3/28/18

Nora 10 kuud!

Nora Bredeni jaoks modellitööd tegemas

Tabasin end ükspäev mõttelt, et alles ma ju olin täiega rase. Veeresin mööda Tallinna tänavaid ringi nagu korralik emavaal, kirusin kõiki noori inimesi, kes mulle bussis istet ei pakkunud ning jõllitasin iga vastutulevat valget Emmaljunga käru. Nüüd on sellest imelisest ajast juba ligi aasta aega möödas ja Norast on vahepeal peaaegu inimene saanud. Üleeile näiteks tõusis preili Kapriis esimest korda ilma toeta seisma ning püsis seal ligi pool minutit. Samuti on tal tänaseks päevaks kuus väga teravat hammast ning palju rohkem juukseid, kui sündides.

Mida kümnekuuse lapsega teha saab? Palju rohkem, kui näiteks ühekuusega. Kahjuks tähendab see ka kõvasti vähem vaba aega :D Vastsündinuga oli elu ikka nii lihtne - tiss suhu, puhas mähe alla, laps voodisse ja järgmised tund-paar oli muretu. Ma ei osanud tol ajal seda aega hinnata ja tegin tööd või muid lolluseid. Praegu on aga nii, et noor neiu teeb hommikul silmad lahti ja hakkab laamendama ning parimal juhul laamendab kuni ööuneni välja, vahepealsete unepausidega.

Äge on see, et nüüd saab juba käia mänguväljakul ja Noral on seal lõbus. Käime kodu lähedal pargis kiikumas ja mõnikord ka Kadriorus liumäest alla laskmas ning karusselliga sõitmas. Kadriorus on hea puhas väljak (meil on suht liivane ja märg) ning ta saab seal ringi käputada ja teiste lastega tutvuda. Kui ta nüüd varsti kõndima hakkab, on ilmselt veel põnevam ja kevadel peaks muru ka välja tulema, saab veelgi rohkem loodust avastada.

Nora magab nüüd üldiselt juba öö läbi ja teeb seda oma voodis. Meil on endal põrandavoodi, kus oli väga tore kaisus magada, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas meie väike kaheksajalg võtma keskmise tuuleveski mõõtmeid ning otsustasin ta meist veidi kaugemale kolida. Põhimõtteliselt on tema voodi siiski meie voodi pikendus, pöörasime võrevoodi lihtsalt teistpidi ja tõime tema madratsi meie omaga samale tasapinnale. Esialgu ta lihtsalt mängis seal päevasel ajal ja tõmbas end voodipulkade abil üles, aga juba paaripäevase harjutamisega oli ta nõus seal ka ööund magama ning tänu sellele on meie kõigi uni muutunud kvaliteetsemaks ja pikemaks. Meie toast ma teda veel välja ei viskaks, aga hea on näha, et tal vähemalt oma voodi vastu midagi ei ole :D

Samuti mõtleb mu emakas iga päev juba järgmisest beebist. Nii väga tahaks juba uuesti rase olla ja sünnitada ja uue ilmakodanikuga hängida, aga me just paar nädalat tagasi arutasime selle üle ning mulle jõudis kohale, et kui ma järgmist last ka maikuus tahan, tähendaks see juba augustis täiega lapse tegemist ja rase olemist ning selleks ma veel valmis pole :D seega lükkub teise lapse plaan ilmselt ülejärgmisesse aastasse, tõenäoliselt on meil selleks ajaks ka juba suurem kodu ja rohkem ruumi kõigi oma toredate järeltulijate mahutamiseks.

Meie igapäevaseks probleemiks on lisatoit. On paremaid ja halvemaid päevi, mis on ilmselt mõjutatud kuu seisust, hammaste tulemisest, Eesti riigi poliitilisest olukorrast ja kohvipaksu mustritest. Osadel päevadel sööb see laps nii, nagu homset enam ei oleks ja teinekord võin ma talle hoole ja armastusega valmistatud ökoloogilise superõhtusöögi kas minema visata või ise ära süüa. Paraku on neid toidust keeldumise päevi viimasel ajal pigem rohkem ja see tekitab jube palju stressi.

Kõik hakkas pihta umbes poolteist kuud tagasi, kui käisime jaanuaris perearstil kontrollis ja järgmisel päeval oli lapsel kohutav kõhuhaigus, mille ta ilmselt sealt kabinetist üles korjas. Nora lihtsalt oksendas paar päeva järjest, käisime isegi EMOs ära, aga tulime sealt sama targalt koju tagasi, sest arst arvas, et pole mõtet meid gripihaigete juurde sisse võtta. Kõik läks hästi ja Nora saigi järgmisel päeval terveks. Ravisin teda ainult rinnapiima ja lapsekandmisega, kuna nii väikestele mingit rohtu ei antagi. Õnneks pole rohkem haiguseid külla tulnud.

Aga sellest sai alguse SUUR söögistreik. Olgu, haiguse ajal loomulik, et laps ei tahagi eriti süüa. Sellele järgnes üle kuu aja toiduga pirtsutamist, mängimist ja söögilauas jauramist. Ma olin mõtetes juba hullumas ja arvasin, et peangi teda nüüd kuni koolini ainult rinna otsas hoidma... iga päev pakkusin vähemalt kolm korda mingil kujul lisa, kas näputoidu või püreena, kirjutasin kõikidesse beebigruppidesse ja proovisin erinevaid soovitusi läbi, aga mitte miski ei töötanud. Isegi vett ei tahtnud ta mingi hetk enam juua. Nora suu oli kriips ja parimal juhul hakkas ta lihtsalt mu peale karjuma, kui talle süüa üritasin pakkuda.

