25

Viis aastat tagasi kirjutasin ma oma kahekümnendal sünnipäeval iseendale sellised sõnad:

"Ma ei karda enam neid koledaid kahekümnendaid. Ma tean, et viie aasta, võib-olla ka kolme pärast olen ma väga kaugele jõudnud. Minu nimi on ajakirjades, mul on esimesed päris fototööd ja esimesed pulmapildistamised."

Viis aastat tundub nagu väga pikk aeg, terve viiendik mu seni elatud elust. Aga võta näpust, tunne on rohkem selline, nagu oleks kõik see juhtunud umbes aasta tagasi. Need kirjapandud soovid läksid kõik selle aja jooksul täide. 2017 on selles suhtes olnud äärmiselt produktiivne periood mu elus - lisaks kõigele eelnevalt mainitule on mul nüüd ka mees, laps ja kaks kassi, ning kahekümnendad pole tõepoolest üldse nii hirmsad, kui ma ette kujutasin. Ma vist arvasin, et tegu on millegi väga jubedaga ning et suurema osa sellest ajast veedan ma kuskil kontoris tehes mingit tööd, mis mulle üldse ei meeldi. Aga näe, läks jälle teisiti, ja juba päris mitu aastat veedan ma oma õhtuid metsas ilusaid inimesi pildistades ja täitsa tore on.

2012. aasta suvel algas mu üks kõige pikemaid suhteid ühe väga hea hingega inimesega. Kahjuks läksid meie teed hiljem lahku, aga ilma tema toetuseta poleks ma tõenäoliselt kunagi jõudnud selleni, kus ma praegu olen. See oli inimene, kes pani mind mõtlema elu kõikvõimalike juhuste ja "what if"-ide peale ning õpetas mind ütlema "fuck it". Ta tegi mind palju mässumeelsemaks, aitas iseenda süsteemist ja võrkudest välja murda. Tol hetkel oli seda väga vaja.

2013. talvel hakkasin ma iga aasta kirja panema asju, mida ma tahan järgmise kaheteistkümne kuu jooksul saavutada. Plaanimajandus mulle meeldib. Sai kirja pandud viisaastakuplaan: tahtsin last, abielu, rahvusvahelist tööotsa, reisida vähemalt kolme erinevasse riiki, oma maja ja täiskohaga fotograaf olla. Kui oma maja ja abielu välja arvata, siis on ülejäänud punktid täidetud; järgmine sügis saab pulma ja küll see maja ka kuskilt tuleb. Mõtetel on jõud.

Viis aastat fotoalal on ühtaegu palju ja vähe. See on umbes 10 000 töötundi ja väidetavalt piisav aeg, et mingi oskus päriselt omandada. Mul on hea meel näha, et ma olen inimestele millegiga meelde jäänud ning et ma saan olla eeskujuks olla teistele, kes sama teekonda kaaluvad. Samas ma tahaks alati rohkem. Tahaks veel õpetada, anda ja pakkuda, rääkida ja aidata. Kui ma omal ajal pildistamisega alustasin, ei olnud mul praktiliselt mingit toetust peale tolleaegse elukaaslase ning mitmed lähedased sõbradki arvasid, et võiksin fotoasja pigem hobiks võtta või siis üldse kõrvale jätta. Õnneks oli mul piisavalt kainet mõistust mitte minna juurat õppima ning selle asemel veetsin oma päevi hoopis kunstiajaloo ja valgusskeemidega. Mul oli vaja luua enda maailm, kus kõik oli võimalik.

Täna, kahekümneviiesena, võin ma lõpuks öelda, et see maailm on olemas. See on mu enda sees ja nende kõigi inimeste sees, keda mul on õnnestunud nende viie aasta jooksul pildistada. Kõige suurem rõõm on endast kaamera taga kõik anda ja pärast selle tulemust inimese silmadest näha. Ja mis veel parem, selle aasta maikuus tuli minu maailma üks imearmas väike tegelane, kelle olemasolu mu iga päeva järjest enam inspireerib. Aitäh, Nora.