1/31/17

Rasedusega seotud elumuudatused

Ühed viimaste nädalate sagedasemad küsimused on just need: Mis sul teistmoodi on? Mis su keha teeb? Nii et panin täna kokku pikema ja informatiivsema postituse neile, kes pole veel rasedad olnud, aga tahaksid ometigi teada, mis tunne see on, seega siin kogumik rohkem ja vähem tuntud asjadest. Fasten your seatbelts!

Tume tulevik: laps on tulemas!

FÜÜSILINE POOL

Päevad jäävad ära - holy shit, see on reaalselt kõige parem asi üldse, eriti minu puhul, kuna enamus ajast on mu emaka ja munasarjade koostöö üsna vägivaldne olnud. Nad vist lihtsalt ei saa omavahel läbi ning iga menstruatsioon meenutas rohkem I Maailmasõda. Viimati nägi seda augustikuus ning ma ausalt ka ei igatse neid veel!

Kogu aeg peab pissima - kuna emakale ja põiele pole kõhuõõnes korraga enam võrdselt ruumi ja üks saab eelisjärjekorra, siis paratamatult teine kannatab ja ootab sagedast tühjendamist. Muidu pole nagu vahet, välja arvatud olukorrad, kus WC-d ei ole lähedal või on ainult müntidega ja sul pole parasjagu sularaha kaasas. Vaata nt mets, raba, võõras linn, Solaris keskus, jne.
NB! Osadel rasedatel esineb ka põie lekkimist, kui nad aevastavad või köhivad. :D

Kaalutõus - on muidugi mõningaid rasedaid, kes üldse juurde ei võta, või pigem alla võtavad, aga valdav enamus hakkab mingist hetkest siiski kaalu koguma. Minu esimesed lisakilod tulid kuskil teise trimestri poole pealt, praeguseks (25. nädalaks) on kaalutõusu umbes 5kg, mis on selline täitsa okei number, arvestades seda, et ma varem just megakõhn ei olnud. Teoorias peaks mingi maagiline osa sellest ka sünnitusmajja jääma.

Iiveldus - jällegi, on rasedaid, kellel veab ning nad ei pea kunagi paaniliselt lähimat wc-potti otsima, minul kahjuks nii hästi ei läinud. Iiveldus ei pruugi seejuures üldse tekkida mingite toitude peale. Mina ropsisin päris palju ka niisama hommikul esimese asjana, sest suu ja keel maitsesid nagu lubjakaevandus. Ma võin nüüd natuke mööda panna, aga see vist oli seotud suure östrogeenitasemega, mis just täpselt sellise maitse suhu toob. Oksendamine ise oli seejuures täiesti talutav.

Tissid - tõenäoliselt meeste lemmikosa rasedusest. Rinnad paisuvad, lähevad pringiks, nibud tumedamaks (et beebil neid lihtsam leida oleks). Tonis on mu rindadest iga päev suures vaimustuses. Ootan huviga, mis imetamisperioodil saama hakkab.

Hingamine - hehee, loodad, et saad samamoodi edasi hingata? Optimist! Kuna su kehal on nüüd loote jaoks vaja lisahapnikku, oled sina teisejärguline ning trepid, mida varem armastasid, muutuvad samm-sammult vihavaenlasteks. Mul on kopsumaht alati väga väike olnud ning seetõttu oli see üks esimesi asju, mida raseduse puhul tähele panin. Andke andeks, trepid, ma tulen veel tagasi.

Kummardamine - olen end alati tänu joogale piisavalt paindlikuks ja plastiliseks pidanud, aga viimastel päevadel pole keha enam see, mis vanasti. Täna pidin poes oma uhkusele alla vanduma ning paluma Tonisel alumiselt riiulilt asju võtta. Asi polegi niiväga paindumatuses, aga just selles, et ette kummardamine on meeletult ebamugav ja püsti saamine veel tüütum. Mul pole seejuures eriti kõhtugi...

Seedimine - minule ei ole veel ühtegi kõrvetist külla tulnud (ehk on see hea karma esimese trimestri oksendamise eest?), aga kuna kasvav emakas teeb kõhus korralikku organite ümberpaigutamist, esineb paljudel rasedatel refluksi. Ehk siis, maohape tuleb läbi maoklapi üles tagasi ning see on väidetavalt päris rõve. Vahva!

Hormoonid - näiteks platsentast saab raseduse ajaks ajutine sisenõrenääre, mis toodab esimesel trimestril suurtes kogustes östrogeeni ja progesterooni (vt oksendamine). Väga põnev! Samuti on rasedad naised tavalistest naistest kuumemad, kuna nende basal metabolic rate on suurem. Ja raseduse lõpuks hakkab ajus paiknev hüpofüüsi tagasagar salaja oksütotsiini tootma, et vaikselt sünnitust alustada. See vahva hormoonikompott on sageli süüdi rasedusaegsetes emotsioonides.

Erinevad valud - umbes raseduse keskel hakkab naise selgroog end tasakaalu hoidmiseks natuke ümber paigutama ning seetõttu on ka lõpurasedatel sageli omapärane kehahoiak (ja seljavalud!). Samuti muutuvad liigesed suurenenud relaksiinitaseme tõttu palju pehmemaks, mis põhjustab varem vaid sürreaalsena tundunud "tutiluuvalu" ning vaagnaluud alustavad aeglase ja piinarikka abielulahutusega, et keha sünnituseks ette valmistada.

Nahk - on rasedaid, kellel ei teki mitte kunagi ühtegi venitusarmi. Minu ema on näiteks üks selline õnnelik inimene. Tal pole keisrist ka armi. See-eest minul on teismeeast päranduseks saadud tiigritriibud rindadel ja reie väliskülgedel :D Rasedusega pole veel ühtegi tekkinud, kuigi ma kreemitan-õlitan üldjuhul siis, kui meelde tuleb. Õnneks väga ei ole seda naha venimise tunnet tekkinud ka. Peale venitusarmide on tavalised nahamuutused veel akne, nibude tumenemine, tumeda triibu ilmumine kõhule (linea negra), veeni- ja kapillaarilaiendid. Naine nagu kameeleon!

Juuksed ja küüned - sellega on ka rohkem loterii, aga üldine trend on vist pigem see, et juuksed ja küüned muutuvad tugevamaks ning kasvavad kiiremini. Juustel peatub raseduse ajaks väljalangemisfaas ja juba mõne kuuga võib õnnistatud olekus naisel korralik lõvilakk peas olla. Ma olin sellest paksusest alguses väga vaimustuses, aga nüüd mõtlen juba hirmuga selle peale, mis pärast sünnitust saab, kui juuste normaalne elutsükkel taastub ning nad oma väljalangemistöö tasa teevad. Äkki mul veab ja seda ei tulegi...?

Jalakrambid - tekivad sellest, kui kehas on liiga palju fosforit, või siis liiga vähe magneesiumit ja kaltsiumit, aga samuti ka jalgade veresoonte kokkusurumisest, kuna kõhul kantav koorem on päris raske. Jalakrampe esineb väidetavalt rohkem neil, kes tüdrukuid ootavad. Mul veel ei ole, loodetavasti ei tule ka.

Lapse liigutused - the best part! Küsisin just eile Toniselt, kuidas seda selgitada inimesele, kes pole kunagi rase olnud ega kellegi teise lapse liigutusi tundnud. "Noh, nagu toit oleks kõhus ja võitleks vastu," tuli härralt geniaalne vastus. Nii see enam-vähem on. Mina tundsin esimesi liigutusi umbes 15.-16. nädala kandis, siis olid nad muidugi õrnad ning meenutasid seda, nagu keegi koputaks õrnalt ja kiirelt sõrmedega seestpoolt vastu kõhtu. Nüüd on sellest tundlikust liblikast saanud regulaarselt mürgeldav jalgpallimängija, kes iga ebasobiva asendi peale rusikate ja jalgadega oma õigused selgeks teeb. Tänks, tütar!

...oli seda nüüd siis vaja?

EMOTSIONAALNE/MENTAALNE POOL

Kõik tahavad sind kogu aeg aidata - see on ilmselt mu enda kiiks, aga ma tahaks vähemalt üritada võimalikult kaua iseseisev olla. Kui ma olen mingi koti endale käe otsa võtnud, siis see on just paraja raskusega ning ma ei sure ära, kui ma seda mõnda aega ise kannan. Ma suudan veel ise pikemaid vahemaid kõndida, see on isegi hea, saab liikuda. Ning ei, mulle ei ole vaja kõike kätte tuua :D Iseenesest on see hooliv käitumine tohutult armas, aga ma usun ka sellesse, et rase on suuteline abi küsima, kui tal seda päriselt vaja on. Vt näiteks sellised olukorrad: jalamassaaž, hommikusöök voodis, pesu pesema panemine, söögi tegemine (tsau Tonis!).

Emotsioonid - võimalik, et isegi raseduse kõige lõbusam osa! Poes pole croissante? Nuta lohutamatult keset riiulivahesid mehe õlal. Sõbranna on ka rase? Pole toredamat asja maailmas ning tahaks kohe tited matile kokku panna. Buss hilineb kaks minutit? Vihasta. Ja nii edasi. Õnneks mul väga neid tujukõikumisi pole, aga kui nad aeg-ajalt tulevad, on ikka naljakas.

Meeletu beebi-info laviin - tõenäoliselt kuulub suurem osa emasid erinevatesse beebigruppidesse, kus titeteemalised tarkused väikestest lumepallidest suuremateks kasvavad ning lõpuks kõik hulluks ajavad. Asi lõpeb sellega, et sul ongi kodus seitse erinevat gaasirohtu (seejuures ei teagi, kas lapsel üldse gaasid tulevad) ning viiskümmned okselappi, no lihtsalt igaks juhuks, äkki läheb vaja. Vaata ka veel: vaktsineerimine, lisatoit kolmekuuselt, kaka värv, lapse uneajad.

Kõhu katsumine - juba ammu enne seda, kui ma ise rasedaks jäin, tundus mulle kuidagi väga veider luba küsimata kellegi kõhtu katsuda. No ma ei lähe ju oma sõbranna tagumikku patsutama, miks ta kõht kuidagi vähem privaatne peaks olema? :D Paraku aga on see paljude inimeste jaoks võõras kontseptsioon ning üsna sageli olen end leidnud olukorrast, kus pöörases vaimustuses sõber või tuttav mu kõhtu hõõrub ja õnnest kiljub. Sorry, aga see on täiega imelik, ärge palun tehke seda! Või küsige vähemalt luba enne, kui väga peab :D

Sõprussuhted - eks seda oli muidugi arvata, et mingi osa sõpruskonnast kaob või hakkab vaikselt ära kaduma. Võib-olla seetõttu, et see on nende jaoks hirmutav? Mida küll raseda naisega rääkida? Veel hullem, mida rääkida naisega, kes on just lapse saanud? Parem vist täitsa vait olla ja eemale tõmbuda... määramata ajaks. Õnneks on selliseid inimesi vähe ning suurem osa sõpradest mõistab, et minust ei saanud nüüd elu lõpuni inimlutti, kes peale piima ja kaka värvi millegist muust rääkida ei oska.

Sünnitushirm - esineb ilmselt suuremal osal naistest, kuna millegi nii hiiglasliku nagu kolmekilose beebi oma vagiinast välja pressimine tundub ilmvõimatuna. Samas on see kõige loomulikum asi kogu maailmas. Minul sünnitushirmu ei ole. Tean, et see võib valus olla, aga enamus sellest protsessist on ikkagi kahe kõrva vahel kinni ning midagi ületamatut seal ei ole. On teised naised enne mind sellega hakkama saanud, saan ka mina.

Kasvatustarkused naistelt, kellel pole veel lapsi - "Oh, sa saad tütre, jah? Tead, kui ta 13 saab, hakkab ta sind vihkama!" - "No ma ei tea, vaatab seda asja, üritaks ikka nii kasvatada, et ei hakka" - "Eiei, hakkab kindlasti! Sellest pole pääsu! Kõik tütred vihkavad oma emasid!" + veel hunnik sellist kummalist kasvatuspagasit, mida uksest ja aknast sisse jagatakse, rohkem kui Maxima kampaaniaid ning Riigikogu valimisreklaame. Kas te ise ka mõtlete, mida te räägite?

