5/24/17

Kes kardab platsentasid?

Platsentad on põnevad asjad. Tegemist on ajutise organiga, mis kuulub samaaegselt kahele inimesele, koosnedes pooleldi ema ja pooleldi beebi verest, ning on igaühel täiesti unikaalne. Platsenta ülesandeks on varustada last toitainetega ning tegeleda emakasisese prügimajanduse ja verevahetusega. Ta suudab ema verest välja valida täpselt need toitained, mida beebil mingil hetkel vaja on, ning pakub magustoiduks peale hormoonikokteili, mis rasedusel püsida ning lapsel korralikult kasvada aitab. Nii et platsenta on väga, väga lahe.

Enamus imetajatest söövad oma platsentat, isegi taimetoidulised hirved. Eranditeks on loivalised, vaalalised ja kaamlid, aga ka kukkurloomad, kelle platsenta imendub pärast lihtsalt ema organismi tagasi. Samas on neil ka kolm vagiinat, mistõttu kängurud võivadki kogu aeg tiined olla, ja seetõttu me neil praegu pikemalt ei peatu. #igavestirase #austraalia

Muide, tiinete rottide peal on tehtud uuring, kus ühele kontrollgrupile anti süüa platsentat ja teisele niisama liha - ning rottidel, kes said platsentat, oli valulävi suurem ja nende organismides tõusis looduslike valuvaigistite endorfiinide ja dünorfiinide tase. Samu opioide saadab kesknärvisüsteem välja sünnituse ajal. Teistel rottidel jäi olukord muutumatuks.
Inimeste peal platsenta ja valutustamisega veel teaduslikke katseid tehtud pole.

Kui Aasias ja Lõuna-Ameerika kultuurides on platsenta kasutamine sünnitusjärgses traditsioonilises meditsiinis väga levinud, siis tüüpiline läänemaailma naine vaatab sellele pigem viltu ning isegi kardab ja jälestab seda. Võimalik, et süüdi on platsenta välimus (mida muud ühelt organilt ikka loota?), või siis õrn seos kannibalismiga, aga üldiselt aktsepteeritud see meil siiski pole ja sellealased teadmised ja jutuajamised jäävad pigem ökoemade ringkondade tagatubadesse.

Üks levinumaid kaasaegseid viise platsenta tarbimiseks on kapslite kujul, aga võib ka niisama toorelt pärast sünnitust nahka pista või siis pitsa peale panna. Amazonis müügil näiteks selline vahva kokaraamat isegi. Populaarne meetod on ka smuuti, kus magusad marjad platsenta maitse ära varjavad. Täiesti ok on ka lihtsalt tükk platsentat põske pista, kui sünnitusjärgne verejooks liiga suur on, oksütotsiin imendub läbi suu limaskesta päris kiirelt.

Platsentakaisukas, beebi esimene toakaaslane. Osta endale siit!

Aga miks siis oma platsentat süüa?

Tasakaalustab hormoone, annab energiat ja aitab sünnitusest kiiremini taastuda - kui naine platsenta ära sünnitab, jääb ta hoobilt ilma tervest rekkatäiest kasulikest hormoonidest ja toitainetest, mida ta organism raseduse ajal tootis, ja kehal võib mitu kuud aega võtta, et kogu hormoonimajandus jälle tasakaalu saada. Kui platsentat kapslihaaval väikestes kogustes sisse süüa, on balansi taastamine palju lihtsam.

Väiksem võimalus sünnitusjärgse depressiooni tekkimiseks - üks sünnitusjärgse depressiooni tekkimise põhjuseid on rauapuudusest tingitud väsimus, ning platsenta tuleb siinkohal suurte rauavarudega appi. Samuti sisaldab ta looduslikku B6 vitamiini, mida organism kasutab muuhulgas serotiniini meisterdamiseks. Emotsionaalselt väga kasulik!

Vähendab sünnitusjärgset veritsust ning aitab kaasa rinnapiima tootmisele - platsentas on veel lisaks prolaktiini, mis valmistab piimanäärmeid imetamiseks ette ja stimuleerib piima tootmist, ning oksütotsiini, mis aitab emakal kiiremini kokku tõmmata. Kellel rohkem huvi, siis Midwifery Today on sellel teemal veel pikemalt kirjutanud.

Aeg õhtusööki valmistama hakata!

Kuna üks mu sõbranna sünnitas ca pool aastat enne mind, oli mul suurepärane võimalus pealt näha, kuidas kapslid tema peal toimisid. Temalt sain ma ka kontakti neiu S-iga, kes poole minu platsentast kapsliteks teeb (ülejäänu läheb meil beebi isikliku tammepuu alla väetiseks). Kuna see teema on läänemaailmas suhteliselt tabu, jätan ma seekord nad mõlemad anonüümseks, aga kellel uudishimu elada ei lase, võib minu kaudu veel rohkem küsimusi küsida.

