nirrimi tütar, kelle sünnilugu saab lugeda siit. See oli minu jaoks üheaegselt nii šokk kui ka tohutult maailmapilti avardav, et ka haiglast väljaspool on võimalik sünnitada, just sellistes tingimustes, nagu sulle endale meeldib, ning ilma valuvaigistiteta hakkama saada. Ning mõned aastad hiljem sünnitas Miss Aniela oma teise lapse kodus (link) ja see pani veel rohkem mõtted liikuma. Muidugi lapse saamine siis veel plaanis ei olnud :D

Mäletan veel, kuidas ma kõndisin eelmise aasta sügisel Bastille' juures Pariisi sügiseses linnakuumuses, esimesi nädalaid rase, ja jõudsin järeldusele, et kui minu sees peaks tõesti üks väike inimene kasvama, ei suudaks ma mingi hinna eest temast loobuda. Aga sünnitus? See on ju õudne? Aga kas ikka on? Kui miljonid naised enne mind on sellega hakkama saanud, siis mille poolest peaksin mina halvem olema? Samal õhtul istusin oma hotellitoas ja lugesin sünnituslugusid, millest jäi pähe kummitama üks lause: sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu.

Naine kodusünnitusel, kes on just mõistnud, et kogu see jutt lillena avanemisest ja valu mitte tundmisest on täielik BS

Rääkisime Tonisega kodusünnituse ideest mitmeid kordi. Et kas see ikka on turvaline, mis kõik juhtuda võib ja kas me saaks sellega hakkama - üks asi on oma valuläve ette kujutamine, teine aga sellega päriselt silmitsi seismine. Alguses jäi see küsimus pigem õhku rippuma ja mingi hetk otsustasime haigla kasuks, aga mida rohkem ma erinevates rasedusaegsetes kontrollides ja analüüsides käisin ja enda reaktsioone sellele keskkonnale märkasin, sain aru, et head sünnitust sellest ei tuleks.

Ma ei teagi, kust see vastumeelsus haiglate osas pärit on. Üks mu esimesi mälestusi on vaktsineerimiselt, mis mulle titena nii traumeerivalt mõjus, et ema pidi hüsteerias röökivat last kinni hoidma ja pärast väga pikalt rahustama. See viis lõpuks selleni, et igasugused vereproovid ja süstimised tekitavad minus siiamaani paanikat ning näiteks põhikooli ajal võltsisin ma usinasti ema allkirju, et vaktsineerimistest keelduda. Raseduse ajal aga peab vereproove siiski tegema. Õnneks vedas mul nii palju, et sattusin esimesel korral ITK verekabinetis ühe väga rahuliku vene tädi peale, kes mu hirmu välja ei naernud ning valguskiirusel neli ampulli verd välja tõmbas, plaastri peale pani ja mu laia naeratusega välja saatis. Edaspidi olen ka ainult tema juures käinud :D

Lisaks sellele olin ma väiksena kogu aeg mingi probleemiga haiglas, alates 1,5-aastaselt saadud kolmanda astme põletusest ja lõpetades raske astmaga. Ja no polnud vist hingamisteede haigust, mida ma lapsena iga aasta ei põdenud - kõik bronhiidid, kopsupõletikud, angiinid, jne. Arvatavasti nägin sel ajal perearsti tihedamini kui osasid sugulasi.

Igatahes, kuskil teise trimestri lõpu poole sattusin ma uuesti kodusünnitusest lugema ning vaikselt plaani paika panema. Võtsin kodusünnituse vastunäidustused lahti, oma rasedakaardi kõrvale ja tutvusin valikutega. Kõige tüüpilisemad on näiteks preeklampsia, eelnev keisrilõige ja loote vale asend, aga neid erinevaid põhjuseid, miks ämmaemand sünnituse vastu võtmisest keelduda võib, on tegelikult ca viis lehekülge. See muidugi ei tähenda, et kodus sünnitamine keelatud oleks - selle puhul siis tegu assisteerimata kodusünnitusega, mida on paljud naised siin juba aastaid teinud - aga usun, et kindlam on, kui sünnitaja kõrval on siiski vajaliku kogemuse ja teadmistega inimene. Eestis on selliseid naisi praeguse seisuga viis, neist üks Tallinnas ja teised Tartus.

Seejärel saime Ingrid Kaokülaga kokku, kes on 30 aastat ämmaemandana töötanud, sh viimased 21 aastat ka kodusünnitusi vastu võtnud, ja rääkisime talle ka oma plaani ära. Pärast kohtumist jäidki ainsateks küsimärkideks mu tolleaegne madal hemoglobiin (nüüdseks see kenasti tõusnud) ja beebi saabumise kuupäev - nimelt on Ingrid nädal enne mu tähtaega puhkusel, mis tähendab seda, et kui N. otsustab natuke varem saabuma hakata, tuleb mul ikkagi mingi hetk haiglasse sünnitama minna.

Helge tulevik: Tonis lamab voodis sünnitusvaludes, mina puhun merikarpi,
ja beebi N. saabub pegasuse seljas, vikerkaarejutid järel

Mismoodi sünnituseks ise valmistuda?