Andsin alla, enam süüa ei pakkunud. Läks nädalake mööda ja lisatoit hakkas jälle meeldima. Tõstsin iga päev koguseid, kõik läks juba hästi... ja täiesti tühja koha pealt otsustas preili Kapriis, et ta vanad lemmiktoidud ei kõlba enam kuhugi ning nüüd oleme alguspunktis tagasi. Ma arvasin ausalt öeldes, et sellised probleemid tulevad umbes kolmeaastaste lastega, kes pole nõus oma lõunasööki sööma enne, kui see on tähekujuliseks lõigatud. Eksisin rängalt. Ka tähekujuline toit ei aita.

Eile õhtul andsin oma taldrikust vegan bolognese pastat, et näha, kuidas laps spagettidega mängib. Nora sõi pool minu taldrikutäit ära.

#eluõied

Mis siis, kui läheks... fotograafi asemel videograafi juurde?

Täpselt nii meiega juhtuski. Mulle kirjutas nõni aeg tagasi andekas videograaf Varja / Sinu Kino, kes hakkas oma pere filmima ning sellest kasvas välja midagi enamat. Ma olen alati hinnanud fotograafide juures käimist ja mälestuste jäädvustamist, kuid nüüd võin öelda, et video on ikka hoopis teine sõna! Pildid on ju ikka sellised rohkem valitud, stiliseeritud, poseeritud... aga video viib sind tagasi sellesse hetke ja päeva, on kuidagi palju autentsem ja emotsionaalsem. Ma arvan, et see on sama nagu pulmapiltide ja -videoga. Pildid vaatad ühe korra läbi ja siis hiljem vaatad mõnikord oma lemmikuid ja paar tükki prindid välja ka, külalistele vaatamiseks. Aga video... seda vaatad kõigepealt kuus korda ja siis paari tunni pärast uuesti ning elad nende paari minuti jooksul oma pulmapäeva taaskord läbi.

Kui Varja koduvideo idee välja pakkus, hakkasin ma kohe hullult planeerima, mida selga panna, kuidas meikida, mis soeng teha... Varja ütles selle peale ainult, et ole loomulik, nii, nagu sa muidu ka oleksid. Kas ma meigin end iga päev? Ei. Kannan ainult viisakaid ja puhtaid riideid? Hahahaha. Ma küll närveerisin korralikult, aga proovisin end nii vabaks lasta kui vähegi võimalik ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Nagu tellitult oli Nora tuju surmtõsine :D mitte miski ei ajanud naerma, Tonis loopis teda taeva all ja lõpuks käisime ka pargis kiikumas, aga preili suu oli lihtsalt pikk kriips ning ühtegi hea tuju kilget sealt välja ei tulnud. Aga ometi! Need emotsioonid!

Igatahes, kui keegi tahab näha Tonise raseeritud lõuga, Nora erklillasid jalataldasid ja minu third day without shower stiils juukseid, siis video on siin. Mul endal tuli küll väike pisar nüüd silma, nii armas oli jälle neid kaadreid näha :D



Kas teie kaaluksite fotode asemel vahelduseks hoopis perevideot?

3/17/18

Kuidas me beebiga Ameerikasse lendasime, II osa: PULMAD!

Boynton Pass Vortex, Enchantment Resort'ist vaadatuna

Pühapäeva pärastlõunal saime Dustini ja Marisega esimest korda kokku. Nad ei olnud selleks ajaks veel oma tseremooniakohta ära valinud, seega pakkusin välja, et vaatame üle Boynton Pass Vortexi, mis oli kohe nende hotelli kõrval ja väidetavalt ei olnud üles Vortexi juurde matkamine ka midagi ülemäära kontimurdvat. Umbes poole tunniga saimegi üles ja Maris tunnistas teekonna oma kleidi jaoks sobivaks. Minu jaoks oli valgus väga ilus, jäi ainult loota, et esmaspäeva pärastlõunal sinna eriti turiste ei satu.

Järgmise päeva hommikuks olid nad oma abielulitsentsi kätte saanud ning pärast kerget hommikusööki võtsime suuna nende hotelli poole. Marise meikar saabus õige pea, seega viskasime Tonise ja Dustini välja ja alustasime ettevalmistustega. Meikar oli hästi tore tšikk, tundus minust noorem, aga tuli välja, et tal neli last juba ja teeb täiega businessi :))) Igatahes sai kõik kenasti tehtud, peitsime Marise rõdule ära, Dustin pani vahepeal toas enda riided selga ja lahkus ning pärast väga emotsionaalset ja intiimset first look'i sõitsimegi Vortexi juurde.




Parklas ootas meid officiant (ma ei olegi päris kindel, kuidas seda tõlkida - paaripanija? registreerija?), kes kõigepealt lasi meil paberid ära täita - mina ja Tonis saime ametlike tunnistajatena kirja :D - ja ronisimegi üles mäkke. Nora oli kandekotis ning jäi vahetult enne tseremooniat magama...





Tseremoonia kestis umbes pool tundi ja oli kõige ilusam ja autentsem, millest mul on õnnestunud osa võtta. Näha oli, et naine, kes seda läbi viis, tegi oma tööd südamega ning oli hästi ette valmistunud. Palju ei puudunud, et oleksin ise nutma hakanud. Pärast Tonisega mõtlesime küll, et oleks võinud ka sealsamas ju abielluda :D




Kes natuke rohkem pulmapilte näha tahab, siis suurem valik on üleval mu fotoblogis.