12/29/17

2017?!

2017. aastal kõige enam skoorinud pildid Instagramis

Kui nüüd tagasi vaadata, sis 2017 on olnud suhteliselt hull aasta. Seda kõige paremas mõttes. Kui 2016 sai peamiselt kunstile ja karjäärile keskendutud, siis nüüd on mul ette näidata aasta jagu raamatumaterjali, hunnik häid pulmafotosid, reis Prantsusmaale ja tutikas beebi.

Ma ei kujutanud emaks olemist päris sellisena ette. Arvasin, et suurema osa ajast veedan ma kuskil ringi kärutades, imetades ja mähkmeid vahetades. Läks aga hoopis nii, et esimesed neli kuud tegin täisajaga beebi kõrvalt pilti, käisime sõpradega roadtrippimas, filmivõtetel, jne... Kui nii edasi läheb, võib selle järgmise lapse ka üsna varsti järele teha :D

Üks suuremaid tööalaseid projekte, millega ma 2017. aastat sisustasin, oli Sensa ajakirjale inspiratsioonikülgede kirjutamine. Lõpuks hakkas see mulle niiväga meeldima, et otsustasin raamatu kokku panna. Sensa küll lõpetas tegevuse, aga natuke peatükke on mul veel kirjutada ja ehk on kevadel isegi lõpptulemust näha.

Jaanuarikuus tulin rasedusega kapist välja ja alustasin blogi pidamist. Enne seda olin ma vahelduva eduga (paar korda aastas...) fotoblogi kirjutanud, aga kuidagi polnud nagu üldse motivatsiooni ja aega, nüüd Lionheartsiga on natuke paremini läinud. Eks ikka tuleb auke sisse, aga juba kord kuus ühe postituse kirjutamine on minu jaoks suur edusamm. 

MEGA rase mina, aprilli lõpus (Fotoraat pildistas)
Kui raseduse puhul 18 lisakilo välja arvata, läks ka sellega suhteliselt hästi. Mul polnud mingeid erilisi probleeme peale teise trimestri madala hemoglobiinitaseme ja ega ma sellest ka eriti aru ei saanud, energiat oli nii palju. Olen tagantjärele mõelnud, et võib-olla oligi see minu keha jaoks loomulik, sest kolmandaks trimestriks oli jälle kõik korras ja sain tänu sellele kodus sünnitada.

Kodusünnitus oligi minu meelest kõige meeliavardavam ja ilusam kogemus sellest aastast. Tänu sellele sai mu laps kõige pehmema ja ilusama sünni kogemuse. Ta sai maailma tulla meie oma kodus, turvaliselt ja hoitult. Me saime ise kõige üle otsustada ja mina ei pidanud oma hirmudega haiglate ees silmitsi seisma. Kavatsen ka kõik järgmised lapsed kindlasti kodus sünnitada, kui vähegi võimalik on.

Mälestus 22. mai hommikust
Töö poole pealt oli vägev aasta. Projekt, mille välja tulekut ma kõige rohkem ootan, on film Awaken, mida me vahelduva eduga juba eelmise aasta talvest jupikaupa Eestis oleme filminud. Kui hästi läheb, on järgmisel sügisel äkki juba esilinastust oodata :)

Veel tõi 2017 hulgaliselt pulmasid ning äratundmise, et tahan just sinna järgmisel aastal oma energia panustada. Long story short, mu suur unistus pildistada pulma Eestist väljaspool saab juba jaanuaris teoks. Kirjutan sellest varsti lähemalt ka.

Septembris sai täide viidud järjekordne suur plaan: beebiga reisile! Käisime kõik kolmekesi Rootsis ja Prantsusmaal, Nora nägi ära oma elu esimese missa (meeldis nii väga, et jäi magama) ja kastis varbad Vahemerre (ei meeldinud, hakkas karjuma). Igal juhul julgustas see mind ka edaspidi last igale poole kaasa võtma ja tänaseks tunnen, et ei ole selles midagi hirmsat, kui beebiga restorani või muuseumisse minna tahan.

Tonisega saab meil kohe-kohe täis kaks toredat aastat kooselu ning järgmisel suvel ootavad ees pulmad. Ma olen suur etteplaneerija ja seetõttu on meil enamus asju juba paigas :) eks peagi saab ka see kõik siia kirja pandud.

Mida uueks aastaks lubada? Enda egoga paremini hakkama saamist, rohkem vestlusi universumiga ja enesearengut vaimse poole pealt. Tahan olla oma tütrele parim võimalik ema (ja loodetavasti mõne aasta pärast veel vähemalt ühe lapse ema). Samuti tunnen, et nüüd oleks jälle aeg teha mõni fotoalane heategevusprojekt, mis seni erinevate asjaolude tõttu toppama on jäänud.

Veel loodan uuel aastal viis kilo alla võtta, vähem magusat süüa ja trenni minna, aga no kes siis sellest pärast pühi ei unistaks :D Mis teie uusaastalubadused on?

Lõpetuseks siia kolm mu lemmikpilti sellest aastast - Mirjam, Ingrid ja Fia :)

12/19/17

Nora seitsmekuune!



Tänaseks on Norat tervelt 71,5cm ja 8840g. Ta roomab, käputab, istub iseseisvalt ning eile ajas end tolmuimeja najal ka sirgelt seisma. Päris hull! Arvasin, et sellega läheb veel veidi aega, aga näed siis. Samuti on preilil nüüd ka üks hammas. Öösiti magab suhteliselt hästi ja nüüd on olnud ka paar ööd, kus ta polegi söömiseks ärganud. Kurb on see, et ise ma vahet ei tunne ja ärgates olen mõnikord isegi rohkem väsinud kui varem. Ju siis keha pole veel harjunud selle puhkamise tundega.

Kahju on veel sellest, et ma ei jõua nii tihti blogida, kui tahaks, seega proovin nüüd siia postitusse veidi rohkem kokkuvõtet teha.

