1/31/17

Rasedusega seotud elumuudatused

Ühed viimaste nädalate sagedasemad küsimused on just need: Mis sul teistmoodi on? Mis su keha teeb? Nii et panin täna kokku pikema ja informatiivsema postituse neile, kes pole veel rasedad olnud, aga tahaksid ometigi teada, mis tunne see on, seega siin kogumik rohkem ja vähem tuntud asjadest. Fasten your seatbelts!

Tume tulevik: laps on tulemas!

FÜÜSILINE POOL

Päevad jäävad ära - holy shit, see on reaalselt kõige parem asi üldse, eriti minu puhul, kuna enamus ajast on mu emaka ja munasarjade koostöö üsna vägivaldne olnud. Nad vist lihtsalt ei saa omavahel läbi ning iga menstruatsioon meenutas rohkem I Maailmasõda. Viimati nägi seda augustikuus ning ma ausalt ka ei igatse neid veel!

Kogu aeg peab pissima - kuna emakale ja põiele pole kõhuõõnes korraga enam võrdselt ruumi ja üks saab eelisjärjekorra, siis paratamatult teine kannatab ja ootab sagedast tühjendamist. Muidu pole nagu vahet, välja arvatud olukorrad, kus WC-d ei ole lähedal või on ainult müntidega ja sul pole parasjagu sularaha kaasas. Vaata nt mets, raba, võõras linn, Solaris keskus, jne.
NB! Osadel rasedatel esineb ka põie lekkimist, kui nad aevastavad või köhivad. :D

Kaalutõus - on muidugi mõningaid rasedaid, kes üldse juurde ei võta, või pigem alla võtavad, aga valdav enamus hakkab mingist hetkest siiski kaalu koguma. Minu esimesed lisakilod tulid kuskil teise trimestri poole pealt, praeguseks (25. nädalaks) on kaalutõusu umbes 5kg, mis on selline täitsa okei number, arvestades seda, et ma varem just megakõhn ei olnud. Teoorias peaks mingi maagiline osa sellest ka sünnitusmajja jääma.

Iiveldus - jällegi, on rasedaid, kellel veab ning nad ei pea kunagi paaniliselt lähimat wc-potti otsima, minul kahjuks nii hästi ei läinud. Iiveldus ei pruugi seejuures üldse tekkida mingite toitude peale. Mina ropsisin päris palju ka niisama hommikul esimese asjana, sest suu ja keel maitsesid nagu lubjakaevandus. Ma võin nüüd natuke mööda panna, aga see vist oli seotud suure östrogeenitasemega, mis just täpselt sellise maitse suhu toob. Oksendamine ise oli seejuures täiesti talutav.

Tissid - tõenäoliselt meeste lemmikosa rasedusest. Rinnad paisuvad, lähevad pringiks, nibud tumedamaks (et beebil neid lihtsam leida oleks). Tonis on mu rindadest iga päev suures vaimustuses. Ootan huviga, mis imetamisperioodil saama hakkab.

Hingamine - hehee, loodad, et saad samamoodi edasi hingata? Optimist! Kuna su kehal on nüüd loote jaoks vaja lisahapnikku, oled sina teisejärguline ning trepid, mida varem armastasid, muutuvad samm-sammult vihavaenlasteks. Mul on kopsumaht alati väga väike olnud ning seetõttu oli see üks esimesi asju, mida raseduse puhul tähele panin. Andke andeks, trepid, ma tulen veel tagasi.

Kummardamine - olen end alati tänu joogale piisavalt paindlikuks ja plastiliseks pidanud, aga viimastel päevadel pole keha enam see, mis vanasti. Täna pidin poes oma uhkusele alla vanduma ning paluma Tonisel alumiselt riiulilt asju võtta. Asi polegi niiväga paindumatuses, aga just selles, et ette kummardamine on meeletult ebamugav ja püsti saamine veel tüütum. Mul pole seejuures eriti kõhtugi...

Seedimine - minule ei ole veel ühtegi kõrvetist külla tulnud (ehk on see hea karma esimese trimestri oksendamise eest?), aga kuna kasvav emakas teeb kõhus korralikku organite ümberpaigutamist, esineb paljudel rasedatel refluksi. Ehk siis, maohape tuleb läbi maoklapi üles tagasi ning see on väidetavalt päris rõve. Vahva!

Hormoonid - näiteks platsentast saab raseduse ajaks ajutine sisenõrenääre, mis toodab esimesel trimestril suurtes kogustes östrogeeni ja progesterooni (vt oksendamine). Väga põnev! Samuti on rasedad naised tavalistest naistest kuumemad, kuna nende basal metabolic rate on suurem. Ja raseduse lõpuks hakkab ajus paiknev hüpofüüsi tagasagar salaja oksütotsiini tootma, et vaikselt sünnitust alustada. See vahva hormoonikompott on sageli süüdi rasedusaegsetes emotsioonides.

