8/30/17

Postpartum

Nagu isa, nõnda tütar
Sünnitusjärgne periood on huvitav ja põnev aeg. Osadel kulgeb kergemalt, teistel raskemalt. Tihti kutsutakse neid esimesi nädalaid ka neljandaks trimestriks (õnneks ei tähenda see enam rase olemist, huuh!), mis kestab kaks kuni kuus nädalat ja selle aja jooksul naise keha taastub ja harjub beebiga. Toon siinkohal välja postpartumi kõige vahvamad ja ootamatud osad, tähistamaks jõudmist tagasi raseduseelsesse kaalu, ja meenutuseks iseendale ja motivatsiooniks teistele rasedatele :D

Kõht - ka kõige utoopilisemates unistustes ei tõmbu see piirkond paari sekundiga vanadesse mõõtudesse tagasi ning mõnda aega tuleb puusadel leivataignat meenutavat vatsakest kaasas tassida ja proovida seda kuidagi vanadesse riietesse mahutada. Ning nii mõnigi naine, kes on kogu raseduse jooksul pääsenud venitusarmidest, avastab end just nüüd vahvate tiigritriipudega, mille vastu ei aita ussi- ega püssirohi. Võin siinkohal käe tõsta. (Samas, mida ma virisen, ise tahtsin venitusarme mälestuseks.)

Lohhiad - täpselt sama rõve, kui kõlab. Tegu siis emaka sünnitusjärgse suurpuhastusega, mis sarnaneb mitme nädala pikkusele kitse ohverdamisele. Välja lendab verd, lima, platsentajääke, teemanteid, dollareid ja šokolaadiglasuuriga sõõrikuid. Lõbusat vürtsi lisab see, et lohhiad võivad ära lõppeda ja siis kaks tundi hiljem täie rauaga uuesti alustada. Usu mind, sul ei hakka oma emakaga enam kunagi igav!

Vedelikud - keha kogub endasse raseduse ajal meeletus koguses vett ning hakkab seda pärast sünnitust kiirelt väljutama. Arvasid, et viimase trimestri vetsuskäikudega on selleks korraks kõik? Unista edasi... Samuti võib nüüd olukord suhteliselt higiseks minna ja avastad end päevas vähemalt kolm korda riideid vahetamast. Asja positiivne külg on kaalulangus.

Naba - täiesti rets, see oli vähemalt minu jaoks kõige šokeerivam ja rõvedam osa postpartumist. Linea negra teeb oma tööd ja mu naba näeb sinna naha alla kogunenud pigmendi nüüd välja nagu kellegi anus. Ma ei hakka siinkohal oma sõnu isegi ilustama. Vabandust. :D

Rinnad - on beebisid, kes ei viitsi piima tellida; on beebisid, kes tellivad seda mõistlikkuse piirides, ja siis on beebid, kes hulluvad piima lõhna peale nagu näljased tudengid odavas all-you-can-eat puhvetis ning tellivad toidukraami kolme eest (väike vihje, Nora). Kui situatsiooniga piisavalt kiiresti ei tegele, võid endale uueks sõbraks saada piimapaisu ja valusad nibud. Minu rinnad digimuutusid B/C korvist metsikuks DD-ks, ehk isegi rohkemaks, ning beebi saab regulaarselt piimaduši all käia.

Alumine korrus - arvasid, et sünnitusega sai kõik valus läbi? Nah. Pärast beebi väljapressimist võib sul isegi ilma rebenditeta olla tunne, nagu keegi hea inimene oleks kõvasti raudninaga saapaga jalge vahele löönud. Esimesed sammud on naljakad ja meenutavad pigem pardi kui inimese kõnnakut. See on koht, kus sa ei taha oma vagiina peale mõelda. Õnneks läheb see kiirelt üle.

Emotsioonid - on vähe naisi, kelle emotsionaalne tasakaal pärast sünnitust natuke tsirkust ei teeks. Igapäevased nutuhood ei olegi ainult beebi jaoks, neid võib jaguda kogu perekonnale. Mõnikord nutavad ka mehed. Võib-olla ongi hea, et beebid esimesed kaks nädalat peamiselt magavad, annab aega kogu selle tundetulvaga tegeleda...