Lisatoit

Kuskil viienda ja kuuenda kuu vahel sai beebi esimest korda lisatoitu. Ma olin suve lõpus jube tubli ja tegin püreed sügavkülma, ent paraku Noral sellest erilist vaimustust ei tekkinud ja suurem osa püreed läks igale poole mujale ja mitte beebi sisse. Noh, mis seal ikka. Proovisime veel mõned korrad, aga kuna lõpptulemus oli nii räpane, andsime alla ja läksime näputoidu peale üle. Palju mugavam! Jah, brokkoli puhul on ka põrand seda täis, aga õnneks on iga korraga sodi järjest vähem.

Näputoidu alguses maitsetega tutvumine.
Nüüd sööks ta ilmselt kogu selle taldrikutäie ära!
Lisatoidust oleme seni katsetanud kurki, tomatit, paprikat, avokaadot, brokkolit, lillkapsast, bataati, hurmaad, mandariini, ploomi, vaarikat, pirni, õuna, banaani ja toortatraputru. Seni pole me ühegi asja puhul mingit allergilist reaktsiooni ega seedimisprobleemi täheldanud. Ma muidugi katsun ka alati valida kas kodumaist või siis ökotoodangut. :)

Massaaž

Kuuenda kuu visiidil mainis perearst, et Noral on jalad pinges ja soovitas temaga massaažis käia. Saime saatekirja ITK-sse, aga seal on nende aegadega nii, et neid põhimõtteliselt polegi. Tegin siis veidi guugeldamist ja leidsin meist mitte väga kaugel asuva Mõmmila, mis pakub massaaži nii beebidele, lastele kui ka täiskasvanutele.


Marje Rohtla beebimassaaži teostamas.
Esimene kord läks päris hästi ja Nora lasi end selili ilusasti masseerida, aga täna käisime jälle ja ta ei viitsi enam üldse lage vahtida. Liikuva lapse puhul suhteliselt loogiline. Muudkui keeras end ümber, käputas minema ja istus. Lõpuks saime niimoodi tehtud, et ta istus mul süles, nägu tisside vahel ja siis sai seljamassaaži :D

Lapsekandmine

Pärast seda, kui oma esimese laenutatud trikoolina tagasi andsin ja Ergobaby koti maha müüsin, oli meil järsku väga vähe lapsekandmisvahendeid. Loomulikult tuli seda olukorda parandada ja nii saingi endale järelturult sellise ägeda lina nagu Oscha - Katican Aster.


Sisuks on 56% organic combed cotton ja 44% superwash wool, mis teeb sellest imepehme ja sooja lina. Arvan, et kui Nora selles enam olla ei viitsi, hakkan seda sallina kasutama. Sobib juuksevärviga ka hästi :D

Veel on meil suure au sees Tula kott ja LennyLambi lapsekandmisjope! Me oleme Tonisega suhteliselt sama laiad, seega saame mõlemad M suuruses jopet omavahel jagada. See ei ole nii paks nagu need vene (ilovemum.ru) vatijoped, mistõttu ei teki telgi tunnet ja ka soojema ilmaga on täitsa ok. Usun ka, et kui tõesti peaks väga külm talv tulema, saan lihtsalt endale ühe kihi riideid juurde panna. Praegu piisab lihtsalt särgist või kleidist ning ka beebi on toariietes.

Deitimine

Kuigi meil on suhteliselt hea tugivõrgustik lapse kasvatamiseks, ei ole me seda praktiliselt üldse ära kasutanud. Õnneks mu ema on suhteliselt pealetükkiv (heas mõttes) ja käib iga laupäev Noraga jalutamas. Mida me selle paari tunni vaba ajaga teeme? Sööme voodis hommikust ja räägime sellest, kuidas meie tore beebi ikka kasvanud on. Aeg paarisuhtele...? Mm, ei. Seega sai nüüd organiseeritud üks korralik lapsevaba deit ühes Tallinna kõige armsamas restoranis, Rataskaevu 16.

Seal on endiselt kõige parem kõrvitsasupp
Seadsime endale ülesandeks kogu deidi ajal lapsest mitte sõnakestki Norast rääkida. Okei, päris nii hästi välja ei tulnud, aga korraks oli jälle see lõbus teismeliseromantika tunne :D

Mida teie ilma lasteta olles mehega teete?  Millest räägite? Mul järgmiseks deidiks inspiratsiooni vaja :D

11/20/17

Lapse esimesed mänguasjad

Tänapäeval on laste mängu- ja magamistoad maast laeni lelusid täis topitud, aga tark vanem teab, et tegelikult ei ole see vajalik ja piisab üsna vähesest. Kui aus olla, siis suurem osa mänguasju ongi rohkem lapsevanematele mõeldud, sest beebi jaoks võib näiteks kilekott või papist toru palju põnevam olla kui hirmkallis Fisher Price laulukoer. Nagu ma pikemas beebiasjade postituses kirjutasin, siis ei ole meil vähemalt esialgu plaanis suurt kogust mänguasju osta, vaid vaadata, kuidas lapsele mõned asjad peale lähevad ja siis neid aeg-ajalt välja vahetada.

Alustasin postitusega juba ammu raseduse ajal ja nüüd viimaks tunnen, et olen sellega valmis saanud. Eks vahetu kogemus enda lapsega annab ka palju juurde. Üks asi on kõike netist lugeda ja teoorias hästi tubli ja tark olla, teine asi seda kõike omal nahal kogeda. Postitus on kirjutatud Montessori pedagoogika võtmes, mis soosib lapsekeskset kasvatust ja lihtsaid ning arendavaid mänguasju.




Mäng on lapse arengu seisukohalt väga oluline. Uuringud näitavad, et 75% aju arengust toimub pärast sündi ning kõik tegevused, millest laps osa võtab, stimuleerivad närvirakkude vaheliste ühenduste kasvamist. See kõik mõjutab peen- ja jämemotoorika arengut, keeleoskust, sotsialiseerumist, eneseteadvustamist, emotsionaalset heaolu, probleemide lahendamist ja õppimise oskust.

