33 nädalat rasedust: lõpp paistab!

See imeline rollercoaster, mis hilissuvel alguse sai ja Pariisis end esimest korda ilmutas, on nüüd peagi läbi saamas ja seda kiiremini, kui oodata oskasin. Vahepeal on läbi käinud pea neli aastaaega, ma olen juurde võtnud paraja koguse "beebikilosid" (see mõjub minapildile päris huvitavalt), saanud väga palju targemaks igasugustel titeteemadel ning täitnud kodu väikeste printsessikleitidega. Paar päeva tagasi avastasin rindade alt tumelillad venitusarmid. Nojah, loogiline ka, C-st DD-ks muutuda pole just naljaasi... aga nüüd on tissid triibulised nii pealt kui alt :D

Kolmas trimester on poole peal ning see on vist aeg, kus enamus rasedaid väsib järjest kiiremini ära. Mul on millegipärast energiat ja motivatsiooni rohkem kui kolmeaastasel ning vähemalt esialgsete plaanide kohaselt olen kuni 36. nädalani endiselt kaamera taga. Selline tunne, nagu elu poleks kunagi rohkem korras olnud kui praegu. Väga imelik mõelda, mida ma siis kõik need varasemad aastad tegin... Mulle meeldib, et see rasedus annab väga palju jõudu juurde, et olla kõige parem versioon iseendast.

Vallutamas karjääriredeleid ja isiklikku elu.

Seni olen pääsenud tüüpilistest viimase trimestri rõõmudest: kõrvetistest, unetusest, lõpuiiveldusest, kõhukinnisusest, põiepidamatusest, selja- ja sümfüüsivaludest, väsimusest ja paistes jalgadest. Aitäh, keha! Võib-olla sellepärast ongi parem lapsi noorelt saada? Ei tea. Seni on ainsaks ja hiljutiseks jamaks olnud põlved, seda ilmselt järsult suurenenud kehakaalust. Tunda annavad nad alati hommikuti, nii et ma ärkan regulaarselt kell 8 üles, ropendan mõttes natuke, jalutan mööda korterit ringi ja poole minutiga see valu kadunud ongi. Paraku uni samuti.

Aga nagu juba vanarahvas ütles, kus viga näed laita, seal pane kleeps peale. Nimelt elab kõrvaltänavas üks väga vahva füsioterapeut Jüri, kes vaatas mu põlved üle, mõtles natuke ja teipis kinni. Samamoodi nagu ta juba mõnda aega tagasi mu kõhu ära kinesioteipis ja sellega ühe raseda elu taas elamisväärseks tegi. Siinkohal tänud Kerlile Tartusse, kes mulle esimese "sinise vöö" raseduses andis ja koju palli peale harjutusi tegema suunas :D

Aga rasedusvöödest natuke lähemalt ka. Need on siis kõhtu toetavad vööd, kõige populaarsemad on sellised pehmed ja õmblusteta, mis üle pea tõmbad, veidi vähem kantakse tugevaid kõhualuseid bandaaže, ning nagu mulle tundub, siis kinesioteipimisest ei teata eriti üldse. Sul on rasedana kogu aeg jube raske liikuda? Tutiluuvalu käib närvidele? Pane vöö peale, läheb paremaks, ausalt ka.

Kuskil teise trimestri peal sai apteegist hangitud Gerda bandaaž, mis alguses tundus väga hea ideena, aga sellega oli üldiselt väga ebamugav istuda ning teha asju, mis rohkem paindlikkust nõudsid. Pikkadel jalutuskäikudel oli Gerdast kasu, aga muul ajal hakkasin teda järjest enam sahtlisse jätma ning lõpuks sai ta üldse ühele teisele rasedale maha äritud. Umbes siis tuligi kinesioteip mängu.

Tegu siis sellise vahva riidest teibiga, mis toetub seljale ja hoiab arbuusi üleval. Must vöö raseduses, yo!

Teibi suur eelis on see, et seda ei pea ära võtma. Hästi kleebitud variant püsib kuskil 7-10 päeva, vahetada võib muidugi sagedamini, aga kuskil selles ajavahemikus hakkab teip oma elastsust kaotama ning siis võib ebamugavustunne tagasi tulla. Teibiga võib pesta, saunas käia, trenni teha, süüa, seksida... võimalusi on lõputult! Mina käin end regulaarselt kleepimas alates 14. veebruarist ja plaanin seda maikuuni välja teha, võimalik, et ka kauem, kuna teibiga saab väga edukalt ka pärast sünnitust selga toestada.

Mina enne kinesioteipimist...

...ja pärast kinesioteipimist!

Ka söögiisu on viimastel nädalatel täiesti metsikuks läinud. Täiesti tavaline on nüüd umbes viis korda päevas süüa, mis on väga tüütu, kuna korraga saab süüa vähe. Emakas nimelt võtab liiga palju ruumi ja magu on kuskile teiste organite vahele kokku pressitud. Nälg tuleb ka alati ootamatult, kui varem võis vabalt tund-kaks söömist edasi lükata, siis nüüd nagu oleks mu sees väike must auk, mis kümneaastasest unest ärkab ja avastab, et KOHE on süüa vaja. Oh wait...