Emaka kokkutõmbed - mkmm, asi ei piirdu ainult sünnitusega. Emakal on ka pärast lapse väljutamist lõbu laialt ning seetõttu kogevad suurem osa imetavaid naisi alguses rinnaga toitmise ajal oksütotsiinihormoonist põhjustatud emaka kokkutõmbeid. Üldiselt pole need nii valusad nagu sünnituse ajal, ent ebameeldivad siiski.

Suhkrunälg - millegipärast põhjustab imetamine paljudel naistel meeletu magusaisu. Minul läks esimestel nädalatel sada grammi tumedat šokolaadi päevas, vahel isegi rohkem. Ma ei tea, kuhu need kalorid läksid, minu sisse igatahes mitte, sest kaal langes samal ajal kolinal :D

Seks - nii kurb kui see ka poleks, langeb keha östrogeenitase pärast sünnitust maakera sügavustesse ja važiin võib sageli koostööst üldse keelduda. Jalge vahel on Sahara kõrb? Paraku paljude värskete emade igapäev. Lahendus? Libesti. Ohtralt libestit.

Jee! Nora kannab imeilusat Anu tehtud komplekti.

Nüüd täpselt 100 päeva pärast sünnitust on mul tunne, et keha on kenasti taastunud ja valmis uuteks väljakutseteks. Uueks beebiks mitte, aga eile hakkasin juba vaatama, kuhu trenni minna ja lisaks kõigele läks üks mu lemmikkleit viimaks ometi jälle selga :D

Imeline läätsekotlet tofuga Rataskaevu 16 restoranis!

8/27/17

Lapse kõrvalt tööl käimine ja omaette olemise aeg

Esimene klient pärast sünnitust. Kuuepäevane beebi!

Ma alustaks tänast postitust kohe tabuküsimusega - kas last imetav ema tohib tööl käia? Kui jah, siis kui vana beebi kõrvalt? Kas lapse isaga jätmine on okei? Aga vanaemaga?

Selgitan alustuseks paar asja lahti. Me pole selles mõttes ehk traditsioonilise tööajaga perekond, kuna me Tonisega töötame mõlemad kodust ja endale sobiva graafiku alusel. Tema progeb koodi ja mina shopin pilte. See tähendab seda, et Noral on üldjuhul mõlemad vanemad kodus ja me saame vajadusel pikemaks või lühemaks ajaks ära käia, ilma et sellest ühelegi pereliikmele olulist ebamugavust tekiks.

Kui ma rasedaks jäin, teadsin kohe, et tahan võimalikult kaua pildistada ja esimesel võimalusel lapse kõrvalt jätkata. Ei tea, kas asi oli minu tollaegses mässumeelsuses või millegis muus, aga neli päeva enne sünnitust tegin oma viimase pildistamise ja kuus päeva pärast Nora saabumist oli mul jälle kaamera käes. Ning tohutult hea tunne oli! Siiamaani on hea tunne, kui pildistamast tagasi tulen. Emotsionaalsed akud on laetud ja väsimus justkui käega pühitud.

Olin alati arvanud, et esimene kuu beebi kõrvalt on meeletult raske, täis magamata öösid ja nutmist - oh boy I was wrong. Nora on nüüd kolmekuune ja meil pole endiselt ühtegi unetut ööd olnud, vastupidi, viimasel ajal on ta hakanud väga pikki ööunesid tegema, sageli 8-10h järjest. Mina olen rahul ja puhanud, titt rõõsa ja rõõmus, Tonisel ka meel hea, kui ükski naine kodus ei virise. :D

Kuidas saada last niimoodi magama? Ma ausalt ka ei tea, Noraga kuidagi joppas niimoodi. Tangin ta tavaliselt enne ööund nii täis, et ta ei jaksa enam liigutada, siis veel natuke peale ja ongi kõik, titt magab piimakoomas. Vahepeal teeb luugid kella 4-5 vahel lahti ja sööb korra uuesti, aga see käib üldiselt nii kiiresti, et me kumbki ei mäleta sellest midagi.