Mängu kõige tähtsam roll on aidata lapsel olla aktiivne, teha valikuid ja praktiseerida oma oskuseid täiuseni. Lapsel peaks olema lai valik erineva sisuga mänge (kunst, muusika, keel, füüsika, matemaatika, jne), sest see kõik aitab kaasa kompleksse ja integreeritud aju arengule. Mäng, mis ühendab omavahel sensoor-motoorse, kognitiivse ja sotsiaal-emotsionaalsed kogemused, on aju arenguks parim. Mäng on lapse töö ja mänguasjad on tema tööriistad. Mänguasjade abil õpib laps isennast, teisi inimesi ja teda ümbritsevat maailma tundma.

Vastavalt Montessori pedagoogikale on kõige olulisemad mängu tunnusjooned sellised:

* Vabatahtlik, nauditav, sihikindel ja spontaanne
* Avardab loomingulisust, kasutades selleks probleemilahendamist, sotsiaalseid, keelelisi ja füüsilisi oskuseid
* Aitab arendada uusi ideid, lapsel sotsiaalselt kohaneda ja emotsionaalseid probleeme ületada

Mänguasjad õpetavad lapsele järgmist:

* Saama aru, kuidas asjad töötavad
* Arendavad lihaskontrolli ja füüsilist tugevust
* Kasutama loomingulisust
* Probleemide lahendamist ja koostööd teistega
* Mängu sisu peaks tulema lapse enda kujutlusvõimest ja kogemustest

Tänapäeva laste mängukogemus on paraku väga erinev nende vanemate omast. Elektroonilise meedia (televiisor, videod, arvutimängud, internet jms) pidevalt laieneva mõju tõttu veedavad lapsed suurema osa ajast passiivselt või siis minimaalselt suheldes, kasutades selleks klaviatuuri või mängupulti. Ka nende mänguasjad on sageli varustatud väikeste arvutitega, mis mängukogemuse ette dikteerivad. See aga võtab lastelt võimaluse struktureerimata loominguliseks mänguks ning individuaalseks mänguajaks. Vanemad peavad mõistma oma lapse mänguvajadusi ja pakkuma neile selle jaoks sobivat keskkonda.

Imiku heli-, nägemis-, tundmis-, maitse- ja lõhnataju on uus, värske ja terav. Kui lähtuda Montessori põhimõtetest, võiks mängunurgast välja jätta kõik lelud, mis vilguvad ja laulavad ning on tehtud elutust plastikust või muust sünteetikast. Need on lihtsalt väikese beebi taju jaoks liiga rõhuvad ja ülekaalukad. Kui hoida mängutuba rahuliku ja vaiksena ning tehisliku stiimuli minimaalsena, on meil võimalik panna rohkem rõhku beebi kõige olulisemale mängule - sidemele tema vanematega.

Kui beebid natuke suuremaks saavad, hakkavad neid peale ema ja isa ka muud asjad huvitama. Ka sellisel juhul kehtib pigem printsiip less is more. Väikese lapse jaoks piisab täiesti paarist mänguasjast, pildist ja pehmest tekist, mille peal maailma avastada. Ka õue minnes on juba üks väike lilleõis tema jaoks terve aed. Montessori põhimõtteks on järgida seda, mille vastu beebi huvi tunneb ja liikuda nende tempos kaasa. Meie saame vaid jälgida, kuidas laps füüsilist maailma avastab ja seda rõõmu nendega jagada.




Miks võiks mänguasju olla pigem vähe?

1. Mida vähem mänguasju, seda loomingulisem laps on. Kui lapsel on liiga palju asju, võib see takistada loovuse arenemist. Saksamaal viidi üheksakümnendate alguses erinevates lasteaedades läbi eksperiment, kus lastelt võeti kolmeks kuuks kõik lelud ära. Kuigi alguses oli neil igav, siis juba paari päevaga oli olukord muutunud ning lapsed hakkasid toolidest ja tekkidest telke ja koopaid ehitama ning seeläbi taas oma loovust rohkem kasutama.

2. Tähelepanuvõime on pikem. Kui tutvustada korraga liiga palju mänguasju, võib tähelepanuvõime sellest kannatada saada. Laps ei pruugi täielikult tema ees olevat lelu väärtustada, kui riiulil või matil on veel loendamatu hulk ägedaid mänguasju, mille kõigiga mängida saaks.

3. Lapsed, kellel on vähem mänguasju, arendavad kiiremini sotsiaalseid oskuseid ja loovad nii teiste laste kui ka täiskasvanutega paremaid suhteid.

4. Asjade hoidmine ja nende eest hoolitsemine - kui inimesel on liiga palju asju, on loogiline see, et ta ei hoia ega hinda neid eriti, kuna asendus on alati käeulatuses. Soovitus: kui sul on laps, kes oma mänguasju pidevalt lõhub, võta neist suurem osa ära, ja vaata, mis juhtub.

5. Tekib suurem huvi lugemise, kirjutamise ja kunsti vastu. Kui mänguasju pole palju ning need vähesedki on pigem naturaalsed (st ilma kellade ja viledeta), huvitub laps tõenäoliselt rohkem raamatutest ja kunstist.

6. Lapsed on leidlikumad. Ka koolitundides ei saa õpilased lihtsalt probleemile vastust, vaid neile antakse vahendid vastuse leidmiseks. Mängus saab sama põhimõtet rakendada. Mida vähem mänguasju, seda leidlikum peab laps olema, et ainult käesolevate vahenditega probleemile lahendus leida.