Räägi, kuidas platsentakapslite tegemine käib? Kaua sa oled neid juba teinud?

Kapseldamiseks tuleb platsenta tükeldada ja kuivatada dehüdraatoris. See järel jahvatada ja väikese kapseldaja abil kapslitesse panna. Kapslid, mida kasutan, on taimsed. Esimesed kapslid tegime koos sõbrannaga, kes soovis need endale teha. See oli juba umbes 4 aastat tagasi. Tema järel avaldasid veel mõned sõbrannad soovi.

Kust tuli mõte hakata platsentakapsleid valmistama? Kust sa seda õppisid?


Sõbranna tahtis, et teeksime talle kapslid. Õppisime koos internetist. Tegelikult ei ole siin midagi keerulist, lihtsalt vahendeid on vaja. Kuivatit, jahvatajat, kapseldajat ning muidugi kapsleid. Kõik on koguaeg puhastatud, desinfitseeeitud ja kogu protsess käib kummikinnastega.

Mida peaks silmas pidama naine, kes soovib oma platsentat söömiseks säilitada?

Naine, kes soovib sellel eesmärgil oma platsentat säilitada voiks haiglasse kaasa võtta oma karbikese, et platsenta sinna sisse panna. Platsenta säilib tavalises külmas ca. 48h, muul juhul peaks selle panema esimesel võimalusel sügavkülma. On debatt on selle üle, et platsenta, kui filter talletab endasse mürgid ja selle pärast suhtutakse selle söömisesse vastumeelselt. Platsenta saadab kõik jääkained ema vere kaudu ema neerudesse, kust see hea tervise juures väljub. Samas, kui nt. kutsutakse sünnitus esile, siis jääb platsentasse teatud määral sünteetilist oksütotsiini, mida naisele manustatakse. Juhul, kui on kindel soov säilitada platsenta söömiseks, siis sellest võiks voimalusel hoiduda. Samas see ravimi kogus on piisavalt väike, et ei peaks väga mõjutama, kui see kogus ravimit kõikide kapslite peale ära jagada.

Umbes sellised nad välja näevadki, kõvasti vähem rõlged kui otse emakast väljunud platsenta

Ja siin ka paar küsimust sõbranna K-le, kes on nüüdseks juba pooleaastase lapse ema:

Mismoodi platsentakapslid maitsevad ja kui tihti neid sööma peab?

Kapslitel maitset kui sellist pole. Samas, ma ei hoia neid ka kaua suus, neelan suht kohe alla. Mina hakkasin kapsleid sööma alates neljandast päevast pärast sünnitust ja üldiselt olen võtnud ühe päevas, kui väga väsinud olen, siis kaks tükki. Aktiivselt sõin neid esimesed kuu aega ja edaspidi siis, kui beebil nohu, hambavalu või gaasid tekkisid.

Kuidas sulle kapslid mõjusid?

Olen aru saanud, et mulle andsid kapslid lapsega tegelemisel ja sünnitusest taastumisel energiat juurde. Ka mentaalselt mõjusid hästi, kuna pärast sünnitust olin emotsionaalselt väga ebastabiilne ja neid süües olin palju tasakaalukam, suutsin end talitseda. Mingeid negatiivseid kõrvalnähtusid mul polnud.

Mida peaks kapsleid süües veel teadma?

Kapsleid võiks hoiustada pimedas ja jahedas, sest muidu võib neile naljakas lõhn külge tulla.

- - -

Minu mõtted platsentast ja selle söömisest? Why not. Tundub põnev ja huvitav ning potentsiaalsed kasutegurid kaaluvad võimaliku negatiivse üles ja seetõttu proovin kapslid kindlasti ära. Kuigi ma olen taimetoitlane, siis eetiliselt see mulle vale ei ole - ma ei tee sellega ühelegi elusolendile liiga ja beebil seda ka enam vaja ei lähe. Värske platsentaga lasanje oleks võib-olla natuke liiga imelik, aga kapslite puhul seda tunnet ei teki.

Muide, mul oli pärast sünnitust suhteliselt suur verejooks (ca 450ml + madal hemoglobiin) ja seetõttu otsustasin, et tahan just seda kurikuulsat smuutit. Platsenta tükk, mis sinna sisse läks, oli mu väikese sõrme suurune. Ei tea siis, kas see tõesti tegi oma tööd või oli tegu platseeboga, aga juba sama päeva õhtul oli mul piisavalt energiat, et pargis väike jalutuskäik teha ning järgmisel päeval kõndisin juba vabalt meie maja treppidest üles-alla. WITCHCRAFT!