Ma ei tunne veel praegu, et oma aja jagamine lapse, töö, mehe ja muu sotsiaalelu vahel oluline pingutus või julgustükk oleks. See on minu aeg iseendale ja Tonisele võimalus tütrega kahekesi olla. Kindlasti ei ole see lihtne, aga kui mõelda näiteks USA naiste peale, kellel on ainult 12 nädalat emapuhkust ja needki tasustamata. Pärast seda minnaksegi üldjuhul beebi kõrvalt tööle tagasi.

Esimene 12h tööpäev pärast Nora sündi, Triin + Indrek
(foto: Tatjana Siipan)

Veel olin lugenud hirmujutte, et kui korra pudelist last toidad, lõpeb järgmisel päeval rinnas piim otsa ja edaspidi võid põhimõtteliselt Aptamili püsikliendiks hakata. Mkm, nii see päris ka ei käi. Kardad, et laps ei võta pudelit? Aga on olemas veel topsid, lusikad, süstlad... Valikuid on mitmeid.

Kuidas ma siis praegu tööl käin?

Üldiselt kulub ühe pildistamise peale kokku 2-5 tundi ja selle aja jooksul tangib Nora endale sisse umbes 150ml piima. Üritan püsivalt sügavkülmas hoida liitrit väljapumbatud piima, mida Tonis minu äraolekul üles soojendab ja siis Medela pudelist lapsele sisse joodab. Medela pudel on parim, kui tahta last paralleelselt pudelist ja rinnast toita - nimelt on tegu keerulise lutiotsaga, millest niisama piim välja ei voola, erinevalt tavalistest pudelitest, laps peab seda lutti ikka päris korralikult imema. Nibudega on samamoodi. Kuna minu rinnad mängivad endiselt purskkaevusid, on nendest piima kätte saamine praegu kõvasti lihtsam kui pudelist D:

Pikemate fotosessioonide ja pulmade ajal on mul kaasas Medela käsipump, millega ma regulaarselt iga 3h tagant mõlemad rinnad tühjendan ja seejärel termokoti sees piima külmkappi panen. Hiljem kodus läheb see piim säilituskotis sügavkülma ja saab mõne järjekordse pikema pulma jooksul ära tarbitud. Pumpamisele kulub tavaliselt kuni 15 minutit. Minu meelest on ka Medela pumbad ühed parimad, mis turul saada on - eriti just seetõttu, et pumba lehtri saab valida vastavalt enda nibu suurusele. Kui lehter on liiga suur, ei saa pump nibu korralikult vaakumisse tõmmata ja nii ei tule ka eriti piima välja. Minul on mininibud ja kasutusel S suuruses lehtrike.

Minu piimaarsenal. Sinises topsis külmutatud, pudelis värske piim.

Mida Tonis lapsega kodus olles teeb?

Hea küsimus, uurisin ta käest nüüd ise ka :D Tuleb välja, et Nora tavaliselt magab, aga kui ta seda ei tee, mängivad nad koos mänge, käivad poes, magavad, võimlevad ja vahepeal progevad koodi.

Nora võttel kaasas
Kas lapse võiks pildistamisele ka kaasa võtta?

Sellega on nii ja naa. Üldiselt eelistan ma käia üksinda, sest kui ta on minuga kaasas, löövad emahormoonid lõkkele ning raske on nendega võidu tööle keskenduda. Vahel olen teda siiski kaasa toonud, kui on tegemist mõne mu enda projekti või pikema filmivõttega, mille puhul ei ole ajagraafik nii tihe ja mul on võimalik laps mõneks ajaks kellegi teise kätte usaldada. Siinkohal soovin tänada Maretit ja Liisit, kes viimane kord pildistamise ajal Noraga hängisid :D


Muuhulgas sai Nora vahepeal kolmekuuseks. Selleks puhuks sai ka tort tellitud, aga õnnetul kombel oli tegu nii maitsva koogiga, et ma sõin ta kogemata enne ära, kui meelde tuli lapsest sellega koos pilti teha. Seega siin on nüüd pilt Norast kolme tomatiga.

#rongaema

8/21/17

25



Viis aastat tagasi kirjutasin ma oma kahekümnendal sünnipäeval iseendale sellised sõnad:

"Ma ei karda enam neid koledaid kahekümnendaid. Ma tean, et viie aasta, võib-olla ka kolme pärast olen ma väga kaugele jõudnud. Minu nimi on ajakirjades, mul on esimesed päris fototööd ja esimesed pulmapildistamised."

