3/17/18

Kuidas me beebiga Ameerikasse lendasime, II osa: PULMAD!

Boynton Pass Vortex, Enchantment Resort'ist vaadatuna

Pühapäeva pärastlõunal saime Dustini ja Marisega esimest korda kokku. Nad ei olnud selleks ajaks veel oma tseremooniakohta ära valinud, seega pakkusin välja, et vaatame üle Boynton Pass Vortexi, mis oli kohe nende hotelli kõrval ja väidetavalt ei olnud üles Vortexi juurde matkamine ka midagi ülemäära kontimurdvat. Umbes poole tunniga saimegi üles ja Maris tunnistas teekonna oma kleidi jaoks sobivaks. Minu jaoks oli valgus väga ilus, jäi ainult loota, et esmaspäeva pärastlõunal sinna eriti turiste ei satu.

Järgmise päeva hommikuks olid nad oma abielulitsentsi kätte saanud ning pärast kerget hommikusööki võtsime suuna nende hotelli poole. Marise meikar saabus õige pea, seega viskasime Tonise ja Dustini välja ja alustasime ettevalmistustega. Meikar oli hästi tore tšikk, tundus minust noorem, aga tuli välja, et tal neli last juba ja teeb täiega businessi :))) Igatahes sai kõik kenasti tehtud, peitsime Marise rõdule ära, Dustin pani vahepeal toas enda riided selga ja lahkus ning pärast väga emotsionaalset ja intiimset first look'i sõitsimegi Vortexi juurde.




Parklas ootas meid officiant (ma ei olegi päris kindel, kuidas seda tõlkida - paaripanija? registreerija?), kes kõigepealt lasi meil paberid ära täita - mina ja Tonis saime ametlike tunnistajatena kirja :D - ja ronisimegi üles mäkke. Nora oli kandekotis ning jäi vahetult enne tseremooniat magama...





Tseremoonia kestis umbes pool tundi ja oli kõige ilusam ja autentsem, millest mul on õnnestunud osa võtta. Näha oli, et naine, kes seda läbi viis, tegi oma tööd südamega ning oli hästi ette valmistunud. Palju ei puudunud, et oleksin ise nutma hakanud. Pärast Tonisega mõtlesime küll, et oleks võinud ka sealsamas ju abielluda :D




Kes natuke rohkem pulmapilte näha tahab, siis suurem valik on üleval mu fotoblogis.

No comments: