Imetamisest ja rinnapiimast ja RPAst

Karina imetamas oma kuuepäevast beebit.
November 2016

Imetamine on alati minu jaoks põnev olnud, just seetõttu, et emad kaklevad ja vaidlevad sellel teemal ikka väga tuliselt. Imetad oma last üle kahe aasta? Issand, ta jääbki sul elu lõpuni tissi otsa! Imetasid ainult kaks nädalat ja nüüd annad poepiima? Rongaema oled ja laps sureb sul kohe hällisurma! Ok, ma natuke dramatiseerin üle, aga ma olen näinud vähe emasid, kellel rinnaga toitmise osas neutraalne arvamus oleks :D

Mina olen enda arvamusega vist kuskil vahepeal. Kuna mul tuleb esimene laps, ei saa ma kunagi täiesti kindel olla, kuidas asjad olema hakkavad. Ideaalis tahaks muidugi rinnaga toita nii palju ja kaua kui võimalik, aga iga organism on omamoodi ja kunagi ei tea, mis päriselt välja tuleb. Oma kõige paremas ettekujutuses toidan ma last rinnapiimaga umbes-täpselt aasta aega ning piimaasendaja on asi, millest saan poes suure kaarega mööda kõndida. Aga kui läheb teisiti, siis läheb, saab näha.

Tänu blogile kirjutas meile mõned nädalad tagasi üks tore neiu Anni sellisest organisatsioonist nagu SIET, mis tegeleb imetamisnõustamisega, ja pakkus, et võiksime kokku saada. Mul olid küll väikesed eelarvamused (mida ma ikka õpin, mul ju pole veel titte käes isegi?), aga sellest kujunes üks mu kõige harivamaid rasedusaegseid kohtumisi üldse. Ma sain nii palju targemaks! Ja see inspireeriski imetamise teema kohta rohkem uurima ja sellest kirjutama. 

Kui seda blogipostitust kokku panin, tuli googeldamise käigus välja palju huvitat - näiteks võib ära mainida ühe titefoorumi, kus arvati, et ema ja lapse bioloogiline side katkeb, kui nende vahemaa on üle 300 meetri. Ja palju muud põnevat. Imetamisalane fantaasiakirjandus on piiritu!

On tõsi, et imikule on rinnapiim kõige parem võimalik toit seal sees sisalduvate toitainete ja hormoonide tõttu. Su keha toodab seda just täpselt sinu lapse jaoks, erinevalt piimasegudest, mis on tehtud rohkem üldisemale publikule. Samuti ei sisalda kunstpiim haiguste eest kaitsvaid ühendeid. Statistika näitab, et kunstpiimatoidul olevad beebid võivad haigestuda natuke kergemini ning neil on suurem oht bakteriaalse infektsiooniga haiglasse sattuda. Seetõttu võiks iga ema anda endast parimat, et laps ikkagi rinnapiima saaks. Aga elu pole nii mustvalge ning paratamatult tekib olukordi, kus see ei ole võimalik. Beware, tuleb pikem postitus.

Miks nii paljud emad end imetamises läbikukkunuteks peavad?

Noorte emade seas on pettumus kerge tulema, kui imetamine kohe esimesel katsel ei õnnestu. Seetõttu on äärmiselt oluline naist julgustada ja toetada. Mulle tundub vahepeal teiste emade blogisid lugedes, et rinnaga toitmine on selline asi, mida iga normaalne naine võiks nagu loomulikult osata ja kui kohe hästi välja ei tule, oled nõrk ja läbi kukkunud. Paljud beebid aga ei oska kohe alguses rinda võtta ning kõik ämmaemandad ei pruugi olla imetamise alal põhjalikult koolitatud. Juba sünnitusmajades survestatakse sageli lapse lutipudelist kunstpiimaga toitmist, selle asemel, et probleemile lahendust leida ja õigeid imetamisvõtteid õpetada. Tulemuseks on küll kasvav kaaluiive ja täis kõhuga beebi, aga ka emotsionaalselt muserdatud ema, kes ei tunne end täisväärtuslikuna, kuna ei suutnud lapsele rinnapiima pakkuda. 