Usun, et kui keha heas korras hoida, on ka tervis parem. Sellest ajast peale, kui elusolendid oma menüüst välja jätsin, pole ma enam kordagi haige olnud. Ainult mõned kergemad külmetused, aga need on tavaliselt kiirelt üle läinud. Nii et olen veel endiselt taimetoitlane, pühapäeviti teen joogat peale ja annan endast parima, et igapäevaselt 8000-10 000 sammu täis saada. Päris hea tunne on, kui ei pea aega diivanil mööda saatma, nii et parem oleks, et järgmise titega sama hästi läheb.

See võiksin olla mina, aga paraku mitte, meil on väga ebamugav diivan

Nüüd, kui beebi õigeaegse tulekuni on jäänud kuskil 4-7 nädalat (nii sürreaalne on neid numbreid kirjutada...), oleme vahepeal kokku saanud nii oma haigla kui ka kodusünnituse ämmaemandaga. Jep, õigesti lugesite, plaan A on meie väike tütar kodus ilmale tuua! Seda siis eesti ühe parima ämmaemanda Ingrid Kaoküla käe all. Kodusünnitusest saab lähemalt lugeda näiteks siit ning kohe varsti teen sellest pikema blogipostituse ka. Haiglavariandi puhul on meiega ämmaemand Siiri Ennika, kes on meeldivalt kahe jalaga maa peal ning toetab täielikult mu loomuliku sünnituse plaani.

Eelmine nädal käisime ka veel viimast korda dr. Šoisi juures ultraheliuuringul, et loote kasvu hinnata. Neiu oli endiselt peaseisus, nagu ta juba raseduse algusest saadik olnud on, kaalus 1821 grammi, ning oli end näoga pööranud mu selja poole. Seega me ilmselt enne sünnitust ta nägu näha ei saagi ja peame leppima viimaste tulnukapiltidega. Ma neid igaks juhuks ei postita :D

Mulle tuli mõni aeg tagasi meelde vestlus ühe oma raseda kliendiga. Teemaks oli beebiasjade ostmine, mis minu jaoks sel hetkel väga-väga oluline oli. Millegipärast küsitakse seda lõpurasedatelt väga tihti just esimese asjana: "Noh, sul ikka kõik beebiasjad olemas?" Nagu asjad oleks need, mis last sünnitama lähevad :D Seesama klient mainis ka, et raseduse ajal keskendutakse nii palju kõigile neile vajalikele asjadele, et naised unustavad sageli iseenda ära ja oluline ühendus iseendaga kaob. Mulle oli see vestlus justkui ämbritäis külma vett pähe ning võtsin oma igapäevased mõtted korralikult käsile.

Kui ma rasedaks jäin ja lapse tulekuks tasapisi valmistuma hakkasin, tundusid need beebiasjad kõik jube olulised. Internet oli paksult nimekirjasid täis, mida kõike KINDLASTI vaja varuda on. Tegin endale neist oma listi, mõtlesin natuke... tõmbasin umbes 2/3 maha ja otsustasin, et vaatab, mis saama hakkab. Me elame Tallinna kesklinnas, siin on valveapteek ja 24h poed, ning alati saab kodus kuidagi improviseerida, ega ma ilmaasjata seda kuldsete kätega meest ei võtnud, eksole. Võin lubada, et sahtlis beebi N. siiski magama ei hakka ning ka riideid saab ta siiski selga, aga mu minimalistlik lähenemine jääb ka siin väga karmilt paika. Meil lihtsalt pole üleliigse titekraami jaoks ruumi :D

Igatahes, stay tuned! Järgmiseks luban tohutult šokeerivat ja enneolematut kodusünnitust tutvustavat postitust :P

Imetamisest ja rinnapiimast ja RPAst

Karina imetamas oma kuuepäevast beebit.
November 2016

Imetamine on alati minu jaoks põnev olnud, just seetõttu, et emad kaklevad ja vaidlevad sellel teemal ikka väga tuliselt. Imetad oma last üle kahe aasta? Issand, ta jääbki sul elu lõpuni tissi otsa! Imetasid ainult kaks nädalat ja nüüd annad poepiima? Rongaema oled ja laps sureb sul kohe hällisurma! Ok, ma natuke dramatiseerin üle, aga ma olen näinud vähe emasid, kellel rinnaga toitmise osas neutraalne arvamus oleks :D

Mina olen enda arvamusega vist kuskil vahepeal. Kuna mul tuleb esimene laps, ei saa ma kunagi täiesti kindel olla, kuidas asjad olema hakkavad. Ideaalis tahaks muidugi rinnaga toita nii palju ja kaua kui võimalik, aga iga organism on omamoodi ja kunagi ei tea, mis päriselt välja tuleb. Oma kõige paremas ettekujutuses toidan ma last rinnapiimaga umbes-täpselt aasta aega ning piimaasendaja on asi, millest saan poes suure kaarega mööda kõndida. Aga kui läheb teisiti, siis läheb, saab näha.