Viis aastat tundub nagu väga pikk aeg, terve viiendik mu seni elatud elust. Aga võta näpust, tunne on rohkem selline, nagu oleks kõik see juhtunud umbes aasta tagasi. Need kirjapandud soovid läksid kõik selle aja jooksul täide. 2017 on selles suhtes olnud äärmiselt produktiivne periood mu elus - lisaks kõigele eelnevalt mainitule on mul nüüd ka mees, laps ja kaks kassi, ning kahekümnendad pole tõepoolest üldse nii hirmsad, kui ma ette kujutasin. Ma vist arvasin, et tegu on millegi väga jubedaga ning et suurema osa sellest ajast veedan ma kuskil kontoris tehes mingit tööd, mis mulle üldse ei meeldi. Aga näe, läks jälle teisiti, ja juba päris mitu aastat veedan ma oma õhtuid metsas ilusaid inimesi pildistades ja täitsa tore on.

2012. aasta suvel algas mu üks kõige pikemaid suhteid ühe väga hea hingega inimesega. Kahjuks läksid meie teed hiljem lahku, aga ilma tema toetuseta poleks ma tõenäoliselt kunagi jõudnud selleni, kus ma praegu olen. See oli inimene, kes pani mind mõtlema elu kõikvõimalike juhuste ja "what if"-ide peale ning õpetas mind ütlema "fuck it". Ta tegi mind palju mässumeelsemaks, aitas iseenda süsteemist ja võrkudest välja murda. Tol hetkel oli seda väga vaja.

2013. talvel hakkasin ma iga aasta kirja panema asju, mida ma tahan järgmise kaheteistkümne kuu jooksul saavutada. Plaanimajandus mulle meeldib. Sai kirja pandud viisaastakuplaan: tahtsin last, abielu, rahvusvahelist tööotsa, reisida vähemalt kolme erinevasse riiki, oma maja ja täiskohaga fotograaf olla. Kui oma maja ja abielu välja arvata, siis on ülejäänud punktid täidetud; järgmine sügis saab pulma ja küll see maja ka kuskilt tuleb. Mõtetel on jõud.

Viis aastat fotoalal on ühtaegu palju ja vähe. See on umbes 10 000 töötundi ja väidetavalt piisav aeg, et mingi oskus päriselt omandada. Mul on hea meel näha, et ma olen inimestele millegiga meelde jäänud ning et ma saan olla eeskujuks olla teistele, kes sama teekonda kaaluvad. Samas ma tahaks alati rohkem. Tahaks veel õpetada, anda ja pakkuda, rääkida ja aidata. Kui ma omal ajal pildistamisega alustasin, ei olnud mul praktiliselt mingit toetust peale tolleaegse elukaaslase ning mitmed lähedased sõbradki arvasid, et võiksin fotoasja pigem hobiks võtta või siis üldse kõrvale jätta. Õnneks oli mul piisavalt kainet mõistust mitte minna juurat õppima ning selle asemel veetsin oma päevi hoopis kunstiajaloo ja valgusskeemidega. Mul oli vaja luua enda maailm, kus kõik oli võimalik.

Täna, kahekümneviiesena, võin ma lõpuks öelda, et see maailm on olemas. See on mu enda sees ja nende kõigi inimeste sees, keda mul on õnnestunud nende viie aasta jooksul pildistada. Kõige suurem rõõm on endast kaamera taga kõik anda ja pärast selle tulemust inimese silmadest näha. Ja mis veel parem, selle aasta maikuus tuli minu maailma üks imearmas väike tegelane, kelle olemasolu mu iga päeva järjest enam inspireerib. Aitäh, Nora.


