Ma olen alati olnud hästi suurelt unistaja. Nii töös kui eraelus. Ja ma olen veendunud, et enamik häid unistusi peaksid ka täide minema. Selle jaoks tuleb muidugi ka ise vaeva näha, aga ma usun, et mingi võim on ka kosmose poole saadetud soovidel ja nende visualiseerimisel...
Nimelt tuli mul eelmise aasta lõpus mõte, et ma tahan päriselt endale stuudiot. Ma olin pikalt selle mõtte maha laitnud, et mida mul seal ikka teha, ma ju käin metsas pildistamas. Aga ühel hetkel tundus, et nüüd on nagu õige aeg. Seejuures pole mul ju vaja valget tausta, vaid lihtsalt erinevate tekstuuride ja värvidega seinu ja põrandaid. Ja suuri aknaid.
Selliste suurte soovide puhul on mul tavaks nad paberile joonistada. Joonistasingi kõrgete akendega ruumi, kus seinad on pilte täis ning keset seda kõike üks sametdiivan ja kohvilaud. Mingi hääleke mu peas rääkis jätkuvalt, et selline asi on mõttetult suur kulutus ja tegelikult mul pole seda ju niiiii väga vaja. Aga paar päeva hiljem olin ühe fotograafist kolleegiga lõunal ning kui ta küsis, millest ma unistan, rääkisin talle sellestsamast stuudiost.
Paar kuud hiljem, kui olin stuudiomõtte juba maha matnud, sattusin ühe töö jaoks Flux stuudiot rentima. Samad ruumid, kus kunagi tegutses SeeSee stuudio, aga täiesti ümber tehtud ja kordades ägedam. Astusin uksest sisse ja sain aru, et see on väga sarnane sellele, mida ma oma peas ja joonistustel ette kujutasin. Juba samal õhtul kirjutasin Kristiinale, kes seda stuudiot haldas, ja uurisin, kas ta tahaks Fluxi minuga koos teha, ning õnneks meil kõik sujus ja veebruari algusest olemegi nüüd koostööd teinud.
Meie stuudio juures on tore see, et pea iga päev käivad seda rentimas teised fotograafid, kes meie kuuüüri enam-vähem tasa teenivad. Veel on tore see, et tegemist on pinnaga, mida me võime oma soovi järgi muuta ja ümber ehitada. Tänu sellele ongi meil nüüd erinevad pildistamisnurgad ja lähiajal hakkame ühte tumepruuni veel juurde tegema. Ilmselt suve poole asendame voodi diivaniga, et natuke vaheldust oleks. Samas on see voodi nii kergesti kokku pandav, et vajadusel saab jälle õhkmadratsi lihtsalt täis pumbata ja peatsi seina äärde lükata.
Ja nii sürreaalne kui see ka poleks, siis tänu stuudiole on mul tööd juurde tulnud. Ma avastasin näiteks, et mulle meeldib väga buduaari ja akti pildistada. Talvel seda õues naljalt ei tee ning enamik kliente pigem ei taha sellist pildistamist oma kodus läbi viia. Nii et nüüd on selle jaoks ka kenasti lahendus olemas.
Kes tahab minu juurde Flux stuudiosse pildistama tulla, siis lisainfo ja broneerimine on siin. :)
Sattusin ükspäevSeiklusjuttude blogi lugema ja leidsin sealt sellise vahva küsimustiku. Kes minust rohkem teada tahab, siis nüüd on suurepärane võimalus sisustada oma vaba aega minu tundma õppimisega 😂 Palun, siin on 50 täiesti kasutut fakti minust, muuhulgas ka see, mis minu meelest on meeste suurim stiiliapsakas või mida ma nende puhul ei mõista. Lo and behold.
Kas päikese- või suusareisid?
Kuna ma suusatada ei oska ja külma ilma on ka Eestis piisavalt, siis iga kell läheksin päikese alla. Tegelikult nüüd varsti lähmegi, aga see on Tonisele üllatus ja ta saab alles lennujaamas teada. Pole kunagi kellegile sellist asja teinud ja loodan, et läheb hästi 😁
Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Kraanikausi põhjast öka ära võtmine. No need toidujäägid, mis sinna kogunevad. Nõude pesemine on ka selline piiripealne tegevus, õnneks teeb seda enamjaolt abikaasa. Ootan väga, et me saaks oma pesumasina vannituppa ümber tõsta ja nõudepesumasina kööki osta. Siin on lõpuks isegi ruumi selle jaoks!
Mis on su lemmikpitsa peal?
Ma olen väga igav pitsasööja. Kõige parem pitsa on Margarita pitsa buffalo mozzarella ja basiilikuga. Ideaalis võiks veel olla juuretisega taignast tehtud, nagu Kaja Pizzas on. Mmmm...
Suht perfect.
Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Ma mõtlesin selle peale, kui blogi tegin. Otsustasin, et vahet pole, negatiivseid kommentaare võib ignoreerida ka.
Kas näeksid end kunagi veganina?
Ma olen seda ajutiselt proovinud (muidu olen taimetoitlane ja vahel söön kala ka). Aga tunnen, et praegu pole veel see aeg käes ning ma ei tunne end toitumise koha pealt veel piisavalt kodus, et täiesti kõigest loomsest loobuda.
Parim raamat?
Mulle meeldivad vist kõik Haruki Murakami raamatud.
Milles oled sa koba?
Jooksmises. No ei tule välja ning kogu aeg ainult pistab igalt poolt, vahet pole, kuidas ma hingan. Teen selle asemel joogat ja tassin igapäevaselt 11-kilost hantlit ringi.
Kas oled ebausklik?