Lugejad, kuidas teil platsentaga suhted? :D Kas idee selle söömisest tundub pigem vastik või isegi midagi sellist, mida võiks proovida? Miks?

5/23/17

Kuidas Nora siia maailma tuli

Nora, kaheksa tundi uus

Tänase seisuga on meil siis täiesti tutikas beebi. Natuke tähtajast üle läinud, aga meeldiv inimene sellegipoolest ning antud hetkel tegeleb magamisega. Kuna mul oli väga tore sünnitus, otsustasin selle siia ka mälestuseks (ja ehk kellegile ka julgustuseks?) kirja panna.

Beebi saabumistähtaeg oli erinevate kalendrite ja ultrahelide põhjal 16.-18. mai kandis, aga nendel kuupäevadel midagi juhtuma ei hakanud. 17. mai käisin KTG-s. See on selline kardiotokograafiline uuring, kus rase lamab külili laua peal, rihmad kõhu ümber, 20 minutit jälgitakse emaka tööd ning lapse südamelööke ja selle põhjal tehakse üldiselt otsus, kas beebi tunneb end hästi või mitte ja kas on vaja kohe tegudele asuda või kannatab veel veidi oodata.


Selline nägi siis välja paber, mis mulle tookord kolmapäeval kätte anti ja rasedust jälgiv ämmaemand itsitas, et no niipea siin küll vist midagi toimuma ei hakka. Sinna läksid minu lootused tähtaegne laps saada :D Ülemisel graafikul on näha beebi südamelöögid, alumisel emaka töö 0-100%. Nagu näha, siis minu oma väga tegutseda ei viitsinud. Otsustati, et kuna kõik on hästi, pole vaja hakata esile kutsuma ning lubati vähemalt 24. maini edasi rase olla.


Mu emakal olid aga hoopis teised plaanid... reede hommikul hakkasid mingid kahtlased toonused ning ma läksin kohe väga põnevile, et this is it! Aga mida muidugi ei juhtunud, oli sünnitus. Istusime sõbrannadega pargis, nautisime imelist kevadilma ja õhtuks mul neile muidugi beebit ette näidata polnud.

Põhiline action hakkas hoopis pihta ööl vastu pühapäeva, kui ma suhteliselt regulaarseid 5 min vahedega õrnu toonuseid tähele panin. Toonus on selline tunne, et emakas läheb õrnalt krampi ja sellega võivad kaasneda päevade sarnased valud ja iiveldus. Igatahes, pühapäeva hommikul soovitas mu kodusünnituse ämmaemand igaks juhuks haiglas KTG all ära käia ning sealt sain seekord hoopis huvitavama paberi. Emakakael oli selleks hetkeks ka 2cm avanenud (10cm on siis täisavatus, millega pressima võib hakata) ja suhteliselt pehme. Öeldi, et sünnitustegevus on alanud ja tahtsid mind kohe haiglasse sisse võtta :D

Edasi läksime mu lemmik pitsakohta Kaja Pizza Kööki ning tegime ühed sünnituseelsed pitsad. Emakas jätkas oma 5 min intervalle, naersin veel, et no kui need valud on 80-90% intensiivsust, siis peaks sünnitus ju eriti lebo olema. Little did I know...

Õhtu poole hakkasid valud järjest tugevamaks minema ning kui vahed olid juba 3 minutit, helistasin ämmaemandale ja küsisin, kas peaks basseini täis pumpama. Nõusolek saadud, asusime pumpama ja... läksime Tonisega kergelt tülli ning mu tuhud kadusid ära. Ma olin täielikus masenduses :D Aga mis päästis, oli väike jalutuskäik taaraautomaadi juurde ja pakk krõpse kohalikust Rimist. Emakas võttis end uuesti kokku ja seekord tegevust enam ära ei lõpetanud.

Selline nägu välja minu sünnituse algus. Chill, märg, soe ja lemmikjäätisega!

Kell 23 helistasin Ingridile ning umbes pool tundi hiljem oli ta meie juures. Rääkisime, hingasime koos tuhusid üle, vahepeal mõõtis ta doppleriga beebi südametööd. Ei mingit kella vaatamist ning ka tuhude mõõtmise lõpetasin selleks ajaks ära. Tundsin, et kellaaja teadmine ei annaks mulle midagi juurde, seega said ära pandud igasugused telefonid ning meie kodu ainsast seinakellast jalutasin ka lihtsalt mööda. See polnud enam oluline.