Erinevad valud - umbes raseduse keskel hakkab naise selgroog end tasakaalu hoidmiseks natuke ümber paigutama ning seetõttu on ka lõpurasedatel sageli omapärane kehahoiak (ja seljavalud!). Samuti muutuvad liigesed suurenenud relaksiinitaseme tõttu palju pehmemaks, mis põhjustab varem vaid sürreaalsena tundunud "tutiluuvalu" ning vaagnaluud alustavad aeglase ja piinarikka abielulahutusega, et keha sünnituseks ette valmistada.

Nahk - on rasedaid, kellel ei teki mitte kunagi ühtegi venitusarmi. Minu ema on näiteks üks selline õnnelik inimene. Tal pole keisrist ka armi. See-eest minul on teismeeast päranduseks saadud tiigritriibud rindadel ja reie väliskülgedel :D Rasedusega pole veel ühtegi tekkinud, kuigi ma kreemitan-õlitan üldjuhul siis, kui meelde tuleb. Õnneks väga ei ole seda naha venimise tunnet tekkinud ka. Peale venitusarmide on tavalised nahamuutused veel akne, nibude tumenemine, tumeda triibu ilmumine kõhule (linea negra), veeni- ja kapillaarilaiendid. Naine nagu kameeleon!

Juuksed ja küüned - sellega on ka rohkem loterii, aga üldine trend on vist pigem see, et juuksed ja küüned muutuvad tugevamaks ning kasvavad kiiremini. Juustel peatub raseduse ajaks väljalangemisfaas ja juba mõne kuuga võib õnnistatud olekus naisel korralik lõvilakk peas olla. Ma olin sellest paksusest alguses väga vaimustuses, aga nüüd mõtlen juba hirmuga selle peale, mis pärast sünnitust saab, kui juuste normaalne elutsükkel taastub ning nad oma väljalangemistöö tasa teevad. Äkki mul veab ja seda ei tulegi...?

Jalakrambid - tekivad sellest, kui kehas on liiga palju fosforit, või siis liiga vähe magneesiumit ja kaltsiumit, aga samuti ka jalgade veresoonte kokkusurumisest, kuna kõhul kantav koorem on päris raske. Jalakrampe esineb väidetavalt rohkem neil, kes tüdrukuid ootavad. Mul veel ei ole, loodetavasti ei tule ka.

Lapse liigutused - the best part! Küsisin just eile Toniselt, kuidas seda selgitada inimesele, kes pole kunagi rase olnud ega kellegi teise lapse liigutusi tundnud. "Noh, nagu toit oleks kõhus ja võitleks vastu," tuli härralt geniaalne vastus. Nii see enam-vähem on. Mina tundsin esimesi liigutusi umbes 15.-16. nädala kandis, siis olid nad muidugi õrnad ning meenutasid seda, nagu keegi koputaks õrnalt ja kiirelt sõrmedega seestpoolt vastu kõhtu. Nüüd on sellest tundlikust liblikast saanud regulaarselt mürgeldav jalgpallimängija, kes iga ebasobiva asendi peale rusikate ja jalgadega oma õigused selgeks teeb. Tänks, tütar!

...oli seda nüüd siis vaja?

EMOTSIONAALNE/MENTAALNE POOL

Kõik tahavad sind kogu aeg aidata - see on ilmselt mu enda kiiks, aga ma tahaks vähemalt üritada võimalikult kaua iseseisev olla. Kui ma olen mingi koti endale käe otsa võtnud, siis see on just paraja raskusega ning ma ei sure ära, kui ma seda mõnda aega ise kannan. Ma suudan veel ise pikemaid vahemaid kõndida, see on isegi hea, saab liikuda. Ning ei, mulle ei ole vaja kõike kätte tuua :D Iseenesest on see hooliv käitumine tohutult armas, aga ma usun ka sellesse, et rase on suuteline abi küsima, kui tal seda päriselt vaja on. Vt näiteks sellised olukorrad: jalamassaaž, hommikusöök voodis, pesu pesema panemine, söögi tegemine (tsau Tonis!).

Emotsioonid - võimalik, et isegi raseduse kõige lõbusam osa! Poes pole croissante? Nuta lohutamatult keset riiulivahesid mehe õlal. Sõbranna on ka rase? Pole toredamat asja maailmas ning tahaks kohe tited matile kokku panna. Buss hilineb kaks minutit? Vihasta. Ja nii edasi. Õnneks mul väga neid tujukõikumisi pole, aga kui nad aeg-ajalt tulevad, on ikka naljakas.

Meeletu beebi-info laviin - tõenäoliselt kuulub suurem osa emasid erinevatesse beebigruppidesse, kus titeteemalised tarkused väikestest lumepallidest suuremateks kasvavad ning lõpuks kõik hulluks ajavad. Asi lõpeb sellega, et sul ongi kodus seitse erinevat gaasirohtu (seejuures ei teagi, kas lapsel üldse gaasid tulevad) ning viiskümmned okselappi, no lihtsalt igaks juhuks, äkki läheb vaja. Vaata ka veel: vaktsineerimine, lisatoit kolmekuuselt, kaka värv, lapse uneajad.

