Juulikuu kokkuvõte

Kahekuune Nora. Foto: Aleksandra Helk

Ulme, et juba varsti on kolm kuud möödas sellest päevast, kui väike Nora siia maailma tuli ja ma olen vahepeal jõudnud ainult kuus postitust teha. Piinlik. Kirjutada on tuhandest asjast, aga eelistan pigem oma vähest vaba aega kasutada selleks, et lapsega hängida - jep, nii uskumatu, kui see ka poleks, aga ta on tegelikult päris lahe vestluskaaslane. Olgugi, et meie omavaheline suhtlus käib praegu peamiselt märkide ja lalisemise keeles :D

Mis vahepeal toimunud on? Käisime kahe kuu sünnipäeva puhul Aleksandra Helki juures fotosessioonil, tegime pika roadtripi Hiiumaa-Saaremaa-Muhumaa marsruudil, Nora õppis kõhuli olles pead hoidma ja öö läbi magama, käisime rabamatkal ja alpakafarmis, Tartus vanavanematel külas, võimlemas ja ujumas ja Robamide pulmas.
Mul on olnud lisaks oma tavatööle filmivõtted, samuti on päevakorras pulmakorraldus (pulmakoht kinnitas lõpuks ära, jess!) ning mu lapsekandmisvahendite kollektsioon on suurenenud seitsme eksemplarini.

Millest alustada... fotoshoodist äkki. Nägin ühel päeval Facebookis Aleksandra kuulutust, kus ta kutsus beebisid pildistama ja ma naljaga pooleks kirjutasin talle, et kas kahekuusega saab ka seda sätitud ja poseeritud beebisessiooni teha? Aleksandra arvas, et proovime. Niisiis sõitsime me ühel kolmapäeval tema heledasse Kalamaja stuudiosse, toppisime Norale valge kleidi selga ja pildistamine läks lahti. Kuidagi vedas nii, et Noral oli hea tuju ja saime teha kõhuli, selili ja kogu perega fotosid; mingi hetk jalutasin ta kandelinas magama ja see uni oli nii sügav, et Aleksandral oligi võimalik teda igatpidi sättida ja poseerida.

Praeguseks olen kätte saanud kümme pilti ja millalgi augusti lõpu poole peaks veel tulema.

Aleksandra on väga hea fotograaf ja lisaks ka mitme lapse ema - arvatavasti seetõttu ei tekkinud mul ka mingit takistust laps lihtsalt tema kätte usaldada ja lasta fotosessioonil rahulikult kulgeda. Huvitav asi, mida ma beebisessioonidel ka ise pildistades tähele pannud olen, on see, et tekib selline eriliselt mõnus ja pehme õhkkond, mis kõik uniseks teeb... lisaks Norale jäi tookord stuudios ka Tonis väga sügavasse unne :D

Muuhulgas saime veel endale lapsehoidja. Ma küll raseduse ajal mõtlesin, et siia majja ei tule elu sees ühtegi lamamistooli, aga pärast seda, kui mul BabyBjörni tooli ja ühe tuttava neljakuuse titega vahetu kogemus oli, otsustasin, et no olgu, selle võime võtta. Alguses see Norat väga ei vaimustanud, aga ühel päeval sain Triinu Liisi juures proovida mänguasjaga versiooni, ja nähes, kuidas mu laps neid mune ja rõngaid ringi rullis nagu kogenud ENSV kassapidaja arvelaua nuppe, sai ka meie majja see kurikuulus kaar hangitud. Tänu sellele ei pea me enam õhtust sööma nii, et Nora kellegi süles istub (ta pole pikalt nõus üksinda chillima).

Nora lemmik on see kollane lill. Nad peavad igapäevaselt pikki vestlusi maha.

Ning lisaks BB tooliga mängimisele tegime me Triinu Liisi juures midagi kasulikku ka. Nimelt leiab Breden Kids, et meie tited on suht ok modellid ja seetõttu tegime me seda, mida iga endast lugupidav ema sellises olukorras teeks - panime lastele sarnased kostüümid selga ja pildiralli läks lahti. Muide, meie lastel on ainult kuus päeva vanusevahet ja Kris on juba kasvult ja rullide arvult selgelt ees (ning minu beebi pole sugugi väike!).