Beebi ja töö - "Noh, saad ju nüüd lapse, su fotokarjääriga on siis kõik läbi?" Te ei kujuta ette, kui paljud selliseid lauseid täiesti tõsiselt mõtlevad. Muidugi, ongi naisi, kes pärast lapse saamist lõputu puhkuse võtavad ja kodus hängimist naudivad, aga kas ma tõesti tundun sellise emana? Kas foto on selline asi, mida ei saa laste kõrvalt teha? Kas ÜLDSE mingi töö on selline, mis tuleb täiesti ära lõpetada, kui naine sünnitanud on?

Pakkimine ja organiseerimine - mulle on juba varem asjade sorteerimine väga meeldinud, aga rasedusega läksin selles osas küll veidi peast soojaks. Umbes pool rasedusest on möödas ning ma olen praeguseks meie kolme beebisahtlit viis korda ümber organiseerinud nii värvide kui ka suuruste järgi. Samuti oli siin mõned nädalad tagasi üks päev, kus ma täiesti lampi kogu korteri ümber mööbeldasin ning tagatipuks meie enda riided värvijärjekorda panin. See süsteem kestis umbes kaks päeva...

Armastus - ja jällegi see kõige lemmikum osa. Ma ei teadnud, et on võimalik nii sügavalt armastada inimest, kes vaevu füüsilisel kujul eksisteerib ning kellega ma enne kevadet ei kohtu. See armastus on nii kõikehõlmav. Ja mitte ainult beebi, vaid ka mehe, iseenda ja kogu maailma vastu. See on nagu... levelup armastuses. Tunne, et saad oma olemusega teha midagi enamat kui vaid iseendale eksisteerida. Teadmine, et sinu sees kasvab uus ELU, värske inimene, kes on justkui teine universum. See on täiesti mindblowing.


Taaskord, tänan lugemise eest ja loodan, et vähemalt mõni mitterase sai targemaks selle osas, mis teda tulevikus ees võib oodata (või siis mitte oodata). Kui teil on veel ideid teemadel, millest ma oma järele jäänud 105 päeva jooksul enne titte blogida võiksin, andke julgelt teada!

1/27/17

Lapse soo ennustamine


Nagu ma selles postituses kirjutasin, oli mul juba kohe esimestest nädalatest alates kõhutunne, et minu sees kasvab väike tüdruk. Nüüdseks on kõik ultraheliuuringud seda ka kinnitanud ja pärast paari close-upi nägemist võin ka ise kinnitada, et poissi sealt tulemas ei ole. Aga need esimesed nädalad olid sellegipoolest üsna närvesöövad: kuidas ma nüüd tean, kas osta roosad või sinised sokid? Mõelda tüdruku või poisi nime peale? Ok, tegelikult ei olnud see üldse oluline ning palju tähtsam oli teadasaamine, et beebi tervise ja kromosoomidega kõik korras on, aga sellest hoolimata googeldasin ma neid vananaistejutte päris korralikult kokku ja siin ka valik parimatest ennustusmeetoditest :D

Kõhu asend - kui beebikõht tekib rohkem puusadele, on tegu tüdrukuga, kui aga kõhu peale, siis poiss. Mul tol ajal ei olnudki kõhtu, see tekkis alles kuskil 24. nädala kandis ja selleks ajaks oli ammu teada, et tuleb väike preili. Muidu on rohkem puusadel küll, jah.

Linea negra - rasedatel tekib kõhunaha peale väidetavalt selline tume pigmendijoon. Kui ootad tüdrukut, jookseb joon ainult kuni nabani, poisi puhul ribideni üles. Mul seda joont pole, nii et ei tea.

Loote südamelöögid - kui beebi süda lööb alla 140 korra minutis, on tegu poisiga, kui rohkem, siis tüdrukuga. N. on olnud stabiilselt 160-169 juures, selle järgi nagu peaks paika, aga samas väga paljudel meie beebigrupis, kes poissi ootavad, on see sama kõrge või kõrgemgi veel :D

Rasedusaegsed isud - tütarde ootajad tahavad rohkem magusat, poegade puhul soolast. Minu isude järgi pakuks, et mu kõhus kasvab vähemalt kolm poeglast, aga näed siis.

Hiina sünnikalender - selle kalendri järgi oli meil kindlalt väike printsess tulemas. Mine tea, kui täppi need asjad panevad, ma muidugi tegin umbes viis erinevat kalendrit läbi, enne kui lõpptulemusega rahule jäin...

Sõrmusetest - kui seod oma sõrmuse juuksekarva külge ja lased sellel käe kohal rippuda, siis vastavalt sellele, kas sõrmus pendeldab (poeg) või teeb ringe (tütar), saab tulevaste laste sood paika panna. Mulle ennustas sõrmus kõigepealt tütart ja siis poega. Tonis ei uskunud seda testi, arvas, et ma keerutan sõrmust ise :D

Magamisasend - kui magad pigem vasakul küljel, ootad poega, kui paremal, siis tütart. Ma ausalt öeldes ei teagi, mis asendis ma magan... alustan sellest, et olen Tonise kaisus, siis võtan tema kaissu, siis pööran kõhuli ja viimaks vist vasakule küljele. Hommikuti ärkan selili. Mis loogika siin on?!

Võtmega - pane raseda sõbranna ette võti ja palu tal see üles võtta. Kui ta võtab ümmargusest otsast, on tegu poisiga, kui kitsamast, siis tüdrukuga. Kahjuks minule seda testi keegi ei teinud :D

Ema välimus - kui emal kaob raseduse ajal välimus käest, võib arvata, et tegu on väikese tüdrukuga, väidetavalt röövivad tütred ema ilu. Poiste ootajatel läheb just vastupidi. Mul on sellega nii ja naa, oleneb päevast täiesti...

Hommikune iiveldus - väidetavalt on tüdrukute ootajatel iiveldust rohkem kui neil, kes poja saavad. Selle loogika järgi oleks mul esimesel trimestril vabalt neli väikest printsessi kõhus olla.

Käed - kui ema käed on kuivad, võib oodata poega, kui pehmed, siis tütart. Minu käenahk on täpselt samasugune tavaline edasi, seega selle järgi ei oskaks öelda.

Ema liikumine - kui last ootav naine on graatsiline ja justkui lendaks läbi raseduse, on tegu tütrega. Kui aga koperdab ja komistab, tuleb poeg. Ma pole elus kunagi eriti graatsiline olnud, ustest-akendest tuleb ka pigem mürtsuga läbi ning vahepeal unustan jalad koos istuda. Ometigi saan tütre.

Tujumuutused - palju tujutseval rasedal on tõenäoliselt kõhus väike tüdruk kasvamas, poiste ootajatel väidetavalt on rahulikum. Enda meelest mul neid tujusid ikka on, Tonise sõnul väga mitte :D

Abielus olemine - USAs viidi läbi uuring 48 miljoni sünni kohta, kust selgus, et abielus paarid saavad tõenäoliselt poegi. Protsendid olid muidugi umbes 51% abielupaaride kasuks, seega ei tea, kas seal ka mingi tõepõhi all on. Kuna meil on plaanis enne järgmise lapse sündi abielluda, siis parem oleks, et järgmine poiss on :D

Ülejäänud rasedad / endised rasedad, kuidas need punktid teie puhul paika peavad? :D

1/26/17

Rasedus ja fotograafia

Rasked otsused: beebi ja töö???
Niipea, kui väike N. endast teada andis, saime aru, et on aeg elus teha mõned suuremad muudatused. Kõige esimese asjana tööaja jaotus, mis mulle meie puhul kunagi eriti meeldinud polnud, aga leppisin tookord mõttega, et see on vaid ajutine. Tonis käis üheksast viieni tööl, minu graafik on mu enda teha, nii et otsustasime Tonisele mingi teise variandi leida, kus ta saaks samuti lapsega kodus olla just täpselt nendel aegadel, kui ta tahab. Õnneks ei olnud selles osas erilist vaidlust, ainult lahenduste leidmine. Mulle meeldib muuhulgas uskuda, et universum avab ise su jaoks need kõik vajalikud uksed ja täpselt nii läkski.

Juba paar nädalat pärast selle otsuse tegemist tuligi esimene tööpakkumine. See läks küll mööda (ja parem oligi, et läks, nagu hiljem välja tuli) ning veidi pärast seda veelgi parem pakkumine, mis nüüd hiljuti ka kinnitatud sai ja veebruarist jääbki härra kodusele tööle, seejuures sama vaba graafikuga kui mina. Nii et me saamegi koos lapsega kodus olla! Ma ei kujutaks ette, et N. kasvab üles nii, et näeb oma isa ainult hommikul vara ja siis õhtul heal juhul paar tundi, kui isa juba niigi tööpäevast väsinud on. Üks tuttav ütles selle kohta, et luksuslikult elame, kui sellist asja lubada saame. Õnneks saame ja seejuures suuremate palganumbritega kui varem :D Tänks, universum! Much appreciated!

Tonise helge tulevik: tööjaotus enda ja beebiga
Lapse saamine kindlasti muudab veel nii mõndagi, aga teen ka praegu selleks ettevalmistusi. Näiteks on mul pildistamistel üldiselt alati teine fotograaf või assistent kaasas. Peamiselt seltskonna pärast, aga ka igaks juhuks, kui mu tervis peaks järsku alt vedama. Ja isegi kui ma seda endale tunnistada ei taha, siis tegelikult on päris meeldiv, kui keegi teine sinu eest raskemaid asju tõstab. Mul on muidugi ka super tiim stilistide ja meikarite näol, nii et minu mureks jääbki tõesti ainult pildistamine.

Teiseks olen ma tööde osas valivam. Praegu ei ole veel mingit probleemi mitu tundi järjest pildistada, aga ma ei kujutaks näiteks ette kevade lõpu poole hiigelkõhuga pika pulmapäeva tegemist. Seega jäävad sinna perioodi ainult lühemad pildistamised, või siis sellised tööd, kus ma saan vahepeal istuda :D

Muidugi on alati võimalus, et mul on kuni sünnituseni täiesti chill olla ja siis kirun ennast, et ma midagi kasulikku oma ajaga ei tee ning lihtsalt kodus vegeteerin. Kuidagi on juhtunud nii, et beebi jaoks on juba praegu enam-vähem kõik peale vankri olemas, seega ei saa šoppama ka minna...

Täpselt niimoodi kavatsen ma aprilli lõpu veeta
Naljakas, kuidas kõik rõhutavad mulle viimasel ajal, et nüüd peab hästi palju puhkama, kogu aeg ainult puhkama. Aga ma ei tunne isegi mingit väsimust, millest puhkama peaks! Pigem tuleb väsimus siis, kui ma pole päev otsa midagi teinud. Mida rohkem ma ringi liigun ja igal pool käin, seda mõnusam on õhtul paariks tunniks maha istuda, blogida ja pilte töödelda ning niimoodi lihtsalt akud täis laadida.

Võimalik, et mul on vedanud, sest ma tõesti suudan kõike seda edasi teha, mida varem, ja noh, teise trimestri maagiline aeg ka... esimesel trimestril tegin aeg-ajalt pooletunniseid lõunauinakuid, kui iiveldus seda nõudis. Olen praegu igaks juhuks ühe kuu enne ja kaks kuud pärast sünnitust tühjaks jätnud, juhuks kui füüsiline vorm peaks alt vedama ning kaamera käes liiga raskeks muutub vms :D Aga ma ei tunne, et mu töö füüsiliselt raske oleks, pigem on just mõnus looduses ringi ronida (kuigi aeglasemalt kui varem) ja värsket õhku nautida.

