 |
| foto: http://www.crossed-flag-pins.com |
Meil on väga trendikas tänapäeva perekond. Nimelt oleme multikultuursed ja räägime kodus lausa kahes keeles. Peamiselt küll inglise keeles (nii on lihtsalt mugavam, eriti kui vaja mingeid keerulisemaid sõnu kasutada), aga see täiesti oleneb päevast ja kas Tonis tahab eesti keeles rääkida või mitte.
(Väike backstory neile, kes asjaga kursis ei ole: Tonis on sündinud ja üles kasvanud Massachusettsis, ta ema on austraallane ja isa USA-s sündinud väliseestlane. Kodus nad omavahel eesti keelt ei rääkinud. Esimene kokkupuude võõra keelega tuli alles siis, kui kogu perekond umbes kümme aastat tagasi Eestisse kolis. Tonis käis küll eestikeelses koolis, kuid tol ajal ei osatud veel koolides selliste lastega eriti tegeleda ning tegelik keeleoskus tekkis tal alles pärast ajateenistust ning esimesi töökohti.)
Kui me 2014. aastal tuttavaks saime ja ma teda esimest korda eesti keeles rääkimas kuulsin, mõtlesin, et no siit ei saa küll mingit asja, nii kohutav eesti keel, räägi ikka parem oma emakeeles edasi... nüüdseks olen ammu aru saanud, kui suur viga on niimoodi mõelda :D Inimene, kes on pärit teisest keeleruumist ning kes ei ole sünnist saadik eesti keelt õppinud, tahabki võimalikult palju selles uues keelekeskkonnas harjutada, sest kust muidu see kõne tulema peaks?
Nüüdseks pärast aastat aega Tallinnas elamist ja eestikeelses keskkonnas töötamist räägib ta juba suhteliselt vabalt. Tonis ise sellega muidugi nõus ei ole ja väidab, et saab ainult lihtsama vestlusega hakkama :D Samas, kui me mu vanematel külas käime, ei ole kellegil probleeme tekkinud ja mu emale meeldib VÄGA kõigest ja hästi palju rääkida.
Mul oli endal Jaapanis ka omamoodi keelesituatsioon. Esimesed nädal aega põdesin korralikult, kuni lõpuks suu lahti tegin ja rääkima hakkasin. See aasta, mis ma gümnaasiumis jaapani keele õppimisele kulutasin, ei olnudki raisku läinud. Jupphaaval tuli tagasi ja väga hea tunne oli. Pariisis samamoodi, olukord lihtsalt sundis selleks, kui Tuileries' aias üks tüütu portugali kutt ligi astus ja jutustama hakkas... Pärast kolmetunnist jalutuskäiku oli ajul lihtsalt valus juba pingutusest, aga järgmisel päeval ei rääkinud ma enam ühtegi ingliskeelset sõna. Sorry, portugali kutt, et ma sulle oma telefoninumbrit ei andnud.
Mina olen üles kasvanud ainult eestikeelses perekonnas, aga koolimineku ajaks oli keeleõpe väga moodi läinud ja ega mu ema ei saanud halvem olla - mind pandi kooli, kus teisest klassist hakkasin prantsuse keelt õppima, kolmandast tuli juurde vene keel ja neljandast inglise. Õnneks mulle keeleõpe sobis ja pärast koolivahetust õppisin gümnaasiumis veel juurde saksa ja jaapani ning omal käel natuke rootsi keelt. Oma lapsele võib-olla päris nii hullu tampi ei tahaks, aga kui ta juba nii kui nii kakskeelsena üles kasvab, siis miks mitte ka kolmas kuskilt juurde võtta...?
Mul oli just vestlus ühe sõbrannaga, kes ootab praegu kolmandat last ning neil on samuti kakskeelne perekond, vene-eesti siis. Ta rääkis, et ta põdes seda kakskeelsust kohutavalt ning kokkuvõttes esimese lapse vene keel kannataski seetõttu, et emal oli ebamugav. Seega... ei tohi alla anda, küll keel mingi hetk paika loksub ja hilisemas elus on see suureks eeliseks.
Kuna vene keel on väga kasulik, siis on ka meil vahel vestlustest läbi käinud mõte panna N. tulevikus venekeelsesse lasteaeda ja/või võtta talle venelasest hoidja. Tonis vene keelt ei räägi, mina saan mingil määral aru ja räägin natuke ise ka. Teoreetiliselt keeruline olukord, kui laps ühel päeval lasteaiast koju tuleb ning sa temast enam aru ei saa. Aga üks teine sõbranna elas väiksena Ukrainas ning käis seal ka lasteaias, kumbki tema vanematest ukraina keelt ei rääkinud, tüdruku esimesed sõnad olid ukrainakeelsed... mõne aja pärast tulid siiski eesti ja vene keel ka juurde. :D
 |
| Tume tulevik: segaduses beebi, kes ei saa enam ühestki keelest aru |
1. Rohkem kui ühe keelega üles kasvamine ajab lapsi segadusse.
See on kõige tavalisem väärarvamus, mis vanematel oma lastega on. Arvatakse, et kui laps on samaaegselt kahe keele keskkonnas, tekitab see segadust ning laps ei ole suuteline neil vahet tegema. See aga ei ole üldse nii. Barbara Zurer Pearson, kes on kirjutanud raamatu "Raising a Bilingual Child", on öelnud, et vaid juba mõned päevad pärast sündi on imikud suutelised keeltel vahet tegema, eriti kui on tegu selliste keeltega, mis on teineteisest väga erinevad, näiteks prantsuse ja araabia keel. Keerulisem võib olla sarnaste keeltega, näiteks saksa ja hollandi keelega, aga üldiselt on pooleaastaseks saamisel ka see mure juba lahendatud.
