Pulmablogi, II osa

Nüüd on juba nagu päris

Eile jõudis kätte see kauaoodatud päev, kui saabusid meie pulmakutsed. Ilusale kvaliteetsele paberile prinditud, puhtad ja säravad värvid, spetsiaalse disainiga ümbrik... ja loomulikult ka üks kirjaviga eestikeelsetel kutsetel, mille eest mu sõpruskond ilmselt mulle elu lõpuni puid alla paneb :D Aga see poleks minu pulm, kui ühte ämbrit neil kutsetel poleks. Ma jätan esialgu selle ämbri saladuseks, võib-olla millalgi pärast pidu räägin sellest pikemalt.

Kutsed said tellitud Venemaalt sellise lehe kaudu nagu Weddywood. Kuna ma ise vene keelt eriti ei oska, aitas mind sellega üks hea tuttav, aga põhimõtteliselt ei ole seal midagi keerulist - saadad näited disainist, mis sulle meeldiks ning tekstifailid ja mõne nädala pärast ongi kutsed kohal. Kuna ma tegin viimati paberil kutseid siis, kui ma viieaastane olin ning naabruskonna lapsi oma sünnipäevale kutsusin, oli meil päris palju ideede edasi-tagasi põrgatamist ning teksti muutmist ja viimasel hetkel mingite asjade lisamist. Järgmine kord teeks juba kiiremini ja efektiivsemalt :D

Meie kutsed koosnevad siis kahest kahepoolsest kaardist, millel on kirjas aeg, toimumise koht, natuke lisainfot, päevakava ja pulmavärvid. Disain on nunnu, roosa ja vesivärvine.

Samuti on meil nüüd abielusõrmused. Need on tehtud meie enda kullast ja terakesest vasest ühe armsa Tartu kullassepa Kalle Kotselaineni poolt. Mul oli ulme idee, et Tonis võiks teha sellise ägeda pildi, kus sõrmused vette kukuvad ja kõik helendab vastu... meespool istus ligi pool tundi vannitoas ja tuli lõpuks ainult kahe fotoga välja. Mis seal ikka, idee on see, mis loeb. Nii kui nii Anete teeb meie pulmas paremad pildid ja see katsetus oli rohkem endale mängimiseks.

Veel tellisin netist sellised puidust väljalõiked, mis lähevad meie toolide külge. Klassikaline "Bride & Groom" oleks veidi liiga igav olnud ning see on just selline parajalt armas ning mitte liiga klišee.
Pakk tuli Hiinast paari nädalaga ning oli üllatavalt hästi kaitstud - olgugi, et tegemist on õhukese vineeriga, olid kõik tähed korralikult kinni ja terved. Mõni aeg tagasi tellisin sealtpoolt ka kaks krooni pildistamiseks, aga need said nii kõvasti vatti, et mõned kivid murdusid ära ning Tonis pidi neid parandama.

Ja eelmisel nädalal käisime koos floristi Dianaga pulmakohta üle vaatamas. Arutasime, kuhu millised seaded panna, mismoodi tammepuud kaunistada ja kui suur mu pruudikimp olema peaks (vihje: SUUR). Ka toit oli taaskord väga hea. Põhjaka menüü muutub regulaarselt ja seetõttu võib sealt lemmikuid leidma jäädagi - mina sõin sooja toortatra salatit paprika ja rukolaga ning ühest taldrikutäiest sai kõht nii täis, et magustoit ei mahtunudki enam. Millest on muidugi kahju, sest nende napoleoni kook on mu suur lemmik.

Perepildid!

Ma ei ole seda infot tegelikult kuskil eriti avalikult jaganud, aga vahel harva meeldib mulle ka perepilte teha. Muidugi on väga äge teha täisstilistikaga koguperelavastusi nagu näiteks see viikingipere, aga mõnikord on täitsa tore ka lihtsalt pildistada ning pere ühtehoidvat energiat jäädvustada.