Näiteks osad naised arvavad, et nende rinnad ei sobi imetamiseks, kuna need on liiga väikesed või siis hoiavad nibud sissepoole. See ei ole nii. Piimanäärmete hulk on kõigil naistel sama ning ei sõltu rinna suurusest. Ja nibu on ainult orientiiriks õigest kohast haaramiseks: oluline on, et laps saks suhu võimalikult suure suutäie nibu ümbritsevast alast, et piimanäärmeid imemisega stimuleerida. Sissepoole hoidvate nibudega võib imetama õppimine küll rohkem aega võtta, kuid miski pole võimatu. Seejuures ei ole ilmtingimata vajalik nibukaitsmete kasutamine, kuna sellega võib laps selgeks õppida vale imetamisvõtte.

Vahetult pärast sündi hakkab rinnast tulema ternespiim, tavaliselt läbipaistva või kergelt kollaka vedelikuna. Sellest saab beebi kätte kõik tarvilikud toitained ja vajalikud kaitsekehad. Seda piima võibki tulla ainult paar lusikatäit ja sellest täiesti piisab, sest kirsisuuruses beebimaos lihtsalt pole rohkemaks ruumi. Oluline on lihtsalt vastsündinut võimalikult tihti, ca iga 1,5h tagant rinnale panna ja toita. Ternespiim muutub ise tavapäraseks rinnapiimaks siis, kui beebi organism ja seedimine on selle jaoks valmis. Magic! Samuti tekib piima täpselt nii palju, kui laps seda "tellib". Paljud naised seda ei tea ning arvavad, et kui pärispiima esimestel elupäevadel ei tule, on laps näljas.

On täiesti normaalne, et laps protesteerib alguses ega taha rinda võtta või lihtsalt ei viitsi ja eelistaks pigem magada. Ma arvan, et kui ma oleks ka just mitu tundi sünnitusteedes veetnud, poleks mul samuti erilist huvi toidu vastu... aga lapse ja ema heaolu huvides tuleks siiski kannatlik olla ning mitte järele anda.

Muide, osadel naistel tuleb ternespiim juba raseduse ajal. Mina näiteks ärkan regulaarselt väikeses piimaloigus üles :D Üldiselt on see hea märk ja tähendab seda, et rinnad suudavad piima toota, kogus aga sõltub juba edasisest imetamiskäitumisest. Rasedusaegset ternespiima välja lüpsta ei soovitata, kuna selle piima koostis pole veel päris see, mida lapsele vaja on. Kui piima tuleb nii palju, et on pidevalt vaja rinnapatju kanda või tekib kibe pakitsus, on tõenäoliselt hormoonidega midagi paigast ära ning probleemiga peaks tegelema.

Aga kuidas siis õigesti imetada?

Alustuseks tuleks leida mugav asend imetamiseks. Seejärel laps paljaks võtta ning tekitada nahk-naha kontakt - laps võiks olla näoga rinna poole nii, et ta ei peaks pead pöörama. Lapse nina peaks olema rinnanibuga kohakuti, et ta saaks rinna haaramiseks pea natuke kuklasse lükata ja seejärel nibuvälja haarata. Oluline on, et laps haaraks nibu ise, sest kui ema rinna lapse suhu paneb, ei pruugi võte õigeks jääda. Laps on õigesti rinnal, kui tema suu on laialt avatud, alumine huul väljapoole pööratud, nina ja lõug vastu rinda surutud ning helidest on kuulda ainult neelamist, mitte lutsutamist või luristamist. Tiss on joomiseks, mitte mängimiseks.

Kui laps ikka veel ilusasti sööma ei hakka, võib proovida süstlaga toitmist. See käib niioodi, et paned süstla piima täis, seejärel sõrme lapsele suhu ning niristad niimoodi süstlast. Sõrme asemel võib kasutada ka rinnanibu. Süstlaga toitmine on natuke parem lahendus pudeliga toitmisele, sest pudel võib söömise liiga lihtsaks teha ning nii võib lapsel tekkida vale imemisvõte, mis omakorda võib viia selleni, et laps võõrdub rinnast ja lepib ainult pudelist söötmisega ja selle tulemuseks on juba rinnaga toitmisest loobumine.