Minu tüüpiline tööpäev (kui pole pildistamisi) näeb viimasel ajal välja selline: hommikul ärkan kella üheksa ajal, söön hommikust, vastan meilidele, viin vajadusel shootide asju tagasi või võtan midagi juurde. Lõuna ajal tegelen tavaliselt turunduse ja reklaamiga. Tavainimese tööpäeva lõpus on tavaliselt kohtumised klientidega ning pärast seda lähen koju sööma, pilte töötlema ja mehega hängima. Magama lähme tavaliselt südaööl. Kui on pildistamine, siis sellel päeval ma muud peale pildistamise ei teegi, olgugi, et reaalset aega kulub sellele umbes kaks-kolm tundi. Nii on mugavam ja saan ainult ühele asjale keskenduda.

Oleme praegu kokku leppinud, et pärast lapse sündi tegelen hommikul ja lõunal temaga mina ning Tonis saab sel ajal tööd teha. Suurem osa mu hommikusi tegevusi on õnneks ka sellised, mida saab vastavalt lapsele ja iseendale kohandada. Pärastlõunal oleme mõlemad lapsega koos ning õhtu on Tonise ja beebi aeg. Ja kuna värsketel vanematel on ka teineteise jaoks aega vaja, siis on alati telefonikõne kaugusel mu ema ja vanavanemad, kelle juurde laps paariks tunniks jätta. See on ta esimene lapselaps, nii et ta on väga põnevil :D

Eks näeb muidugi, kuidas see plaan päriselus töötama hakkab, aga senised vestlused nii teiste emade kui ka ämmaemandate ja imetamisnõustajatega on näidanud, et ei tundugi väga utoopiline. Miks ei peaks me saama väikelapse kõrvalt edasi töötada, kui miljonid naised ja mehed üle maailma sellega hakkama saavad? Kui mul oleks üheksast viieni kontoritöö, siis tõesti ei tahaks, ilmselt ei jaksaks ka, see on füüsiliselt väga kurnav. Paljudel isadel ei ole ilmselt sellist tööd ka, mis lubaks niimoodi kodus olla.

Tume tulevik: karjääri ja lapsi teatavasti ei tohiks koos teha
Siin mõned punktid, mida vabakutselise loomeinimesena pärast lapse saamist silmas pidada, leitud erinevatest USA fotograafide blogidest:

1. Efektiivse ajaplaneerimise ja varasema töötempo võid tõenäoliselt ära unustada.

Nii see paraku on. Laps võib tahta iga natukese aja tagant tähelepanu ja sellega su varasema töögraafiku sassi ajada. Kui sul veab, saad lapse uneaegadel tunnike-kaks arvutis tööd teha. Osadele see sobib, teistele mitte. Samuti on mul plaanis jälle töötleja võtta, just pulmapiltide ja suuremate shootide jaoks.

2. Mehega kahekesi veedetud aeg on väga oluline.

Paljud emad unustavad selle osa täiesti ära, et ka mees tahab lapse kõrvalt tähelepanu saada. Mõned näpistavad selle oma uneajast, teised võtavad paariks tunniks hoidja. Meil on viimane variant plaanis. Aitäh, vanaema, et sa olemas oled!

3. Tööle tagasi minemine ja rinnaga toitmine ei olegi nii võimatu, kui arvata võib.

Meil oli just kohtumine ühe väga toreda imetamisnõustajaga, kes ei laitnudki maha mu plaani paralleelselt rinna ja pudeliga toita. Küsimuse peale, kui vara peaks aeg-ajalt pudeliga harjutama hakkama, vastas ta lühidalt ja konkreetselt, et 48 tundi ette enne esimest pikemat äraolekut. Rohkem pole vaja. Beebid harjuvad pudeliga üldjuhul ruttu, sest sealt on mugav piima kätte saada, pigem võib olla keeruline neid pärast rinna otsa tagasi saada. Aga miski pole võimatu. Lihtsalt rinnapump ja minikülmik kaasa ja kõik saab kenasti tehtud.

4. Iseenda aeg.

Ja viimaks, kui laps ja mees on oma tähelepanu kätte saanud, peaks kuskilt tulema ka ema enda aeg. Olgu selleks siis võimalus üksi duši all käia või siis paar tundi sõbrannaga kohvikus istuda. On äärmiselt oluline vabamalt võtta, julgeda abi paluda ning kas või natukeseks ajaks kõigest eemale saada, et jälle värskena tagasi tulla. Seetõttu ongi mul väga hea meel, et Tonis samuti enda tööaja peremeheks saab ning me teineteisele seda iseenda aega kinkida saame. :)

1/19/17

Aga miks üldse lapsest blogida?

"Hehe, näe, panin üles pildi, kus sul rinnaesine kõik ropsi täis!"

Enne, kui ma Lionheartsi blogi laiemale publikule tutvustasin, rääkisin osadele lähematele sõpradele, et plaan on hakata beebiblogi kirjutama. Kuna ma pole aastaid oma eraelu niimoodi avalikult jaganud, võis see otsus päris kummalisena tunduda. Miks peaks üldse sellist tundlikku materjali netti lugemiseks panema...?

Sellele kõigele eelnes väga palju eeltööd. Lugesin nii eestlaste kui ka välismaalaste titeblogisid, sorteerisin välja enda jaoks huvitava informatsiooni ning panin paika mingid teemad, millest ise kirjutada tahaksin. Meil küll on beebipäevik, kuhu Tonis mind aeg-ajalt kirjutama utsitab, aga minu jaoks on see pigem selline... intiimsemate mõtete koht. Selline emotsioonide ja tunnete raamat. Seetõttu ei ole mul paraku kuskil midagi kirja pandud I trimestrist ja sellega kaasnevast ja II trimester on praeguse seisuga liiga igav, et sellest kirjutada. Nagu ma ämmaemandale mainisin - kui ei teaks, et rase olen, siis ei saaks tegelikult arugi.

Mulle isiklikult olid beebi- ja rasedusblogid ootusaja alguses väga suureks toeks. Ma olin ju enda lähemas tutvusringkonnas teine inimene, kes lapse saab, ning kõik tundus nii võõras ja ootamatu, eriti just keha füüsilised muutused ning see emotsionaalne rollercoaster, mis asjaga kaasas käib :D Ka see, mida mu ema teadis rääkida, oli pigem vananenud sovietiaegne informatsioon (näiteks see, et last ei tohiks kandelinas kanda???) ning nii ma siis googeldasingi kõike, alates rasedusega kaasnevatest terviseprobleemidest ja lõpetades kogu selle Montessori-teemaga.

Valdav sellisest kvaliteetsest blogimaterjalist on aga paraku ingliskeelne ning seetõttu iga mureliku või uudishimuliku emani tõenäoliselt ei jõua. Üheks mu suuremaks eesmärgiks Lionheartsiga ongi selliseid artikleid eesti keelde tõlkida ja panna kokku lihtsalt loetav tekst, mis ei oleks liiga roosamannat täis. Plaan on paljutõotav nii minu keeleoskuse kui ka järjepidevuse jaoks. :D Ideaalis näen ma siin blogis segu informatiivsemast materjalist (kasvatusmeetodid, toitumine, kakskeelsus, jne) ning niisama vahvat juttu meie perekonnast ja beebiootusest.

Aga üks suur probleem oli lapse privaatsus. Usun, et see on iga beebiblogija enda otsus, kui palju ta soovib oma lapse kohta infot avaldada ja see pole minu asi kellegi peale näpuga näidata, aga arvan, et siia blogisse ühtegi kakajuttu ega toiduplögapilti ei tule. Kui väga vaja, siis on mul selliste juttude jaoks privaatne beebigrupp, kus inimestele selline asi tõesti korda läheb. Või siis lastearst, kui kakaprobleemid kriitiliseks lähevad :D Kõik ei pea ka netis lugemiseks olema.

Teine murekoht on negatiivsed kommentaarid. Ma arvan, et me kõik teame vähemalt ühte blogijat, kes on saanud mingi teema peale halvustavat tagasisidet ja sellest solvunud, või veel hullem, kirjutamise ära lõpetanud või blogi privaatseks pannud. Mina olen selle kõik oma eelmise blogiga läbi teinud, tookord olid negatiivsed kommentaarid peamiselt mu unistuste ja elukutsevalikute osas. Ega ma vist ise ka ei uskunud siis veel, et minust võiks kunagi päriselt fotograaf saada, aga nüüd tagasi vaadates võib öelda küll, et see tõmbas kirjutamise motivatsiooni korralikult maha. Lohutan end sellega, et mul on alati võimalus beebiblogi kinni panna, kui asjad peaksid üle pea kasvama. Õnneks seni on mul lugejatega väga vedanud. Te olete kõik megatoredad!

Varsti saab beebi N. ise ka blogima hakata

Ja viimane hea asi beebibloginduse juures on see, et ma ei risusta enam oma vestlusi nii palju titejutuga. Eks aeg-ajalt lipsab ikka midagi sisse, aga tunnen, et saan siin kõik välja elada ja kirjutada neile, keda päriselt ka huvitab, kuidas ma enda sees ühte väikest inimest kasvatan. Ja eriti tore on see, kui teised emad kogemusi jagavad, usun, et see on paljudele abiks. Süümekavaba beebijutt! 

1/18/17

Rasedusaegsed isud: kuidas kõht täis saada

Umbes täpselt nii see rasedus möödubki, pidevas näljas
Ma olin alguses täiesti kindel, et mul tulevad mingid eriti kahtlased isud. À la et hakkan sööma nagu Tonis, kes paneb (magusa!) pannkoogi peale maapähklivõid ja tuunikala. Või läheb seintelt krohvi lakkumiseks. Aga läks natuke teisiti.

Kuna olen taimetoitlane, siis on minu jaoks eriti oluline toitumist jälgida ja kindel olla, et nii mina kui ka N. saame sealt kõik vajaliku kätte. Rohkem saab meie toitumisest lugeda siit.
See tähendab peamiselt pakendite tagakülgede lugemist ja palju peastarvutamist, aga ka üpris värvilist toidulauda ning palju uusi maitseid, mida ma lapsena südamest vihkasin. Lillkapsas näiteks :)

Kuna ma I trimestrist eriti detailseid üleskirjutusi ei teinud, siis kirjutan praegu mälu järgi. Minu esimene päris "craving" olid vist magushapud kummikommid. Olime sel ajal Californias ning viimasel päeval enne tagasilendu ladusime kohalikus toidupoes korvi korralikult täis, seal oli hea ja suur valik. Kahjuks läks see isu enam-vähem kohe pärast Eestisse jõudmist üle ja nii sõi Tonis kommid peamiselt üksinda ära.
Üks pakk on veel kapis alles, aga ma hoian neid, juhuks kui kummikommiisu kunagi tagasi peaks tulema. Võib-olla peaks nalja pärast haiglasse sünnitusele kaasa võtma.

Mmm, kummikommid

Esimesed kolm kuud olid minu jaoks täielik ropsimaraton. Lugesin kuskilt, et see on tingitud kõrgest hCG tasemest ja järelikult bebega kõik korras, seega võtsin asja rahulikult ja... ropsisin. Ainus aeg, kus mul ei iiveldanud, oli Californias olles. Niipea, kui tagasi Euroopasse maandusime, oksendasin alustuseks lennuki tualetti ning seejärel kohe Frankfurti lennujaama omasse. :D
Kui mingi toit oli vähegi magus, tuli see kohe tagasi üles. Sõin tatraputru, avokaadosid, peedihummust, soolaseid krõpse. See oli ainus, mis sees püsis. Mingi hetk avastasin, et hommikune cappuccino aitas meeletult hästi iivelduse vastu (mul oli tol ajal väga madal vererõhk) ja nii see läks vaikselt üle ka. Nüüd tagantjärele vaadates on isegi natuke naljakas.

Väga tark mõte on seda postitust kell 22:45 kirjutada, sest nüüd ei saa ma seda ramenit enam kuskilt

Pärast seda tulid isudeks ramen ja sushi. Ma ei taha isegi teada, palju raha ma selle perioodi ajal Tokumarusse jätsin :D Õnneks oli neil november vegankuu ja kõik taimetoidud -10%. Mitte et see midagi väga muutnud oleks...