7. Lapsed tülitsevad vähem. See võib tunduda vastuoluline ja paljud vanemad usuvad, et kui mänguasju on palju, ei lähe õed-vennad nende pärast tülli, sest valikut on rohkem. Kahjuks juhtub siiski pigem hoopis vastupidine - lapsed kaklevad ikka mänguasjade pärast - ning iga kord, kui me paneme mängunurka uue lelu, anname me lastele järjekordse võimaluse oma "territooriumit" kindlustada. Lapsed, kellel on vähem mänguasju, peavad neid õdede-vendadega jagama ning seetõttu õppima koostööd tegema.

8. Väheste mänguasjadega õpivad lapsed sihikindlust, otsustavust ja kannatlikkust. Kui asju on liiga palju ning mõni mänguasi on liiga keeruline, on lihtne see kõrvale visata ja uus ning mõni kergem asemele võtta.

9. Lapsed on vähem isekad. Lapsed, kes saavad kõike, mida nad tahavad, võivadki jääda uskuma, et neil on kõigele õigus.

10. Lapsed, kelle kodu pole täis mänguasju, on rohkem altid õues mängima ja looduses avastama. Tõenäoliselt on neil ka suurem huvi trennitegemise vastu.

11. Rõõmu saab ka mujalt kui mänguasjapoest! Tänapäeva kiires elutempos on vanematel mugav lapsi mänguasjadega premeerida, aga seeläbi õpetame neile ainult seda, et rahaga on võimalik kõiki soove ja tahtmiseid osta.

12. Sul on puhas ja korras kodu. Kõik lastega inimesed teavad seda probleemi - mänguasjadest koosnev segadus võib väga kiirelt kogu maja üle võtta. Mida vähem mänguasju, seda vähem koristamist!




Nii et millest siis alustada võiks?

Üldiselt esimestel elunädalatel ei tee beebid peale söömise ja magamise eriti midagi ja parimaks mänguasjaks on ema-isa, aga võib juba tutvustada esimesi Montessori karusselle. Selles vanuses ei tee nad veel karussellikujukestel vahet, mistõttu on nunnud tiirlevad karud suhteliselt mõttetud, küll aga on liikumine ja värvid abiks mustrituvastuse ja käe-silma koordinatsiooni arendamiseks. Head karussellivärvid on näiteks must ja valge oma suure kontrasti tõttu - beebid lihtsalt näevad neid kõige paremini.

Samuti meeldib beebidele muusika. Juba emaüsas beebidele muusika mängimine võib kaasa aidata närviühenduste arengule ja seetõttu võtavad paljud vanemad ette Mozarti ja Beethoveni sümfooniad, et lapse kõrge IQ kindlustada. Mina isiklikult sellesse väga ei usu, aga see-eest mu ema kuulas kogu raseduse pühalikult klassikalist muusikat.

Kuskil teise ja kolmanda elukuu vahel hakkavad beebid vaikselt asju haarama. Mõnel tuleb see lihtsalt ja kiirelt, teisel läheb rohkem aega. Nad toovad esemeid mõneks hetkeks suhu ja lasevad siis jälle lahti. Kõik, mille nad kätte saavad, lõpetab tõenäoliselt ka suus. Haaramise õpetamiseks on sobilikud näiteks haaramiskõristid, Oball, BabyBjörni tooli mängukaar.

Umbes kolmandaks elukuuks on beebid avastanud oma käed ja suu. Üks nende lemmiktegevustest võib olla käte ja varvaste suhu toppimine. Selleks ajaks hakkavad nad enamasti ka rohkem oma ümbrusest aru saama ning vastama kõditamisele ja muudele mängudele. Nüüd on ka hea aeg rohkem interaktiivsete mänguasjade ja tegevuste tutvustamiseks. Suurem osa beebisid juba kõhuli olles pead küllaltki kaua üleval hoida ja nende jaoks on see suur maailmapildi muutus - kujuta ette, et oled ise kogu elu lage vahtinud ja nüüd on järsku kõik teistpidi.

Paljud beebid võivad hakata imetamise ajal emasid näpistama ja juukseid kiskuma. Vältimiseks võib proovida imetamiskeesid kanda, sest need annavad beebile midagi muud näppida, ema ei saa haiget ning beebi nägemis- ja kompamistaju areneb. Samuti võib nüüd hakata rohkem raamatuid lugema, või siis nendega alustada, kuna selleks ajaks suudab beebi erinevates kaugustes olevatele objektidele fokusseerida ning ta võib hakata sõnu häälitsustega seostama.

Ka käes hoitavad mänguasjad on head. Üldiselt saab beebi selleks ajaks juba aru mänguasjade erinevusest. Võib tutvustada erinevate tekstuuride ja suurustega mänguasju, mida ta saab iseseisvalt kasutada. Käte ja silmade koordinatsioon areneb. Head mänguasjad on näiteks peeglid, erineva tekstuuriga pallid, kellukestega kõristid.

Kuuenda ja üheksanda elukuu vahel hakkavad imikud tavaliselt iseseisvalt istuma ja roomama. Areneb peenmotoorika, näiteks suudavad nad siis juba kahe sõrmega asju haarata.

Selles vanuses võib tutvustada erinevaid mänguasju, mis õpetavad teda n-ö "arutlema" - beebi saab nüüd aru, et ese võib olla millegi taga ning et asjad võivad olla üksteise sees. Lase tal mängida mänguasjadega, mida ta peab uurima ja lahendama. Montessori põhimõtete kohaselt sobilikud mänguasjad on näiteks erineva suuruse ja kujuga klotsid, ladumistopsid ja motoorikakeskused. Nii mõnigi beebi on selleks ajaks juba liikvel ja roomamise/käputamise motiveerimiseks sobivad kõik mänguasjad, mis ise eest ära liiguvad (näiteks autod, ratastega loomad jms), aga ka pooltühi veepudel teeb edukalt töö ära.

Üheksakuused kuni aastased beebid on maailmast juba rohkem huvitatud ja neile meeldib sedaavastada. Nad oskavad nüüd ümbritsevaga suhelda ja see on väga põnev! Kui neile midagi meeldib, võivad nad tegevust lõputult korrata.

