Rasedus ja fotograafia

Rasked otsused: beebi ja töö???

Niipea, kui väike N. endast teada andis, saime aru, et on aeg elus teha mõned suuremad muudatused. Kõige esimese asjana tööaja jaotus, mis mulle meie puhul kunagi eriti meeldinud polnud, aga leppisin tookord mõttega, et see on vaid ajutine. Tonis käis üheksast viieni tööl, minu graafik on mu enda teha, nii et otsustasime Tonisele mingi teise variandi leida, kus ta saaks samuti lapsega kodus olla just täpselt nendel aegadel, kui ta tahab. Õnneks ei olnud selles osas erilist vaidlust, ainult lahenduste leidmine. Mulle meeldib muuhulgas uskuda, et universum avab ise su jaoks need kõik vajalikud uksed ja täpselt nii läkski.

Juba paar nädalat pärast selle otsuse tegemist tuligi esimene tööpakkumine. See läks küll mööda (ja parem oligi, et läks, nagu hiljem välja tuli) ning veidi pärast seda veelgi parem pakkumine, mis nüüd hiljuti ka kinnitatud sai ja veebruarist jääbki härra kodusele tööle, seejuures sama vaba graafikuga kui mina. Nii et me saamegi koos lapsega kodus olla! Ma ei kujutaks ette, et N. kasvab üles nii, et näeb oma isa ainult hommikul vara ja siis õhtul heal juhul paar tundi, kui isa juba niigi tööpäevast väsinud on. Üks tuttav ütles selle kohta, et luksuslikult elame, kui sellist asja lubada saame. Õnneks saame ja seejuures suuremate palganumbritega kui varem :D Tänks, universum! Much appreciated!

Tonise helge tulevik: tööjaotus enda ja beebiga

Lapse saamine kindlasti muudab veel nii mõndagi, aga teen ka praegu selleks ettevalmistusi. Näiteks on mul pildistamistel üldiselt alati teine fotograaf või assistent kaasas. Peamiselt seltskonna pärast, aga ka igaks juhuks, kui mu tervis peaks järsku alt vedama. Ja isegi kui ma seda endale tunnistada ei taha, siis tegelikult on päris meeldiv, kui keegi teine sinu eest raskemaid asju tõstab. Mul on muidugi ka super tiim stilistide ja meikarite näol, nii et minu mureks jääbki tõesti ainult pildistamine.

Teiseks olen ma tööde osas valivam. Praegu ei ole veel mingit probleemi mitu tundi järjest pildistada, aga ma ei kujutaks näiteks ette kevade lõpu poole hiigelkõhuga pika pulmapäeva tegemist. Seega jäävad sinna perioodi ainult lühemad pildistamised, või siis sellised tööd, kus ma saan vahepeal istuda :D

Muidugi on alati võimalus, et mul on kuni sünnituseni täiesti chill olla ja siis kirun ennast, et ma midagi kasulikku oma ajaga ei tee ning lihtsalt kodus vegeteerin. Kuidagi on juhtunud nii, et beebi jaoks on juba praegu enam-vähem kõik peale vankri olemas, seega ei saa šoppama ka minna...

Täpselt niimoodi kavatsen ma aprilli lõpu veeta

Naljakas, kuidas kõik rõhutavad mulle viimasel ajal, et nüüd peab hästi palju puhkama, kogu aeg ainult puhkama. Aga ma ei tunne isegi mingit väsimust, millest puhkama peaks! Pigem tuleb väsimus siis, kui ma pole päev otsa midagi teinud. Mida rohkem ma ringi liigun ja igal pool käin, seda mõnusam on õhtul paariks tunniks maha istuda, blogida ja pilte töödelda ning niimoodi lihtsalt akud täis laadida.

Võimalik, et mul on vedanud, sest ma tõesti suudan kõike seda edasi teha, mida varem, ja noh, teise trimestri maagiline aeg ka... esimesel trimestril tegin aeg-ajalt pooletunniseid lõunauinakuid, kui iiveldus seda nõudis. Olen praegu igaks juhuks ühe kuu enne ja kaks kuud pärast sünnitust tühjaks jätnud, juhuks kui füüsiline vorm peaks alt vedama ning kaamera käes liiga raskeks muutub vms :D Aga ma ei tunne, et mu töö füüsiliselt raske oleks, pigem on just mõnus looduses ringi ronida (kuigi aeglasemalt kui varem) ja värsket õhku nautida.