Eelmise aasta juulis käisime me Aleksandra Helki juures stuudios beebi- ja perepilte tegemas ning sai kokku lepitud, et tema tuleb ka oma tütardega minu juurde sessioonile. Läks veidi alla aasta, ootasime ideaalset ilma ning õisi :D Tahtsin pildistada ühes õunapuuaias, lootes metsikut kogust õisi... õunapuud tõesti õitsesid pildistamise ajaks, aga kuna tegu on juba päris vanade puudega, siis seda efekti seal enam ei ole. Aga imeilus oli sellegipoolest :)

Laste riided: Amiki Kids

Unenäopüüdjad: Adele Thele Robam

Assistent: Birgit Krieger

Jaanipäev Hiiumaal

Moosiriiul vahetult pärast maandumist

Nagu eestlasele kohane, on jaanipäev minu jaoks väga suure au sees. Tegemist on siiski mu ainsa puhkusega suvisel ajal juba viimased kaheksa aastat :D Seekord oli meil võimalus pühad veeta Hiiumaal sõprade Marko ja Kärolini juures, kes muidu elavad Rootsis, aga olid nüüd jaanipäevaks Eestisse perede juurde tulnud.

Kõik sai alguse sellest, kui meil polnud jaanipäevaks üldse plaane ja järgmisel hetkel oli Kärolin mu juba Hiiumaale kutsunud ning bussisõidu kestvust ja Norat vaadates sai üsna kiirelt otsustatud, et viis tundi ratastel loksumist ja praami pole päris meie teema. Seega ostsime lennukipiletid. Tänu riigi dotatsioonile on Hiiumaale lennata väga odav - 25€/inimene üks ots - ning kogu see sõit on väga mugav ja kiire, kestes ainult pool tundi. Okei, lennujaamas peab natuke varem kohal olema, aga ei anna eriti võrrelda bussisõiduga :D

Transaviabaltika lennukit hüütakse rahvasuus armastavalt moosiriiuliks. Eks nimi ole natuke põhjendatud, kui tüüpilises lennukis on ühes reas 3+3 istet, siis seal ainult 1+2. Samuti on kabiin avatud ja reisija näeb läbi piloodi akna välja. Ma küll ei kujutaks end ette üle Atlandi selle lennukiga lendamas, aga lühikesteks otsadeks sobib väga hästi. Poole tunni jooksul ei jõudnud ma isegi mõelda sellest, et jalaruumi on vähe või et tahaks pirukat ja kohvi.

Kuna moosiriiul on tavalisest lennukist väiksem, on sellega ka õhuauke rohkem tunda. Neid muidugi ei tasu eriti karta, lennuk lihtsalt põrkab natuke ringi.

Marko grillimaagia ja minu vege jaanipäev - mais, halloumi, tofu, sojakotletid ja tomat

Kui jaanipäev peetud sai, suundusime Kõpu tuletorni avastama. Vaade oli päris kena ning ~100 sammu üles ja alla aitasid natukene pühade ajal söödud halloumi kogust tasandada. Taaskord oli Natibaby kandekotist väga palju kasu, sest lihtsalt laps puusal või süles poleks küll jaksanud üles ronida.

Veel käisime Kalanas, kus on mere ääres väike armas kohvik nimega Hõbekala. Sõime seal kooki ja Nora mängis liivakastis. Kuna ta kõnnib nüüd juba päris hästi, on väljas käimine veel lihtsamaks muutunud ning seal terrassi peal ringi paterdamine oli väga nunnu vaatepilt.

Viimasel päeval käisime Ungru restos söömas. Tonis sõi slow cooked notsut, mina võtsin metsiku brokkoli hummusega, mis sisaldas lisaks beebi brokkolitele röstjuurikaid, rosinamoosi, aiaürte ja tempura kartulit. Lisandiks sai panna küpsetatud kitsejuustu, mis minu jaoks justkui kirss tordil oli. Magustoiduks sõime LaMuu jäätist. Norale tellisin lastepasta, aga nagu nende toitudega tavaks juba saanud, siis midagi erilist sealt loota pole ning pettuma pidime ka seekord - lauda toodi tohutult õline spagetihunnik natukese juustuga (olin palunud peekoni välja jätta). Meie enda toidud olid väga head.