Kõhu katsumine - juba ammu enne seda, kui ma ise rasedaks jäin, tundus mulle kuidagi väga veider luba küsimata kellegi kõhtu katsuda. No ma ei lähe ju oma sõbranna tagumikku patsutama, miks ta kõht kuidagi vähem privaatne peaks olema? :D Paraku aga on see paljude inimeste jaoks võõras kontseptsioon ning üsna sageli olen end leidnud olukorrast, kus pöörases vaimustuses sõber või tuttav mu kõhtu hõõrub ja õnnest kiljub. Sorry, aga see on täiega imelik, ärge palun tehke seda! Või küsige vähemalt luba enne, kui väga peab :D

Sõprussuhted - eks seda oli muidugi arvata, et mingi osa sõpruskonnast kaob või hakkab vaikselt ära kaduma. Võib-olla seetõttu, et see on nende jaoks hirmutav? Mida küll raseda naisega rääkida? Veel hullem, mida rääkida naisega, kes on just lapse saanud? Parem vist täitsa vait olla ja eemale tõmbuda... määramata ajaks. Õnneks on selliseid inimesi vähe ning suurem osa sõpradest mõistab, et minust ei saanud nüüd elu lõpuni inimlutti, kes peale piima ja kaka värvi millegist muust rääkida ei oska.

Sünnitushirm - esineb ilmselt suuremal osal naistest, kuna millegi nii hiiglasliku nagu kolmekilose beebi oma vagiinast välja pressimine tundub ilmvõimatuna. Samas on see kõige loomulikum asi kogu maailmas. Minul sünnitushirmu ei ole. Tean, et see võib valus olla, aga enamus sellest protsessist on ikkagi kahe kõrva vahel kinni ning midagi ületamatut seal ei ole. On teised naised enne mind sellega hakkama saanud, saan ka mina.

Kasvatustarkused naistelt, kellel pole veel lapsi - "Oh, sa saad tütre, jah? Tead, kui ta 13 saab, hakkab ta sind vihkama!" - "No ma ei tea, vaatab seda asja, üritaks ikka nii kasvatada, et ei hakka" - "Eiei, hakkab kindlasti! Sellest pole pääsu! Kõik tütred vihkavad oma emasid!" + veel hunnik sellist kummalist kasvatuspagasit, mida uksest ja aknast sisse jagatakse, rohkem kui Maxima kampaaniaid ning Riigikogu valimisreklaame. Kas te ise ka mõtlete, mida te räägite?

Beebi ja töö - "Noh, saad ju nüüd lapse, su fotokarjääriga on siis kõik läbi?" Te ei kujuta ette, kui paljud selliseid lauseid täiesti tõsiselt mõtlevad. Muidugi, ongi naisi, kes pärast lapse saamist lõputu puhkuse võtavad ja kodus hängimist naudivad, aga kas ma tõesti tundun sellise emana? Kas foto on selline asi, mida ei saa laste kõrvalt teha? Kas ÜLDSE mingi töö on selline, mis tuleb täiesti ära lõpetada, kui naine sünnitanud on?

Pakkimine ja organiseerimine - mulle on juba varem asjade sorteerimine väga meeldinud, aga rasedusega läksin selles osas küll veidi peast soojaks. Umbes pool rasedusest on möödas ning ma olen praeguseks meie kolme beebisahtlit viis korda ümber organiseerinud nii värvide kui ka suuruste järgi. Samuti oli siin mõned nädalad tagasi üks päev, kus ma täiesti lampi kogu korteri ümber mööbeldasin ning tagatipuks meie enda riided värvijärjekorda panin. See süsteem kestis umbes kaks päeva...

Armastus - ja jällegi see kõige lemmikum osa. Ma ei teadnud, et on võimalik nii sügavalt armastada inimest, kes vaevu füüsilisel kujul eksisteerib ning kellega ma enne kevadet ei kohtu. See armastus on nii kõikehõlmav. Ja mitte ainult beebi, vaid ka mehe, iseenda ja kogu maailma vastu. See on nagu... levelup armastuses. Tunne, et saad oma olemusega teha midagi enamat kui vaid iseendale eksisteerida. Teadmine, et sinu sees kasvab uus ELU, värske inimene, kes on justkui teine universum. See on täiesti mindblowing.


Taaskord, tänan lugemise eest ja loodan, et vähemalt mõni mitterase sai targemaks selle osas, mis teda tulevikus ees võib oodata (või siis mitte oodata). Kui teil on veel ideid teemadel, millest ma oma järele jäänud 105 päeva jooksul enne titte blogida võiksin, andke julgelt teada!

1 comment:

Liisi said...

Mul ei olnd eriti tujusid jms väljaarvatud raseduse lõpu poole 2nädalane periood, kus ma nt töölt koju jalutades mõtlesin, mida mees võis olla juba valesti teinud ja koju jõudes olin ta peale juba megavihane ja muidu närvis, kuigi ta tegelt polnud midagi teinudki. Kõik ajas nii närvi! Neid emotsioone ei olnud võimalik kontrollida, aga kuna suutsin endale teadvustada, et see pole siiski ok, siis püüdsin rohkem omaette hoida selle aja :D