8/16/17

Juulikuu kokkuvõte

Kahekuune Nora. Foto: Aleksandra Helk

Ulme, et juba varsti on kolm kuud möödas sellest päevast, kui väike Nora siia maailma tuli ja ma olen vahepeal jõudnud ainult kuus postitust teha. Piinlik. Kirjutada on tuhandest asjast, aga eelistan pigem oma vähest vaba aega kasutada selleks, et lapsega hängida - jep, nii uskumatu, kui see ka poleks, aga ta on tegelikult päris lahe vestluskaaslane. Olgugi, et meie omavaheline suhtlus käib praegu peamiselt märkide ja lalisemise keeles :D

Mis vahepeal toimunud on? Käisime kahe kuu sünnipäeva puhul Aleksandra Helki juures fotosessioonil, tegime pika roadtripi Hiiumaa-Saaremaa-Muhumaa marsruudil, Nora õppis kõhuli olles pead hoidma ja öö läbi magama, käisime rabamatkal ja alpakafarmis, Tartus vanavanematel külas, võimlemas ja ujumas ja Robamide pulmas.
Mul on olnud lisaks oma tavatööle filmivõtted, samuti on päevakorras pulmakorraldus (pulmakoht kinnitas lõpuks ära, jess!) ning mu lapsekandmisvahendite kollektsioon on suurenenud seitsme eksemplarini.


Millest alustada... fotoshoodist äkki. Nägin ühel päeval Facebookis Aleksandra kuulutust, kus ta kutsus beebisid pildistama ja ma naljaga pooleks kirjutasin talle, et kas kahekuusega saab ka seda sätitud ja poseeritud beebisessiooni teha? Aleksandra arvas, et proovime. Niisiis sõitsime me ühel kolmapäeval tema heledasse Kalamaja stuudiosse, toppisime Norale valge kleidi selga ja pildistamine läks lahti. Kuidagi vedas nii, et Noral oli hea tuju ja saime teha kõhuli, selili ja kogu perega fotosid; mingi hetk jalutasin ta kandelinas magama ja see uni oli nii sügav, et Aleksandral oligi võimalik teda igatpidi sättida ja poseerida.




Praeguseks olen kätte saanud kümme pilti ja millalgi augusti lõpu poole peaks veel tulema.
Aleksandra on väga hea fotograaf ja lisaks ka mitme lapse ema - arvatavasti seetõttu ei tekkinud mul ka mingit takistust laps lihtsalt tema kätte usaldada ja lasta fotosessioonil rahulikult kulgeda. Huvitav asi, mida ma beebisessioonidel ka ise pildistades tähele pannud olen, on see, et tekib selline eriliselt mõnus ja pehme õhkkond, mis kõik uniseks teeb... lisaks Norale jäi tookord stuudios ka Tonis väga sügavasse unne :D

Muuhulgas saime veel endale lapsehoidja. Ma küll raseduse ajal mõtlesin, et siia majja ei tule elu sees ühtegi lamamistooli, aga pärast seda, kui mul BabyBjörni tooli ja ühe tuttava neljakuuse titega vahetu kogemus oli, otsustasin, et no olgu, selle võime võtta. Alguses see Norat väga ei vaimustanud, aga ühel päeval sain Triinu Liisi juures proovida mänguasjaga versiooni, ja nähes, kuidas mu laps neid mune ja rõngaid ringi rullis nagu kogenud ENSV kassapidaja arvelaua nuppe, sai ka meie majja see kurikuulus kaar hangitud. Tänu sellele ei pea me enam õhtust sööma nii, et Nora kellegi süles istub (ta pole pikalt nõus üksinda chillima).

Nora lemmik on see kollane lill. Nad peavad igapäevaselt pikki vestlusi maha.



Ning lisaks BB tooliga mängimisele tegime me Triinu Liisi juures midagi kasulikku ka. Nimelt leiab Breden Kids, et meie tited on suht ok modellid ja seetõttu tegime me seda, mida iga endast lugupidav ema sellises olukorras teeks - panime lastele sarnased kostüümid selga ja pildiralli läks lahti. Muide, meie lastel on ainult kuus päeva vanusevahet ja Kris on juba kasvult ja rullide arvult selgelt ees (ning minu beebi pole sugugi väike!).

