Aga miks üldse lapsest blogida?

"Hehe, näe, panin üles pildi, kus sul rinnaesine kõik ropsi täis!"

Enne, kui ma Lionheartsi blogi laiemale publikule tutvustasin, rääkisin osadele lähematele sõpradele, et plaan on hakata beebiblogi kirjutama. Kuna ma pole aastaid oma eraelu niimoodi avalikult jaganud, võis see otsus päris kummalisena tunduda. Miks peaks üldse sellist tundlikku materjali netti lugemiseks panema...?

Sellele kõigele eelnes väga palju eeltööd. Lugesin nii eestlaste kui ka välismaalaste titeblogisid, sorteerisin välja enda jaoks huvitava informatsiooni ning panin paika mingid teemad, millest ise kirjutada tahaksin. Meil küll on beebipäevik, kuhu Tonis mind aeg-ajalt kirjutama utsitab, aga minu jaoks on see pigem selline... intiimsemate mõtete koht. Selline emotsioonide ja tunnete raamat. Seetõttu ei ole mul paraku kuskil midagi kirja pandud I trimestrist ja sellega kaasnevast ja II trimester on praeguse seisuga liiga igav, et sellest kirjutada. Nagu ma ämmaemandale mainisin - kui ei teaks, et rase olen, siis ei saaks tegelikult arugi.

Mulle isiklikult olid beebi- ja rasedusblogid ootusaja alguses väga suureks toeks. Ma olin ju enda lähemas tutvusringkonnas teine inimene, kes lapse saab, ning kõik tundus nii võõras ja ootamatu, eriti just keha füüsilised muutused ning see emotsionaalne rollercoaster, mis asjaga kaasas käib :D Ka see, mida mu ema teadis rääkida, oli pigem vananenud sovietiaegne informatsioon (näiteks see, et last ei tohiks kandelinas kanda???) ning nii ma siis googeldasingi kõike, alates rasedusega kaasnevatest terviseprobleemidest ja lõpetades kogu selle Montessori-teemaga.

Valdav sellisest kvaliteetsest blogimaterjalist on aga paraku ingliskeelne ning seetõttu iga mureliku või uudishimuliku emani tõenäoliselt ei jõua. Üheks mu suuremaks eesmärgiks Lionheartsiga ongi selliseid artikleid eesti keelde tõlkida ja panna kokku lihtsalt loetav tekst, mis ei oleks liiga roosamannat täis. Plaan on paljutõotav nii minu keeleoskuse kui ka järjepidevuse jaoks. :D Ideaalis näen ma siin blogis segu informatiivsemast materjalist (kasvatusmeetodid, toitumine, kakskeelsus, jne) ning niisama vahvat juttu meie perekonnast ja beebiootusest.

Aga üks suur probleem oli lapse privaatsus. Usun, et see on iga beebiblogija enda otsus, kui palju ta soovib oma lapse kohta infot avaldada ja see pole minu asi kellegi peale näpuga näidata, aga arvan, et siia blogisse ühtegi kakajuttu ega toiduplögapilti ei tule. Kui väga vaja, siis on mul selliste juttude jaoks privaatne beebigrupp, kus inimestele selline asi tõesti korda läheb. Või siis lastearst, kui kakaprobleemid kriitiliseks lähevad :D Kõik ei pea ka netis lugemiseks olema.

Teine murekoht on negatiivsed kommentaarid. Ma arvan, et me kõik teame vähemalt ühte blogijat, kes on saanud mingi teema peale halvustavat tagasisidet ja sellest solvunud, või veel hullem, kirjutamise ära lõpetanud või blogi privaatseks pannud. Mina olen selle kõik oma eelmise blogiga läbi teinud, tookord olid negatiivsed kommentaarid peamiselt mu unistuste ja elukutsevalikute osas. Ega ma vist ise ka ei uskunud siis veel, et minust võiks kunagi päriselt fotograaf saada, aga nüüd tagasi vaadates võib öelda küll, et see tõmbas kirjutamise motivatsiooni korralikult maha. Lohutan end sellega, et mul on alati võimalus beebiblogi kinni panna, kui asjad peaksid üle pea kasvama. Õnneks seni on mul lugejatega väga vedanud. Te olete kõik megatoredad!

Varsti saab beebi N. ise ka blogima hakata

Ja viimane hea asi beebibloginduse juures on see, et ma ei risusta enam oma vestlusi nii palju titejutuga. Eks aeg-ajalt lipsab ikka midagi sisse, aga tunnen, et saan siin kõik välja elada ja kirjutada neile, keda päriselt ka huvitab, kuidas ma enda sees ühte väikest inimest kasvatan. Ja eriti tore on see, kui teised emad kogemusi jagavad, usun, et see on paljudele abiks. Süümekavaba beebijutt! ♥