Tuhud, mis olid olnud lihtsalt ülehingatavad lainetused, muutusid nüüd päriselt valusateks. Kujutasin end ette erinevate metsloomadena ja tegin nende hääli, et end tugevamana tunda. Tiiger, ilves, puuma, lõvi... Mõtlesin erinevatele sünniga seotud tsitaatidele, mille enda jaoks välja kirjutanud olin. Meenutasin oktoobrikuud LA's, kui me ookeanis ujumas käisime ja ma lainetel end vee alla lasin viia. Õppisin järele andma, andestama ja rahunema.

Olin alati arvanud, et sünnitusvalu on sarnane päevade valule, aga minu oma oli suhteliselt kitsas piirkonnas vaagna juures ning kiirgas jalgadesse edasi. Kuna see tuli mulle natuke ebameeldiva üllatusena, võitlesin ma alguses ikka korralikult tuhule vastu, ja no loomulikult oli niimoodi valusam. Aga häälitsemine aitas. Jälgisin veel seda, et mu käed oleksid võimalikult vabad, sest sõrmi millegi ümber kokku pigistades oli valu tugevam. Ehk siis, Tonis pääses sinikatest :D

Alguses olin pikalt basseinis, aga kasutasin veel võimlemispalli, rebozo tehnikat, kuuma dušši, diivanile toetumist ja kasse. Hämmastaval kombel oli tuhu ülehingamine kergem, kui samal ajal kassi silitasin. Muidu, mõlemad pidasid end kogu öö väga viisakalt üleval, aeg-ajalt käisid meie tegevust vaatamas, aga muul ajal chillisid niisama või magasid.

Mingi hetk, kui mu hääl meenutas juba näljast emahunti, pakkus Ingrid, et võiks mu avatust vaadata. See oli muide esimene kahest korrast, kui me kogu sünnituse jooksul seda tegime ja ma usun, et see andis mulle väga palju eneseusku juurde. Kell võis siis ehk olla umbes kaks öösel ning mu emakakael oli 8-9cm! Selle peale mõtlesin vihaselt, et miks seda rasedust nüüd vaja oli ja otsustasin magama ära minna :D Haarasingi Tonise kaissu ja jätsin oma peas mõneks ajaks sünnituse pooleli. Ingridi sõnul taandusid mu tuhude vahed selleks ajaks umbes 7 minuti peale. Magasingi niimoodi jupikaupa, nägin unenägusid ja palusin oma keha, et ta annaks mulle aega puhata. Tuhude ajal ärkasin üles, urisesin ja väänlesin. Selili/külili asendis oli jube ebamugav valutada muidu, aga voodis magamine on parem kui põrandal :D

Ühel hetkel tundsin, kuidas tuhud muutusid teistsuguseks - nad polnud enam valusad, pigem oli selline pressimissurve soolestikus. Selle peale glitchis mul täielikult ära. Mis see hingamine siin aitab?! Keegi pole ju mulle õpetanud, kuidas pressima peaks! Suures hirmus mainisin seda Ingridile ka, kes rahulikult seletas, et pressimine on instinkt, seda ei saagi õppida. Pärast paari katset leidsime sobiva poosi, kus ma olin vaheldumisi magamistoa põrandal põlvili ja käpuli ning üritasin oma kehale selgeks teha, et pressimine on täiesti ok tegevus. See oli hetk, kus üks mõnus sünnitusega seotud hirm mu kätte sai - ma nimelt kartsin tohutult, et pressin valesti ja lõpetan rebendite ning õmblustega. Niimoodi hoidsin ma beebit umbes tund aega kramplikult sünnitusteedes kinni ja keeldusin sünnitamast. Võin kohe ausalt ette ära öelda, et presside kinni hoidmine on sada korda valusam kui lapse pea lõikumine (õige asendi puhul seda peaaegu ei tunnegi) ning seega ei soovita kellegil seda teha :D

Presside vahepeal vaatasime Tonisega imeilusat roosat päikesetõusu ning mingi hetk andis taeva muutumise jälgimine mulle julgust oma hirmudest üle olla. Mis siis, kui rebeneb. Kasvab kinni. Valuvaigistid siinkohal nii kui nii enam midagi ei tee. Las olla. Ingrid mainis ka vahepeal, et lapsele on pähe muhk tekkinud kinni hoidmisest ning et nüüd oleks õige lahti lasta ja lubada beebil tulla. Tasapisi iga pressiga andsingi järele, lõdvestasin oma alakeha ja tundsin, kuidas mu tütar alla voolab. 