Järgmised olid hot dogid. Avastasin selle isu siis, kui ükskord hilja õhtul Biomenust vegan hot dogi proovida tahtsin, Woltist tellimuse esitasin ja... neil seda enam saada polnud. See oli tõenäoliselt kõige hullem ja näljasem päev mu elus. Õnneks sain tuttavalt geniaalse soovituse ise hot doge meisterdada ning järgmisel päeval tulingi Prismast koju vorstipaki, ketšupi ja gurmeesinepiga. Ning R-kioskist saab 6€ eest 20 hot dogi saia! lifehack!

Praegu isutab aeg-ajalt õlle järele (pole aastaid eriti alkoholi tarbinud ja siis ka üldiselt vaid paari klaasi veiniga piirdunud), õnneks on poodides saada väga palju erinevaid alkoholivabasid variante. Toidu osas saan peale magusa kõike süüa, see lihtsalt ei isuta absoluutselt. Puuviljad on veel ok, aga seda nalja, et terve šokolaaditahvli üksinda ära sööks, enam ei juhtu. Jällegi, Tonisel veab.

Seda stseeni minu elus vist enam niipea ei tule

Ning muidugi eelistan jätkuvalt tugevaid maitseid - hapukurk, ingver, päikesekuivatatud tomatid, nachod, sojakaste... keegi kuskil rääkis, et tüdrukut oodates peaks nagu magusad asjad peale minema? Mida teised rasedad / endised rasedad söövad?

1/16/17

Beebiga mitte seotud asjad, mida enne rasedust varuda

Kuna eelmine beebiasjade postitus osutus oodatust populaarsemaks ning sain sinna suure hunniku häid soovitusi, mida nimekirja lisada või sealt maha võtta, tegin natuke eeltööd ja otsustasin, et ühe sarnase postituse võiks veel kirjutada. Seekord siis asjad, mis pole otseselt beebitooted, aga ometi värskete emade seas hinnas. Inspireeritud erinevatest välismaa beebiblogidest, mul endal pole kahjuks veel kogemust :D

Helge tulevik: värsked vanemad lapse saamiseks valmistumas
valmistoidud ja snäkid - on üsna tõenäoline, et pärast sünnitust pole emal aega enam köögis hängida ja pikalt toitu vaaritada, seetõttu on soovitav varuda valmis erinevaid snäkke ja külmutatud valmistoite, mida kiirelt valmis teha. Mina väga suur valmistoitude fänn ei ole ja meil on megaväike sügavkülm ka :D Ma suudaks sinna ca viis pakki pelmeene ära mahutada ja edasi läheks juba keeruliseks. Ilmselt hakkan jälle Wolti püsikliendiks siis ja tellin toitu koju, kui ise teha ei viitsi. Snäkkidega õnneks lihtsam, need tulevad vajadusel e-coopi poest ise koju kulleriga :D Ja noh, Tonis ka kodune selleks ajaks ning tal pikad jalad, käib kiirelt poes ära, kui vaja.

WC-paber ja pesuvahendid - jälle paar asja vähem, mille järele poodi sõita. Lisaks kulub beebide riiete pesemisel seda pesuvahendit alguses päris palju, suuremal osal värsketel emadel töötab pesumasin ikka igapäevaselt. Meil on praegu pesupäevad umbes 4-5 korda kuus, ümber harjumine saab huvitav olema :D Ostsin igaks juhuks ka sapiseebi valmis, et väiksemate plekkidega käsitsi tegeleda.

šampoon ja palsam - pole midagi hullemat, kui saada lõpuks see vaba 10 minutit, et kiirelt pesemas käia ning siis avastada, et šampoon ja palsam on otsas. Minu jaoks on see tegelikult väga kasulik soovitus, kuna seda on paar korda varem ka niisama juhtunud... istud siis seal duši all ja kirud oma mälu, mis ei suutnud poes õigeaegselt meelde tuletada, et šampooni juurde oleks vaja.

hea raamat või seriaal - ei ole kindel, kui väga selle jaoks aega jääb, aga paljud välismaa emad soovitavad näiteks pikemate toitmiste ajaks endale mingi kõrvaltegevus võtta. Mul väike nimekiri sarjadest on, osasid olen tahtnud juba aastaid vaadata: Fargo, Westworld, Hannibal, American Horror Story... mhm, päris hea valik värskele emale. Võite veel soovitada!

tugev tolmuimeja - me elasime pikalt kehva tolmuimejaga, mis imes natuke ja ainult siis, kui seda ise tahtis. Kujutan ette, et värske beebi kõrvalt oleksin ma sellega lihtsalt hullunud...
Mingi hetk aga tuli jutu sees välja, et mehe vanematel oli üks Philips üle ja ma nõudsin selle kohe meile. Järgmisel päeval tõmbasin kõik põrandalaudade vahed puhtaks ja viskasin kokku kolm suurt kotitäit tolmu ära, nii hea oli pärast :D

pudel veini - nendeks õhtuteks, kui oled elust, mehest ja lastest tüdinenud, või kui tahad lihtsalt tähistada selle kõigega hakkama saamist. Sobivad muidugi ka kõik alkoholivabad variandid, ning miks mitte kodusele virgin mojitole väike kokteilivihmavari sisse pista...?

mugavad riided - on vähe tõenäoline, et jalutad sünnitusmajast koju sama kehaga, mis üheksa kuud tagasi oli, seega oleks mõistlik varuda paar komplekti selliseid riideid, mille sisse vahepealne sünnitusjärgne vorm ära mahuks ja mille puhul pole kahju, kui beebi seda hiljem piimaribaga dekoreerib. Mul vist mingi paar kleiti on, mis erilisi nõudmiseid ei esita :D

Mis soovitusi teil veel oleks? Võib pakkuda ka kõike jaburat, lõhnaküünaldest sussideni välja. Iial ei tea, millal mida vaja läheb ja mille järele isu tekkida võib!

1/14/17

Baby shower

Kui me sõprade seas välja kuulutasime, et beebi N. nüüd tuleb, saime kohe ka küsimuse, et kas baby showeri ka teeme? Tegemist siis enne lapse sündi peetava peoga, kus tehakse lapsele ja tulevasele emale kinke, süüakse ning mängitakse mänge. USAs näiteks oleks täiesti mõeldamatu sünnitama minna nii, et pole enne pidu maha pidanud, Eestis alles kogub see traditsioon vaikselt populaarsust.

Kuna meil tuleb ka selline multikultuurne beebi, mõtlesimegi, et miks ka mitte, teeme siis. Aga ma tahtsin natuke ebatraditsioonilist. Kui tavaliselt korraldavad baby showereid sõbrad, siis mina tahtsin kindlasti ise korraldada. Samuti ei tahtnud roosamanna- ja koogipidu, kuna ma magusat eriti süüa ei saa, siis otsustasin, et tuleb pitsa :D ning tegime ka peo kõvasti varem ära kui tavaliselt, sest sel ajal olid Eestis kaks väga kallist inimest, kes muidu ei oleks saanud osaleda. Mujal maailmas on veel traditsiooniks küsida ja kinkida väga kalleid asju, isegi vankreid, aga mulle tundus see jälle kuidagi võõras ning panime nimekirja pigem väikesed soovid, näiteks mänguasjad, lutid ja kleidid.

Ma ei olnud varem ühelgi baby showeril käinud, ainult sõbranna katsikutel ja see oli ka pigem selline rahulik istumine pannkookide ja veiniga. Aga niisama inimesed ühte ruumi kokku lükata ja oodata, et nad beebidest räägiksid... ei aitäh! Nii et me otsustasime ka mõned mängud korraldada. Me ise ei osalenud, aga see-eest said kõik osalejad auhinnatud erinevate lapsepõlvehittidega nagu yo-yo ja puhumisvildikad :D

Esimene oli beebitoitude pimetest - kuus väikest topsi erinevate maitsetega ja külalised pidid ära arvama, millega täpselt tegu. Kõige ebapopulaarsemaks osutus Salvesti lõherisoto püree, mis oli osade sõnul lausa vastik olnud ja üks osaleja piirdus ainult nuusutamisega, ning lemmikuks Ella's kitcheni banaani-õuna-mango-aprikoosi püree.

Järgmiseks lasime külalistel silma järgi mu kõhuümbermõõtu pakkuda ja siis nöörist vastav jupp välja lõigata. Üllatavalt paljud said päris lähedale, kuigi seda kõhtu veel eriti pole :D

Kolmas ja viimane mäng oli beebi näo joonistamine papptaldrikule, aga vale käega. Jällegi on meil väga andekad sõbrad, kes sellega suurepäraselt hakkama said. Loodan siiski, et päris sarvedega lilleline nukitsamees ei sünni, hihi.

Roosamanna väljapanek kingitustest ja papptaldrikunäitusest
Veel oli meil väljas suur roosa põrsas, mille sisse said külalised jätta finantsalast nõu. Kui beebi N. on 18, saab ta selle nagu pinata katki lüüa. Võib-olla juhtub ka varem, väikeseid lapsi ei tea ette...

Kokkuvõtteks... see oli nii lõbus! Eriti just seetõttu, et saime osalema inimesed, kes kogu sellest lapsetemaatikast väga-väga kaugel on ja tõenäoliselt teema kohta väga palju eelarvamusi omavad. Beebid ei pea olema ainult mähkmevahetus, 24/7 nutmine ja kaka. Ma usun, et ühel päeval paari aasta pärast on mul ääretult hea meel oma lapsele seda pilti näidata ja rääkida, mis rumalusi me tol õhtul tegime. Ja kui vahva saab olema, kui ta lõpuks sellesse Star Warsi särki ära mahub :D

Kas keegi teist on baby showeritel käinud või neid ise korraldanud? :) Mis on mõni eriti meeldejääv asi olnud?

1/13/17

Taimetoitlane ja rase?!


Minu teekond taimetoitluse juurde sai alguse juba päris tükk aega tagasi. Sain ühel hetkel lihtsalt aru, et minu jaoks on silmakirjalik teisi elusolendeid süüa, eriti kuna ma elan 21. sajandi modernses ühiskonnas ning mul on ligipääs kõikvõimalikele liha alternatiividele. Ma usun, et igal elusolendil on hing ja õigus elada, ning ma ei taha enda sisse panna surnud olendit ja tema kannatusi, eriti, kui tegu on loomaga, kes on surnud massitööstuse eesmärgil väga stressirohkes keskkonnas.
Elaks ma kuskil Siberi taigas ja peaks endale ise toitu küttima, oleks asjalood ilmselt teistmoodi.

Viimane otsustav piisk karikasse oli 2015. aasta sügise trip Hollandisse, kus taimetoitlus on viimasel ajal väga populaarseks saanud, vegerestorane on palju ning poodides taimsete valmistoitude valik suur. Tulin Hollandist tagasi ja mõistsin, et nii, nagu ma varem elasin, ei ole mu enda uskumuste jaoks õige, ja jätsin päevapealt liha, kala ja kana menüüst välja. Minu suureks üllatuseks ei olnudki see nii keeruline ning ma pole siiamaani ühtegi lihatoodet igatsenud. Vahel harva kala (Muhu juurtega neiu siiski ja suitsulesta peal üles kasvanud!), aga see läheb tavaliselt kohe üle, kui kalalõhna tunnen. Aasta aega hiljem proovisin kala ka süüa, aga see lihtsalt ei maitsenud enam samamoodi nagu varem, mu kunagisest lemmiktoidust oli saanud vintske ja maitsetu jama, mis suus mitu korda ringi käis ja uuesti üles tahtis tulla. Seega andsin selles osas alla ning lükkasin taldriku Tonise ette tagasi.

