Nora 10 kuud!

Nora Bredeni jaoks modellitööd tegemas

Tabasin end ükspäev mõttelt, et alles ma ju olin täiega rase. Veeresin mööda Tallinna tänavaid ringi nagu korralik emavaal, kirusin kõiki noori inimesi, kes mulle bussis istet ei pakkunud ning jõllitasin iga vastutulevat valget Emmaljunga käru. Nüüd on sellest imelisest ajast juba ligi aasta aega möödas ja Norast on vahepeal peaaegu inimene saanud. Üleeile näiteks tõusis preili Kapriis esimest korda ilma toeta seisma ning püsis seal ligi pool minutit. Samuti on tal tänaseks päevaks kuus väga teravat hammast ning palju rohkem juukseid, kui sündides.

Mida kümnekuuse lapsega teha saab? Palju rohkem, kui näiteks ühekuusega. Kahjuks tähendab see ka kõvasti vähem vaba aega :D Vastsündinuga oli elu ikka nii lihtne - tiss suhu, puhas mähe alla, laps voodisse ja järgmised tund-paar oli muretu. Ma ei osanud tol ajal seda aega hinnata ja tegin tööd või muid lolluseid. Praegu on aga nii, et noor neiu teeb hommikul silmad lahti ja hakkab laamendama ning parimal juhul laamendab kuni ööuneni välja, vahepealsete unepausidega.

Äge on see, et nüüd saab juba käia mänguväljakul ja Noral on seal lõbus. Käime kodu lähedal pargis kiikumas ja mõnikord ka Kadriorus liumäest alla laskmas ning karusselliga sõitmas. Kadriorus on hea puhas väljak (meil on suht liivane ja märg) ning ta saab seal ringi käputada ja teiste lastega tutvuda. Kui ta nüüd varsti kõndima hakkab, on ilmselt veel põnevam ja kevadel peaks muru ka välja tulema, saab veelgi rohkem loodust avastada.

Nora magab nüüd üldiselt juba öö läbi ja teeb seda oma voodis. Meil on endal põrandavoodi, kus oli väga tore kaisus magada, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas meie väike kaheksajalg võtma keskmise tuuleveski mõõtmeid ning otsustasin ta meist veidi kaugemale kolida. Põhimõtteliselt on tema voodi siiski meie voodi pikendus, pöörasime võrevoodi lihtsalt teistpidi ja tõime tema madratsi meie omaga samale tasapinnale. Esialgu ta lihtsalt mängis seal päevasel ajal ja tõmbas end voodipulkade abil üles, aga juba paaripäevase harjutamisega oli ta nõus seal ka ööund magama ning tänu sellele on meie kõigi uni muutunud kvaliteetsemaks ja pikemaks. Meie toast ma teda veel välja ei viskaks, aga hea on näha, et tal vähemalt oma voodi vastu midagi ei ole :D

Samuti mõtleb mu emakas iga päev juba järgmisest beebist. Nii väga tahaks juba uuesti rase olla ja sünnitada ja uue ilmakodanikuga hängida, aga me just paar nädalat tagasi arutasime selle üle ning mulle jõudis kohale, et kui ma järgmist last ka maikuus tahan, tähendaks see juba augustis täiega lapse tegemist ja rase olemist ning selleks ma veel valmis pole :D seega lükkub teise lapse plaan ilmselt ülejärgmisesse aastasse, tõenäoliselt on meil selleks ajaks ka juba suurem kodu ja rohkem ruumi kõigi oma toredate järeltulijate mahutamiseks.

Meie igapäevaseks probleemiks on lisatoit. On paremaid ja halvemaid päevi, mis on ilmselt mõjutatud kuu seisust, hammaste tulemisest, Eesti riigi poliitilisest olukorrast ja kohvipaksu mustritest. Osadel päevadel sööb see laps nii, nagu homset enam ei oleks ja teinekord võin ma talle hoole ja armastusega valmistatud ökoloogilise superõhtusöögi kas minema visata või ise ära süüa. Paraku on neid toidust keeldumise päevi viimasel ajal pigem rohkem ja see tekitab jube palju stressi.

Kõik hakkas pihta umbes poolteist kuud tagasi, kui käisime jaanuaris perearstil kontrollis ja järgmisel päeval oli lapsel kohutav kõhuhaigus, mille ta ilmselt sealt kabinetist üles korjas. Nora lihtsalt oksendas paar päeva järjest, käisime isegi EMOs ära, aga tulime sealt sama targalt koju tagasi, sest arst arvas, et pole mõtet meid gripihaigete juurde sisse võtta. Kõik läks hästi ja Nora saigi järgmisel päeval terveks. Ravisin teda ainult rinnapiima ja lapsekandmisega, kuna nii väikestele mingit rohtu ei antagi. Õnneks pole rohkem haiguseid külla tulnud.

Aga sellest sai alguse SUUR söögistreik. Olgu, haiguse ajal loomulik, et laps ei tahagi eriti süüa. Sellele järgnes üle kuu aja toiduga pirtsutamist, mängimist ja söögilauas jauramist. Ma olin mõtetes juba hullumas ja arvasin, et peangi teda nüüd kuni koolini ainult rinna otsas hoidma... iga päev pakkusin vähemalt kolm korda mingil kujul lisa, kas näputoidu või püreena, kirjutasin kõikidesse beebigruppidesse ja proovisin erinevaid soovitusi läbi, aga mitte miski ei töötanud. Isegi vett ei tahtnud ta mingi hetk enam juua. Nora suu oli kriips ja parimal juhul hakkas ta lihtsalt mu peale karjuma, kui talle süüa üritasin pakkuda.

Andsin alla, enam süüa ei pakkunud. Läks nädalake mööda ja lisatoit hakkas jälle meeldima. Tõstsin iga päev koguseid, kõik läks juba hästi... ja täiesti tühja koha pealt otsustas preili Kapriis, et ta vanad lemmiktoidud ei kõlba enam kuhugi ning nüüd oleme alguspunktis tagasi. Ma arvasin ausalt öeldes, et sellised probleemid tulevad umbes kolmeaastaste lastega, kes pole nõus oma lõunasööki sööma enne, kui see on tähekujuliseks lõigatud. Eksisin rängalt. Ka tähekujuline toit ei aita.

Eile õhtul andsin oma taldrikust vegan bolognese pastat, et näha, kuidas laps spagettidega mängib. Nora sõi pool minu taldrikutäit ära.

#eluõied