Samuti oli seal restos üks eriti kummaline olukord. Alguses istusime õues, lapsed mängisid terrassil ja kõrvallauas oli veel üks lastega perekond. Nende lapsed olid umbes kolmeaastased. Ühel hetkel tuli terrassi lähedale kass, selline natuke räsitud tänavakiisu, istus keset platsi maha ja hakkas end pesema. Meie lapsed jälgisid eemalt, aga need teised lapsed hakkasid vaest looma kividega loopima, mille peale kass loomulikult põgenes. Mainisin kõrvallaua lapsevanemale ka, et vabandage, teie lapsed viskavad kassi kividega, äkki ütlete neile midagi või takistate? Sain selle peale vastuseks tuima "mhm" ning tädi latras oma sõbrannaga edasi. Ma olin nii kuri, et oleks tahtnud ta prosecco talle näkku visata. Mismõttes sa lihtsalt ei kasvata oma last?

Siiamaani on kuidagi kurb ja nõme tunne sellest situatsioonist sees. Ma ei kujutaks ettegi, et lubaks Noral mõnele elusolendile liiga teha ning kõikidele võõrastele loomade läheneme austuse ja armastusega. Kui just omanik ei luba, siis me loomale pai ei tee. Ega ka midagi muud. Nii lihtne see ju tegelikult ongi, lapsest inimese kasvatamine.

Pulmablogi, I osa

Foto: Anete Toming

Veidi rohkem kui poolteist aastat tagasi, 28. detsembril, palus Tonis mind endale naiseks. Ma naersin esialgu paar minutit järjest, sest nii tobe situatsioon oli, ja siis tuli meelde, et peaks jah ka ütlema.
Me olime põhimõtteliselt alati teadnud, et tahame lapsi saada ja abielluda, nii et midagi väga uut seal tegelikult ei olnud :D
Kuna mulle endale meeldib tegelikult tohutult pulmade korraldamisest lugeda, saigi siia beebiblogisse üks suur teema juurde tekitatud. Ma küll ei pea loodetavasti seda trianglit rohkem kui kord elus läbi tegema, aga ehk on pärast hea meenutada ja võib-olla ka kellegile teisele kasulik info.

Ma olen hästi varajane planeerija ning seetõttu sai üsna kohe pärast kihlumist pulmakoht, fotograaf ja külaliste list paika pandud. Üheks minu lemmikuks pulmakohaks ja restoraniks on alati olnud Põhjaka mõis ning pärast paari meilivahetust ja külastust sai ära otsustatud, et just seal võikski pidu teha. Algne plaan oli abielluda mõisa ees tamme all, aga nüüd on tseremoonia pool kolinud Kaarli kirikusse ja pisikesest hipipulmast on kasvanud korralik keskmise suurusega (vegetaarne) süldipidu.

Kuidas pulmafotograaf enda elu olulisemaks sündmuseks fotograafi valib? Eks ikka tutvuste kaudu. Ma olen Anete Tomingut alati imetlenud ning vähe on tegijaid, kes oma piltides sama hästi vahetut emotsiooni edasi annavad. Meil muid valikuid fotograafi osas tegelikult polnudki. Suvel tegime temaga ühe perepildistamise ka ja see ainult kinnitas me otsust. Hästi tore inimene on!
Külalisi on praeguse seisuga tulemas umbes 60, nende seas ka osa välismaalasi, seega tuleb meil kakskeelne pulmapidu. Jaak Aus Kaarli kirikust ütles kahjuks, et tema inglise keel jätab soovida ning seetõttu tuleb välismaalastel lihtsalt ette kujutada, mida tseremoonial räägitakse. Aga mis seal ikka, saavad hakkama.

This could be us but you playin'

Kleidiga läks mul nii hästi, et mul on neid tänaseks päevaks kolm tükki. Jep, nagu korraliku keskmisest rikkama hiinlase pulm, iga paari tunni tagant uus kleit... Kõigepealt tellisin nalja pärast netist ühe odavama kleidi, et näha, mida Aasia vabrikud üldse teha suudavad ja võib-olla saaks pärast üles panna pildi "expectations vs reality". Minu suureks üllatuseks tuli kohale väga korralik ja ilus boheemlaslikus stiilis kleit, mille ainsaks hädaks olid hiiglaslikud tissipolstrid ja pisut liiga suur rinnaümbermõõt, aga see kõik on väga kiirelt õmbleja juures kohandatav.