Selles vanuseastmes võiks pakkuda mänguasju, mis mingisugust heli vastu teevad - näiteks muusikariistad on väga hea valik. Montessori põhimõtete järgi ei ole küll tehislikud mänguasjad soovituslikud (à la plastmassist auto, mis nupuvajutuse peale sireeni laseb), aga kõik selline häälitsev ja vilkuv läheb kindlasti lastele sellises vanuses peale ning õpetab seost põhjuse ja tagajärje vahel.

Ka koordinatsiooniharjutused on olulised. Beebidele meeldib asju lükata ja tõmmata ning mänguasjad, millega mängimiseks peab kogu keha kasutama, motiveerivad neid kõndima. Veel lähevad kindlasti peale ladumismängud.

Osad lapsed oskavad selles vanuses juba lihtsamaid sõnu öelda, näiteks "emme" ja "ei". Julgusta lapse kasvavat sõnavara mängudega, mis aitab keelel areneda. Montessori pedagoogika järgi on selle jaoks kõige paremad raamatud, aga jälgima peaks seda, et tekst oleks lihtne ja pildid realistlikud (näiteks multikategelaste piltidega raamatud ei sobi).

Samuti hakkavad nad selles vanuses täiskasvanuid jälgima ja imiteerima. Sobivad kõik mänguasjad, mida laps päriselus ära tunneb - näiteks hari ja kühvel, ostukäru, mängutelefon jms.



Mis mänguasjad meie oma koju lubanud oleme?

Kuigi siit postitusest võis praegu päris karm mulje jääda, siis nii radikaalsed me siiski pole ja meie laps saab soovi korral mängida ka, oh õudust, paari plastmassist leluga. Eelistan ise osta pigem naturaalsest materjalist asju, aga näiteks Oballi, mis oli haaramise õppimisel väga suureks abiks, ei tehtagi üldse muust kui silikonist.


Siin pildil siis põhilised praegu teemas olevad mänguasjad. Taga kaks motoorikakeskust (need küll veidi vanemale lapsele, aga Nora tunneb juba praegu nende vastu huvi), esiplaanil vasakult paremale kaks kõristit, Montessori uss (seda saab painutada igatpidi, arendab peenmotoorikat), ladumistorn (ka pigem veidi vanemale lapsele, aga läheb juba praegu peale), jonnipunn-kloun (veereb eest ära, hea roomamise motiveerimiseks), Oball ja mingi lihtsam kõristi.

Mängimise ajaks olen tavaliselt ette andnud 2-3 erinevat asja ja siis jooksvalt neid vahetanud, kui näen, et esimesed enam huvi ei paku. Eks praegu on veel rohkem ka selline faas, kus Nora paneb lihtsalt asju suhu või peksab neid vastu põrandat. Võib-olla varsti läheb mängimine huvitavamaks ka :D

Mänguasju olen saanud nii Eestist kui ka Aliexpressist, viimases hinnad veidi odavamad ja valik suurem. Mõne lapsevanema jaoks on see kindlasti mõistetamatu - kuidas saab niimoodi Hiinast mürki tellida ja lapsele mängimiseks anda? - aga tegelikult on suurem osa lasteasju Hiinas valmistatud, meie enda riided on tõenäoliselt sealt pärit ja elus oleme seni kõik.

Ma muidugi soovitaks Aliexpressist ostetud asjad enne kasutamist läbi pesta, eriti, kui tegu on millegi sellisega, mis võib lapsele suhu sattuda.


11/12/17

Mida ma beebide kohta varem ei teadnud

Nora, peaaegu neljakuune, mokk sensuaalselt töllakil
Väikesed inimesed on ühed hämmastavad olevused. Nad ilastavad, kakavad, ropsivad ja kisavad ning suudavad seejuures (vähemalt oma vanematele) jääda täiesti lõpmatult nunnuks. Millest see fenomen tuleb? Kui Tonis nii teeks, viskaks ma ta kodust välja. Kui Nora mu täis oksendab, ohkan ma heldinult ja pühin ropsi ära, nagu poleks midagi juhtunudki. Ma poleks seda ausalt öeldes endast oodanud :D

Kuna Nora puhul on tegu minu esimese lapsega, sain ja saan siiamaani igapäevaselt mitmete üllatuste osaliseks. Kas te näiteks teadsite, et 19 nädala vanused lapsed saavad juba aru, kas muusikapala on läbi või mitte? Või et täitsa vastsündinud beebid ei näe värve väga hästi? See on muidugi see leebem pool, tänane postitus tuleb lastekasvatuse süngematest osadest.

Vastsündinud näevad päris naljakad välja

Kõik need imelised stockifotod, ajakirjabeebid, reklaamilapsed. Siledad ja rõõsad, naerunäod ees ja suured sinised beebisilmad maailma poole valla. Paraku ei näe vastsündinud üldse sellised välja ja meenutavad oma esimestel elunädalatel pigem tulnukaid või väga vanu inimesi. Suured, deformeerunud pead, ketendav nahk, akne, just to name a few. 

Enneaegsetel lastel on muide suhteliselt tavaline nähtus see, et nad on üleni karvased. See on lootevill ehk lanugo. Lootevill kasvab tavaliselt välja kindlatest kehaosadest, nt alaseljast, õlgadest, kõrvadest ja laubalt, ning langeb välja mõned nädalad pärast sündi.



Naba on veits peekon

Jep, nabad on mul siin viimasel ajal lemmikteema. Kui üks väike inimene siia maailma tuleb, on ta nabaväädiga platsenta küljes kinni. Kuskilt peab süüa saama, loogiline, eksole. Seejärel lõigatakse see toidu püsiühendus katki, beebipoolse jupi külge pannakse klamber ja mõne aja pärast muutub nabaväädi jupp klambriga peekoniks, mis lapse küljes ripub ja mida kuni ärakukkumiseni nagu kakat pilpa peal regulaarselt puhastama ja kuivana hoidma peab.