Tänu blogile kirjutas meile mõned nädalad tagasi üks tore neiu Anni sellisest organisatsioonist nagu SIET, mis tegeleb imetamisnõustamisega, ja pakkus, et võiksime kokku saada. Mul olid küll väikesed eelarvamused (mida ma ikka õpin, mul ju pole veel titte käes isegi?), aga sellest kujunes üks mu kõige harivamaid rasedusaegseid kohtumisi üldse. Ma sain nii palju targemaks! Ja see inspireeriski imetamise teema kohta rohkem uurima ja sellest kirjutama. 

Kui seda blogipostitust kokku panin, tuli googeldamise käigus välja palju huvitat - näiteks võib ära mainida ühe titefoorumi, kus arvati, et ema ja lapse bioloogiline side katkeb, kui nende vahemaa on üle 300 meetri. Ja palju muud põnevat. Imetamisalane fantaasiakirjandus on piiritu!

On tõsi, et imikule on rinnapiim kõige parem võimalik toit seal sees sisalduvate toitainete ja hormoonide tõttu. Su keha toodab seda just täpselt sinu lapse jaoks, erinevalt piimasegudest, mis on tehtud rohkem üldisemale publikule. Samuti ei sisalda kunstpiim haiguste eest kaitsvaid ühendeid. Statistika näitab, et kunstpiimatoidul olevad beebid võivad haigestuda natuke kergemini ning neil on suurem oht bakteriaalse infektsiooniga haiglasse sattuda. Seetõttu võiks iga ema anda endast parimat, et laps ikkagi rinnapiima saaks. Aga elu pole nii mustvalge ning paratamatult tekib olukordi, kus see ei ole võimalik. Beware, tuleb pikem postitus.

Miks nii paljud emad end imetamises läbikukkunuteks peavad?

Noorte emade seas on pettumus kerge tulema, kui imetamine kohe esimesel katsel ei õnnestu. Seetõttu on äärmiselt oluline naist julgustada ja toetada. Mulle tundub vahepeal teiste emade blogisid lugedes, et rinnaga toitmine on selline asi, mida iga normaalne naine võiks nagu loomulikult osata ja kui kohe hästi välja ei tule, oled nõrk ja läbi kukkunud. Paljud beebid aga ei oska kohe alguses rinda võtta ning kõik ämmaemandad ei pruugi olla imetamise alal põhjalikult koolitatud. Juba sünnitusmajades survestatakse sageli lapse lutipudelist kunstpiimaga toitmist, selle asemel, et probleemile lahendust leida ja õigeid imetamisvõtteid õpetada. Tulemuseks on küll kasvav kaaluiive ja täis kõhuga beebi, aga ka emotsionaalselt muserdatud ema, kes ei tunne end täisväärtuslikuna, kuna ei suutnud lapsele rinnapiima pakkuda. 

Näiteks osad naised arvavad, et nende rinnad ei sobi imetamiseks, kuna need on liiga väikesed või siis hoiavad nibud sissepoole. See ei ole nii. Piimanäärmete hulk on kõigil naistel sama ning ei sõltu rinna suurusest. Ja nibu on ainult orientiiriks õigest kohast haaramiseks: oluline on, et laps saks suhu võimalikult suure suutäie nibu ümbritsevast alast, et piimanäärmeid imemisega stimuleerida. Sissepoole hoidvate nibudega võib imetama õppimine küll rohkem aega võtta, kuid miski pole võimatu. Seejuures ei ole ilmtingimata vajalik nibukaitsmete kasutamine, kuna sellega võib laps selgeks õppida vale imetamisvõtte.

Vahetult pärast sündi hakkab rinnast tulema ternespiim, tavaliselt läbipaistva või kergelt kollaka vedelikuna. Sellest saab beebi kätte kõik tarvilikud toitained ja vajalikud kaitsekehad. Seda piima võibki tulla ainult paar lusikatäit ja sellest täiesti piisab, sest kirsisuuruses beebimaos lihtsalt pole rohkemaks ruumi. Oluline on lihtsalt vastsündinut võimalikult tihti, ca iga 1,5h tagant rinnale panna ja toita. Ternespiim muutub ise tavapäraseks rinnapiimaks siis, kui beebi organism ja seedimine on selle jaoks valmis. Magic! Samuti tekib piima täpselt nii palju, kui laps seda "tellib". Paljud naised seda ei tea ning arvavad, et kui pärispiima esimestel elupäevadel ei tule, on laps näljas.

On täiesti normaalne, et laps protesteerib alguses ega taha rinda võtta või lihtsalt ei viitsi ja eelistaks pigem magada. Ma arvan, et kui ma oleks ka just mitu tundi sünnitusteedes veetnud, poleks mul samuti erilist huvi toidu vastu... aga lapse ja ema heaolu huvides tuleks siiski kannatlik olla ning mitte järele anda.

Muide, osadel naistel tuleb ternespiim juba raseduse ajal. Mina näiteks ärkan regulaarselt väikeses piimaloigus üles :D Üldiselt on see hea märk ja tähendab seda, et rinnad suudavad piima toota, kogus aga sõltub juba edasisest imetamiskäitumisest. Rasedusaegset ternespiima välja lüpsta ei soovitata, kuna selle piima koostis pole veel päris see, mida lapsele vaja on. Kui piima tuleb nii palju, et on pidevalt vaja rinnapatju kanda või tekib kibe pakitsus, on tõenäoliselt hormoonidega midagi paigast ära ning probleemiga peaks tegelema.