Veel arvatakse, et imetamine peabki olema valus ja verine. See ei ole tegelikult nii. Valu viitab valele imetamisvõttele, mis tuleb koheselt katkestada ja seejärel uuesti proovida. Nibude hellus on tavaline, aga üle 5-6 päeva kestev valulikkus vajab juba nõustamist. Imetamisega kaasnev valu ei ole kuidagi normaalne.

Ma pidin sünnitusmajas kunstpiima andma, sest laps ei võtnud kaalus juurde.

Muide, sünnitusmajas ongi imetamine sageli keerulisem kui kodus, kuna tegu on võõra ja lärmaka keskkonnaga, mis on ebamugav nii emale kui ka beebile. Seega on kodune ja turvaline õhkkond imetamiseks kõige parem ning võib anda hoopis teistsuguseid tulemusi kui haiglas. Mul on sõbranna, kellel ei olnud haiglas mitu päeva piima ning koju jõudes hakkasid nibud praktiliselt kohe nirisema. Loogiline, eksole.

Veel on normaalne see, et esimestel elupäevadel langeb beebide kaal kuni 10%, seejärel hakkavad nad tavaliselt jälle juurde võtma. Selle pärast ei pea ilmaasjata muretsema. Nad sünnivad paraja Michelini-mehikese rasvakihiga, mis aitab neil kaalukaotust üle elada.
Eks see on muidugi kahe otsaga asi, haiglad ei tohi välja lasta kahtlase kaaluiibega last, aga kuna seda peetakse olulisemaks kui õiget imetamisvõtet, lähevad vanemad mõnikord suure hirmuga poodi kunstpiima ostma, et laps ikka kosuma hakkaks.

Kuidas aru saada, et lapsel on imetamisega probleeme?

Piim tekib ema rinnas pärast lapse sündi, kuid selle edasine kogus taastub ja kasvab ainult siis, kui rinda piisavalt imetakse, nii et rind korralikult tühjeneks. Kui beebi ei saa korrektselt imeda, siis piimavarusid ka ei uuendata ning väga tõenäoline on see, et piim saabki rinnast otsa.

Imik peab suu piisavalt lahti tegema, et keel saaks igemetest edasi minna ja seejärel suure suutäie rinda suhu võtta. See kindlustab selle, et piimanäärmed saavad beebi keele ja suulae liikumisest "massaaži", mis omakorda laseb piimal läbi nibu välja voolata. Kui keel on piisavalt kaugel väljas, ei tohiks ka nibu pidevalt lapse igemete vahele jääda (see on valus!).
Needsamad keeleliigutused stimuleerivad ka nibu pikemaks venima, nii et see on suunatud mööda beebi kurki alla ja nõnda saab piim otse kõhtu voolata. Suurem osa beebisid suudab 10-15 minutiga rinna täiesti tühjaks tõmmata.

Osadel lastel aga põhjustab keelekida imetamisega probleeme. Keelekida on piklik nahkne kinnitus keele ja suupõhja vahel. Keelekida anomaalia puhul pole keelel piisavalt vaba osa, kida hoiab keelt suupõhjas kinni ning keele välja sirutamisel võib keelele tekkida südamekujuline ots.

Keelekida anomaaliaid esineb ligikaudu 19%-l lastest ning see võib kaasa tuua alalõua alaarengu, vale hambumuse, keele piiratud liikuvuse, erinevad kõnedefektid ning vastsündinutel põhjustada probleeme imetamisega, seda siis madala keelekida kinnituse puhul. Beebi nimelt ei tee suud piisavalt lahti, ei lükka keelt piisavalt välja ning seetõttu on imetamisvõte vale nurga all. Selle asemel, et korralikult imeda, võib ta lihtsalt nibu närida või lutsutada, mis omakorda võib põhjustada lisaks valule pragunenud, kahvatud, veriseid ja põletikulisi nibusid. Kui nibu imetamise käigus pikemaks ei veni, ei pruugi ka piim kohe õigesse kohta jõuda ning see võib kaasa tuua oksendamise, köhimise, piima sattumise hingamisteedesse jne. Ning kuna võte pole sel puhul õige, ei saa ka piimanäärmed vajalikku stimulatsiooni ning piima ei vabastata nii palju, kui vaja oleks.