Kuna ma pole kunagi varem sünnitanud, ei oskagi ma nagu midagi otseselt karta. Olen aastate jooksul läbi lugenud kilomeetrite kaupa sünnitusalast kirjandust ja minu meelest on täiesti loogiline, et 80% sünnitusest toimub naise peas. On asju ja tegevusi, millega saab kaasa aidata, ning samamoodi neid, mis sünnituse peatada saavad või komplikatsioone tekitavad. Ma usun väga tugevalt põhimõttesse "What we think, we become" ja plaanin kuni lõpuni välja kõik oma ootused sünnitusele võimalikult positiivsed hoida. Et see teekond tuleb täpselt nii raske, kui mu keha välja kannatab, ning et ma võin iseennast kõigi sünnitusega seotud otsustega usaldada.

Sünnituse ajal põhjustab valu lapse pea surve luudele ja sünnituskanali seintele, emakakaela venimine ning emakalihaste kokkutõmbumine. Peamiselt on asjas siiski süüdi emakakael ja tupp, kus on palju veresooni, lapse pea ja vaagen aga on luised. Kui emakakael jääb kahe luu vahele, on üsna loogiline, et see põhjustab valu. Valud on erinevates sünnitusfaasides erinevad. Avamise passiivses faasis tunneb naine tavaliselt valu seljas ja kubemes ning tegemist on pigem rõhumisega; avanemise aktiivses faasis on valu tingitud emaka kokkutõmmetest (emakalihased on kokkutõmmete ajal hapnikupuuduses) ja lapse pea survest emakakaelale. Väljutusperioodi valud on üldiselt kliitoris, kusitis, lahklihas ja pärasooles, kuna need kõik peavad sel ajal venima, aga ka need võivad olla tuntavad vaid survena. Pea lõikumise hetkel võib tekkida teravam aisting, aga ei pruugi, kuna närvid on nii kokku surutud.

Igapäevaselt mõistame me valu kui ohu märki, kuid sünnitusvalu selle alla liigitada ei saa. Loomulik sünnitusvalu on rütmiline, piiridega, voogav. Kui naine suudab end lõdvaks lasta ja lainetega kaasa minna, saab ta sünnitusvalu ise endorfiinide abil leevendada. Endorfiinide vabanemist suurendab liikumine, hea füüsiline ja psüühiline seisund. Esilekutsutud või muud moodi meditsiiniliselt vahele segatud sünnituse puhul ei teki endorfiine mõnikord üldse.

Sünnituse ajal mängib stressiolukordades suurt rolli veel üks teine hormoon, adrenaliin, mistõttu loomuliku oksütotsiini eritus väheneb ja sünnitus pidurdub. Adrenaliini vallandumist võib põhjustada keskkonnavahetus (nt kodust haiglasse minek), võõrad inimesed sünnitaja ümber (tüüpilise haiglasünnituse ajal käib palatist läbi päris palju inimesi), erinevad instrumendid ja mõõtmised (Eestis tehakse KTG-d sünnituse avanemisfaasis iga 4-6 tunni järel ja presside ajal on rase üldiselt kogu aeg kummirihma ja juhtmetega masina küljes). Kui sünnitustegevus aeglustub või peatub, pakutakse haiglates selle puhul kunstlikku oksütotsiini, aga kasutatada võib ka erinevaid lõdvestamise ja lõõgastumise meetodeid.

Üheks suurimaks loomuliku sünnituse takistajaks on hirm. Seejuures võib tegu olla ka mõne alateadliku hirmuga, mida naine endale varem teadvustanud pole. Peamiselt kardetakse valudega toimetulemist, aga ka sünnituse ajal roojamist, karjumist, või muudmoodi enesevalitsemise kaotamist. Hirmu suurendab ka naise lähedaste suhtumine, mida "pärandatakse" teistelt emadelt edasi - kui rasedale kogu aeg rääkida, kui jube ja vastik sünnitus on, kannabki ta neidsamu mõtteid endaga lõpuni kaasas. Samamoodi võib mõelda raseda "haigena" kohtlemise osas, mis omakorda viib probleemide ülehindamiseni ja ainult süvendab hirmusid, et kõik võib valesti olla.

Kui naine elab sünnitusvalusid negatiivselt üle, võib see samuti sünnituse kulgu aeglustada. Vabanevad stressihormoonid, emaka veresooned tõmbuvad kokku, mistõttu platsenta verevarustus halveneb ja laps saab vähem hapnikku. Kui naine valu ajal end pingule tõmbab, tõuseb rõhk nii kõhuõõnes kui ka emakas ja seetõttu tundub valu suurem.

Lõdvestumine on ehk sünnituse füüsilise poole juures kõige olulisem osa üldse. Ja mitte ainult füüsilise keha lõdvaks laskmine, vaid ka kõige negatiivse minna laskmine, enda ja looduse usaldamine, mis toob meid tagasi idee juurde, et suurem osa sünnitusest on kahe kõrva vahel kinni. Kui naine tunneb end sünnituse ajal turvaliselt ja mugavalt, saab vabalt ringi liikuda ja soovi korral erinvaid asendeid võtta, on ka kogu protsess lihtsam ja kiirem.

Inimesi on siia ilma sündinud juba aastatuhandeid ning ma usun, et mu keha teab, kuidas mu tütart sünnitada, täpselt samamoodi, nagu ta teab, kuidas hingata, seedida ja magada. Ning kui ma juba kõige kiuste rasedaks jäin, siis küllap see laps sealt ka kuidagi välja tuleb :D

...või siis tuleb kiisu. Saab näha!