Usun, et korralikult taimetoitlane olemine nõuab inimeselt palju tahtejõudu ja viitsimist iseendaga tegeleda. Väga palju on kindlasti neid, kes lihtsalt kõik loomse ära jätavad ning ei uuri seda, mis edasi peaks saama. Mina sellist taimetoitlust heaks ei kiida. Võib muidugi nn. "kõhutunde" järgi süüa ja tõenäoliselt esimesed pool aastat ei juhtu midagi, aga varsti pärast seda hakkavad inimese organismis varud otsa saama ja tekkida võib tõsine toitainete puudus. Erandeid muidugi leidub alati, aga mina sellega riskida ei tahtnud ja tegin pikalt eeltööd, et ikka toidust kõik vajalik kätte saada.

Samuti ei ole mul väga suurt usku toortoitumisse, välja arvatud juhul, kui inimene soovib ajutiselt dieeti pidada - olen ka ise seda teinud ning see on tõesti väga efektiivne viis kaalulangetuseks. Lastele toortoitumine sobilik ei ole. Ideaalis võiks igapäevane toit olla segu toorest ja küpsetatud toidust. Näiteks tomatitest saadav lükopeen, mis on väga hea antioksüdant, imendub kordades paremini kuumutatud tomatikastmest kui tooretest viljadest.


Kust taimetoitlane oma valgud, B12, D-vitamiini, raua ja kaltsiumi kätte saab?

Valgud on üles ehitatud kahekümnest erinevast aminohappest koosnevatest pikkadest ahelatest. Suurema osa tegemisega saab inimorganism ise hakkama, aga ülejäänud, mida nimetatakse asendamatuteks aminohapeteks, tuleb toidust kätte saada. Kui inimene tarbib liiga vähe valku, võib tal välja kujuneda asendamatute aminohapete puudus.

Üks enamlevinud müüte on, et taimsetes valkudes on osad aminohapped puudu. See ei ole päris nii.
Kui liha, piimatooted ja munavalgud on peaaegu alati täielikud valgud (st neist on olemas kõik asendamatud aminohapped), siis enamikust taimsetest valkudest on ühe või mitme aminohappe protsent väike ning seetõttu on nad mittetäielikud. Näiteks ubades on vähe metioniini ja teraviljades lüsiini. Aga kui neid koos tarbida, täiendavad nende aminohapete profiilid teineteist ning tulemuseks on täielik ja keha vajadustele vastav toit. Seega võib taimetoitlane ära süüa väga suure koguse mittetäielikku valku, aga sellest pole mingit kasu, kui sinna juurde teisi vajalikke valke ei tarbita.

Inimese päevane valguvajadus on 0,8g x 1 kg ideaalsest kehakaalust, aga taimetoitlastel (ja eriti veganitel) soovitatakse pigem rohkem süüa.
Minu igapäevane valguvajadus on umbes 52-56g, raseduse ajal natuke rohkem. Head taimsed valguallikad on näiteks seitan, oad, tempeh, tofu, mandlid ja maapähklid ning üks-kaks asja sellest nimekirjast on mu igapäevases menüüs täitsa sees.

B12 vitamiin on vajalik aminohapete ainevahetuseks ja vereloomeks, erinevate aneemiate ennetamiseks ja närvikoe normaalseks arenemiseks, aga selle tarbimine võib paljude taimetoitlaste seas tuliseid vaidluseid tekitada. Osad arvavad, et seda pole vaja võtma hakata enne, kui oled kolm aastat vegan olnud ja osadel on lihtsalt suva. Kuid kõik taimetoitlased ja eriti veganid peaksid tegelikult B12 lisandina juurde võtma või siis sööma toitusid, kus see sees on.

B12 vitamiini puuduse kliiniliste sümptomite välja kujunemiseks võib kujuneda aastaid ja paljud ei märkagi midagi enne, kui on juba liiga hilja. Tunnusteks on väsimus, nõrkus, isu- ja kaalukaotus, kehvveresus, aga võivad esineda ka häired närvide töös, näiteks surin või tuimus jalgades ja kätes. Samuti võib B12 vitamiini puudus avalduda depressiooni, tasakaaluhäirete või dementsusena. Imikutel kaasneb B12 vitamiini puudusega kasvupeetus, liikumisraskused ja mahajäämus arengus. Muide, Eesti imikutel on B12 vitamiini puudus üsna sageli esinev, seejuures ka nendel lastel, kelle emad ei ole taimetoitlased.

Kuna ma vegan ei ole, siis ma B12 pärast väga ei muretse. Munad ja juust, mis on head B12 allikad, on endiselt menüüs aeg-ajalt sees. Aga igaks juhuks panen toitudele lisaks peale Bonsoya maitsepärmi, mille igas teelusikatäies on 88% päevasest vajadusest (raseda B12 vajadus on 2.6 μg päevas). Veel saab B12 Alpro taimsetest piimadest, kuhu seda on lihtsalt juurde lisatud. Kogus on muidugi väiksem, 100ml-st saab umbes 15% päevasest vajadusest.

Kes võtab B12 juurde tableti kujul, peaks kindlasti valima sellised pillid, mida närida või lasta keele all sulada, kuna paljudel inimestel ei pruugi tavalistest suurtest neelatavaest tablettidest saadav B12 hästi imenduda. Samuti ei ole erinevad vetikad (spirulina, nori, jms) head B12 allikad, kuna neis on sees ainult mitteaktiivsed B12 analoogid. Ei vihmavesi ega ka pesemata maheköögiviljad ei sobi selleks, kuna kogused on lihtsalt nii väiksed.

Kaltsium on kõige külluslikumalt leiduv mineraal kehas ja 99% sellest asub luudes ja hammastes. Iga kord, kui sööme toitu, mis sisaldab kontsentreeritud loomseid valke, hakkavad maosekreedid toidu lagundamiseks happeid eraldama. Maks peab seejärel tootma aineid happelisuse neutraliseerimiseks ning põhielement hapete kahjutuks tegemiseks ongi sel puhul kaltsium. Kui toit seeditud, saame mingi osa kaltsiumist tagasi. See kõik oleks väga lihtne ja loogiline, aga enamus tihketest valkudest, mida lääne inimene sööb, on küpsetatud ning see teeb keha jaoks kaltsiumi toidust kätte saamise väga raskeks ja tulemuseks on kaltsiumikaotus, mis võib välja viia osteoporoosi ehk luude hõrenemiseni.

Kõige tavalisem soovitus selle vältimiseks on juua palju lehmapiima, aga ometigi esineb osteoporoosi enim just nendes ühiskondades, kus piima ja loomse toitaine tarbimine on suurem. Miks see nii on? Lehmapiim on ju teatavasti rikas kaltsiumi ja muude toitainete poolest? Seetõttu, et suur osa piimas sisalduvast kaltsiumist on mähitud väga kleepuva valgu kaseiini sisse, mis muudab piimast kaltsiumi omastamise veel raskemaks. Muide, kaseiin on nii kleepuv, et vanasti kasutati seda värvipaksendaja ja tööstusliimina.

Ainus ensüüm, mis suudab kaseiini lahustada, on renniin. Noorte imetajate maos toodetakse tervet ensüümide kompleksi, mille ülesandeks on emapiima seedimine, sealhulgas teeb seda ka inimese magu. Hiljem see nääre aga kaob, mis tähendab seda, et me ei suuda enam kaseiini lahustada ega piimatoodetest kaltsiumit omastada.

Head taimsed kaltsiumi allikad on näiteks rohelised lehtviljad (kapsas, lehtkapsas, kaalikas), pähklid ja seemned (mandel, seesamiseemned), tofu, aprikoosid ja sojaoad. Kaltsiumit on veel rohkesti ka näiteks spinatis ja rabarberis, kuid neis esineb looduslikult nii palju oksalaate, mis kaltsiumit enda külge seovad ning selle omandamise raskeks teevad.

Rauda leidub kahel kujul, heemse ja mitteheemse rauana. Heemne raud on seotud hemoglobiini ja müoglobiini valkudega ning on pärit loomade verest ja lihast. Kogu taimedes olev raud on seevastu mitteheemne. Heemne raud omastub kergemini, u. 15-35% ulatuses. Mitteheemse rauaga on lood teisiti, selle omastamise puhul on väga oluline, millega seda koos süüa ning ka imendumismäär on väiksem, 2-20%.

Targa taimetoitlase toidusedel sisaldab tõenäoliselt segatoitlase omast koguseliselt rohkem rauda, kuna taimedes sisalduv mitteheemne raud omandub raskemini ning seetõttu on taimetoitlaste rauavajadus segatoitlaste omast suurem. Raua omandamist pärsivad ka fütaadid, mis moodustavad rauaga raskesti omastatavaid ühendeid. Parim viis nende mõju vähendamiseks on C-vitamiini rikaste toiduainete lisamine - näiteks tsitruselised, brokkoli, lehtköögiviljad, paprikad, lillkapsad. Raua omandamist vähendavad ka tees ja kohvis sisalduvad tanniinid, mistõttu peaks neid jooke tarbima pigem toidukordade vahel, mitte toiduga koos.

Rasedad on rauavaegusest kõige enam ohustatud ning seetõttu peavad paljud neist rauapreparaate juurde võtma, et hemoglobiinitaset normis hoida. Minu hemoglobiin oli viimati 123g/L, mis on raseda kohta täiesti normaalne. Muide, üks rauapuudusega kaasnevatest vahvatest sümptomitest on maitseveidrus, mis avaldub näiteks savi, mulla, värvi või mõne muu sarnase asja söömises. Seega, kui teie rase kallim või sõbranna ei suuda värskest krohvist mööda vaadata, soovitage tal kiiremas korras verenäidud üle kontrollida.

D-vitamiin on järjekordne põnev ja samas eluks vajalik asi, mis on oluline näiteks kaltsiumi ja fosfori paremaks omandamiseks ning vere hüübimise ja südametegevuse töö toetamiseks. Suurem osa inimesi saab selle niisama õues viibides kätte, kuna päikese ultraviolettkiired aktiveerivad juba nahas eksisteeriva kolesterooli vormi, muutes selle D-vitamiiniks. Toodetava vitamiini kogus sõltub paljuski aastaajast, laiuskraadist ja ka naha pigmentatsioonist - mida tumedam nahk inimesel on, seda kauem ta peaks tegelikult päikese käes viibima, et vajalik D-vitamiini kogus kätte saada.

Eestlaste seas on D-vitamiini puudus tavaline, kuna sügisel ja talvel on siin päikest vähe ning enamus inimesi töötab sellistel kellaaegadel, mis ei võimaldagi pimedal perioodil üldse päikest näha. Seetõttu soovitataksegi D-vitamiini lisaks võtta. Meie võtame Tonisega mõlemad paar korda nädalas juurde 4,000 IU. Suhtusin sellesse alguses skeptiliselt, aga kui mu näonahk paari päevaga väga ilusaks läks ning väsimus ära kadus, saatsin eelarvamused pikalt ja sõin vitamiine edasi.

Google esimene vaste otsingule "happy vegetarian". Minul hakkas igatahes päris hirmus.

Nii et mida me siis igapäevaselt sööme?

Seda on niimoodi päris raske kirjeldada. Tahaks öelda, et kõike, aga samas me ju kodus liha ega kala ei söö, nii et kirjutan natuke detailsemalt lahti. Süüa teen üldiselt mina (Tonis peseb nõud :D) ning ka poes käime pigem minu isude järgi. Meie iganädalases menüüs on näiteks sellised asjad: avokaado, peedihummus, tomat, suvikõrvits, tofu, lillkapsas, brokkoli, maguskartul, banaanid, õunad, jms. Tulge külla, saate ise ka proovida.

Kui on nädalavahetus, lähevad kohe pärast ärkamist croissantid ahju ning nende vahele paneme kõike head-paremat. Nädala sees on hommikusöögiks müsli mandlipiimaga, ning kui aega on, siis paar tundi hiljem teine hommikusöök hummusevõikude näol otsa. Lõunat söön sageli väljas, mu lemmikkohtadeks Tallinnas on Kukeke (kitsejuustusalat!), F-hoone (falafelid), Tokumaru (ramen/sushi), Koloniaal (super brunchi koht) ja NOP (väekauss ja kinoa tabouleh).

Ja kui me õhtul just kodus ei kokka, siis käime ka restoranides palju. NOA, Rataskaevu 16, Pegasus ja Von Krahli Aed on praegu meie vaieldamatud lemmikud.