2. Kakskeelse lapse kasvatamine pärsib kõne arengut ning need lapsed hakkavad hiljem rääkima.
Tõepoolest, mõned kakskeelsed lapsed alustavad rääkimist hiljem, aga mitte alati. Paraku aga soovitatakse vanematele, kelle lastel kõne aeglasemalt areneb, esialgu ainult ühe keele juurde jääda. Vanasti lihtsalt arvati, et kakskeelsus oli kõne arengu puhul suurim süüdlane. Uued uuringud on aga näidanud, et kakskeelsus ei ole ei kõne ega keele arengu kiirusega seotud ning isegi, kui lapsel on diagnoositud kõnehäire, ei tee kakskeelsena kasvatamine teda kuidagi aeglasemaks. Vastupidi, nad arenevad sama kiirusega, kui need kõnehäirega lapsed, kes kasvavad ainult ühe keele keskkonnas.
3. Kakskeelsed lapsed ajavad keeli segamini.
Keelte segiajamine on vältimatu ja täiesti ohutu. Usun, et ka meil kõigil on kooliajast meeles olukordi, kus näiteks vene ja inglise keel segamini läksid. Minul kolme võõrkeelega juhtus seda üpris sageli.
Suurem osa lapsi, keda kakskeelseteks kasvatatakse, räägivadki alguses sellist segakeelt. Mõnikord on seejuures ühe keele mõju suurem kui teisel. Lapsed, kellel on ühes keeles suurem sõnavara kui teises, võtavad lihtsalt teisest keelest sõnu juurde, kui vaja. See kõik on aga ajutine ning sõnavara suurenemisega kaob see üldiselt täiesti ära.
Ka meie räägime kodus segakeelt, näiteks osad majapidamistarbed ja toiduained ütleme eesti keeles ja siis ülejäänu inglise keeles. :D
4. Lapse kakskeelsena kasvatamiseks on liiga hilja.
Tegelikult ei ole kunagi liiga hilja või liiga vara lapsele teise keele tutvustamiseks. Aju arengu tõttu on seda lihtsam teha alla kümneaastasega ja veel lihtsam alla viieaastasega. Täiskasvanul kulub uue keele õppimiseks palju rohkem aega. Kõige optimaalsem iga peaks ekspertide sõnul olema sünnist kolmanda eluaastani, ehk siis aeg, kui laps õpib alles oma esimest keelt.
Järgmine hea aeg on neljandast seitsmenda eluaastani, kui esimene keel juba enam-vähem selge on. Selles vanuses teist keelt juurde õppivad lapsed ehitavad justkui teise keelesüsteemi esimese kõrvale ning õpivad mõlemat keelt rääkima nagu emakeelt.
Kui laps on juba üle seitsme aasta vana, ei ole veel endiselt liiga hilja. Kaheksandast eluaastast puberteedini on samuti veel üsna okei aeg keelte juurde õppimiseks. Pärast puberteeti aga "salvestatakse" uued keeled ajus eraldi osakonda, nii et lapsed peavad keelt peas tõlkima või siis läbi oma emakeele selle juurde tee leidma.
Seega, tõepoolest, väiksema lapsega on seda lihtsam teha, aga ka suuremate puhul ei tohiks lootust kaotada.
5. Lapsed on nagu käsnad ning nad saavad kiirelt ilma igasuguse pingutuseta kakskeelseteks.
Päris nii lihtsalt see ei käi, et paned lapse saksa multikaid vaatama ja paari kuu pärast on võõrkeel olemas. Muidugi on neid, kelle puhul see töötab, mul on ka enda tutvusringkonnast mõningaid selliseid näiteid võtta. Mina vaatasin ka iga päev hoolikalt Sailor Moon'i, aga saksa keelest aru ei saanud :D
Keeleõpe ei tohiks kindlasti tüütu kohustus olla, aga kui teist keelt lapsele tutvustada, peaks õpetamises olema ikkagi mingisugune struktuur ja järjekindlus, vahet pole siis, kas igapäevase suhtluse või päris kooliõppe vormis. Idee on siiski neid keelekeskkonda huvitavatel ja elulähedastel viisidel sisse viia.
Vanemad unustavad tavaliselt kõige sagedamini ära selle, et kakskeelse tee valimine nõuab just nende poolt rohkem pingutust ja pühendumust. Samamoodi nagu klaveritundidega ei saa me eeldada, et lapsest saab üleöö klaverivirtuoos. Keeleõpe on pikaajaline investeering lapsesse ja nõuab seda, et lapsel oleks võimalik selles keskkonnas piisavalt viibida ning mõnikord peab lapsevanem sellele ise kaasa aitama.