Kuidas end sünnituse ajal aidata?

Tüüpiline esimene sünnitus kestab tavaliselt 10-20 tundi, sellest kõige pikem osa on emakakaela avanemine, mis kestab ca 8-12 tundi. Alguses on tuhud sageli ebaregulaarsed ning ei pruugi isegi valusad olla, pigem lihtsalt ebamugavad. Paljud naised suudavad sel ajal edasi magada või koduseid töid teha. Kui aga emaka kokkutõmbed muutuvad sagedasemaks ja tugevamaks, kõht tõmbub kivikõvaks ja seejärel lõtvub, on üsna kindel, et sünnitus on alanud. Muide, paljudel naistel esineb ka nn. "libakaid", kus emakas harjutab kokkutõmmete tegemist, aga sünnitust ei toimu. Libakatest saab aru siis, kui minna duši alla - võltstuhud kaovad ära, päristuhud muutuvad tugevamaks.

Avanemisperioodi lõpuks on kokkutõmbed iga 2-3 minuti tagant ja kestavad 40-50 sekundit. Kontraktsioonide ajal tõmbuvad emakalihased kokku, paksenevad ja lühenevad, seeläbi emakakael pehmeneb ja venib ning laps liigub sünnitusteedes allapoole. Et ta sündida saaks, peab emakakael olema maksimaalselt avatud (10 cm).

Lisaks sellele, et võimalikult rahulik ja keskendunud olla, tuleks tuhude ajaks valida asendid, mis on kõige mugavamad. Sünnitusteed on väga kitsad ja seal olemine suhteliselt ebameeldiv. Seetõttu usalda oma sisetunnet ja keha, et olla just selles asendis, mis sel hetkel kõige parem tundub. Püstised asendid kiirendavad sünnitust, samas kui näiteks neljakäpukil olek annab võimaluse natuke puhata. Külili asend aitab lapsel sünnitusteedes end paremini paigutada, kükitamine sobib väljutusperioodiks ja aeglase sünnitustegevuse korral (vaagen on hästi avatud ja gravitatsioon teeb oma töö), põlvili asendis saab puusi liigutada ja seeläbi sünnitusvalusid leevendada.

Märgiks siinkohal veel ära, et pressimistunne võib osadel naistel tekkida juba avanemisperioodi lõpus, aga emakakael ei pruugi selleks ajaks veel täielikult avanenud olla. Liiga varajane pressimine toob aga kaasa rebendid ja emakakaela tursed. Presside tagasihoidmiseks või sünnitustegevuse aeglustamiseks võib proovida asendit, kus sünnitaja on toetub küünarnukkidele ja põlvedele, pea ja rind on vastu maad ja puusad kõrgele üles tõstetud. Nii ei suru laps emakakaelale.

Oluline on sünnituse ajal piisavalt juua ning kui vähegi võimalik, natuke süüa. Sobivad söögid on näiteks puuviljad ja jogurt, jookidest gaseerimata vesi ja taimeteed. Seejuures ei tohiks kindlasti unustada aeg-ajalt tualetis käia :D

Paljudele naistele sobib massaaž ja silitamine, seda saab siis teha partner või ämmaemand. Teistele sobib rohkem puusade rütmiline liigutamine ja tantsimine. Üldiselt on kõige olulisem, et sünnitajal on mugav ja turvaline olla, et ta ei peaks end kellegi ees häbenema. Hirm ja ebamugavus suurendavad adrenaliini tootmist, mis omakorda pikendab avanemisprotsessi.

Sünnituse järgmine osa on väljutusprotsess, mis on ajavahemik emakakaela täielikust avanemisest kuni lapse sünnini. Esmasünnitajatel kestab see ca 1-2 tundi. Kui laps on suur, sünnitustegevus nõrk või on kasutatud epiduraali, võib väljutusperiood pikem olla.

Enamik naisi on väljutusperioodi ajaks rampväsinud, mõned tahavad sel hetkel kotid kokku pakkida ja koju minna. Tean ühte, kes on seda ka üritanud, aga ta keelitati siiski lõpuni jääma :D Igal juhul võiks väljutuse ajal tuhudega kaasa hingata (ükskõik, kui valju häält teed!) ning vaheaegadel puhata nii palju kui võimalik. Ämmaemand üldiselt juhendab, millist asendit võtta, aga peamine on see, et asend oleks sünnitaja jaoks mugav. Kui lapse pea lahklihale suruma hakkab, võib selle venimisest tekkida nn. "tuleringi" tunne, õnneks kestab see väga lühikest aega. Kui pressid tulevad liiga vara, võib proovida koera moodi lõõtsutada, et hoida hingamine pinnapealsena ning muuta lapsele sünnitusteede läbimine sujuvamaks.

Valmistudes vettesünnituseks

Milline kodu olema peaks?

Kõigepealt tuleks rääkida oma partneriga. Tema tööks on sulle sobiva keskkonna loomine ja selle kaitsmine, kui sünnitustegevus algab. Mees on sinu sünnituskoha valvur.
Alustama peaks kodu ette valmistamisest. Üldiselt on tegu sarnase nimekirjaga, mida haiglasse sünnitama minnes kaasa võtta, aga suurem osa asju on vajalikud värskete lapsevanemate elu mugavamaks tegemiseks. Igaks juhuks peaks ka haiglakoti ära pakkima, kui siiski tekib vajadus haiglasse sõita.