Beebide kasv on üldse üks naljakas asi. Kuna nii mina kui Tonis olime sündides pigem keskmist kasvu ja veidi üle kolme kilo, ostsin rõõmuga 50 suuruses asju kokku ja mõtlesin, et sellest piisab nüüd mõneks ajaks. Reaalsus oli aga see, et minu 52cm pikkune ja 4100g kaaluv Nora oli esimese elukuu lõpuks 57cm ja 5100g ja nunnud vastsündinu riided rändasid ära sorteerimiskarpi. Praegu on tal kasutusel 62-68 suuruses riided, nüüd peaks ehk kasv natuke aeglustuma ka :D

Siinkohal tahaksin tänada rasedat Siirit, kes ostis kõik esimese eluaasta riided ette ära ning mul pole niipea seda üllatust tulemas, et laps üleöö kasvuspurdi teeb ja midagi enam selga panna pole.

Juuli keskel käisime Marianne ja tema sõbrannaga piknikul Kakerdaja rabas, mis on tuntud oma imeilusate päikeseloojangute poolest. Ka seekord ei pidanud me pettuma ning taevas kinkis meile tõelise Lion King'i stiilis õhtu. Meie algne plaan oli ujuma minna, aga paraku oli järvevesi seekord liiga külm (mis on äärmiselt kummaline, sest eelmine suvi käisin ma seal juunikuu öösel ujumas ja väga ok oli). Seega sõime niisama krõpsu ja maasikaid. Kõik fotod on Marianne tehtud.

Üks asi, millest ma viimasel ajal erakordselt vaimustuses olen, on lapsekandmine. Nii kurb, kui see ka poleks, siis meie valge nahast Emmaljunga seisab suurema osa ajast koridoris ja käib väljas ainult siis, kui mu ema meil külas on (tema keeldub lapsekandmisest). See-eest on minul lapsekandmisvahendeid tänase seisuga kogunenud seitse, neist kuus on erinevad linad ja üks on kott. Miks nii palju vaja on? Erinevateks olukordadeks ja erinevate riietuste juurde loomulikult :D 

Linadest on veel üks pikem postitus ka tulemas, aga juba see neljapäev toimub meil koostöös LOVA sling'iga põnev kandelinade privaatkoolitus -  kohale võib tulla üksi või koos partneriga, ning igas vanuses beebiga. Kohapeal saab proovida LOVA linasid ja nendega sidumist õppida, aga võib ka oma lina kaasa võtta, kui selle sidumine veel täiesti käpas pole. Kuna me tahame, et iga osaleja saaks sidumise ikka päriselt selgeks, on kohti ainult viiele osalejale.

Muide, kõik LOVA kandelinad on toodetud meie armsas Eestis.

LOVA mei tai

Pulmadest: lisaks sellele, et ma neid ise juulikuu jooksul terve hunniku pildistasin, oli meil au olla oma lähedaste sõprade Adele ja Markuse pulmas külalised. Mu esimene pulm külalisena ja ma sain veel pruutneitsi ka olla, nii äge :D Hoopis teine tunne on pulmas lihtsalt olla ja nautida ning mitte muretseda selle pärast, kas kõik oluline ikka pildile sai. Tegin neile pulmakingiks ilupildid, mida me siis enne tseremooniat Lõuna-Eesti põldude vahel pildistasime. Mul on siiamaani kerge šokk (kultuurišokk? maastikušokk?) sellest, kui teistsugune sealpool loodus on ja milliseid imelisi võimalusi see pildistamiseks annab. Tahaks sinnakanti tihedamini sattuda.

Foto: Carol Liis Metsla

Samuti olen nüüd juba juuni teisest poolest tagasi töölainel ja sellega kaasnevad väga põnevad projektid. Näiteks sai siin mõned nädalad filmitud sellise filmi jaoks nagu "Awaken", võtted olid ühes imekaunis rannas ja lavastasime slaavi traditsioonilist suvise pööripäeva tähistamist, Ivan Kupala ööd. See oli teine kord, kus Nora mul tööl kaasas oli. Laps oli korralikult sisse pakitud ja magas suurema osa ajast linas. Väga mugav ja kompaktne, eriti suvisel hooajal.

Muuhulgas on mul praegu pooleli postitus lapse kõrvalt tööl käimisest ja karjäärinaisena elu ja perekonna majandamisest - huuh, natuke hirmus on sellest kirjutada, aga ehk inspireerib see ka kedagi teist seda teekonda ette võtma. Mulle igatahes täitsa meeldib ;)