Aga kuidas siis õigesti imetada?

Alustuseks tuleks leida mugav asend imetamiseks. Seejärel laps paljaks võtta ning tekitada nahk-naha kontakt - laps võiks olla näoga rinna poole nii, et ta ei peaks pead pöörama. Lapse nina peaks olema rinnanibuga kohakuti, et ta saaks rinna haaramiseks pea natuke kuklasse lükata ja seejärel nibuvälja haarata. Oluline on, et laps haaraks nibu ise, sest kui ema rinna lapse suhu paneb, ei pruugi võte õigeks jääda. Laps on õigesti rinnal, kui tema suu on laialt avatud, alumine huul väljapoole pööratud, nina ja lõug vastu rinda surutud ning helidest on kuulda ainult neelamist, mitte lutsutamist või luristamist. Tiss on joomiseks, mitte mängimiseks.

Kui laps ikka veel ilusasti sööma ei hakka, võib proovida süstlaga toitmist. See käib niioodi, et paned süstla piima täis, seejärel sõrme lapsele suhu ning niristad niimoodi süstlast. Sõrme asemel võib kasutada ka rinnanibu. Süstlaga toitmine on natuke parem lahendus pudeliga toitmisele, sest pudel võib söömise liiga lihtsaks teha ning nii võib lapsel tekkida vale imemisvõte, mis omakorda võib viia selleni, et laps võõrdub rinnast ja lepib ainult pudelist söötmisega ja selle tulemuseks on juba rinnaga toitmisest loobumine.

Veel arvatakse, et imetamine peabki olema valus ja verine. See ei ole tegelikult nii. Valu viitab valele imetamisvõttele, mis tuleb koheselt katkestada ja seejärel uuesti proovida. Nibude hellus on tavaline, aga üle 5-6 päeva kestev valulikkus vajab juba nõustamist. Imetamisega kaasnev valu ei ole kuidagi normaalne.

Ma pidin sünnitusmajas kunstpiima andma, sest laps ei võtnud kaalus juurde.

Muide, sünnitusmajas ongi imetamine sageli keerulisem kui kodus, kuna tegu on võõra ja lärmaka keskkonnaga, mis on ebamugav nii emale kui ka beebile. Seega on kodune ja turvaline õhkkond imetamiseks kõige parem ning võib anda hoopis teistsuguseid tulemusi kui haiglas. Mul on sõbranna, kellel ei olnud haiglas mitu päeva piima ning koju jõudes hakkasid nibud praktiliselt kohe nirisema. Loogiline, eksole.

Veel on normaalne see, et esimestel elupäevadel langeb beebide kaal kuni 10%, seejärel hakkavad nad tavaliselt jälle juurde võtma. Selle pärast ei pea ilmaasjata muretsema. Nad sünnivad paraja Michelini-mehikese rasvakihiga, mis aitab neil kaalukaotust üle elada.
Eks see on muidugi kahe otsaga asi, haiglad ei tohi välja lasta kahtlase kaaluiibega last, aga kuna seda peetakse olulisemaks kui õiget imetamisvõtet, lähevad vanemad mõnikord suure hirmuga poodi kunstpiima ostma, et laps ikka kosuma hakkaks.

Kuidas aru saada, et lapsel on imetamisega probleeme?

Piim tekib ema rinnas pärast lapse sündi, kuid selle edasine kogus taastub ja kasvab ainult siis, kui rinda piisavalt imetakse, nii et rind korralikult tühjeneks. Kui beebi ei saa korrektselt imeda, siis piimavarusid ka ei uuendata ning väga tõenäoline on see, et piim saabki rinnast otsa.

Imik peab suu piisavalt lahti tegema, et keel saaks igemetest edasi minna ja seejärel suure suutäie rinda suhu võtta. See kindlustab selle, et piimanäärmed saavad beebi keele ja suulae liikumisest "massaaži", mis omakorda laseb piimal läbi nibu välja voolata. Kui keel on piisavalt kaugel väljas, ei tohiks ka nibu pidevalt lapse igemete vahele jääda (see on valus!).
Needsamad keeleliigutused stimuleerivad ka nibu pikemaks venima, nii et see on suunatud mööda beebi kurki alla ja nõnda saab piim otse kõhtu voolata. Suurem osa beebisid suudab 10-15 minutiga rinna täiesti tühjaks tõmmata.

Osadel lastel aga põhjustab keelekida imetamisega probleeme. Keelekida on piklik nahkne kinnitus keele ja suupõhja vahel. Keelekida anomaalia puhul pole keelel piisavalt vaba osa, kida hoiab keelt suupõhjas kinni ning keele välja sirutamisel võib keelele tekkida südamekujuline ots.