Beebide kasv on üldse üks naljakas asi. Kuna nii mina kui Tonis olime sündides pigem keskmist kasvu ja veidi üle kolme kilo, ostsin rõõmuga 50 suuruses asju kokku ja mõtlesin, et sellest piisab nüüd mõneks ajaks. Reaalsus oli aga see, et minu 52cm pikkune ja 4100g kaaluv Nora oli esimese elukuu lõpuks 57cm ja 5100g ja nunnud vastsündinu riided rändasid ära sorteerimiskarpi. Praegu on tal kasutusel 62-68 suuruses riided, nüüd peaks ehk kasv natuke aeglustuma ka :D

Siinkohal tahaksin tänada rasedat Siirit, kes ostis kõik esimese eluaasta riided ette ära ning mul pole niipea seda üllatust tulemas, et laps üleöö kasvuspurdi teeb ja midagi enam selga panna pole.




Juuli keskel käisime Marianne ja tema sõbrannaga piknikul Kakerdaja rabas, mis on tuntud oma imeilusate päikeseloojangute poolest. Ka seekord ei pidanud me pettuma ning taevas kinkis meile tõelise Lion King'i stiilis õhtu. Meie algne plaan oli ujuma minna, aga paraku oli järvevesi seekord liiga külm (mis on äärmiselt kummaline, sest eelmine suvi käisin ma seal juunikuu öösel ujumas ja väga ok oli). Seega sõime niisama krõpsu ja maasikaid. Kõik fotod on Marianne tehtud.






Üks asi, millest ma viimasel ajal erakordselt vaimustuses olen, on lapsekandmine. Nii kurb, kui see ka poleks, siis meie valge nahast Emmaljunga seisab suurema osa ajast koridoris ja käib väljas ainult siis, kui mu ema meil külas on (tema keeldub lapsekandmisest). See-eest on minul lapsekandmisvahendeid tänase seisuga kogunenud seitse, neist kuus on erinevad linad ja üks on kott. Miks nii palju vaja on? Erinevateks olukordadeks ja erinevate riietuste juurde loomulikult :D 

Linadest on veel üks pikem postitus ka tulemas, aga juba see neljapäev toimub meil koostöös LOVA sling'iga põnev kandelinade privaatkoolitus -  kohale võib tulla üksi või koos partneriga, ning igas vanuses beebiga. Kohapeal saab proovida LOVA linasid ja nendega sidumist õppida, aga võib ka oma lina kaasa võtta, kui selle sidumine veel täiesti käpas pole. Kuna me tahame, et iga osaleja saaks sidumise ikka päriselt selgeks, on kohti ainult viiele osalejale.
Muide, kõik LOVA kandelinad on toodetud meie armsas Eestis.

LOVA mei tai

Pulmadest: lisaks sellele, et ma neid ise juulikuu jooksul terve hunniku pildistasin, oli meil au olla oma lähedaste sõprade Adele ja Markuse pulmas külalised. Mu esimene pulm külalisena ja ma sain veel pruutneitsi ka olla, nii äge :D Hoopis teine tunne on pulmas lihtsalt olla ja nautida ning mitte muretseda selle pärast, kas kõik oluline ikka pildile sai. Tegin neile pulmakingiks ilupildid, mida me siis enne tseremooniat Lõuna-Eesti põldude vahel pildistasime. Mul on siiamaani kerge šokk (kultuurišokk? maastikušokk?) sellest, kui teistsugune sealpool loodus on ja milliseid imelisi võimalusi see pildistamiseks annab. Tahaks sinnakanti tihedamini sattuda.


Foto: Carol Liis Metsla

Samuti olen nüüd juba juuni teisest poolest tagasi töölainel ja sellega kaasnevad väga põnevad projektid. Näiteks sai siin mõned nädalad filmitud sellise filmi jaoks nagu "Awaken", võtted olid ühes imekaunis rannas ja lavastasime slaavi traditsioonilist suvise pööripäeva tähistamist, Ivan Kupala ööd. See oli teine kord, kus Nora mul tööl kaasas oli. Laps oli korralikult sisse pakitud ja magas suurema osa ajast linas. Väga mugav ja kompaktne, eriti suvisel hooajal.

Muuhulgas on mul praegu pooleli postitus lapse kõrvalt tööl käimisest ja karjäärinaisena elu ja perekonna majandamisest - huuh, natuke hirmus on sellest kirjutada, aga ehk inspireerib see ka kedagi teist seda teekonda ette võtma. Mulle igatahes täitsa meeldib ;)