"Aga kas sa kavatsed lapsest ka taimetoitlase kasvatada?"

Ma usun sellesse, et ka juba väga väike laps suudab oma elus ise valikuid teha. Esimesed aastad on ta nii kui nii emapiima ja püreetoidu peal. Aga niipea, kui N. on piisavalt vana, et aru saada, kust liha tuleb, on mul plaanis talle see võimalikult neutraalselt ära seletada ja anda võimalus otsustada, kas ta soovib seda süüa või mitte. Kui meeldib, siis ei hakka ma teda takistama.

Üks asi, mille üle me siiamaani Tonisega naerame, on see, et suhtesse sattusid taimetoitlane ja väga suur lihaarmastaja. Mäletan, et kui ta mulle esimest korda külla tuli, tegin vegeburgereid ja pidasin peas plaani, kuidas noormees võimalikult kiiresti ümber kasvatada, nii ei saa ju, et olen lihasööjaga koos :D Aga mida aeg edasi, seda enam ma sain aru, kui ebaoluline see tegelikult on, ja kuni me kumbki teineteist oma söömisharjumuste pärast ei torgi, on kõik hästi.

Kes nende piltide kontseptsioone välja mõtleb?
Igatahes loodan, et selle pika postitusega said natuke taimetoitluse alustalad lahti seletatud. Samuti loodan, et see info jõuab kunagi mõne sellise inimeseni, kes tahaks lihast loobuda, aga pole veel kindel, kuidas seda teha. Minu esimene kord 2012. aastal läks untsu, sest ma lihtsalt ei teadnud, mida süüa ja sellel olid omad tagajärjed.
Tea, mida sa enda sisse paned, mis koguses ja millega koos. Niisama ei ole mõtet toitumist kardinaalselt muuta, see võib ainult suure hunniku tervisehädasid kaasa tuua.

On mu lugejate seas veel taimetoitlaseid? Ehk on veel kedagi, kes on lapse taimetoitlasena üles kasvatanud või plaanib seda teha? Oleks igasugustest kogemustest huvitatud :)

1/12/17

Vajalikud ja mitte nii vajalikud beebiasjad

Ma usun põhimõtteliselt minimalismi. Mida vähem asju mul kodus on, seda õnnelikum ma olen. Pole midagi nauditavamat kui vana ja mittevajaliku äraviskamine :D Ma ei kujuta üldse ette, kuidas see ideoloogia värske beebiga kokku hakkab minema, aga loota ju vähemalt võib?

Tõenäoliselt saan ka mina 2017. aasta lõpuks selle nimekirja uuesti üle vaadata ja enda optimismi üle natuke naerda, aga seniks siis mu ennustused:

Tume tulevik: Tonis kaob lapse voodi alla ära
moosese korv jalgadel - mega nunnu, võtab vähe ruumi, kiigub. Kassid sisse ei roni. Või noh, nad mõlemad proovisid korra, kui me selle koju tõime. Kukkusid kohe välja ja rohkem pole üritanud.
Meil on ka selline tuus korv, millel on juba madrats ja tekk sees, nii et paar lisakulutust vähem. Lisaks tellisin ühelt tuttavalt veel kootud magamiskoti :D
Umbes pärast 6. elukuud korvi enam kasutada ei saa, nimelt muutub korv lapsele ohtlikuks, kui ta õpib ise istuma ja võib seetõttu sealt välja kukkuda.
Praegusel hetkel on naguuus.ee poes saadaval sellised moosese korvid ja Mothercare'is sellised.

beebipesa - kui Moosese korv ei peaks mingil põhjusel loosi minema, siis on hea laps sellega kaissu võtta ja turvaliselt edasi magada. Kui pesa väikseks jääb, saab ta selle Karmale edasi pärandada. Ostsin lumivalge. See oli võib-olla natuke rumal tegu. Aga seal on nii hea magada, ausalt! Peaaegu oleks ise ka peaga sinna sisse tukkuma jäänud. Super padi.
Tõenäoliselt pärast moosese korvist ja beebipesast välja kasvamist võtame hoopis Montessori stiilis põrandavoodi kasutusele, aga see on juba kaugema tuleviku teema.

muud magamistarbed - tekid, tekikotid, aluslinad jne ostan ilmselt jooksvalt, kui neid tõesti vaja peaks minema, aga panustan praegu rohkem sellele eelnevalt mainitud magamiskotile ja lihtsalt beebi uneajaks soojemalt riietamisele. Võimalik, et ostan ka mähkimisteki (swaddling blanket). See võib osutuda kasulikuks nende beebide puhul, kes magades palju kätega vehivad ja end sellega üles ajavad. Kasutada saab umbes kuni kolmanda elukuuni, siis õpivad nad sealt end välja murdma. Valik mähkimistekke on müügil näiteks siin.

esimeste elukuude riided - minust on saanud suur meriinovilla fänn ning tõenäoliselt tulevad need paar esimest 50-56 suuruses komplekti just sellest materjalist. Üks klient tegi mu hiljuti väga õnnelikuks, kui Sternumi e-poodi soovitas, nimelt on seal meriinokraam poole odavam kui mujal näinud olen.
Ka baby showeril saime riideid päris palju, seega esimesed kuus kuud (või isegi terve esimene aasta) peaksid suhteliselt muretult mööduma. Iseasi küsimus, kas ma suudan poes nunnudest beebiriietest mööda vaadata...

mähkmed - ei näe otsest vajadust neid suures koguses kokku osta. Kunagi ei tea, mis allergiat tekitab või kas üldse lapsele sobib. Seni kaldun pigem öko Muumi mähkmete poole, kuna neid on nii palju kiidetud, ja täiesti juhuslikult tõi sõbranna neid ka baby showeril kingituseks. Loodan väga, et beebi N. võtab need omaks, ei tahaks head kraami raisku lasta :D

vanker - kuigi plaanin last rohkem kandelinas kanda, siis vanker on ikkagi vajalik ja meie lemmikuks sai pärast mõningast valimist ja eeltööd Emmaljunga ning ilmselt selle brändi neljarattaline varsti koju veerebki. Esiteks, see on nii mugav ja turvaline. Teiseks, lisavarustus. Ma ei imesta üldse, kui neil vankritel mõne aja pärast korvi all mikrolaineahi ja televiisor on. Ja kolmandaks väärtus järelturul - kui peaksime kunagi maha müüma, saab selle eest ikkagi päris korraliku rahasumma.

mängukaar - on tõenäosus, et lapsel on sellest täiesti suva, aga samas osadele jälle meeldib väga. Leidsin hiljuti Facebookist sellise tegija nagu Metsaline ning tema käest plaanin ühe kaare mingi hetk ka tellida. Meeldib, et need on kokkupandavad ja mänguasjad multifunktsionaalsed (imetamiskeedena kasutatavad). Samas olen kuulnud, et kui võtta selline kaar, mis su kodukujundusega sobib, ei meeldi see lapsele üldse, peab olema selline happe-džungel vilede ja kelladega :D

esimesed mänguasjad - kirjutasin sellest natuke siin Montessori-teemalises postituses. Meil voodikarusselli ei tule, tuleb spetsiaalne mustvalge "päevakarussell" ja kaugemas tulevikus ka mõned puidust või muust naturaalsest materjalist mänguasjad. Usun selles osas minimalismi. Lapsel ei ole vaja palju asju. Minul näiteks oli liiga palju.

mähkimislaud - algselt oli plaan IKEAst osta, aga läks teisiti. Me ostsime lihtsalt kõrgema kummuti kaheksa sahtliga ja panime selle peale mähkimisaluse. Poes müüja muidugi ütles, et tema kasutas enda oma üldse kaks korda, kuna suurema osa ajast vahetad seda mähet ikkagi seal, kus ette juhtub. Aga noh, on olemas, ei maksnud ka eriti midagi.

õhuniisutaja - mul oli plaanis see alles vahetult enne beebi sündi osta, aga jaanuari alguses nägin Sencori õhuniisutajaid Rimis allahinnatult ning pärast umbes kahte sekundit mõtlemist ostsin meile ka ühe. Pärast esimest "märga" ööd oli vahe täiesti tuntav ning mu pikaleveninud radiaatori-nohu pea täiesti kadunud. Kindlalt üks selle aasta parimaid ostusid, ma ei tea, miks ma varem selle peale ei tulnud :D

kandelina - mul õnnestus sügisel tööd teha sellisele toredale brändile nagu Lova Sling ja ilmselt nende mei tai ka tuleb. Kui ma olin varem täiesti kindel, et last saab ainult vankris hoida, siis see pildistamine näitas, kui rahulikud lapsed tegelikult kandelinas on, seal on nii palju boonuseid lihtsalt, et tunduks patt see hankimata jätta. Kirjutan kandelinadest varsti pikemalt ka.

rinnapump - sihin pigem elektrilist pumpa, ühtegi konkreetset valikut veel teinud pole. Kahju, et neid kuidagi eeltestida ei saa, iga tissipaar on ju erinev :D
Lisaks tellisin veel Aliexpressist bambusest rinnapatju ja plaanis on ka tellida piima hoiustamiseks ühekordseid kotte. Vist peaks ka nokaga tassi kuskilt leidma, juhuks kui pudelist söötmine ei sobi.

lutt - olen aru saanud, et see võib olla kõige keerukam, osad beebid ei tahagi ühtegi lutti ning neid peab keskmiselt 20-30tk läbi proovima, enne kui ühe leiad, mis võib-olla sobib. Vahva! Ilmselt läheb siin suuremaks shopping spree'ks.

beebivann - kahjuks on meie praeguses korteris ainult dušinurk ja ma siiralt kahtlen, et N. sellest esialgu väga vaimustuses on. Nii et tuleb vann ja vannijalad. Naguuus.ee poes jäi selline silma, alustuseks kõlbab küll ning lühikest kasutusiga arvestades on hind ka täiesti ok. Ma ei pea vajalikuks eraldi vannilina ostmist ega ka mingeid pesemisgeele.

turvahäll - sain meie beebigrupist ühe naise käest uue Chicco 0-13kg turvahälli koos alusega, võtsime selle kodus lahti, panime kokku tagasi ja meespool tunnistas täiesti normaalseks. Praegu magavad seal sees kassid :D

beebiapteek - üks väga hea diil, mille ma kuskilt blogist leidsin, on apteekide tasuta beebipakid. Eestis pakuvad seda näiteks Apotheka ja Benu. Mulle endale tundub Apotheka oma sisu poolest ahvatlevam, aga ilmselt proovin mõlemad ära.
Veel tuleb ilmselt juurde osta beebi kraadiklaas, paracetamoli küünlad, saialille tinktuur, nibukreem, puhastuslapid, niisked salvrätikud.

lambanahk - multifunktsionaalne. Saab kasutada mängukaare all või panna talvel vankrisse lisasoojenduseks. PS! Kui keegi teab mõnda head Eesti tootjat, kellelt saab beebidele sobivat ja pehmet, andke teada, tahan osta!

Nii hirmus kui see ka poleks, ka minul oli kunagi sellises seisus tuba.
Esialgu sellest nimekirjast piisab. Ma kahjuks tean juba, et siia lisandub veel hunnik asju juurde nagu söögitool, talveriided, uus voodi jms, aga ma ei hakka neid praegu kirja panema, juba praegu läks silme ees kirjuks :D

Mida te soovitaks juurde lisada, mida maha võtta? Oskab keegi mõne toote koha pealt ehk kaasa rääkida? Kasulikud soovitused paneks siia nimekirja juurde, ehk on kellegil tulevikus veel kasu :)

1/11/17

Kuidas kasvatada kakskeelset last: eelarvamused ja ettevalmistused

foto: http://www.crossed-flag-pins.com

Meil on väga trendikas tänapäeva perekond. Nimelt oleme multikultuursed ja räägime kodus lausa kahes keeles. Peamiselt küll inglise keeles (nii on lihtsalt mugavam, eriti kui vaja mingeid keerulisemaid sõnu kasutada), aga see täiesti oleneb päevast ja kas Tonis tahab eesti keeles rääkida või mitte.