Kuidas teil lood on? Kas teate kedagi, kes on kakskeelne või olete ehk ise? Kuidas on niimoodi üles kasvada ja kas see on kuidagi ka üldist maailmapilti mõjutanud? :)
5 comments:
Nii äge, et oma kogemust hakkad jagama. Alles hiljuti arutasime sõbrannaga, kui palju on nö multikulti peresid, kes ei julge lapsega mitmekeelsuse teekonda ette võtta... et vist et kirjutata piisavalt sellest :)
Meie lapsed on kolmkeelsed - eesti, vene ja hispaania. Eesti ja vene keel on sünnist saati, nö ema- ja isakeel. Hispaania keel on tulnud keskkonnast, sõpradelt, koolist ja multikatest. Suurem e 4-aastane räägib kõiki kolme vabalt ja omavahel pole keeli kunagi segi ajanud, kuigi grammatikareegleid võtab küll veel ühest keelest teise kaasa. Väiksem e kahene ütleb hisp keeles alles mõned sõnad - aga septembris läheb kohalikku kooli ja olen täitsa kindel, et hakkab temalgi ludinal tulema :) Enivei, tulge külla ja näete ise!:)
See on jah väga kiiduväärt, et selle teemaga juba enne lapse sündi end kurssi viid ja strateegia paika paned.
Ma olen selle aja inimene, kus segaperekonnad olid igapäevane nähtus - näiteks kus ma isegi aastaid elasin - ERKI ühikas - oli terve korrus eraldatud perekondadele - ja suurem jagu neist olid "tõelised nõukogude noored" ehk toimus rahvuste sulatusahi ehk tänapäevase mõistega multikulti. Mitte et ma sellest ise ülearu vaimustuses oleks aga kui kaks inimest kohtuvad, siis teinekord pole vahet rahvusel ega ka keelebarjääril :D aga eks seda tead isegi. Kõige radikaalsem näide - ema leedukas, isa ukrainlane, laps käis Vene lasteaias ja ühikas suhtles Eesti lastega. Tulemus? Terane elav tüdruk, aga suhtlemisel tulid kõik need neli keelt korraga ja ta oli ikka ise ka päris häiritud sellest, et jutt takerdus pidevalt (viimased pildid temast on mu mälus ca5-6aastasest lapsest, kes pursib natuke kõike ja õigesti mitte midagi - ka ta ema kurtis seda). Ok, see oli siis see halb näide. Hea näide on mu väga hea sõbranna, kes on ise kakskeelsest kodust (Eesti-Rootsi), laps on saanud võimaluse mõlema keele võrdseks arenguks - emaga rääkides Rootsit ja lasteaias siin Eestit. Ja ta oligi võrdselt osav mõlemas keeles. Oli - jutt minevikus - sest nad on nüüd uues keelekeskkonnas ja õpivad koos hoopis Soome keelt - aga see eelnev periood oli hea näide kuidas tasakaal ja võimalused alles hoida. Mul oleks veel hulgaliselt näiteid, aga need on markantsemad. Jõudu teile!!!
Meie olime kakskeelne pere, kuni vanem laps 3 sai ja otsustas, et tema enam eesti keeles ei räägi. Kuna mitte keegi peale minu eesti keeles temaga ei suhelnud, kaotasin ma lõpuks selle võitluse. Viga on ka selles, et mul on endal inglise keeles juba lihtsam suhelda - eesti keel tuleb kokutades - ja ühelt keelelt teisele ümber lülitumine tuleb nii vaevaliselt. Siis oli küll jube lihtne, kui laps veel rääkida ei osanud ja midagi vastu ei öelnud. Nüüd tuleb vanem laps vanaemaga Eestisse keelt õppima - ma veel alla pole andnud. Läheb Eesti lasteaeda. Ja suve veedame Eestis nii et küll ta tuleb.
Marju - nii äge, et sa ka siia jõudsid :D Su lastel on väga vedanud, et nad noorest peast juba kolme keelt räägivad. Ja eriti tore on see, et vanemal see nii sujuvalt läinud on :) Kas sul on plaanis mingi hetk sellest keelekümblusest pikemalt ka blogida? Ja on väike Hispaania trip plaanis küll varsti, ehk näeme isegi :D
Lee - ma arvan, et sellel tüdrukul läks ehk lihtsalt kauem aega, nagu ma kirjutasin, siis keeleõppega peab tegelema, päris niisama kõik ei tule :) Võimalik, et nüüdseks räägib ta kõike nelja keelt juba puhtalt.
Unknown - soovin su perele keeleõppes palju edu! Vähemalt on sul mingi algus eesti keele osas tehtud ja küll see ka suvel tagasi tuleb. Igal juhul on see arengule äga kasulik :)
Beebidele pidi päris varakult olema võimalik ka õpetada lihtsamat viipekeelt, https://en.wikipedia.org/wiki/Baby_sign_language
:)
Post a Comment