Seejärel peaks läbi mõtlema, kus täpselt sünnitada tahad. Paljud kodus sünnitajad valivad vettesünnituse, mis eeldab oma vanni olemasolu või siis täispuhutava sünnitusbasseini rentimist. Kõige sobivam vee temperatuur on 32-36 kraadi - sellest soojemas vees võib sünnitus peatuda ning ka tõenäosus sünnitusjärgseks verejooksuks on suurem. Muide, vettesünnitusel ei lamata meritähena vannis selili, vaid tuleb end siiski aktiivselt liigutada.

Alustuseks võiks luua nn. pesa, mis koosneb matist, tekist või lambanahkadest ja patjadest, peale madratsikaitsed ja sinna otsa veel voodilina. Hea on ka, kui on olemas võimlemispall. Pesa võiks olla diivani või seina lähedal, et oleks tugev pind, millele toetuda. Kui on plaanis vette sünnitada, võiks pesa asuda vanni lähedal. Veel võib laest alla või ukse külge riputada köie (selle küljes rippumine on efektiivne sünnitusasend).

Veel võiks mõelda valgusele ja soojustusele. Ruumi võiks hoida hämara ja hubasena, kasutades selleks küünlaid, soolalampe, jõulutulukesi jne. Toatemperatuur võiks jääda 25-27 kraadi juurde. Hea oleks ka, kui on võimalik uksed ja aknad kinni panna, et sünnitaja saaks vabalt ringi liikuda, kanda, mida iganes soovib ja teha nii palju häält kui vaja. Ka muusika mängimine aitab siinkohal kaasa. Mida enam sünnitus edasi läheb, seda vähem võiks seal olla segavaid faktoreid nagu telefonid, arvutid ja lobisevad inimesed, kuna tuhud tahavad rohkem tähelepanu ja energiat. Üldiselt võiks proovida sünnitusele tekitada samasuguse olustiku nagu romantilise koduse õhtu puhul.

Üheks soovituseks on veel kõikide nähtaval olevate kellade kinnikatmine. Kui mõõta sünnitustegevust minutites või tuhude hulgas, jääbki see niimoodi. Kunagi ei tea, kui pikk sünnitus on, ning selle kestvus ei tähenda enne lõppu midagi.

Meil on näiteks hangitud pimendav kardin (melatoniin aitab sünnitustegevusele kaasa), külmkapp mahlajäätist täis ja suur purk kookosõli kapis ootamas. Basseini sünnitamise osas olin pikalt väga kindel, nüüd on aga hakanud dušš palju parema ideena tunduma millegipärast. Eks näeb, õnneks on mõlemad võimalused olemas :D Ja noh, ega bassein minu eest ei sünnita, võib-olla ei meeldigi mulle lõpuks seal olla ja pressin tite hoopis tagahoovis õitseva kirsipuu all välja.

...ausalt, kes selliseid asju välja mõtleb?

Mismoodi kodusünnitus välja näeb?

Suurim erinevus seisnebki selles, et sünnitus toimub naise jaoks mugavas, turvalises ja tuttavas keskkonnas. Kuna sünnitusega tegeleb primitiivne aju, mis pole meie teadliku kontrolli all, on oluline lasta sellel segamatult tegutseda ja lasta sünnitusel võimalikult optimaalselt kulgeda. Põhimõtteliselt võib seda selgitada kui "nihet" teadvuses, kus primitiivne aju võtab kõige enam arenenud aju osalt neokorteksilt tegevuse üle. Kõik, mis vähegi seda nihet tagasi hoiab, näiteks ere valgus, pidev loote südametöö mõõtmine masinatega, ruumis rääkimine jms, võib sünnituse loomulikku kulgu takistada. Kodus saab naine luua just sellise keskkonna, nagu talle endale meeldib, seda nii valguse, temperatuuri, lõhnade, kui ka sünnitusel viibivate inimeste osas.

Planeeritud ja assisteeritud kodusünnitusel on kohal perele juba tuttav ämmaemand, kes on kursis raseduse kulgemise ja sünnitaja tervisega. Ämmaemandal on alati kaasas suur kohver kõige vajaminevaga, sh ka elustamisvahendid. Ta mõõdab regulaarselt doppleri või puidust kuuldetoruga beebi südametoone, hindab oma käte abil lapse asendit, masseerib ja rahustab sünnitajat, õpetab tuhusid läbi hingama. Ka presside ajal on kõik rahulik ning aeg kulgeb sünnitaja enda tempos. Pärast sünnitust lastakse nabanööril lõpuni tuksuda (sellest saab beebi 20-50% oma verevarustusest) ning seejärel tuleb tasakesi verine limane tulnukas platsenta.

Ülejäänud protseduurid on samasugused nagu haiglas - Apgari hinne, kaalumine, mõõtmine, sünniloo dokumenteerimine. On tavaline, et pärast kodusünnitust on verekaotus väiksem, taastumine kiirem ja ema saab pea kohe oma igapäevaelu juurde tagasi pöörduda ning beebiga tegeleda. Ämmaemand jääb veel mõneks tunniks pere juurde, veendumaks, et värsked vanemad saavad lapse toitmise-mähkimisega hakkama. Vajadusel toimub ka 1-2 sünnitusjärgset koduvisiiti.