Keelekida anomaaliaid esineb ligikaudu 19%-l lastest ning see võib kaasa tuua alalõua alaarengu, vale hambumuse, keele piiratud liikuvuse, erinevad kõnedefektid ning vastsündinutel põhjustada probleeme imetamisega, seda siis madala keelekida kinnituse puhul. Beebi nimelt ei tee suud piisavalt lahti, ei lükka keelt piisavalt välja ning seetõttu on imetamisvõte vale nurga all. Selle asemel, et korralikult imeda, võib ta lihtsalt nibu närida või lutsutada, mis omakorda võib põhjustada lisaks valule pragunenud, kahvatud, veriseid ja põletikulisi nibusid. Kui nibu imetamise käigus pikemaks ei veni, ei pruugi ka piim kohe õigesse kohta jõuda ning see võib kaasa tuua oksendamise, köhimise, piima sattumise hingamisteedesse jne. Ning kuna võte pole sel puhul õige, ei saa ka piimanäärmed vajalikku stimulatsiooni ning piima ei vabastata nii palju, kui vaja oleks.

Mõnikord on probleemiks ka huulekida, täpsemalt siis selle liiga kõrgele kinnitumine, mille tõttu on ülahuule liikuvus ja paindlikkus piiratud. Sellisel juhul ei saa laps korralikult rinda vaakumisse võtta ning piim voolab suust imetamise ajal välja. Huulekida võib esineda koos keelekidaga.

Valutavad nibud võivad takistada piima väljutamise refleksi, ning kui lisaks sellele on veel probleeme imetamisvõtte või keelekidaga, ei pruugi laps piima korralikult kätte saada. Ta on imemisest väsinud ja rahutu, aga kuna ema käte vahel on mugav, jääb laps rinnale magama ja ärkab hiljem näljasena üles ning nõuab veel süüa. Nõiaring.

Mõndadel lastel võib huule- ja keelekida anomaaliate tõttu tekkida probleeme ka pudelist söömise ning püreetoiduga.

Fun fact! Mõnikord ei kontrollita meil seda siin haiglates ja keelekida kohta peab lastearstilt ise küsima. Taaskord näide elust enesest: sõbranna laps sündis probleemse keelekidaga, sünnituse vastu võtnud arst leidis, et pole hullu midagi, aga kui imetamine ikka probleeme tekitas, sai laps viidud teise arsti juurde ning seal lõigati loomulikult ära.

Kust saada imetamisega abi?

Üks hea variant on kokku saada SIETi imetamisnõustajaga. SIET'i nõustaja esimene külaskäik maksab 3€, edasi tasuta. Üldiselt on tegu suuremate linnade piires koduvisiitidega, aga kokkuleppel tulevad osad nõustajad kaugemale ning on nõus kohtuma ka kodust väljaspool, näiteks kohvikus. Võrreldes haiglate imetamisnõustajatega on vahe ka selles, et kodus on näha, mis tingimustes elatakse, kus naine imetab, mis võimalused on tal imetamist mugavamaks teha ning pakub personaalsemat lähenemist, kui see on võimalik haiglatingimustes.

Koduvisiit näeb siis üldjoontes välja selline: kõigepealt räägib nõustaja naisega, et saada taustainfot ja mõista probleemi tagamaid ja kuidas seda selle konkreetse pere jaoks lahendada. Võimalusel ajastatakse üks toitmiskord visiidi ajale. Nõustaja vaatab siis üle ema asendi, vajadusel aitab seda mugavamaks muuta, ning muidugi imetamisvõtte õigsuse. Saab hinnata ka nibude seisukorda. Samuti vaatab nõustaja lapse käitumist, välimust, keelekida, korrigeerib asendeid, õpetab vajadusel uusi. Mõnikord on vaja õpetada ka beebimassaaži ja võimlemisharjutusi, teine kord jälle teha toitumisnõustaja tööd. Imetamisnõustajatel on erinev lisakompetents ja sõltuvalt oskustest saab ka muudes valdkondades nõu anda - näiteks vaagnapõhjalihaste harjutused - aga üldiselt räägitakse siiski imetamisest.

Mida nõustaja ei tee - ta ei kirjuta välja retsepte ja saatekirju ega lõika lahti keelekida. Küll aga saab ta anda soovituse minna näiteks füsioterapeudi või erialaarsti vastuvõtule.

Anne imetamas oma kahe kuu ja kolme päeva vanust beebit.
Detsember 2016

Tahan siia veel lõpetuseks lisada, et tõepoolest on neid emasid, kes erinevatel põhjustel ei saanud või ei tahtnud imetada ning läksid üle kunstpiima peale. Not judging you, mothers. Sa andsid endast parima ning su laps armastab sind sama palju edasi. Sinu laps ja sinu valikud. ♥

10 parimat/halvimat asja raseduse juures

Kohutav rasedus: kõik on nii segadusseajav

Jäime ükspäev sõbrannaga rääkima selle üle, kuidas rasedus elu mõjutab ja kas olen pidanud mingitest asjadest ilma jääma ning kas midagi on ka paremaks läinud. Nii et selle postituse inspiratsiooniks ongi too vestlus nüüd. Praeguseks juba rasedust üle 30 nädala ja kogemust ka piisavalt.
Iga ootusaeg on väga individuaalne ja tõenäoliselt see list järgmise bebe puhul enam ei kordu, aga mälestuseks oleks hea kõrvale panna :)