Beebid ei nuta

Keegi hea inimene rääkis mulle raseduse ajal, et beebid nutavad ainult siis, kui neil on mähe kakane või kõht tühi. Utter bullshit. Ma esmakordse emana veel uskusin ka ja olin tohutult šokis, kui mu paaripäevane imik kurb oli. Nad nutavad siis, kui ise tahavad, lisaks eelnevalt mainitud põhjustele.



Millal sina viimati oksendasid?

Mmm, mu lemmikosa! On beebisid, keda on õnnistatud kinnisema söögitoru klapiga ning nemad toitu välja ei viska, ja siis on beebisid, kellel on see klapp lahti nagu värske kevadine lilleõieke ning kelle igapäevane rõõm seisneb oma vanemate, nende sõprade, lemmikloomade ja kõige vähegi väärtusliku täis ropsimises. Ma ei arvestanud sellega ning alguses elasime lihtsalt lappide ja käterätikute otsas, et vähemalt midagigi puhtaks jääks.



Kaugel 8. kuupäev veel on?

Millegipärast ma arvasin, et beebieas kulub lapse peale meeletult palju raha ning eriti enda jaoks midagi üle ei jäägi. Võimalik, et Nora on lihtsalt suhteliselt cheap sidekick, aga peale mähkmetele kuluva summa (ca 50€ kuus?) ei ole tal tegelikult mitte ühtegi tõsiselt vajalikku kulutust. Ma ju olin natuke hull ja ostsin pea kõik riided ja mänguasjad esimeseks neljaks eluaastaks raseduse ajal ette ära. Nii on muide päris mugav elada, kui üks suurus üleöö väikseks jääb, saab kohe järgmise koti lahti teha ja uued asjad lapsele selga panna. Aga loomulikult ei takista see mind šoppamast!



Mõni tiss lihtsalt tahab olla piimaauto

Kui Nora sündis, pritsis mu rindadest piima nagu purskkaevust. Põhimõtteliselt võisin lapsest poole meetri kaugusel olla ja ilma mingi pingutusena voolasid piimajoad talle otse suhu. Alguses oli naljakas, aga kui ka praegu, viiendaks (ja varsti kuuendaks...) elukuuks pole olukord eriti muutunud, tuleb mul ilmselt leppida sellega, et mul on lihtsalt eriti machod rinnalihased ja mega head oksütotsiiniretseptorid, mis ei kavatse niipea täisvõimsusel töötamist lõpetada. Normaalsetel naistel normaliseerub piima tootmine umbes 4.-8. nädalat pärast sünnitust.
Vabandan siinkohal kõigi heade sõprade ees, keda ma olen kogemata enda kehavedelikega täis pritsinud. Ma ei teinud seda meelega.



Mõnele emale ei sobi kärutamine 

Siiamaani kirun selle Emmaljunga ostmist, sest me üldse ei kasuta seda ja käime igal pool kandelina või -kotiga. Ma oleks nii valmis oma vankrist lahti saama, aga paraku keeldub mu ema lapsekandmisest ja talle meeldib Noraga kärutamas käia. Ma ju kujutasin ette, et minust saab mega kärumutt ja hakkan igal pool selle uhke vankriga kruiisima ja kõiki selle erinevaid funktsioone kasutama, ent paraku on kesklinnas täiesti kohutavad kõnniteed ja peale surnuaia pole mul oma Emmaljungaga eriti kuskile minna. See on isegi minu jaoks pisut liiga morbiidne ja seetõttu ongi mul nüüd linabeebi. Mitte et ma kurdaks.



Millal sa viimati magada said?

Ja viimaseks mu lemmikteema - beebide uni. Millegipärast on suurem osa mu tuttavaid veendunud, et väikesed inimesed magavad kohutavalt või ei maga üldse ning seetõttu võib värske lapsevanem unest ainult... und näha. Meil läks õnneks veidi paremini ja beebi Nora sai suhteliselt ruttu ööpäeva rütmile pihta - ausalt öeldes ma ei mäleta, et meil ühtegi unetut ööd oleks olnud. Jah, alguses oli päevi, kus ma olin rohkem väsinud, aga eks ma muretsesin tookord ka meeletult üle ja selle asemel, et rahulikult beebi ööseks tissi külge pookida ja edasi magada, proovisin täiega üleval olla ja kontrollida, et ta ikka sööb. Nüüd, kui Nora on juba peaaegu pooleaastane, on meil olnud vahelduva eduga nii selliseid öid, kus ta ärkab söömiseks alles hommikul, aga ka selliseid, kus ta ärkab iga kahe tunni tagant. Ja ausalt öeldes ma ei tunne eriti vahet. Keha on selle ärkamisega juba nii ära harjunud, et vahel olen ma ise juba automaatselt öösel silmad lahti teinud ja avastanud, et ma olen ainus, kes ärkvel on.


Armsad lugejad, mida teie olete viimase aasta jooksul beebide kohta õppinud? :D

11/10/17

Nora põnev elu

Pole jälle sada aastat bloginud. Eile öösel, kui mul und ei tulnud (kas pole mitte irooniline, laps magab õndsat und ja ema vähkreb patjade vahel ringi), jäin mõtlema, et miks see blogi nii vaikseks jäänud on? Iseenesest toimub ju nii palju, laps areneb, vanemad õpivad ja kasvavad, ja ometi on siin vaikus. Ühe "probleemina" võib ära märkida maibeebide tugigrupi, kuhu ma suurema osa beebiteemalistest mõtetest välja valan ja ka vastused saan. Otseselt nagu polegi midagi küsida või öelda. Aga teen siis lihtsalt väikese vahekokkuvõtte Nora senisest elust :D



Mida me vahepeal teinud oleme?