Platsenta ehk emakook. Kellel praegu rõve hakkas, on ilmselgelt vales blogis.

Mis siis saab, kui kodusünnitusel peaks midagi juhtuma?

Kui kodusünnitusel tekib kõrvalekaldumine sünnituse normaalsest kulust, minnakse kohe sünnitusmajja, ja seda mitte viimasel minutil, vaid juba siis, kui sünnitus ei edene ning vaja läheb sünnitust kiirendavaid või valu vaigistavaid ravimeid. Haiglas eelneb 99% kiiretele erakorralistele keisritele terve sekkumiste plejaad: looteveepõis avatakse -> sünnitus muutub valusaks -> vaja valuvaigistit -> võivad avalduda ravimi kõrvaltoimed või kaovad tuhud -> vaja stimulatsiooni ravimitega -> lapsel tekib hapnikupuudus või põletikurisk või sätib end valesti sünnitusteedesse vete avamisel. Sünnituse spontaanse kulgemise korral tuleb selliseid asju harva ette. Pealegi ei jäeta kodus sünnitajat kunagi üksi, erinevalt sünnitusmajast.

Kõige sagedasemad põhjused kodus sünnitaja haiglasse üle viimiseks on vajadus valuvaigistite kasutamiseks, sünnituse aeglustumine või peatumine, roheliste lootevete puhkemine (tähendab loote hapnikupuudust või põletikku), sünnitajal tekkinud palavik või kõrge vererõhk ning platsenta sünniga seotud probleemid (tekib veritsus või ei sünni ise).

Kuna kodusünnitus on Eestis legaalne, on igal naisel õigus see oma lapse ilmaletulekuks valida. Haiglad sellega suhestuda ei taha, aga loomulikult saab abi, kui seda vaja on. Keerulisem pool on ehk ainult bürokraatia, näiteks ei ole võimalik kodus sündinud lapsele haiglast sünnidokumente saada ning selle jaoks peab pöörduma Perekonnaseisuametisse.

Eestis on planeeritud kodusünnitustel hukkunud üks laps (umbes 15 aastat tagasi) ja kaks last on hukkunud planeerimata kodusünnitusel. Sünnitusega seotud emade surmasid on olnud viimase kümne aasta jooksul 2-3 ja need kõik haiglas.

Mul ei ole võimalik kodus sünnitada, kuidas saaksin enda jaoks haiglasünnituse võimalikult meeldivaks teha?

Kõik saab alguse mentaalsest ja füüsilisest ettevalmistusest (vt punktid 1 ja 2), aga on asju, mida saab paluda enda jaoks haiglas mugavamaks teha. Hea oleks võtta individuaalne ämmaemand, eriti esmasünnitajal, ja rääkida temaga läbi, mida sünnituse ajal teha saab ja mida mitte.

Haiglakeskkonna valgus võib olla liiga järsk ja ere - täiesti okei on paluda tuled ära kustutada ning kasutada oma valgustust, näiteks soolalampi. Ka oma muusika kaasa võtmine aitab lõõgastuda ja iseendasse sisse minna. Paljudes sünnitustubades on kell otse voodi kohal, selle võib kinni katta või silma eest ära tõsta.

Veel võib proovida sünnitustoas oleva tehnika ja asjade mõttes tänamist. Näiteks: aitäh, aspiraator, et olemas oled, sinust on kindlasti palju kasu olnud. Tänks, ravimikapp, et sa vajadusel nii lähedal oled. See aitab omaks võtta asju, mis muidu segaksid. Kui ilusasti küsida, võib paluda ka kõige mittevajaliku linaga kinni katmist, et need sünnitajat ei segaks.

Vannisünnitajal on kahtlemata rohkem privaatsust, kuna vette üldiselt keegi teda näppima ei roni. Kui aga vanniga sünnitustuba ei õnnestu saada, on kaks varianti: kas rentida ise täispuhutav sünnitusbassein ja see kaasa tuua, või siis dušinurgas istuda, kas või lõpuni välja. Vanni sünnitades ei kasutata eeterlikke õlisid või vahtu, kuna see võib lapsele silma või hingamisteedesse sattuda.

Kaasa võib veel võtta oma teki ja padja ning mugavad riided. Eestis on täiesti lubatud sünnituse ajal süüa ja juua (USAs näiteks paljudes haiglates pole).

Kindlasti räägi kõik läbi oma tugiisikuga. Ka tema suhtumine valusse võib sinu olukorda muuta. Kui tugiisik kardab, et sünnitaja ei saa valudega hakkama või kui ta ise ei suuda seda pealt vaadata, kandub tema hirm sünnitavale naisele edasi, mis võib hävitada viimsegi enesekindluse. Nii et oluline on ka mehe ette valmistamine :)

Head kasvamist!