Hea

1) Meie suhe Tonisega on nii palju paremaks läinud. Ausalt, see on kõige ägedam asi üldse. Just omavahelise kommunikatsiooni ja teineteisega arvestamise osas. Muidugi me vaidleme rohkem ja ma lähen rohkem närvi väikeste asjade pärast, aga me mõlemad saame aru, et see on ajutine ning suudame need vaidlused üldjuhul ka kohe ratsionaalselt ära lahendada.
Ma olen väga uhke, et mu laps sellise eeskujuliku isa saab :)

2) Toit maitseb jube hästi ning seda saab põhimõtteliselt lõpmatuseni süüa. Okei, päris nii lihtne ka pole, aga kogused, mida ma söön, on kindlasti suuremad kui enne ning kuna kaal väga kiiresti ei tõuse, pole vaja ka selle pärast eriti muretseda :D Lisaks on mu maitsetunnetus suure hüppe edasi teinud ning paljud lemmiktoidud maitsevad nüüd veel palju paremini kui enne.

3) Näonahk. Ma olen eluaeg võidelnud raske tsüstilise aknega, aga rasedus on selle probleemi (vähemalt praeguseks) täiesti seljatanud. On muidugi paremaid ja halvemaid päevi, viimasel ajal tundub siiski kõik paremuse poole minevat.

4) Küüned, juuksed, rinnad - neid kõiki on nüüd nii palju, et võiks hea meelega ka teistele jagada. Kui varem ka küüned pikemaks kasvasid, õnnestus mul aeg-ajalt ikka vähemalt üks ära murda ja siis tuli teised selle järgi lühemaks lõigata. Enam seda muret pole. Juustega oli samamoodi, nad mul üle teatud pikkuse tavaliselt eriti ei kasvanud ja alati tuli juuksuris käies täpselt väljakasvu jagu lühemaks võtta... aga praegu on otsad korras ja juurt tuleb metsikult juurde. Paraku on arved ka selle võrra suuremad - kui tavaliselt läheb mul juuksuris ca 30-35 grammi blondeerijat, siis viimane kord läks 80...
Ja no tissidest pole mõtet rääkidagi, see dekoltee on nii meeldiv, et Tonis ka enam-vähem igapäevaselt vaatab ja imestab :D

5) Tuju - kuni umbes kuuenda raseduskuuni oli mul üldiselt täielik zen, aga nüüd viimasel ajal on hakanud emotsioonid aeg-ajalt üle pea lööma. Näiteks võib tuua olukorra, kus ma olin Paavlist leidnud megalaheda Dorothy Perkinsi kleidi ainult nelja euroga, ning koju jõudes avastasin, et see oli ilmselt taksost kuhugi maha kukkunud. Mu esimene reaktsioon oli dramaatiline karjatus ja põrandale kägarasse langemine. Pärast oli natuke piinlik ka, nüüdseks juba naljakas.

Halb

1) Ma ei saa mõnda aega ratsutada. See on üks väheseid asju, millest ma päriselt loobuma pidin, eriti pärast ühte I trimestri intsidenti, kui ma esimest korda elus hobuse seljast kukkusin. Kuna ma ei ole kunagi kukkunud ja ratsamatk oli ammu planeeritud, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole... ja loomulikult kukkusin, niimoodi ka veel, et üks jalg jäi alguses jalusesse kinni ja hobune jooksis minema :D Kui sealt püsti tõusin, mõtlesin, et ok, kas nüüd siis läks puusaluu? Või vähemalt paar ribi? Aga ei, peale paari sinika polnud midagi. Pärast koju sõites andsin endale pühaliku tõotuse, et hobustega on vähemalt järgmiseks üheksaks kuuks kõik. Võib-olla 2017. suvel jälle, kui emakas lubab.

2) Kõik see imeline pesu, mille ma augusti lõpus oma sünnipäeva puhul shopping spree'l hankisin (ma olin selleks ajaks max 5 päeva rase olnud ega teadnud veel, et N. tulemas on)! Käisin oma lemmikus pesupoes Change'is, ütlesin oma tavalise suuruse ja... müüja küsis, kas mu rind on ehk natuke kasvanud, mõõdulint andis veidi suurema numbri? Ma muidugi naersin ja ütlesin, et see pole võimalik. Näed siis. Jääb vaid loota, et piimapank hiljem endisesse suurusesse tagasi läheb. Mulle tõesti meeldisid need rinnahoidjad :(

3) Tunnen end vahepeal mega kasutuna, kuna ma ei saa raskeid asju tõsta, kasside liivakasti koristada või mitmest trepist järjest üles minna. Õnneks on seda vähem kui kaks kuud jäänud. Mugav on kahtlemata, aga väga harjumatu ja mulle vist pikaajaliselt ei sobiks ka, kui kogu aeg mu eest asju ära tehakse. Samas... kes teab, äkki harjun selle printsessikohtlemisega ära ja siis on Tonis elu lõpuni rakkes, hehe!