Mõnikord on probleemiks ka huulekida, täpsemalt siis selle liiga kõrgele kinnitumine, mille tõttu on ülahuule liikuvus ja paindlikkus piiratud. Sellisel juhul ei saa laps korralikult rinda vaakumisse võtta ning piim voolab suust imetamise ajal välja. Huulekida võib esineda koos keelekidaga.

Valutavad nibud võivad takistada piima väljutamise refleksi, ning kui lisaks sellele on veel probleeme imetamisvõtte või keelekidaga, ei pruugi laps piima korralikult kätte saada. Ta on imemisest väsinud ja rahutu, aga kuna ema käte vahel on mugav, jääb laps rinnale magama ja ärkab hiljem näljasena üles ning nõuab veel süüa. Nõiaring.

Mõndadel lastel võib huule- ja keelekida anomaaliate tõttu tekkida probleeme ka pudelist söömise ning püreetoiduga.

Fun fact! Mõnikord ei kontrollita meil seda siin haiglates ja keelekida kohta peab lastearstilt ise küsima. Taaskord näide elust enesest: sõbranna laps sündis probleemse keelekidaga, sünnituse vastu võtnud arst leidis, et pole hullu midagi, aga kui imetamine ikka probleeme tekitas, sai laps viidud teise arsti juurde ning seal lõigati loomulikult ära.

Kust saada imetamisega abi?

Üks hea variant on kokku saada SIETi imetamisnõustajaga. SIET'i nõustaja esimene külaskäik maksab 3€, edasi tasuta. Üldiselt on tegu suuremate linnade piires koduvisiitidega, aga kokkuleppel tulevad osad nõustajad kaugemale ning on nõus kohtuma ka kodust väljaspool, näiteks kohvikus. Võrreldes haiglate imetamisnõustajatega on vahe ka selles, et kodus on näha, mis tingimustes elatakse, kus naine imetab, mis võimalused on tal imetamist mugavamaks teha ning pakub personaalsemat lähenemist, kui see on võimalik haiglatingimustes.

Koduvisiit näeb siis üldjoontes välja selline: kõigepealt räägib nõustaja naisega, et saada taustainfot ja mõista probleemi tagamaid ja kuidas seda selle konkreetse pere jaoks lahendada. Võimalusel ajastatakse üks toitmiskord visiidi ajale. Nõustaja vaatab siis üle ema asendi, vajadusel aitab seda mugavamaks muuta, ning muidugi imetamisvõtte õigsuse. Saab hinnata ka nibude seisukorda. Samuti vaatab nõustaja lapse käitumist, välimust, keelekida, korrigeerib asendeid, õpetab vajadusel uusi. Mõnikord on vaja õpetada ka beebimassaaži ja võimlemisharjutusi, teine kord jälle teha toitumisnõustaja tööd. Imetamisnõustajatel on erinev lisakompetents ja sõltuvalt oskustest saab ka muudes valdkondades nõu anda - näiteks vaagnapõhjalihaste harjutused - aga üldiselt räägitakse siiski imetamisest.

Mida nõustaja ei tee - ta ei kirjuta välja retsepte ja saatekirju ega lõika lahti keelekida. Küll aga saab ta anda soovituse minna näiteks füsioterapeudi või erialaarsti vastuvõtule.

Anne imetamas oma kahe kuu ja kolme päeva vanust beebit.
Detsember 2016

Tahan siia veel lõpetuseks lisada, et tõepoolest on neid emasid, kes erinevatel põhjustel ei saanud või ei tahtnud imetada ning läksid üle kunstpiima peale. Not judging you, mothers. Sa andsid endast parima ning su laps armastab sind sama palju edasi. Sinu laps ja sinu valikud. ♥