Nora sai Raekojas pidulikult nime. Või noh... mitte nii pidulikult, sest nad olid suutnud meid ära unustada ja avastasid alles pärast tseremoonia lõppu, et üks laps on endiselt diplomita. Minu hea beebi, kes oli suutnud end ligi kolm tundi viisakalt üleval pidada, oli selleks hetkeks juba unine ja jauras korralikult. Õnneks toodi linnavalitsusest ruttu dokumendid ära ja ka Nora sai kingitusi ja vanemad kooki süüa :D



Umbes paar päeva pärast seda ostsin naabrinaise käest oma elu esimese Tula koti. Olin seda lindudega mustrit juba mitu kuud piilunud ja nüüd tuli nii hea pakkumine, mida ei saanud käest lasta.
Tegemist on kotiga, mis on minu meelest peaaegu sama mugav nagu lina. Ausalt, ma soovitan Tula kotti igale lapsekandmishuvilisele, kes ei viitsi linadega mässata või tahab lihtsalt vankrist vaheldust :)
Peaksin lapsekandmisest tegelikult veel pikemalt kirjutama, eriti, kuna mu lina- ja kotiarsenal on jälle täienenud :D Pärast suurt sisemist võitlust ostsin lapsekandmisjope ka ära.



Veel käisime Saaremaal SPAs. Nimelt olin sealpool Eestit pulma pildistamas ning otsustasime pärast tööpäeva basseinis mõnuleda. Valisime suhteliselt suvalise ja esimese ettejuhtuva SPA, milleks oli SPA hotell Meri, milles viibijatel on võimalus kasutada ka kõrval asuva SPA hotell Rüütli veekeskust. Tegemist oli täiesti okei kohaga, lastebassein oli parajalt soe ja Tonise rõõmuks oli seal ka liutoru. Mingil imelikul põhjusel ei õnnestunud meil saunadesse saada, seega piirdusime ainult vees ujumisega. Nüüd järgmine nädal saab uuesti basseini, jee!

5k Nora, 7k Hans, Johann Köler

Seejärel käisime koos Saskia ja beebidega KUMUs kunstiga tutvumas. Minu lemmikuks oli seekord näitus 20. sajandi alguse eesti fotograafidest, aga häid asju oli muidugi veel.
Üllataval kombel on KUMU küllaltki beebisõbralik - näiteks on tualettides korralikud mähkimislauad ja ka (privaatseks) imetamiseks on mitmeid võimalusi. Vankriga piltide vaatamist ma ette ei kujutaks ja vist ei tohi ka, aga kandekoti või linaga on seal väga mugav.

Ja natuke enne viiekuuseks saamist hakkas Nora roomama. See oskus tuli suhteliselt üleöö, pärast seda, kui Saskia oma mõned kuud vanema beebiga meil külas käis ja Nora pealt nägi, kuidas Hans käputab, sellest omad järeldused tegi ja paar päeva hiljem oli juba ise ka liikvel. Ta ei ole veel õnneks väga kiire, välja arvatud juhul, kui näeb kuskil mu telefoni. Vot selle järgi võiks see beebi lausa lennata. Ma pole kunagi varem teda nii sihikindlana näinud.



22. novembril saab Nora pooleaastaseks ja välja võib siis tuua järgnevad omadused:

* puristab / peeretab suu kaudu väga pikalt, ka 10 sek järjest, kui vaja
* roomab ühest toa nurgast teise
* sööb ainult rinnapiima ning on praeguse seisuga juurde võtnud üle 8 kilo ja 68 sentimeetri
* lemmikmänguasjaks tolmuimeja, äratuskell ja iPhone
* magab suhteliselt hästi ja vajadusel ka oma voodis
* suudab salaja ja täiesti hääletult kakada
* ei armasta kindaid kanda
* lepib endiselt nii kandelina kui ka vankriga
* on siiamaani sinisilmne ja punapea!

Kas kellegil on mingeid küsimusi Nora kohta? :D Häid mõtteid tulevase sünnipäevalapsega jagada? Laske aga tulla!

10/10/17

Reisile beebiga, II osa

Meie väike kaardilugeja, kellele kukkus kahjuks kastan pähe

Tänaseks ongi meie reisiga kõik. Nende kümne päeva jooksul sai nähtud kahte riiki ja nelja linna, kõnnitud 127 615 sammu ja lennatud 4131 kilomeetrit. See oli meie teine reis koos, esimene oli Californias. Ka tookord oli Nora kaasas, väikese kreveti kujul minu kõhus :D

Kuidas siis oli? Pikemat kirjeldust saab lugeda eelmisest postitusest: Reisile beebiga, I osa.

Aga üldjuhul võiks öelda, et täiesti tehtav. Nora jaoks möödus lennukisõit probleemideta, rongidega alati nii hästi ei läinud :D sorry, tol päeval Annecy - Marseille liinil sõitjad... aga ma olin siis ka ise suhteliselt stressis, sest meie rong hilines ja jäime järgmisest maha. Ja beebid ju teatavasti peegeldavad vanemate tundeid. Niipea, kui lõpuks Touloni kohale jõudsime, oli laps jälle ok.

Millest puudust tundsin ja mida üldse vaja ei läinud?

Nagu siin postituses mainitud, läksime me reisile vaid kahe seljakoti ja mei tai kandelinaga. Kahte seljakotti teatavasti ei mahu palju, seega olid meil kaasas ainult mõned riided ja hügieenitarbed. Kõige mõttetumaks kujunes ilmselt rinnapump - ma millegipärast kujutasin ette, et äkki on mul vaja Tonis mitmeks tunniks beebiga üksi jätta :D
Päris mitmel korral igatsesin oma rõngaslina. Mei tai on pikemateks jalutuskäikudeks supermugav, aga lennukis ja mujal ühistranspordis on selle uuesti sidumine ja pingutamine pikkade sabade tõttu tüütu. Rõngaslina ei võta eriti palju ruumi ka, seega järgmine kord pistan selle kindlasti kotti.