Imetamisest ja rinnapiimast ja RPAst

Karina imetamas oma kuuepäevast beebit.
November 2016

Imetamine on alati minu jaoks põnev olnud, just seetõttu, et emad kaklevad ja vaidlevad sellel teemal ikka väga tuliselt. Imetad oma last üle kahe aasta? Issand, ta jääbki sul elu lõpuni tissi otsa! Imetasid ainult kaks nädalat ja nüüd annad poepiima? Rongaema oled ja laps sureb sul kohe hällisurma! Ok, ma natuke dramatiseerin üle, aga ma olen näinud vähe emasid, kellel rinnaga toitmise osas neutraalne arvamus oleks :D

Mina olen enda arvamusega vist kuskil vahepeal. Kuna mul tuleb esimene laps, ei saa ma kunagi täiesti kindel olla, kuidas asjad olema hakkavad. Ideaalis tahaks muidugi rinnaga toita nii palju ja kaua kui võimalik, aga iga organism on omamoodi ja kunagi ei tea, mis päriselt välja tuleb. Oma kõige paremas ettekujutuses toidan ma last rinnapiimaga umbes-täpselt aasta aega ning piimaasendaja on asi, millest saan poes suure kaarega mööda kõndida. Aga kui läheb teisiti, siis läheb, saab näha.

Tänu blogile kirjutas meile mõned nädalad tagasi üks tore neiu Anni sellisest organisatsioonist nagu SIET, mis tegeleb imetamisnõustamisega, ja pakkus, et võiksime kokku saada. Mul olid küll väikesed eelarvamused (mida ma ikka õpin, mul ju pole veel titte käes isegi?), aga sellest kujunes üks mu kõige harivamaid rasedusaegseid kohtumisi üldse. Ma sain nii palju targemaks! Ja see inspireeriski imetamise teema kohta rohkem uurima ja sellest kirjutama. 

Kui seda blogipostitust kokku panin, tuli googeldamise käigus välja palju huvitat - näiteks võib ära mainida ühe titefoorumi, kus arvati, et ema ja lapse bioloogiline side katkeb, kui nende vahemaa on üle 300 meetri. Ja palju muud põnevat. Imetamisalane fantaasiakirjandus on piiritu!

On tõsi, et imikule on rinnapiim kõige parem võimalik toit seal sees sisalduvate toitainete ja hormoonide tõttu. Su keha toodab seda just täpselt sinu lapse jaoks, erinevalt piimasegudest, mis on tehtud rohkem üldisemale publikule. Samuti ei sisalda kunstpiim haiguste eest kaitsvaid ühendeid. Statistika näitab, et kunstpiimatoidul olevad beebid võivad haigestuda natuke kergemini ning neil on suurem oht bakteriaalse infektsiooniga haiglasse sattuda. Seetõttu võiks iga ema anda endast parimat, et laps ikkagi rinnapiima saaks. Aga elu pole nii mustvalge ning paratamatult tekib olukordi, kus see ei ole võimalik. Beware, tuleb pikem postitus.

Miks nii paljud emad end imetamises läbikukkunuteks peavad?

Noorte emade seas on pettumus kerge tulema, kui imetamine kohe esimesel katsel ei õnnestu. Seetõttu on äärmiselt oluline naist julgustada ja toetada. Mulle tundub vahepeal teiste emade blogisid lugedes, et rinnaga toitmine on selline asi, mida iga normaalne naine võiks nagu loomulikult osata ja kui kohe hästi välja ei tule, oled nõrk ja läbi kukkunud. Paljud beebid aga ei oska kohe alguses rinda võtta ning kõik ämmaemandad ei pruugi olla imetamise alal põhjalikult koolitatud. Juba sünnitusmajades survestatakse sageli lapse lutipudelist kunstpiimaga toitmist, selle asemel, et probleemile lahendust leida ja õigeid imetamisvõtteid õpetada. Tulemuseks on küll kasvav kaaluiive ja täis kõhuga beebi, aga ka emotsionaalselt muserdatud ema, kes ei tunne end täisväärtuslikuna, kuna ei suutnud lapsele rinnapiima pakkuda. 

Näiteks osad naised arvavad, et nende rinnad ei sobi imetamiseks, kuna need on liiga väikesed või siis hoiavad nibud sissepoole. See ei ole nii. Piimanäärmete hulk on kõigil naistel sama ning ei sõltu rinna suurusest. Ja nibu on ainult orientiiriks õigest kohast haaramiseks: oluline on, et laps saks suhu võimalikult suure suutäie nibu ümbritsevast alast, et piimanäärmeid imemisega stimuleerida. Sissepoole hoidvate nibudega võib imetama õppimine küll rohkem aega võtta, kuid miski pole võimatu. Seejuures ei ole ilmtingimata vajalik nibukaitsmete kasutamine, kuna sellega võib laps selgeks õppida vale imetamisvõtte.

Vahetult pärast sündi hakkab rinnast tulema ternespiim, tavaliselt läbipaistva või kergelt kollaka vedelikuna. Sellest saab beebi kätte kõik tarvilikud toitained ja vajalikud kaitsekehad. Seda piima võibki tulla ainult paar lusikatäit ja sellest täiesti piisab, sest kirsisuuruses beebimaos lihtsalt pole rohkemaks ruumi. Oluline on lihtsalt vastsündinut võimalikult tihti, ca iga 1,5h tagant rinnale panna ja toita. Ternespiim muutub ise tavapäraseks rinnapiimaks siis, kui beebi organism ja seedimine on selle jaoks valmis. Magic! Samuti tekib piima täpselt nii palju, kui laps seda "tellib". Paljud naised seda ei tea ning arvavad, et kui pärispiima esimestel elupäevadel ei tule, on laps näljas.