Teise kleidi ostsin Fankadelikust, nii-öelda "peokleidiks". Tegu siis lühikese vintage kleidiga, mida ka aastate pärast hea kanda. Ja kolmanda kleidi võitsin Facebookis :D Kuskil pulmagrupis lingiti AW Bridal'i loosi, auhinnaks omal valikul nende pulmakleit. Ma valisin suht esimese kleidi, mis silma jäi ning unustasin loosimise üldse ära, kuni 2017. aasta viimasel õhtul tuli teade, et mina olen võitnud ning tänaseks on kleit kapis oma tähtsat päeva ootamas. Kuna neil läks mu kleidi tegemisega puhkuste tõttu nii kaua aega, pakkusid nad ka mu pruutneitsidele tasuta kleite ja peakaunistusi. Ja kõik töö oli väga kvaliteetne ja ilus! Paar kleiti peab natuke väiksemaks tegema, aga muidu oleme väga rahul.

Mina ja Tonis turvalist hambapesu praktiseerimas

Suurem osa korraldamist on jäänud minu kanda, mis mulle ka väga hästi sobib, sest Tonis on oma elu jooksul käinud umbes kahes pulmas ning mina ca viiekümnes (neist ühes ka külalisena! Aitäh, Adele!) ja seetõttu on mul üsna hea ettekujutus sellest, mida ma saada tahan ning mis Eestis üldse võimalik on. Aga meil on ühine Pinteresti board ning ma küsin üldiselt kõigi asjade puhul Tonise käest enne üle, kas talle miski meeldib või mitte. Näiteks kirikus abiellumise otsus tuli pigem tema poolt, kuna ta on kogu elu luteri usu keskel üles kasvanud ning see tundus sellele väga loomulik jätk.

Minu praeguste ettekujutuste järgi tuleb meil üsna muinasjutuline pulmapidu, kus figureerivad metsloomad, lilled ja heleroosa värv. Rohkem ei hakka praegu rääkima, las midagi jääb üllatuseks ka :D Üldse on kõik nii põnev... ma pole varem nii suurt pidu korraldanud (näituse avamisel oli 50 inimest) ja suurem osa toimuvast on külalistele saladus.

Pulmareisile plaanime minna Islandile ning jääda sinna umbes viieks päevaks. See peaks loodetavasti olema piisav aeg nii Nora kui meie jaoks - pole me ju kordagi teda veel ööseks kellegi teisega jätnud, eks peab varsti enne reisi veel harjutama ka.

Aastase lapse huvid ja areng

Arutasime siin ükspäev Tonisega, et meil ju polegi enam beebit kodus, on toddler hoopis. Nora sai kuidagi väga järsku aastaseks ja sellega on kaasnenud hüppeline areng erinevates asjades, mida ta teha oskab või tahab. Mingites aspektides on elu läinud lihtsamaks ja samas teise nurga alt ka palju raskemaks.

Welcome to toddlerhood!

Emotsioonid on igas olukorras laes. Külaline läheb koju? Lohutamatu nutt ning välisukse tagumine. Tonis võtab lapselt kahvli ära, et see pärast söömist pessu panna? Kriiskamine. Mina pööran korraks selja, et teisest toast midagi tuua? Nora viskub kõhuli põrandale ja ulub libahundi kombel. Nora näeb keldri põrandal räpast korvpalli? Kilked ja õnnelikud kriisked ning käte-jalgadega vehkimine. Ma ausalt öeldes arvasin, et selliste asjadeni on aega ning et teine eluaasta möödub suhteliselt rahulikult. Oo ei. Kõige selle juures jääb mul üle ainult õnne tänada, et mu laps siiamaani kedagi ei võõrasta ning muidu väga sotsiaalne ja leplik on.

Ahjaa, sellest ma ei rääkinudki, et Nora tegi 18. mail oma esimesed kolm sammu. Olime sõpradel Rootsis külas ning järsku lasi ta lihtsalt köögikapist lahti ning tatsas väga ebakindlalt paar sammukest. Ma jäin konkreetselt suu lahti vaatama, sest ta polnud kunagi varem isegi üritanud iseseisvaid samme teha. Ju siis välismaa õhk ja toit mõjusid hästi. Sealt edasi läks umbes kaks nädalat ning tänaseks jalutab ta juba päris hästi. Tore on see osa, et ma saan ta õuest tulles põrandale panna ja ta ei vaju makaronina maha ega hakka nutma. Halb on aga see, et poes käimine on muutunud järjest keerulisemaks, kuna meie tutikas Joie Mytrax on tema meelest nüüd üsna mõttetu ja palju ägedam oleks hoopis mööda kaubanduskeskust ringi joosta.