Nora sündis kell 22. mail kell 5:15 hommikul, tal oli nabanöör ühe korra ümber kaela ning mõned sekundid sai ta ka täiesti lilla olla. Ingrid puhastas kiirelt hingamisteed ja järgmised kaks tundi oli väike beebihitler nii pahane, et ainult röökis ja keeldus rinda võtmast :D Eks oli põhjust ka, ma hoidsin teda siiski pikalt oma sünnitusteedes kinni ja tal oli sündides muhk peas. Tonis lõikas nabanööri läbi, kui see oli enam-vähem tuksumise lõpetanud ning seejärel oli aeg platsenta välja saada. Platsenta sellest loomulikult huvitatud ei olnud ning kätte saime ta tegelikult alles tund aega hiljem ja seda ka sikutamise peale. 

Ütlen ausalt, et hetk, kui ma oma karjuvat beebit nägin, ei olnud mul mitte mingeid emotsioone :D Jube kass oli peal, mõtlesin, et mis ma temaga nüüd peale hakkan, sel ajal, kui Tonis mu selja taga nuttis heldimusest. Aga niipea, kui platsentast lahti sain, läks ka see masendus ning väsimus ning armastus tuli asemele. Nora otsustas ka lõpuks mu piimale võimaluse anda ning pärast väikest juhendamist sõi ta juba viisakalt. Pärast pikka hommikusööki sai beebi ära kaalutud-mõõdetud ning ilunumbrid vastasid igati mu teise trimestri vahukooredieedile - 4100g ja 52cm :D Ning kuidagi tuli mul pressimine nii hästi välja, et ma ei saanud mitte ühtegi rebendit ega õmblust, ainult kaks kerget marrastust, mis beebi välja sikutamisega tekkisid (nabanöör ümber kaela vajab kiiret tegutsemist). Ma saan vabalt kõndida, istuda, vetsus käia ja oma elu edasi elada. Suurim hirm ei saanudki tõeks!

Nora, kolm tundi uus
Kokkuvõtteks: mul on väga hea meel, et sain Nora omas kodus ilmale tuua ning endale tõestada, et ilma valuvaigistite ja vahelesekkumisteta sünnitus on täiesti võimalik ning mitte midagi üleelamatut, ja et sünnitus võib ka täiesti chill ja rahulik olla. Mulle meeldis, et Ingrid tegi selle aja jooksul ainult kaks emakakaela kontrolli, neist esimese siis avanemise lõpu poole ja teise kuskil presside vahepeal. Ei mingit KTG rihmade all istumist, ainult doppler aeg-ajalt vastu kõhtu, et kontrollida, kuidas Nora südametoonid on. Ma ei teadnud enne lapse sündimist, palju kell on, ja see andis võimaluse kõike omas tempos teha. What the hell, ma sain aktiivse sünnitusfaasi lõpus otsustada, et lähen magama :D Mul oli võimalik sünnitada oma asjade keskel, enda muusikaga, jonnida ja viriseda, õnnelik olla ja karjuda. See kõik andis nii palju vabadust ja turvatunnet juurde. Lisaks Tonisele oli minu juures kogu aeg üks Eesti parimaid ämmaemandaid, ning minu jaoks rohkem meditsiinilist personali polnudki vaja.

Pärast selle kõige läbi tegemist võin käsi südamel öelda, et minu jaoks oli kodusünnitus ainuõige valik. Tundsin end raseduse jälgimise ajal kogu aeg, nagu mul oleks mingi haigus ja hunnik probleeme, mis omakorda tekitasid tohutult stressi ja muutsid lapseootust vähem meeldivaks, kui see olla oleks võinud. Kodusünnitus oli sellele ilus grand finale, kuhu me tulime suhtumisega, et kõik on korras ja täpselt nii, nagu loodus on ette näinud. Jah, valud olid valusad ja oma hirmudega võitlemine mentaalselt veelgi raskem, aga see jõud, mis lapse sünni ajal tuleb, on nii võimas! Selle jõuga võiks maailmas kõik ära teha, mina näiteks mõtlesin, et vabalt võiks ju nüüd selle teise lapse ka järele sünnitada :D

Ingrid oli meiega Nora sünnipäeval kuni kella üheksani hommikul, aitas imetamise, mähkimise ja kõige muu vajalikuga. Täitsime pabereid (kodusünnitusega kaasneb paras hunnik bürokraatiat), rääkisime niisama tittedest, Tonis valas sel ajal basseini tühjaks. Kõik oli hästi hea ja rahulik.

PS, tegin siin ühes postituses nalja, et pressin tite tagahoovis õitseva kirsipuu all välja. Nali naljaks, aga päev pärast Nora sündi puhkeski kirsipuu õide.