On täiesti normaalne, et laps protesteerib alguses ega taha rinda võtta või lihtsalt ei viitsi ja eelistaks pigem magada. Ma arvan, et kui ma oleks ka just mitu tundi sünnitusteedes veetnud, poleks mul samuti erilist huvi toidu vastu... aga lapse ja ema heaolu huvides tuleks siiski kannatlik olla ning mitte järele anda.

Muide, osadel naistel tuleb ternespiim juba raseduse ajal. Mina näiteks ärkan regulaarselt väikeses piimaloigus üles :D Üldiselt on see hea märk ja tähendab seda, et rinnad suudavad piima toota, kogus aga sõltub juba edasisest imetamiskäitumisest. Rasedusaegset ternespiima välja lüpsta ei soovitata, kuna selle piima koostis pole veel päris see, mida lapsele vaja on. Kui piima tuleb nii palju, et on pidevalt vaja rinnapatju kanda või tekib kibe pakitsus, on tõenäoliselt hormoonidega midagi paigast ära ning probleemiga peaks tegelema.

Aga kuidas siis õigesti imetada?

Alustuseks tuleks leida mugav asend imetamiseks. Seejärel laps paljaks võtta ning tekitada nahk-naha kontakt - laps võiks olla näoga rinna poole nii, et ta ei peaks pead pöörama. Lapse nina peaks olema rinnanibuga kohakuti, et ta saaks rinna haaramiseks pea natuke kuklasse lükata ja seejärel nibuvälja haarata. Oluline on, et laps haaraks nibu ise, sest kui ema rinna lapse suhu paneb, ei pruugi võte õigeks jääda. Laps on õigesti rinnal, kui tema suu on laialt avatud, alumine huul väljapoole pööratud, nina ja lõug vastu rinda surutud ning helidest on kuulda ainult neelamist, mitte lutsutamist või luristamist. Tiss on joomiseks, mitte mängimiseks.

Kui laps ikka veel ilusasti sööma ei hakka, võib proovida süstlaga toitmist. See käib niioodi, et paned süstla piima täis, seejärel sõrme lapsele suhu ning niristad niimoodi süstlast. Sõrme asemel võib kasutada ka rinnanibu. Süstlaga toitmine on natuke parem lahendus pudeliga toitmisele, sest pudel võib söömise liiga lihtsaks teha ning nii võib lapsel tekkida vale imemisvõte, mis omakorda võib viia selleni, et laps võõrdub rinnast ja lepib ainult pudelist söötmisega ja selle tulemuseks on juba rinnaga toitmisest loobumine.

Veel arvatakse, et imetamine peabki olema valus ja verine. See ei ole tegelikult nii. Valu viitab valele imetamisvõttele, mis tuleb koheselt katkestada ja seejärel uuesti proovida. Nibude hellus on tavaline, aga üle 5-6 päeva kestev valulikkus vajab juba nõustamist. Imetamisega kaasnev valu ei ole kuidagi normaalne.

Ma pidin sünnitusmajas kunstpiima andma, sest laps ei võtnud kaalus juurde.

Muide, sünnitusmajas ongi imetamine sageli keerulisem kui kodus, kuna tegu on võõra ja lärmaka keskkonnaga, mis on ebamugav nii emale kui ka beebile. Seega on kodune ja turvaline õhkkond imetamiseks kõige parem ning võib anda hoopis teistsuguseid tulemusi kui haiglas. Mul on sõbranna, kellel ei olnud haiglas mitu päeva piima ning koju jõudes hakkasid nibud praktiliselt kohe nirisema. Loogiline, eksole.

Veel on normaalne see, et esimestel elupäevadel langeb beebide kaal kuni 10%, seejärel hakkavad nad tavaliselt jälle juurde võtma. Selle pärast ei pea ilmaasjata muretsema. Nad sünnivad paraja Michelini-mehikese rasvakihiga, mis aitab neil kaalukaotust üle elada.
Eks see on muidugi kahe otsaga asi, haiglad ei tohi välja lasta kahtlase kaaluiibega last, aga kuna seda peetakse olulisemaks kui õiget imetamisvõtet, lähevad vanemad mõnikord suure hirmuga poodi kunstpiima ostma, et laps ikka kosuma hakkaks.

Kuidas aru saada, et lapsel on imetamisega probleeme?

Piim tekib ema rinnas pärast lapse sündi, kuid selle edasine kogus taastub ja kasvab ainult siis, kui rinda piisavalt imetakse, nii et rind korralikult tühjeneks. Kui beebi ei saa korrektselt imeda, siis piimavarusid ka ei uuendata ning väga tõenäoline on see, et piim saabki rinnast otsa.

Imik peab suu piisavalt lahti tegema, et keel saaks igemetest edasi minna ja seejärel suure suutäie rinda suhu võtta. See kindlustab selle, et piimanäärmed saavad beebi keele ja suulae liikumisest "massaaži", mis omakorda laseb piimal läbi nibu välja voolata. Kui keel on piisavalt kaugel väljas, ei tohiks ka nibu pidevalt lapse igemete vahele jääda (see on valus!).
Needsamad keeleliigutused stimuleerivad ka nibu pikemaks venima, nii et see on suunatud mööda beebi kurki alla ja nõnda saab piim otse kõhtu voolata. Suurem osa beebisid suudab 10-15 minutiga rinna täiesti tühjaks tõmmata.