(Väike backstory neile, kes asjaga kursis ei ole: Tonis on sündinud ja üles kasvanud Massachusettsis, ta ema on austraallane ja isa USA-s sündinud väliseestlane. Kodus nad omavahel eesti keelt ei rääkinud. Esimene kokkupuude võõra keelega tuli alles siis, kui kogu perekond umbes kümme aastat tagasi Eestisse kolis. Tonis käis küll eestikeelses koolis, kuid tol ajal ei osatud veel koolides selliste lastega eriti tegeleda ning tegelik keeleoskus tekkis tal alles pärast ajateenistust ning esimesi töökohti.)

Kui me 2014. aastal tuttavaks saime ja ma teda esimest korda eesti keeles rääkimas kuulsin, mõtlesin, et no siit ei saa küll mingit asja, nii kohutav eesti keel, räägi ikka parem oma emakeeles edasi... nüüdseks olen ammu aru saanud, kui suur viga on niimoodi mõelda :D Inimene, kes on pärit teisest keeleruumist ning kes ei ole sünnist saadik eesti keelt õppinud, tahabki võimalikult palju selles uues keelekeskkonnas harjutada, sest kust muidu see kõne tulema peaks?

Nüüdseks pärast aastat aega Tallinnas elamist ja eestikeelses keskkonnas töötamist räägib ta juba suhteliselt vabalt. Tonis ise sellega muidugi nõus ei ole ja väidab, et saab ainult lihtsama vestlusega hakkama :D Samas, kui me mu vanematel külas käime, ei ole kellegil probleeme tekkinud ja mu emale meeldib VÄGA kõigest ja hästi palju rääkida.

Mul oli endal Jaapanis ka omamoodi keelesituatsioon. Esimesed nädal aega põdesin korralikult, kuni lõpuks suu lahti tegin ja rääkima hakkasin. See aasta, mis ma gümnaasiumis jaapani keele õppimisele kulutasin, ei olnudki raisku läinud. Jupphaaval tuli tagasi ja väga hea tunne oli. Pariisis samamoodi, olukord lihtsalt sundis selleks, kui Tuileries' aias üks tüütu portugali kutt ligi astus ja jutustama hakkas... Pärast kolmetunnist jalutuskäiku oli ajul lihtsalt valus juba pingutusest, aga järgmisel päeval ei rääkinud ma enam ühtegi ingliskeelset sõna. Sorry, portugali kutt, et ma sulle oma telefoninumbrit ei andnud.

Mina olen üles kasvanud ainult eestikeelses perekonnas, aga koolimineku ajaks oli keeleõpe väga moodi läinud ja ega mu ema ei saanud halvem olla - mind pandi kooli, kus teisest klassist hakkasin prantsuse keelt õppima, kolmandast tuli juurde vene keel ja neljandast inglise. Õnneks mulle keeleõpe sobis ja pärast koolivahetust õppisin gümnaasiumis veel juurde saksa ja jaapani ning omal käel natuke rootsi keelt. Oma lapsele võib-olla päris nii hullu tampi ei tahaks, aga kui ta juba nii kui nii kakskeelsena üles kasvab, siis miks mitte ka kolmas kuskilt juurde võtta...?

Mul oli just vestlus ühe sõbrannaga, kes ootab praegu kolmandat last ning neil on samuti kakskeelne perekond, vene-eesti siis. Ta rääkis, et ta põdes seda kakskeelsust kohutavalt ning kokkuvõttes esimese lapse vene keel kannataski seetõttu, et emal oli ebamugav. Seega... ei tohi alla anda, küll keel mingi hetk paika loksub ja hilisemas elus on see suureks eeliseks.

Kuna vene keel on väga kasulik, siis on ka meil vahel vestlustest läbi käinud mõte panna N. tulevikus venekeelsesse lasteaeda ja/või võtta talle venelasest hoidja. Tonis vene keelt ei räägi, mina saan mingil määral aru ja räägin natuke ise ka. Teoreetiliselt keeruline olukord, kui laps ühel päeval lasteaiast koju tuleb ning sa temast enam aru ei saa. Aga üks teine sõbranna elas väiksena Ukrainas ning käis seal ka lasteaias, kumbki tema vanematest ukraina keelt ei rääkinud, tüdruku esimesed sõnad olid ukrainakeelsed... mõne aja pärast tulid siiski eesti ja vene keel ka juurde. :D

Tume tulevik: segaduses beebi, kes ei saa enam ühestki keelest aru
Siin alustuseks mõned müüdid kakskeelsete laste kasvatamisest:

1. Rohkem kui ühe keelega üles kasvamine ajab lapsi segadusse.

See on kõige tavalisem väärarvamus, mis vanematel oma lastega on. Arvatakse, et kui laps on samaaegselt kahe keele keskkonnas, tekitab see segadust ning laps ei ole suuteline neil vahet tegema. See aga ei ole üldse nii. Barbara Zurer Pearson, kes on kirjutanud raamatu "Raising a Bilingual Child", on öelnud, et vaid juba mõned päevad pärast sündi on imikud suutelised keeltel vahet tegema, eriti kui on tegu selliste keeltega, mis on teineteisest väga erinevad, näiteks prantsuse ja araabia keel. Keerulisem võib olla sarnaste keeltega, näiteks saksa ja hollandi keelega, aga üldiselt on pooleaastaseks saamisel ka see mure juba lahendatud.

2. Kakskeelse lapse kasvatamine pärsib kõne arengut ning need lapsed hakkavad hiljem rääkima.

Tõepoolest, mõned kakskeelsed lapsed alustavad rääkimist hiljem, aga mitte alati. Paraku aga soovitatakse vanematele, kelle lastel kõne aeglasemalt areneb, esialgu ainult ühe keele juurde jääda. Vanasti lihtsalt arvati, et kakskeelsus oli kõne arengu puhul suurim süüdlane. Uued uuringud on aga näidanud, et kakskeelsus ei ole ei kõne ega keele arengu kiirusega seotud ning isegi, kui lapsel on diagnoositud kõnehäire, ei tee kakskeelsena kasvatamine teda kuidagi aeglasemaks. Vastupidi, nad arenevad sama kiirusega, kui need kõnehäirega lapsed, kes kasvavad ainult ühe keele keskkonnas.

3. Kakskeelsed lapsed ajavad keeli segamini.

Keelte segiajamine on vältimatu ja täiesti ohutu. Usun, et ka meil kõigil on kooliajast meeles olukordi, kus näiteks vene ja inglise keel segamini läksid. Minul kolme võõrkeelega juhtus seda üpris sageli.

Suurem osa lapsi, keda kakskeelseteks kasvatatakse, räägivadki alguses sellist segakeelt. Mõnikord on seejuures ühe keele mõju suurem kui teisel. Lapsed, kellel on ühes keeles suurem sõnavara kui teises, võtavad lihtsalt teisest keelest sõnu juurde, kui vaja. See kõik on aga ajutine ning sõnavara suurenemisega kaob see üldiselt täiesti ära.

Ka meie räägime kodus segakeelt, näiteks osad majapidamistarbed ja toiduained ütleme eesti keeles ja siis ülejäänu inglise keeles. :D

4. Lapse kakskeelsena kasvatamiseks on liiga hilja.

Tegelikult ei ole kunagi liiga hilja või liiga vara lapsele teise keele tutvustamiseks. Aju arengu tõttu on seda lihtsam teha alla kümneaastasega ja veel lihtsam alla viieaastasega. Täiskasvanul kulub uue keele õppimiseks palju rohkem aega. Kõige optimaalsem iga peaks ekspertide sõnul olema sünnist kolmanda eluaastani, ehk siis aeg, kui laps õpib alles oma esimest keelt.

Järgmine hea aeg on neljandast seitsmenda eluaastani, kui esimene keel juba enam-vähem selge on. Selles vanuses teist keelt juurde õppivad lapsed ehitavad justkui teise keelesüsteemi esimese kõrvale ning õpivad mõlemat keelt rääkima nagu emakeelt.

Kui laps on juba üle seitsme aasta vana, ei ole veel endiselt liiga hilja. Kaheksandast eluaastast puberteedini on samuti veel üsna okei aeg keelte juurde õppimiseks. Pärast puberteeti aga "salvestatakse" uued keeled ajus eraldi osakonda, nii et lapsed peavad keelt peas tõlkima või siis läbi oma emakeele selle juurde tee leidma.

Seega, tõepoolest, väiksema lapsega on seda lihtsam teha, aga ka suuremate puhul ei tohiks lootust kaotada.

5. Lapsed on nagu käsnad ning nad saavad kiirelt ilma igasuguse pingutuseta kakskeelseteks.

Päris nii lihtsalt see ei käi, et paned lapse saksa multikaid vaatama ja paari kuu pärast on võõrkeel olemas. Muidugi on neid, kelle puhul see töötab, mul on ka enda tutvusringkonnast mõningaid selliseid näiteid võtta. Mina vaatasin ka iga päev hoolikalt Sailor Moon'i, aga saksa keelest aru ei saanud :D

Keeleõpe ei tohiks kindlasti tüütu kohustus olla, aga kui teist keelt lapsele tutvustada, peaks õpetamises olema ikkagi mingisugune struktuur ja järjekindlus, vahet pole siis, kas igapäevase suhtluse või päris kooliõppe vormis. Idee on siiski neid keelekeskkonda huvitavatel ja elulähedastel viisidel sisse viia.

Vanemad unustavad tavaliselt kõige sagedamini ära selle, et kakskeelse tee valimine nõuab just nende poolt rohkem pingutust ja pühendumust. Samamoodi nagu klaveritundidega ei saa me eeldada, et lapsest saab üleöö klaverivirtuoos. Keeleõpe on pikaajaline investeering lapsesse ja nõuab seda, et lapsel oleks võimalik selles keskkonnas piisavalt viibida ning mõnikord peab lapsevanem sellele ise kaasa aitama.

Kuidas teil lood on? Kas teate kedagi, kes on kakskeelne või olete ehk ise? Kuidas on niimoodi üles kasvada ja kas see on kuidagi ka üldist maailmapilti mõjutanud? :)

1/10/17

Nimevalikud


Üks naljakad asju selle raseduse juures oli see, et ma teadsin kohe algusest peale, et me saame tütre. Paar nädalat enne rasedaks jäämist nägin unenägu, kus ma kõndisin Veerenni tänaval koos oma kahe lapsega, vanem oli tütar ja noorem poeg. Ja pärast triipusid tuli veel hunnik unenägusid, kus N. mulle rääkis, mida ta siia maailma tegema tuleb ja mida tal meile õpetada on. Vahepeal oli ta sellise seletamatu ja tugeva energia kujul, vahel väikese tüdrukuna. Seetõttu ei tulnud mulle ka erilise üllatusena, kui juba 13. nädala ultrahelis lubati väikest tüdrukut. Kõhutunnet peab usaldama! Tonis muidugi oli alguses täiesti veendunud, et me saame ikkagi poja, aga me leppisime kokku, et järgmine tuleb poiss ;) Unes ju siiski oli niimoodi.

Nimedega oli keeruline. Kuna minu nimi on välismaal täiesti hääldamatu ja Tonise oma tekitab Eestis segadust (pluss need kaks lisanime, mis tal veel on), otsustasime, et meie laps saab ainult ühe ja võimalikult universaalse nime. See oli veel sel ajal, kui me sugu ei teadnud, nii et valisime kohe mõlema soo omad välja.

Minu meelest on skandinaavia nimed kõige ägedamad! Sören, Iris, Sigurd, Freya, Hans, Ingrid... kahjuks aga Tonis nii ei arvanud ning liigitas need kõik vanaema-nimedeks. Arusaadav ka, teine kultuuriline taust, tema koduriigis pandi sel ajal lastele nimeks Ashley, Michael, Jessica ja Matthew :D nende kõrval kõlavad need rootsi-norra-islandi nimed tõesti veidralt. Lõpuks aga tuli üks tüdrukunimi, mis meile mõlemile sobis. Ja siis poisinimi. Mõlemad ühtemoodi lühikesed ja universaalsed.