Veel on praegu teemas erinevad ladumismänguasjad ja kõiksugused kastid või kausid, kuhu saab teisi asju sisse toppida. Eriti äge on siis, kui tegemist on selliste mänguasjadega, mis mahuvad täpselt teineteise sisse. Seetõttu tegime ka elutoas oleva mängunurga ümber - enne oli meil tipi telk, mis oli täis mänguasju, nüüd on pink kahe riiuli ja kolme kastiga, kuhu kõik mänguasjad kenasti ära mahuvad. Nora jaoks on kastid piisavalt kerged, et neid ise välja tõmmata ning põhimõtteliselt oskab ta nüüd ka asju tagasi panna, seega peaks see pink üsna montessori-sõbralik olema.

Nora “räägib” päris palju. Näitab näpuga ja seletab oma tundmatus keeles. Eestipäraselt see igatahes ei kõla. Meist saab päris hästi aru (või siis teeb nägu, et saab) ja parematel päevadel ka kuuletub. Sõnavarasse kuuluvad näiteks “daddy”, “koll-koll” (kollane), “mämmä” (emme?), "pall", “uou” (õue), “katu-katu” või “kiishu” ning Tonise meelest ütles Nora ükspäev ka “hello”. Samuti on viimasel ajal väga oluline väljend "GAK", mille puhul me pole siiani kindlad, mida see tähendab. Nora käib mööda korterit ringi, osutab suvalistele asjadele ja teatab väga tähtsalt "gak!".

Samuti õpetasime talle mõned värvid selgeks. Näitasin erinevaid lilli ja selgitasin, mis värvi need on, pärast Tonis rääkis sama asja inglise keeles ka üle ning kui Norale nüüd erinevate värvidega klotsid ette panna, oskab ta üldiselt päris hästi näidata, milline neist on kollane, punane, roheline või sinine. Kollane on vist lemmikvärv ja ka ainus, mida ta on seni proovinud ka välja öelda - “koll-koll”.

Samuti on lisatoiduga nüüd juba täitsa enam-vähem. Mingeid röögatuid koguseid Nora ei söö, aga marjad, puuviljad, tofu, hummus, vutimunad ja kõrvitsaseemned lähevad väga hästi peale. Ju siis palavaga pole rohkem tarvis ning ma usun, et näputoitujad on väga intuitiivsed ja teavad ise, mida neil vaja on. Pakun muidugi kõike edasi, mida ise ka sööme, aga kui ikka peedikotlet esimese asjana laua alla visatakse, ei hakka rohkem sundima ka :D

Kummaline ongi kogu selle arengu juures see, et umbes 9.-11. kuu vanuses oli täielik paigalseis. Nora seisis ja kõndis ammu juba toe najal, sõi mingil määral tavatoitu ja rääkis paar üksikut sõna, aga ma ei täheldanud eriti mingeid uusi oskuseid kuni nende esimeste sammudeni. Kuskilt jäi hiljem kõrva see, et kui hambad tulevad, keskendubki keha pigem nende kasvatamisele ja mitte füüsilisele arengule. Täiesti loogiline ka, sest hambaid on Noral nüüdseks lõikunud kaheksa ning nad kõik on väga teravad. Kui te arvate, et see on nunnu, kuidas mu laps naeratab ja tahaks hammastele kõdi teha, siis soovitan pigem ümber mõelda.

Nora 1. sünnipäev

22. mail sai meie väike maailmakodanik aastaseks ja selle puhul korraldasime talle vägeva kollase metsapeo. Idee tuli üsna lampi - leidsin kuskilt beebigrupist kollast värvi number ühe ja ülejäänud teema kasvas vaikselt sinna ümber. Miks just metsas? Mulle pole mängutoad oma olemuselt kunagi eriti sümpatiseerinud ning meie koju 30+ inimest ära ei mahuks. Õnneks on Nora sünnipäev sellisel ajal, kui on päris soe ja loodus ka just ilusaks läinud. Seega valisimegi Tallinnale kõige lähemal oleva raba ja panime sõprade kaasabil 22. mai pärastlõunal peo püsti. Minu meelest oli päris äge!