Meie väike õnnelik pere! Nora on siin seitse tundi värske.

5/14/17

Viimased päevad beebiootust!

Tänase seisuga on mul ainult paar päeva jäänud tähtajani ja see tekitab väga suurt elevust! Siin on vahepeal muidugi erinevaid parakaid olnud, näiteks 3. mai kandis olin ma täiesti kindel, et nüüd läheb KOHE asjaks. Mul on kogu rasedus küllaltki sümptomitevaba olnud (kui I trimestri oksendamine välja jätta) ja tollel nädalal tulid järsult külla alaseljavalud, päevadelaadsed krambid, unetus, kõrvetised, ärevus ja pesapunumistunne. Me vist tegime selle aja jooksul korteris kaks suurpuhastust ära. Mida aga ei tulnud, oli beebi :D Emakas pakkis rahulikult pillid kokku ja elu tiksus noorkuu möödumisega vanasse rütmi tagasi.

Pärast seda leppisin tütrega kokku, et roheline tuli on alates 11. mai hilisõhtust, kui meie ämmaemand Ingrid puhkuselt tagasi on. Tonise arvates oli ka nii täitsa mõistlik. Ingrid tuli tagasi, emakas oli päev otsa suures ärevuses, sõin iga tunni aja tagant korraliku kõhutäie toitu, aga mida seekord ka ei tulnud, oli beebi. Vähemalt ettevalmistus oli korralik!

Kuna meil on endiselt kodusünnitus plaanis, siis on selle jaoks vaja natuke rohkem ettevalmistusi teha kui haiglassemineku jaoks - näiteks jalutasin ükspäev apteegist välja hiigelpaki madratsikaitsete ja vesinikülihapendiga :D Samuti saime kätte pehme ja taevasinise sünnitusbasseini, mis ka ilma täis pumpamata väga mugav tundus, isegi kahekesi mahtusime sisse.
Arvestades hiljutist täiskuuaegset titebuumi, kus meie beebigrupist üks neiu sai 2 min vahedega sünnituseelse osakonna koridoris oodata, kuna kõik sünnitustoad olid täis, olen ma väga rahul, et saan kogu selle protsessi kodus läbi teha.

Mida aga viimaste raseduspäevadega teha? Kui ma sügisel oma kevadist graafikut kokku panin, oli mu algne plaan kuskil aprilli keskpaigast koju puhkama jääda. Tookord veel muretsesin, kas seda ikka on piisavalt... noh, et ikka kõik tehtud saaks. Reaalsus on aga see, et veel teisipäeval oli mul see kurikuulus "kõige viimane" tööpäev ning et igaks juhuks Murphy ka külla tuleks, panin järgmisele nädalale veel paar pildistamist juurde.

Jäingi eile mõtlema, et mida ma päriselt teinud oleks, kui ma olekski aprilli keskpaigast diivanit kaunistama jäänud. Tõenäoliselt kümme korda korteri ära koristanud, Tonise peale miljon korda närvi läinud (seda teen ma siis nüüd praegu, kui ma päriselt kodune olen), ennast hulluks oodanud ja külmiku tühjaks söönud. Selle asemel sain ma väga palju lahedaid asju teha! Ma kohtusin oma kaamera ees kümnete superägedate klientidega, trippisin mööda Eestimaad ringi, tegelesin oma järgmise näitusega, käisin aktifoto workshopil pildistamas ning jõudsin poolkogemata isegi meie pulma organiseerimiseni. Sellest viimasest kunagi hiljem lähemalt...

Laitse lossi aktifoto workshop - mina, arbuus ja J. karvane tagumik
autor Vivian Ainsalu
Ja nagu rasedustega ikka kombeks, ronib viimasel trimestril igast aiast ja aiaaugust välja sadu inimesi, keda huvitab a) su emaka seisukord, b) kas sa ikka puhkad, ja c) läheks veel viimast korda kohvikusse, sest varsti sa ju enam ei saa. Kui sina, armas lugeja, vaevad samamoodi pead, siis siinkohal on list erinevate küsimuste-vastustega, et seda uudishimu natukenegi leevendada, ning alternatiivsed rasedaintervjuu küsimused.

Kas sa oled veel ühes tükis? - Ilmselt kõige levinum küsimus alates 36. nädalast, mõndadel õnnetutel kindlasti ka varem. Pole tükk aega Facebookis online olnud? Järelikult pressid käivad ja teised ei teagi! Või siis, veel hullem, sünnitasid ära ning EI JAGANUD SEDA INFOT AVALIKULT. Tuleriidale, õnnetu.