4) Ropsimaratonid - see oli küll ainult I trimestri lõbu, aga mul oli ikka päris mitu piinlikku seika. Näiteks see, kui me sügisel Kuma jaoks pildistasime. Kasutasime võttel suitsupomme, mis pärast põlemist korralikult haisevad ning kuna metsas loomulikult prügikasti polnud, panime kasutatud pommid autosse, et need linnas ära visata. Paraku aga minu organism nii ei arvanud ja vaene Mari sai keset Rannamõisa tee hommikust ummikut näha, kuidas ma auto ukse lahti lükkasin ja graatsiliselt teepeenrale paki maha panin :D Õnneks ta on ise ka väikese poja ema ning võttis asja rahulikult.

5) Kõik see arsti juures käimine, erinevad vereproovid, uuringud... Kes mind vähegi tunnevad, teavad, kui suurt vastikust kõiksugune haiglatemaatika minus tekitab. Muidugi on see vajalik veendumaks, et N. on terve ja kasvab nii nagu vaja, aga paratamatult on tunne, et osad neist asjadest on pigem mittevajalikud. Ma usun, et kui lapseootel naisi vähem hirmutataks igasuguste SUURTE riskide ja ohtudega, kulgeksid enamus rasedusi palju meeldivamalt ja rahulikumalt.

Kui siin on veel rasedaid (või endiseid rasedaid!) lugejaid, siis mis teil need head ja halvad asjad olid? Võiks siia listi veel midagi lisada? :D

Pildistamine

Kes meid vähegi teavad, on kursis ka sellega, kui edev kaaslane mul on. Võib-olla on see lõvi tähtkujust meeste asi, võib-olla on seal taga mingi muu maagia... igatahes meeldib härrale väga, kui keegi ta ego paitab ning mis saaks selleks olla parem, kui oma ilu jäädvustamine? Küll on ta olnud kunstikoolis aktimodell, siis niisama kaamera ees figureerinud, ning kõige lõpuks saab ta nüüd aprilli lõpus ühte üliägedat dandylikku moekollektsiooni lavalaudadel kanda. Go Tonis!

Me oleme suhte algusest peale üritanud ennast võimalikult palju jäädvustada. Koos tehtud selfid, lõputu kogus fotosid teineteisest, kiirelt taimeri ja statiiviga õue jooksmised... vahele ka paar "päris" pildistamist teiste fotograafide käe all. Üheks meeldejäävamaks võiks ilmselt lugeda pildistamise Birgit Varblasega, kus me Tonisega mõlemad lõpuks Pääsküla rabas paljad olime, õnnetuseks oli seal just samal päeval toimunud rabamaraton ning tõenäoliselt on nüüd pool Nõmme elanikkonda mu kaunist tagumikku näinud :D

Igatahes, veebruari teises pooles käisin Raplamaal ühte pulma pildistamas ning minuga olid assistentidena kaasas Maria ja Sandy. Paar päeva hiljem nägin, et Maria otsis pildistamiseks paarikest, ning kuna me polnud ammu ühtegi fotot koos teinud, pakkusingi meid välja. Laupäeva hommikul ostsin uue kleidi ja seejärel sõitsime metsa.

Väga vahva oli vahelduseks kaamera tagant välja ka saada ning meie pildialbumit täiendada :D

Fotod: Maria Eero

Assistent: Sandy Lunitz

DIY: Munari karussell

Kui ma paar aastat tagasi enda jaoks Montessori metoodika avastasin ja selles väga palju äratundmist enda lapsepõlvega leidsin, sai kohe selgeks, et ka minu väikesed järeltulijad võiksid sellest inspireeritult üles kasvada. Raseduse alguses arutasime koos Tonisega läbi, mis meil mänguasjadest olemas võiks olla ning Montessori karussellid meeldisid meile mõlemile väga. Nüüd, kui beebi tulekuni on jäänud ca kaks kuud, hakkasime asjaga päriselt pihta :D

Minul erilisi DIY oskuseid pole ning vaatasin alustuseks kohe Etsy poole, kus sellised karussellid on müügil päris kalli raha eest... õnneks on härra kuldsete kätega ning laitis ostumõtte kohe maha. Teeme ikka ise. Kui keeruline see olla saab?

Vastsündinud näevad umbes 30cm kaugusele. See on muide sama, mis vahemaa ema silmadest rindadeni. Samuti ei suuda nad eriti värve eristada, mis muudab 90% beebikarussellidest üsna mõttetuks, kuna lapsed lihtsalt ei näe neid. Montessori metoodika läheneb siis asjale natuke teistmoodi.

Esimesed kaks nädalat alates sünnist on n.-ö. harjumisperiood ning seejärel võib beebile tutvustada tema esimest Montessori karusselli, milleks on Munari. Suur erinevus voodikarussellide ja Montessori karussellide vahel on ka see, et neid ei riputata kunagi magamisaseme kohale, vaid laps asetatakse mänguasja juurde ainult siis, kui ta on ärkvel ja tähelepanelik tema ümber toimuva suhtes. Nii saab beebi paremini oma nägemismeelt arendada. Last ei panda ka otse mänguasja alla, vaid natuke kõrvale, et kujundeid näha oleks.