Kuna mingi osa minust on kergelt ebausklik, siis ma mõnda aega täisnime välja ei ütle. Las ollagi praegu lihtsalt beebi N. Võib-olla ka edaspidi, eks näeb, kui palju temast siin avalikult jagama hakkan :)

Mis on teie lemmiknimed? Kuidas suhtute viimase aja (õnneks juba pigem mööduvasse) trendi panna lapsele nimeks Kevyn-Koaala või Käithy-Copter jms? :D

1/9/17

Kuidas ginger endale roosa leidis


Nagu esimeses postituses lühidalt mainitud, saime me tuttavaks juba 2014. aastal, kui Tonis mu täiesti juhuslikult Facebookis sõbraks lisas. Töö tõttu tuleb mul neid võõraste sõbrakutseid keskmiselt 20 tk nädalas :) Kuna eelistan sõbralistis hoida vaid neid inimesi, kellega olen ka päriselus tutvunud, siis suuremat osa neist vastu ei võta. Samas ei saa alati oma mälu usaldada ning vahepeal on küsimusele "tere, kas ma tean sind?" vastuseks tulnud ka "jaa, me saime seal x üritusel tuttavaks".

Meie teineteist ei teadnud. Tonis aga leidis, et võiksime ikkagi sõbrad olla, mõlemad fotograafid siiski. Networking ja värki. Ma ei arvanud sellest alguses eriti midagi, lisaks tundus kahtlane, et tüübil on peaaegu nagu eesti nimi (Tonis F. Piip???), aga kirjutab inglise keeles. Aga inimestele tuleb võimalusi anda :D

Saime mingi hetk sel suvel ka kokku, kui ma Tartus suurepärase alkoholist põhjustatud mäluauguga oma sünnipäeva tähistasin. Leidsime paar aastat hiljem, et ka juba siis oli säde olemas, aga kuna me olime mõlemad sündsalt püsisuhetes, ei juhtunud mitte midagi. Käisime hoopis Sparglis lõunat söömas ja ma tegin Tonisest Vanemuise ees puulehtede sees ebaõnnestunud pildi. Tema tegi minust pildi, kus ma kaamera eest ära jooksen. Ajad olid siis teistsugused.

Välja tuli muuhulgas ka see, et Tonis ongi ta pärisnimi. Lisaks veel Fraser ja Roubel... Tal on veel kolm kodakondsust. Üks Austraalia, teine USA ja kolmas Eesti oma. Nii juhtub, kui õigesse perekonda sünnid.

Poolteist aastat läks mööda, vahepeal harva saatis Tonis mulle Facebookis enda tehtud pilte, mul oli tavaliselt liiga busy elu, et väga midagi vastu öelda :D

2015. aasta sügisel aga muutus kõik. Olin just tagasi tulnud oma esimeselt sooloreisilt Amsterdami ning pärast ca aasta aega vallaline olemist ja Tinder-deitimist otsustanud, et nüüd võiks ja tahaks kellegagi päriselt koos olla. See sai tookord ka päevikusse kirja, kuupäev ja kellaaeg juurde, et hiljem hea meenutada oleks.

Ühel ööl sain Toniselt kirja. Kell oli umbes kolm öösel, mis on teatavasti selline aeg, kus inimesed on kõige avatumad :) ja sealt edasi jäime igapäevaselt rääkima. Absoluutselt kõigest. Fotograafiast, toidust, kassidest, loodusest, joogast... seal oli juba algusest peale mingi teistmoodi connection. Ma muidugi ei võtnud seda eriti tõsiselt, kuna a) ta oli Tartus, ning b) vallaline oli nii tore olla! Aga millalgi detsembri alguse poole saime mõlemad aru, et niimoodi seda lihtsalt jätta ei saa, ning leppisime kokku, et sõidan talle 21. detsembril külla ja vaatame, mis edasi saab.

Muidugi ei läinud üldse nii. Veidi enne seda tuli mu ameeriklasest sõber Jeff Eestisse, tegime koos ühe muusikavideo ning me otsustasime, et veedan jõulud hoopis tema pere juures Californias. Mõeldud, tehtud. Kolm päeva enne väljalendu sain piletid. Mainisin siis Tonisele ka, et sorry, natuke kahju, aga näeme vist hoopis uuel aastal, ma lähen teisele poole maakera :D aga sellega härra enam nõus ei olnud ning sõitis päev enne mu äralendu Tallinnasse, viis mu KUMUsse esimesele deidile ja edasine on juba ajalugu. Mul oli lend muidu kell 5 hommikul, jätsin ta lihtsalt oma korterisse ja ütlesin, et vaadaku ise, kuidas välja saab :D

Aastavahetuseks olin tagasi Eestis ning kuna säde polnud endiselt kuhugi kadunud, saigi meie lugu alguse.

Mulle aga meeldivad igasugused numbrid väga ning ühel veebruarikuu päeval otsustasin uurima hakata, et mis kuupäev see ikkagi oli, kui ta mulle niimoodi lampi kell kolm öösel kirjutas. Otsest põhjust ju polnud, me polnud juulikuust saadik sõnakestki rääkinud. Mingil määral oli see ju ka üks mitmetest algustest. Mul tulid külmavärinad ihule, kui messenger history tolleaegse päevikusissekandega kokku viisin. Ja ainult kolmetunnise vahega. :)

Võimalik muidugi, et tegu oli lihtsalt kokkusattumusega ja midagi kosmilist seal polnudki. Aga mulle meeldib uskuda, et natuke on, kuna ma sain (uuesti) tuttavaks just täpselt sellise mehega, keda ma väga oma ellu ootasin :P


Kuidas teie oma kallimatega tuttavaks saite? On kellegil veel midagi "kosmilist" juhtunud? :D

1/8/17

Montessori: ettevalmistused

Juba mitu kuud enne, kui ükski beebiplaan siia majja jõudis, oli mul tekkinud suur huvi laste kasvatusmeetodite vastu. Tulevase vanemana tahad ikka kõige võimaliku jaoks valmis olla ja endast parimat anda. Paraku on mul töö tõttu väga palju kogemusi emade-isadega, kelle käitumine soovida jätab ning tabasin end sageli mõttelt, "mida mina oleks teistmoodi teinud?"

(Siinkohal mõtlen selliseid olukordasid, kus vanemad laste peale karjuvad, neid avalikult võõraste ees süüdistavad, iga liigutust ette-taha ära teevad, kuna lapsel läheb liiga palju aega, jne)

Pinterestis ringi surfates sattusingi ühel hetkel Montessori kasvatusmetoodika otsa ja kuna see ühtis väga palju sellega, mida ma oma peas olin ette kujutanud, asusingi asja lähemalt uurima.

Montessori pedagoogika mõte seisneb selles, et stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist. Kasvataja või lapsevanema ülesandeks on aga abistada last tegevuse organiseerimisel, toetada teda individuaalse tee leidmisel ja oma loomuse realiseerimisel. Pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele, kasvataja roll on suunata ja abistada last. Ka rõhutatakse kodu ja kooli koostöö tähtsust lapse arendamisel.

Montessori meetodite kõlbeliseks aluseks on täielik austus lapse suhtes, selle tõsiasja tingimusteta tunnistamine, et lapsel on õigus oma saatusele. Et laps suudaks sellisest humaansest lähenemisest kasu saada, ei tohi tema vanemate põhimõtted lasteaia omadest tugevalt erineda. Kui peres valitseb range autoritaarsus, ei sulandu selline laps süsteemi. Vajalik on õpetajate ja vanemate tihe koostöö. Vanematele esitatakse tegelikult ainult üks, kuid täiesti kindel tingimus – austus oma lapse vastu, mis tähendab, et tuleb mõista oma ülesannet, milleks on aidata kaasa lapse eneseteostusele. *

Montessori kasvatusmeetodeid saab rakendama hakata sünnist alates. Esimestel elukuudel tõenäoliselt see just eriline väljakutse ei ole, kuna siis nad peamiselt söövad, kakavad ja magavad.
Aga alustada saab näiteks beebi toa kujundamisega, paigutades mööblit ja kasutades erinevaid objekte nii, et see oleks lapsele võimalikult arendav. Siin mõned näited:

I like this idea for when baby is on back facing the mirror.  Change baby's position so that both right and left eyes get stimulated.:
Montessori stiilis sisustatud beebituba (allikas: Pinterest)
1) Kasutusel on mustvalgete kujunditega karussellid. Mis selles nii teistmoodi on? Esimesed kaks nädalat lastakse vastsündinul ümbrusega kohaneda ning seejärel võib tema kohale paigutada Munari karusselli. Tavaliselt pannakse beebide voodite kohale igasugused kellade ja viledega värvilised karussellid, aga Montessori üheks põhimõtteks on, et lapsele pakutakse sellist tegevust ainult siis, kui ta on täiesti ärkvel ja tähelepanelik, et aidata tal fokusseerida, mänguasja jälgida ja ise oma nägemismeelt arendada. Selle jaoks on oluline, et laps oleks aktiivselt tegevuses ning mitte magama jäämas.

Munari on mustvalge 2D geomeetriliste kujunditega karussell. Samuti on seal vastukaaluks klaaspall, mis valgust peegeldab. Karussell liigub väga aeglaselt ning ainult ruumi loomuliku õhuvoolu abil, mis aitab lapsel paremini keskenduda. Vastsündinud ei näe eriti hästi värve, küll aga eristavad nad kontraste ning mustreid, ning just seda Montessori esimene karussell pakubki.

2) Veel kasutatakse seinale lapse tasandile kinnitatud peegleid. Kuna beebi suudab alguses vaid väga vähestel asjadel vahet teha, siis õnneks näod on üks nendest. Seinapeegel pakub lapsele võimaluse oma peegelpilti näha ja seda tundma õppida ning ajapikku ka enda liigutusi kontrollida. Samuti on see hiljem motivatsiooniks kõhuli olles pead tõsta ning tuba teise nurga alt näha, mis aitab kaasa ruumitunnetuse arengule.

Olete kunagi mõelnud, miks me filmide vaatamise ajal nutma hakkame, kui keegi ekraanil ka nutab? Või naerame, kui filmitegelane naerab? Selles on "süüdi" peegelneuronid, mis ergastuvad teatava tegevuse puhul ning samuti siis, kui märkame samasugust tegevust kellegi teise juures. Seesama neuron peegeldab teise isendi käitumist, justkui oleks organism ise seda käitumist soosinud. Peegelneuronite olemasolu kaudu seletatakse näiteks imiteerimise mehhanisme, samuti keele omandamist. On tõestatud, et inimesed, kellel on rohkem aktiivseid peegelneuroneid, on ka rohkem empaatilised. Inimese peegelneuronite võrgustik areneb välja enne 12. elukuul ja aitavad imikul teiste inimeste käitumist mõista.

3) Üks kõige suuremaid eripärasid Montessori toakujunduse juures on põrandavoodid. See aga ei pruugi igale lapsele ja perele sobida. Põrandavoodi peamine mõte on see, et laps saab ise otsustada, millal ta magama läheb ja üles tõuseb ning see arendab iseseisvate otsuste tegemist. Samuti aitab põrandavoodi lapsel alguses oma ümbrust visuaalselt uurida, ja hiljem ka füüsiliselt.

Montessori stiilis voodi üheks eeliseks on veel ka see, et laps ei saa voodist välja veeredes kõrgelt kukkudes haiget. Ilmselt proovime ka seda katsetada, ma ei ole võrevooditest üldse vaimustuses.

Eks aeg näitab, kui paljusid neist meetoditest me päriselt kasutama hakkame, aga praeguse seisuga tundub see kõige lapsesõbralikum lahendus ühe väikese inimese üles kasvatamiseks.
Loodan varsti teise osa ka kirjutada, siis juba mänguasjadest ja muust sellisest. :)

* - tekst refereeritud Wikipediast