Selle asemel proovi: Ära ütle midagi. Küll sa aru saad, kui inimene sünnitanud on. Igavesti rasedaks pole siiani veel keegi jäänud.

Beebi sul ikka puhata laseb või? - Siin on täpselt kaks varianti. Ta kas laseb või ei lase. Kuna ta on kõhus sees, ei saa tulevane ema selles olukorras midagi ette võtta. Muidu paneks tite helikindlasse karpi luku taha ja läheks ise kinno vms, eksole. Minu oma on korralikult kasvatatud ja magab iga öö järjest kaheksa tundi. Samas tempos kavatseme ka kohe pärast sünnitust jätkata. Muidu tuleb helikindel karp.

Selle asemel proovi: "Sa näed nii hea välja!" Lihtsalt. Muud polegi vaja. Üks väike kompliment teeb alati päeva paremaks.

Miks sa ikka veel tööd teed? - Sest mulle meeldib mu töö, duh! Ausalt, ma ei käi öösiti Tallinna tänavaid üles kaevamas ega tee Rimi kassas 12h vahetusi. Mu tööpäevad on keskmiselt paari tunni pikkused ning sisaldavad peamiselt looduses jalutamist, ühe nupu vajutamist erinevate nurkade alt ja palju mölisemist. See viimane osa on neist kõige intensiivsem.

Selle asemel proovi: "Lahe, et sa ikka veel tööd teed!" Ju siis on rasedal omad põhjused, kuna meil Eestis on teatavasti võimalus ka juba 70 päeva enne tähtaega koju loorberitele puhkama jääda.

Millal sa sünnitama hakkad? - Teisipäeval. Kell 15:15. Meil titega nii kokku lepitud, ma jõuan siis just töölt tagasi. Kella 17:15ks olgu asi tehtud, järgmine ärikõne tuleb peale.

Selle asemel proovi: Vait olemist.

Me võiks veel ruttu enne beebi sündi kokku saada - Absoluutselt, sest mul pole oma vaba ajaga midagi paremat teha, kui oma arbuusi mööda kohvikuid ringi vedada, ja väikese imikuga ju teatavasti avalike kohtade ustest sisse ei lasta. Üleüldse saab elu pärast sünnitust läbi ja välja pole mõtet värskeid vanemaid enam kutsuda. :D

Selle asemel proovi: "Mida sa süüa tahaksid? Ma teen/toon sulle." Ma ei tea ühtegi rasedat, kellel aeg-ajalt mõni isu välja ei lööks, ja tasuta toit on alati tänuväärne tegu. Sina saad sõbrannat veel ühes tükis näha ja tema ei pea kuhugi välja ronima. Või siis, kutsu rase aeglasele jalutuskäigule ja tee lõuna välja.

Sa peaksid magama, varsti enam ei saa! - Kui ette magamine oleks võimalik, oleks ma kõik gümnaasiumi unetud ööd lasteaias eeskujulikult ette ära teinud ja mingit probleemi poleks olnud. Õnneks või kahjuks on tütrel olemas ka teine lapsevanem, kes on valmis temaga igal kellaajal tegelema, kui arbuusikandjal peaks tekkima egoistlik soov natuke välja puhata.

Selle asemel proovi: "Loodan, et sul tuleb hea unega beebi!" Seda tahab ju tegelikult iga ema, ning kuna tittede uni on suhteliselt loterii, tasub seda ikka soovida.

Kas sul on beebi tulekuks kõik asjad olemas? - Kui ma saaksin sünnitusbasseini, titeriided ja turvahälli enda eest sünnitama ja last üles kasvatama saata, siis ma tõenäoliselt isegi kaaluks seda. Küll nad mitme peale midagi välja mõtleksid. Mina saaks sel ajal karjäärile keskenduda ja pärast lasteaia lõpupeol trofeelapsega uhkustada. Paraku pole evolutsioon veel nii kaugele jõudnud. Kindlasti on mingeid asju puudu ja teisi jälle liiga palju, aga mul vedas ja ma sündisin valge inimesena tsiviliseeritud piirkonda, kus poed on igapäevaselt avatud.

Selle asemel proovi: "On sul midagi veel lapsele vaja, mida ma tuua saaksin?" Kui tahad beebi edasisele elujärjele kaasa aidata, võib seda alati välja pakkuda. Võimalik, et mõni pisiasi on tõesti ununenud, millest värsketel vanematel katsikukingina kasu oleks.