Veel unustasime maha maniküürikomplekti. Kõige esimesena kasvasid pikaks teravad väikesed beebiküüned, seejärel hakkas minu küünelakk kooruma ja reisi lõpuks tahtis Tonis oma sõrmed maha raiuda. Kui ise kannatad veel kuidagi ära, siis see tunne, kui kellegi pisikesed sõrmed su nibust täie jõuga kinni haaravad... uhh!

Samuti tegin siin nalja selle üle, et mõned reisiblogid soovitavad Euroopas reisides oma vannikorki kaasas kanda. Jabur! Hold on, tegelikult ei ole üldse. Prantslastel on vannid, aga nad vist ei kasuta neid eriti, või siis on neil kogu aeg korgid kadunud. Igatahes meie viimases airbnb-s Toulonis leiutas Tonis majapidamispaberist ja kummikindast vannikorgi. Järgmine kord reisile minnes võtame kodust kaasa.

Pariis vs Annecy vs Toulon

Õige pea, kui olime Annecysse jõudnud, saime aru, et sinna linna peab pikemalt tagasi tulema! Tegemist on tõelise muinasjutulinnaga, mis meenutab natuke Veneetsiat oma kanalite ja värviliste majadega. Ka võrreldes ülejäänud kohtadega, kust me läbi sõitsime või peatusime, oli Annecy kõige puhtam ja sõbralikum. Ei mingit prügi tänavatel, kristallselge vesi, karge mägede õhk. Meil muidugi ka vedas, praeguseks on Annecys juba kõrgeim päevane temperatuur 15-17 kraadi, aga meie sealoleku ajal oli 23-24 kraadi sooja. Ma ei oskagi Annecy kohta midagi muud öelda, kui et tahaks tagasi ja võib-olla ka päriselt elama :D






Toulonis peatusime kolmeks ööks ja tegu on Vahemere-äärse keskmise suurusega sadamalinnaga. Kuna ma tahtsin peale Pariisi ja Annecy Prantsusmaal veel midagi uut näha, sai see suht suvaliselt valitud. Teine variant oleks olnud Nice, aga sinna oli Annecyst jube kallis ja aeganõudev sõita - mäed on vahel, lennukit ei lähe, rong läheb ringiga. Tark Siiri oleks muidugi kõigepealt teinud reisiplaani ja alles siis piletid ostnud, näiteks Nice'i kaudu tagasi Eestisse lennanud - aga kuna ma broneerisin lennupileteid kell 3 öösel, ei teinud ma just kõige paremaid valikuid :D Seega jäid sõelale Toulon ja Marseille ning Toulon võitis seetõttu, et seal oli õhutramm ja suurte kaslaste loomaaed mäe otsas. Nagu näha, siis minu sisemine viieaastane on see, kes lõplikke valikuid teeb.

Touloni märksõnaks võiks vabalt olla kaka. Seda on seal lihtsalt igal pool - tänavatel, äärekividel, murul, rannas, pargis... kaka koristamisest ei arva koeraomanikud eriti midagi. Näiteks oli meil võimalus väga lähedalt näha live-performance'it kakavast bullterjerist, omanik vaatas samuti pealt ja jalutas siis rõõmsalt koos koeraga minema.

Kuna mul oli kindel kavatsus Vahemeres ujuda, saigi ühel päeval jalutuskäik randa ette võetud. Keegi nõme inimene oli aga sooja vee välja lülitanud ja seega ei tulnud ujumisest väga midagi välja. Nora varbad said ka korraks vette kastetud, kuid protestikisa, mis sellele järgnes, pani meid beebi ujutamise suhtes ümber mõtlema. Proovime järgmine kord soojemas kohas uuesti...








Mont Faroni loomaaed on pisike ja loomaaed on selle kohta võib-olla natuke palju öeldud. Tegemist on rohkem ohustatud kaslaste paljundamiseks mõeldud kohaga, sissepääs pole just kõige odavam ja erinevaid loomi on vähe. Ma praegu loen küll netist selle kohta suhteliselt kehvasid arvustusi, aga meile meeldis. Seal olid suured ja avarad puurid (kõvasti suuremad kui näiteks Tallinna loomaaias), loomad olid puhtad ja rahulikud, liikusid ringi ning mitte ükski neist ei olnud kuskil tagaruumides peidus (erinevalt Tallinna loomaaiast, kus näed heal juhul ainult silti loomast). Me ei näinud oma sealoleku ajal ühtegi looma mööda puuriseina edasi-tagasi ringi jooksmas. 

Veel oli Mont Faroni juures tore see, et sinna sai sõita õhutrammiga, ning samuti on mäe otsas väike ülatusmuna - Mont Faroni Jumalaema Pühakoda. Omapärane kabel ka veel selle poolest, et seintele võis markeriga palveid kirjutada. Me otsustasime mitte kirjutada.





Pühapäeval tulime tagasi Pariisi ja kuna meil olid mõned tunnid vaba aega, läksime jälle linna peale jalutama. Pakkusin Tonisele, et lähme vaatame Notre-Dame'i katedraali üle, tegemist on päris ägeda kohaga. Ja juhtus nii, et kogemata sattusime hoopis õhtusele missale. See oli tõeliselt kaunis ja siiamaani külmavärinaid tekitav jumalateenistus, tekitas endalgi tahtmise rohkem kirikus käia.





Tagasi lendasime Varssavi kaudu, lennud möödusid rahulikult ja Nora magas suurema osa ajast. 

Mida järgmisel reisil teistmoodi teeksin? Võtaks veel vähem asju kaasa ja veedaks ühes kohas pikemalt aega. Üks asi on rongiga paar tundi sõitmine, aga sinna juurde peab arvestama ka rongijaama mineku ja pakkimise ning põhimõtteliselt ongi suurem osa päevast juba kulutatud. Samuti prooviks järgmine kord paketireisi ära, ma pole sellist asja vist üle kümne aasta teinud ja Tonis arvas ka, et nüüd võiks päikese alla basseini juurde minna. Aga muidu oli väga tore ja ehk saame kevade poole jälle tuule tiibadesse :)