Üks naljakad asju selle raseduse juures oli see, et ma teadsin kohe algusest peale, et me saame tütre. Paar nädalat enne rasedaks jäämist nägin unenägu, kus ma kõndisin Veerenni tänaval koos oma kahe lapsega, vanem oli tütar ja noorem poeg. Ja pärast triipusid tuli veel hunnik unenägusid, kus N. mulle rääkis, mida ta siia maailma tegema tuleb ja mida tal meile õpetada on. Vahepeal oli ta sellise seletamatu ja tugeva energia kujul, vahel väikese tüdrukuna. Seetõttu ei tulnud mulle ka erilise üllatusena, kui juba 13. nädala ultrahelis lubati väikest tüdrukut. Kõhutunnet peab usaldama! Tonis muidugi oli alguses täiesti veendunud, et me saame ikkagi poja, aga me leppisime kokku, et järgmine tuleb poiss ;) Unes ju siiski oli niimoodi.
Nimedega oli keeruline. Kuna minu nimi on välismaal täiesti hääldamatu ja Tonise oma tekitab Eestis segadust (pluss need kaks lisanime, mis tal veel on), otsustasime, et meie laps saab ainult ühe ja võimalikult universaalse nime. See oli veel sel ajal, kui me sugu ei teadnud, nii et valisime kohe mõlema soo omad välja.
Minu meelest on skandinaavia nimed kõige ägedamad! Sören, Iris, Sigurd, Freya, Hans, Ingrid... kahjuks aga Tonis nii ei arvanud ning liigitas need kõik vanaema-nimedeks. Arusaadav ka, teine kultuuriline taust, tema koduriigis pandi sel ajal lastele nimeks Ashley, Michael, Jessica ja Matthew :D nende kõrval kõlavad need rootsi-norra-islandi nimed tõesti veidralt. Lõpuks aga tuli üks tüdrukunimi, mis meile mõlemile sobis. Ja siis poisinimi. Mõlemad ühtemoodi lühikesed ja universaalsed.
Kuna mingi osa minust on kergelt ebausklik, siis ma mõnda aega täisnime välja ei ütle. Las ollagi praegu lihtsalt beebi N. Võib-olla ka edaspidi, eks näeb, kui palju temast siin avalikult jagama hakkan :)
Mis on teie lemmiknimed? Kuidas suhtute viimase aja (õnneks juba pigem mööduvasse) trendi panna lapsele nimeks Kevyn-Koaala või Käithy-Copter jms? :D
2 comments:
Ausalt ka, müts maha, et olete normaalsed inimesed ega valinud lapse nimeks Beatrice Angelica Katharine Rosalie või midagi taolist. :D Võib-olla on asi minus, et lihtsalt mõjub natuke võõristavalt selline mitme pika ja toretseva nime korraga ühele lapsele panemine, à la sajanditetagused aadlinimed, aga ma mõtlen, et lapsel võib ka natuke raske olla end identifitseerida kõigi nende nimedega. Rääkimata siis veel sellest, kui need pole isegi normaalsed nimed, vaid ongi mingi Wsfksfysf põhimõtteliselt nimeks pandud. :D
Tean inimesi, kellel on kaks, isegi kolm eesnime, ja nad on mulle öelnud, et nad on üpris segaduses, sest üks nimi on nagu domineerivam alati, aga miks siis neid teisi üldse vaja on. Muidugi võib olla inimesi, kes suurepäraselt embrace'ivad oma mitut eesnime, ma ei ütlegi, et seda ei võiks teha, aga vähemalt võiksid need siis olla normaalsed nimed, mille pärast last koolis või tulevikus narrima ei hakataks või lihtsalt viltu ei vaadataks, et mis snoob sina selline oled. Vanemad võiks oma loomingulisust näidata kusagil mujal, mitte lapse nime valikul ...
Haha, jaa, eks see mitme nime panek ole rohkem ka kultuuriline eripära. Skandinaavias ja USAs näiteks täiesti tavaline, aga Eestis üle kahe väga ei panda ja siis on ka ikkagi tegu eesnimedega. Tonise ülejäänud kaks nime on aga "kesknimed", ehk siis neid ei kasutata pea mitte kunagi, nad on lihtsalt nagu... sisutäiteks? Küsisin talt kunagi, et millal üldse täisnime välja öeldakse, ta pakkus, et siis, kui ema väga kuri on :D
Post a Comment