Osadel lastel aga põhjustab keelekida imetamisega probleeme. Keelekida on piklik nahkne kinnitus keele ja suupõhja vahel. Keelekida anomaalia puhul pole keelel piisavalt vaba osa, kida hoiab keelt suupõhjas kinni ning keele välja sirutamisel võib keelele tekkida südamekujuline ots.

Keelekida anomaaliaid esineb ligikaudu 19%-l lastest ning see võib kaasa tuua alalõua alaarengu, vale hambumuse, keele piiratud liikuvuse, erinevad kõnedefektid ning vastsündinutel põhjustada probleeme imetamisega, seda siis madala keelekida kinnituse puhul. Beebi nimelt ei tee suud piisavalt lahti, ei lükka keelt piisavalt välja ning seetõttu on imetamisvõte vale nurga all. Selle asemel, et korralikult imeda, võib ta lihtsalt nibu närida või lutsutada, mis omakorda võib põhjustada lisaks valule pragunenud, kahvatud, veriseid ja põletikulisi nibusid. Kui nibu imetamise käigus pikemaks ei veni, ei pruugi ka piim kohe õigesse kohta jõuda ning see võib kaasa tuua oksendamise, köhimise, piima sattumise hingamisteedesse jne. Ning kuna võte pole sel puhul õige, ei saa ka piimanäärmed vajalikku stimulatsiooni ning piima ei vabastata nii palju, kui vaja oleks.

Mõnikord on probleemiks ka huulekida, täpsemalt siis selle liiga kõrgele kinnitumine, mille tõttu on ülahuule liikuvus ja paindlikkus piiratud. Sellisel juhul ei saa laps korralikult rinda vaakumisse võtta ning piim voolab suust imetamise ajal välja. Huulekida võib esineda koos keelekidaga.

Valutavad nibud võivad takistada piima väljutamise refleksi, ning kui lisaks sellele on veel probleeme imetamisvõtte või keelekidaga, ei pruugi laps piima korralikult kätte saada. Ta on imemisest väsinud ja rahutu, aga kuna ema käte vahel on mugav, jääb laps rinnale magama ja ärkab hiljem näljasena üles ning nõuab veel süüa. Nõiaring.

Mõndadel lastel võib huule- ja keelekida anomaaliate tõttu tekkida probleeme ka pudelist söömise ning püreetoiduga.

Fun fact! Mõnikord ei kontrollita meil seda siin haiglates ja keelekida kohta peab lastearstilt ise küsima. Taaskord näide elust enesest: sõbranna laps sündis probleemse keelekidaga, sünnituse vastu võtnud arst leidis, et pole hullu midagi, aga kui imetamine ikka probleeme tekitas, sai laps viidud teise arsti juurde ning seal lõigati loomulikult ära.

Kust saada imetamisega abi?

Üks hea variant on kokku saada SIETi imetamisnõustajaga. SIET'i nõustaja esimene külaskäik maksab 3€, edasi tasuta. Üldiselt on tegu suuremate linnade piires koduvisiitidega, aga kokkuleppel tulevad osad nõustajad kaugemale ning on nõus kohtuma ka kodust väljaspool, näiteks kohvikus. Võrreldes haiglate imetamisnõustajatega on vahe ka selles, et kodus on näha, mis tingimustes elatakse, kus naine imetab, mis võimalused on tal imetamist mugavamaks teha ning pakub personaalsemat lähenemist, kui see on võimalik haiglatingimustes.

Koduvisiit näeb siis üldjoontes välja selline: kõigepealt räägib nõustaja naisega, et saada taustainfot ja mõista probleemi tagamaid ja kuidas seda selle konkreetse pere jaoks lahendada. Võimalusel ajastatakse üks toitmiskord visiidi ajale. Nõustaja vaatab siis üle ema asendi, vajadusel aitab seda mugavamaks muuta, ning muidugi imetamisvõtte õigsuse. Saab hinnata ka nibude seisukorda. Samuti vaatab nõustaja lapse käitumist, välimust, keelekida, korrigeerib asendeid, õpetab vajadusel uusi. Mõnikord on vaja õpetada ka beebimassaaži ja võimlemisharjutusi, teine kord jälle teha toitumisnõustaja tööd. Imetamisnõustajatel on erinev lisakompetents ja sõltuvalt oskustest saab ka muudes valdkondades nõu anda - näiteks vaagnapõhjalihaste harjutused - aga üldiselt räägitakse siiski imetamisest.

Mida nõustaja ei tee - ta ei kirjuta välja retsepte ja saatekirju ega lõika lahti keelekida. Küll aga saab ta anda soovituse minna näiteks füsioterapeudi või erialaarsti vastuvõtule.

Anne imetamas oma kahe kuu ja kolme päeva vanust beebit.
Detsember 2016

Tahan siia veel lõpetuseks lisada, et tõepoolest on neid emasid, kes erinevatel põhjustel ei saanud või ei tahtnud imetada ning läksid üle kunstpiima peale. Not judging you, mothers. Sa andsid endast parima ning su laps armastab sind sama palju edasi. Sinu laps ja sinu valikud. ♥