Meie esimene jalgrattasõit

Tänane päev oli mitmes mõttes esimene ja väga eriline. Mina sain üle mitme aasta ratta selga ja Nora minu selja taha oma isiklikku rattatooli. Naljakas on see, et rasedana ma ratsutada julgesin, aga rattaga sõita mitte :D Ok, see hobuseseiklus oli küll esimesel trimestril, aga siiski.

Rattatooli leidsime järelturult ühe meie lähedal elava naise käest (50€). Tonis käis eelmisel nädalal järel ja pani alguses oma ratta külge, kuid ma tahtsin seda siiski enda rattale ja nii ta siis eile õhtul paika saigi. Kiivri sai Nora Hawaii Expressist (25€). Ma arvasin alguses, et beebide rattakiivrid on selline tulus äri, laste pea ju kasvab ja iga natukese aja tagant peab uue ostma, aga näed sa siis, hoopis reguleeritav kiiver on ja päris kaua saab ka kasutada. Ilus disain ja kaalult väga kerge on samuti. Miinustena võiks välja tuua pigem keerulise reguleerimissüsteemi ja selle, et mütsiga libiseb ära ega saa piisavalt tihkelt pea ümber. Võib-olla on see rohkem harjutamise asi.

Pool ajast oli Noral väga tore, aga kui me Filtri tee sileda asfaldiga kergliiklusteele pöörasime, hakkas üks pidev undamine pihta ning enne koju saamist see ära ei lõppenudki. Võimalikud süüdlased: tuul, kiiver, minu tagumik. Mis seal ikka, eks mõni teine päev proovime uuesti.

Samuti on meil nüüd tutikas jalutuskäru. Raske südamega otsustasime Emmaljungaga lõpparve teha ning ta kuhugi parematele jahimaadele saata. Kellegi juurde, kellel on viitsimist seda raskeveotanki tassida ja lükata. Meie juures käis ta väljas heal juhul kord kuus ning see oli üldiselt meeletu logistika, kuna üksinda ma last ja vankrit samaaegselt õue ega tuppa tagasi ei saanud.

Tegin jalutuskäru osas veidi eeltööd ning kuigi me oleme endiselt väga entusiastlikud lapsekandjad, sain uue käru idee siiski Tonisele pähe määritud. Näitasin piltidelt, kui hästi Joie "võileivaks" kokku läheb ja kui pikk kaarvari tal on ning "no lähme proovime, ega me ju ostma ei pea" lõppes sellega, et me astusime poest just sellesama käruga välja. Lubage tutvustada - Joie Mytrax!

Minu jaoks suurimaks plussiks olid tagumised õhkrehvid, mis teevad sõidu Tallinna kesklinna kohutavatel tänavatel suhteliselt meeldivaks. Nelja õhkrehviga Emmaljungaga muidugi võrrelda ei anna, aga kõiki muid omadusi arvestades on see okei. Samuti meeldib see, et Joie käib tõepoolest ühe liigutusega väikseks kokku (ja lahti tagasi) ning saan mugavalt trepist kaks korrust kõndida nii, et laps on ühes käes ja vanker teises. Ja see kaarvari! Ka täislamavas on võimalik katus nii alla tõmmata, et ka väga madal päike ei paista lapsele silma.

Mytraxi puhul on kurb see, et värvivalik on väga kesine. Hall, tumehall, lilla ja tumesinine. Kuna lilla oli natuke liiga karjuv, võtsimegi ainsa teise tooni, mis natuke eriline oli.

Veel peaks Mytraxi puhul arvestama seda, et kui käru on täislamavas, on pakikorvi ligipääs pisut raskendatud ja suuri asju kätte ei saa. Samuti on tegu ainult NSS (nägu sõidu suunas) mudeliga, mis mõnele lapsevanemale võib olla vastukarva, tahaks ju ikka kogu aeg näha, mida laps teeb. Arvasin enda kohta sama, aga mulle tegelikult täitsa piisab katuseluugist ja küljeakendest. Ning Nora on ka uues kärus väga rahul.