See sünnitus on ikka rõve, valus, vastik ja verine kogemus - Eriti hea on sellist tänuväärset infot kuulda naistelt, kes pole kunagi sünnitanud, või siis veel parem, meestelt! Sinu või su tuttava halb sünnituskogemus ei tähenda seda, et ka kõigil teistel samamoodi läheb. Iga sõna, mida naine sünnituse kohta kuuleb, võib tema teekonda mõjutada - ja kas sa tõesti tahaksid, et tal oleks pigem halb?

Selle asemel proovi: "Sünnitus tundub nii lahe, usun, et sul läheb kõik hästi!"


Nii, nüüd on kõik sapised mõtted peast välja kirjutatud ning olen taaskord sünnituseks puhas ja valmis! Liiga palju kurjust ei tasu teatavasti kaasas kanda, see pidi kohe reitele tselluliidiks minema. Ja seda pole kellegil vaja.

5/11/17

Kõhupildid

Kuidagi läks nüüd selle rasedusega nii, et ma sain lausa kaks kõhupildistamist. Kõhupildistamine on siis sellist sorti fotosessioon, kus fookuses on üks teatud arbuus ning ema poseerib erinevates õndsates asendites kas looduskaunis kohas või siis fotostuudios. Esimene pildistamine (autoriks Ruudu!) sai kokku lepitud täitsa raseduse alguses, teine (autoriks Fotoraat!) tuli fotograafidelt kevadel vahva pakkumisena. Kuna suurema osa 2016 ja 2017 aastast olen ma ise rasedaid jäädvustanud, ei tekkinud kaamera ees kordagi mõtet, et kuhu nüüd käed panna, see tuli lihtsalt nii automaatselt kõik :D Ja nagu mu tiim ka mainis, siis piltidel on kerge selline feeling juures, nagu mina oleks need pildistanud. Aga ju see siis käib kaasas minuga :P

Igatahes, siin pildid!






Fotograaf: Ruudu Rahumaru
MUAH: Maret Ubaleht
Stilistika: Anette Samm
Ehted: Ald
Sarved: Liisi Tarve

Pildistamise kontseptsiooniks oli transformatsioon kui uude olekusse muutumine, sest lapse sünniga sünnib ka naie uuesti. Ma tahtsin olla võimalikult vähe enda moodi, šamaan kuskilt ürgsetest lugudest, ning sellele aitasid kõvasti kaasa hall parukas ja sarved :D Siinkohal sügav kummarus mu armsale tiimile, kes kõikide hullude ideedega kaasa läks ning minuga 2-kraadises kevadsoojuses ja lakkamatus vihmas pildistas!

Ruudu ise kirjutas veel meie pildistamise kohta nii:

Mulle läks väga hinge ja tohutult meeldis Siiri soov kujutada oma lapseootust ürgse transformatsioonina. Et ei jääks alles midagi roosadest juustest ega vanast minast. Metsikult, teatraalselt ja sümboolselt läbimängitud nõiduslik sisenemine uude ellu. 
Elevusega joonistasime kavandi vägevast shamaanitarist ning jäime pildistamispäeva ootama ja kui see kohale jõudis, oli tegu ühega nendest päevadest, kus ükski normaalne inimene ei oleks oma nina vabatahtlikult õue pistnud. Kuid meil oli shamaanitar, trumm ja ägedad naised.  Tegelikult pole pildistamine vist kunagi mu jaoks nii lihtne olnud. Metsik jumalanna oli Anette poolt maagiliselt riietatud, Mareti poolt fantastiliselt meigitud, lummavad poosid tulid lihtsalt ja loomulikult, kohavalik  võimas. Siiri ja tema tiim on väga ägedad. Kogu pildistamisprotsess kulges loodusjõude trotsides läbi maagilise muinasjutu vägeva ürgjumalanna lapseootusest. Nägin palju harmooniat iseenese ja loodusjõududega, mis muudab kõik võimalikuks. Ja võib-olla see harmoonia ja aktsepteerimine defineeribki naise vägevust. Ma usun, et selle fotorännaku käigus sai lapse hinge palju müstilist vägevust loitsitud.






Fotograafid: Fotoraat
MUAH: Maigret

Fotoraat pakkus selle pildistamise võimaluse mulle ise välja ning nende sooviks oli teha just midagi sellist haldjalikku ja muinasjutulist, minu organiseerida jäid riietus ja aksessuaarid. Meil oli alguses plaan ka levitationit teha (st pildistatav hõljub Photoshopi ja redeli abil õhus), aga me kõik saime aru, et nii lõpurasedana ei jääks see enam eriti graatsiline :D Õnneks aga oli mul võimalus oma kallis tulevane abikaasa piltidele kaasa võtta ning see oli sama äge!

Kumb seeria teile rohkem meeldib? Millised raseduspildid ise tegite / teeksite / teha plaanite? :D