Munari karusselli kasutusaeg on keskmiselt neli kuni kaheksa nädalat, pärast seda võib edasi liikuda Octahedroni juurde (sellest siis ilmselt järgmises DIY postituses :D).

Karusselli tegemise õpetuseks sai meil ette võetud Little Red Farm'i blogipostitus. Seal on kõik vajalikud diagrammid ja arvutused ka olemas, mida siis vastavalt enda töövahenditele saab ümber arvutada.

Vaja läheb: klaaskuuli, puupulka, niiti/nööri, musta ja valget kartongi, liimi, mõõdulinti.
Ajakulu: ca 2h

Kõik saab alguse klaaskuulist. Kuna me ei viitsinud poodi klaaskuuli otsima minna, otsustasime kasutada hoopis ühte põnevat lambipirni, mis meil majapidamises leidus - ülemine pool klaasist nagu pirnidel ikka ning alumine peegelklaas. Kuuli põhimõte on nii kui nii lihtsalt valguse peegeldamine, seega ei pidanud me oluliseks, et see nüüd täpselt selline oleks, nagu Munaritel tavaliselt.

Nagu diagrammides näha, mõõdetakse kõigepealt ära klaaskuuli diameeter. Selleks võib kasutada matemaatikat või siis mõõtesirklit, Tonis tegi mõõdulindiga kuidagi.

Meie kuuli diameetriks oli 9,5cm.

Munari karusselli tegemiseks on vaja kolme pulka, mille pikkused arvutatakse klaaskuuli järgi. 

Saime enda kolmemeetrise pulga Espakist paari euroga ning sellest peaks piisama veel kahe karusselli tegemiseks.

Meie pulgad olid 57cm, 47,5cm ja 28,5cm.

Järgmine samm on mustvalge ringi tegemine. Selleks tehakse jälle mõned arvutused klaaskuuli järgi.

Meie ringi diameeter oli 11cm. Kasutasime tugevat paberit.

Kui mõlemad pooled olid välja lõigatud, kleepis Tonis nad kokku ning lihvis liivapaberiga ääred ära, et ilusam jääks.

Järgmiseks tegime valmis kandilise tüki (kahjuks unustasin valmis tükist pildi teha).

Ja seejärel viimase tüki.

Pulkade otsad said tehtud ümmarguseks ning värvitud vastavalt juhendile mustaks, valgeks ja triibuliseks.

Seejärel panime niidi läbi kartongi, kinnitasime pulkade külge nii, et kõik objektid oleks tasakaalus ning liimisime kuuma liimiga kinni.

Lõpetuseks väike video ka, kuidas karussell päriselus liigub:

PS: Ilmselt juulist-augustist me oma Munarit enam ei vaja, nii et kui keegi soovib, siis Tonis on nõus sellest loobuma 15€ eest :)

Kuidas me diskolambi ehitasime

Tahaksin alustuseks vabandada, et siin blogis nii pikalt vaikus olnud on. Me oleme vahepeal aktiivselt deitidel käinud, tööd teinud ja kõige muuga nii tegusad olnud, et blogi on veidi tahaplaanile jäänud ja lisaks on mu rasedus endiselt pea sama sündmustevaene kui enne, nii et polegi nagu otseselt millegist kirjutada olnud. Kuni üleeilse õhtuni. Nimelt oli meil elutoas selline ühe pirniga "ajutine lahendus", mis oli seal olnud juba teab kui kaua... kuni ma ühel hetkel pakkusin välja, et prooviks sinna ümber diskokerad panna? Meil ühe palli jaoks oli kinnitus olemas ja see nägi nii nunnu välja, et eile käisime ehituspoes ja täna tegime projekti valmis. Siin väike tõestusmaterjal ka!

PS, vabandan, et härra poolpaljas on :D

Tööaeg: ca 1 tund

Mida vaja läheb: diskokerasid, tamiili, konkse, palju kannatlikkust

Kuna meie lamp oli ainult ühe pesaga (jumal teab, mis selle teisega kunagi juhtus, ma isegi ei mäleta, et see kunagi olemas oleks olnud), sai ka see teise pirni jaoks pesa juurde pandud. Kui kedagi peaks huvitama, siis on seal nüüd kaks 10W LED pirni ja holymotherofgod kui valge elutoas on!

Järgmine suur samm oli konksude paigutamine. Tonis mõõtis nööri abil ära viis punkti, mis asusid üksteisest samal kaugusel (põhimõtteliselt on meil nüüd laes diskopentagramm, eksole), lõikas noaga tillukesed augud ette ja keeras kruvid sisse. Seejärel kiire googeldus, kuidas tamiilist sõlme siduda, diskokerad külge ja lamp lakke. Kuna asja idee on lihtsalt lahe lambivari olla, siis me täpiefekti peale praegu välja ei läinud, selleks on vaja suunatavat valgust. Eks näeb, kas viitsib mingi hetk selleks pirnidele klapid ka panna, aga võimalus on olemas :D

Meie järgmine DIY projekt on tõenäoliselt Montessori Munari karussell, stay tuned!