Minu tüüpiline tööpäev (kui pole pildistamisi) näeb viimasel ajal välja selline: hommikul ärkan kella üheksa ajal, söön hommikust, vastan meilidele, viin vajadusel shootide asju tagasi või võtan midagi juurde. Lõuna ajal tegelen tavaliselt turunduse ja reklaamiga. Tavainimese tööpäeva lõpus on tavaliselt kohtumised klientidega ning pärast seda lähen koju sööma, pilte töötlema ja mehega hängima. Magama lähme tavaliselt südaööl. Kui on pildistamine, siis sellel päeval ma muud peale pildistamise ei teegi, olgugi, et reaalset aega kulub sellele umbes kaks-kolm tundi. Nii on mugavam ja saan ainult ühele asjale keskenduda.

Oleme praegu kokku leppinud, et pärast lapse sündi tegelen hommikul ja lõunal temaga mina ning Tonis saab sel ajal tööd teha. Suurem osa mu hommikusi tegevusi on õnneks ka sellised, mida saab vastavalt lapsele ja iseendale kohandada. Pärastlõunal oleme mõlemad lapsega koos ning õhtu on Tonise ja beebi aeg. Ja kuna värsketel vanematel on ka teineteise jaoks aega vaja, siis on alati telefonikõne kaugusel mu ema ja vanavanemad, kelle juurde laps paariks tunniks jätta. See on ta esimene lapselaps, nii et ta on väga põnevil :D

Eks näeb muidugi, kuidas see plaan päriselus töötama hakkab, aga senised vestlused nii teiste emade kui ka ämmaemandate ja imetamisnõustajatega on näidanud, et ei tundugi väga utoopiline. Miks ei peaks me saama väikelapse kõrvalt edasi töötada, kui miljonid naised ja mehed üle maailma sellega hakkama saavad? Kui mul oleks üheksast viieni kontoritöö, siis tõesti ei tahaks, ilmselt ei jaksaks ka, see on füüsiliselt väga kurnav. Paljudel isadel ei ole ilmselt sellist tööd ka, mis lubaks niimoodi kodus olla.

Tume tulevik: karjääri ja lapsi teatavasti ei tohiks koos teha

Siin mõned punktid, mida vabakutselise loomeinimesena pärast lapse saamist silmas pidada, leitud erinevatest USA fotograafide blogidest:

1. Efektiivse ajaplaneerimise ja varasema töötempo võid tõenäoliselt ära unustada.

Nii see paraku on. Laps võib tahta iga natukese aja tagant tähelepanu ja sellega su varasema töögraafiku sassi ajada. Kui sul veab, saad lapse uneaegadel tunnike-kaks arvutis tööd teha. Osadele see sobib, teistele mitte. Samuti on mul plaanis jälle töötleja võtta, just pulmapiltide ja suuremate shootide jaoks.

2. Mehega kahekesi veedetud aeg on väga oluline.

Paljud emad unustavad selle osa täiesti ära, et ka mees tahab lapse kõrvalt tähelepanu saada. Mõned näpistavad selle oma uneajast, teised võtavad paariks tunniks hoidja. Meil on viimane variant plaanis. Aitäh, vanaema, et sa olemas oled!

3. Tööle tagasi minemine ja rinnaga toitmine ei olegi nii võimatu, kui arvata võib.

Meil oli just kohtumine ühe väga toreda imetamisnõustajaga, kes ei laitnudki maha mu plaani paralleelselt rinna ja pudeliga toita. Küsimuse peale, kui vara peaks aeg-ajalt pudeliga harjutama hakkama, vastas ta lühidalt ja konkreetselt, et 48 tundi ette enne esimest pikemat äraolekut. Rohkem pole vaja. Beebid harjuvad pudeliga üldjuhul ruttu, sest sealt on mugav piima kätte saada, pigem võib olla keeruline neid pärast rinna otsa tagasi saada. Aga miski pole võimatu. Lihtsalt rinnapump ja minikülmik kaasa ja kõik saab kenasti tehtud.

4. Iseenda aeg.

Ja viimaks, kui laps ja mees on oma tähelepanu kätte saanud, peaks kuskilt tulema ka ema enda aeg. Olgu selleks siis võimalus üksi duši all käia või siis paar tundi sõbrannaga kohvikus istuda. On äärmiselt oluline vabamalt võtta, julgeda abi paluda ning kas või natukeseks ajaks kõigest eemale saada, et jälle värskena tagasi tulla. Seetõttu ongi mul väga hea meel, et Tonis samuti enda tööaja peremeheks saab ning me teineteisele seda iseenda aega kinkida saame. :)