Mitte väga, aga ma usaldan oma kõhutunnet paljude asjade puhul.
Mis on õnneliku suhte saladus?
Omavaheline kommunikatsioon! Probleemidest rääkimine on juba pool sammu nende lahendamise poole.
Lemmik aastaaeg?
Suve lõpp ja sügise algus, kui veel soe on ja päikeseloojangud kõige kuldsemad.
Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Mul on juba paar aastat käekoti asemel väike nahast seljakott, kuna see oli lapsekandmise puhul lihtsalt palju mugavam. Aga see on üks korralik must auk. Seal on alati mõned mähkmed, varuriided, kõrvaklapid, paar tossupommi ja tulemasin. Working mama, yo.
Mida sa meeste puhul ei mõista?
Sokkide laiali jätmist. Sokkide koht on pesukorvis, kui nad õhtul jalast ära võetakse!
Kas sa oled realist või unistaja?
Ühe maa peal oleva jalaga unistaja. Mul on kombeks oma unistusi täide viia.
Mis sul parasjagu elus käsil on?
Teeme uues kodus remonti. Siin pole otseselt midagi katki, aga mulle ei meeldi tapeet ning tahan selle asemele värvitud seinu. Veel on vaja natuke uut mööblit ja kardinaid ja muud sellist...
Seejärel stuudio. Tahame seal ka ühe seina ära muuta ning veidi huvitavamaks teha. Ja kolmandaks planeerin vaikselt ka uut näitust ning põhjamaade mütoloogia teemalist fotoprojekti.
Kes on sinu lemmikblogija?
Kuna ma olin blogimaailmast pikalt eemal, siis praegu ühtegi sellist lemmikblogi ei olegi, mida regulaarselt loeks. Seega võib kommentaaridesse panna erinevate heade blogide linke.
Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?
Mul pole õrna aimugi, nii et valisin vanasõnade wikipediast esimese ettejuhtuva - "Kes tööd teeb, on rikas ja nõid" 😼
Jep, see olengi mina. Dolla dolla bill, y'all.
Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Ma pole Twitteris väga pikalt käinud ja enamik sõpru, keda seal jälgisin, on ka ära kadunud. Nii et vist Instagram isegi, Facebook on rohkem töövahend. Minu instagrami kontot näeb siit.
Suurim iluapsakas naiste puhul?
Liiga paksult jumestuskreemi, põsepuna mitte kasutamine, kriipsukulmud... mu üks parimaid sõbrannasid on meikar, nii et eks ma tema kõrvalt olen õppinud märkama mingeid asju, mida muidu tähele ei panekski.
Meeste suurim stiiliapsakas?
Tossud ülikonnaga. Võib-olla ma olen vanamoeline, aga see ei tundu nagu mingi nurga alt eriti ok.
Lapsepõlve hüüdnimi?
Mul on nii lühike nimi, et sellest ei saagi väga hüüdnimesid teha.
Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Tatrapuder vist. Ma võiks seda tõesti mingi kolm kaussi järjest süüa ja ikka ei saaks küllalt.
Muidu olen toidu osas küllaltki pirtsakas. Ma ei söö näiteks seeni, sparglit, koriandrit ja peterselli, tundmatuid puuvilju, enamikke mereande ja liha.
Kas kontsad või tennised?
Suht 50/50. Kõik mu saapad on kontsaga, aga suvel kannan ikka pigem tenniseid.
Emaduse parim külg?
See, et bussis pakutakse istet 😂
Tegelikult on neid toredaid asju rohkem. Ma ükspäev just mõtlesin, et oskan tänu Norale väikestest asjadest rohkem rõõmu tunda ja elu rahulikumalt võtta.
Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Ootamine vist.
Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Ma tahaks, et USAs saaksid naised olla lastega kodus kauem, kui vaid mõned nädalad. Et neil oleks sama hea vanemahüvitiste süsteem nagu meil siin. Mis on mehe juures oluline?
Emotsionaalne avatus.
Suurim eneseületus?
Esimese näituse tegemine ja selleks sponsorite otsimine ning kõige kokku panemine. Päris hull oli, aga nüüd tahaks veel teha.
Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Mul on õnneks (praeguse seisuga) täiesti reklaamivaba blogi ja mul poleks midagi selle vastu, kui see nii ka jääks. Aga kindlasti ei reklaamiks karusnahatööstust.
Kas lõhefilee või burger?
Veg Machine Beyond Meat burger!!! See on nii äge!
Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Mul on vahepeal sellised päevad, kus ma lihtsalt kaunistan diivanit, scrollin Facebooki ja virisen. Aga üldiselt need lõppevad kõik ühel hetkel sellega, et mul tuleb mingi hea idee ja diivan jääb jälle üksinda. Lihtsalt veel vähem võiks neid procrastination-päevasid olla.
Need pildid ja kõik järgnevad on tehtud meie pulmafotograafi Anete Tomingu poolt
Nagu siin vahepeal eelmises postituses selgus, siis oleme Tonisega ametlikult abielus olnud juba üle poole aasta.
Meie pulmakuupäev (8.09.2018) tuli suht täiesti lampi. Meie ametlik "deitima hakkamise" kuupäev on üldse kuskil aastavahetuse kandis ja talvel abiellumine on külm ja tüütu. Mina tahtsin sügisel abielluda ja Tonis oli nõus.
Me planeerisime pulmi umbes poolteist aastat ja kuigi tundus, et see on piisavalt aega kõige jaoks, siis enamik häid ideid tuli ikkagi paar kuud enne pulmi ja viimase minuti tegutsemist oli ka rohkem, kui mulle meeldinud oleks. Kui ma peaks kõike uuesti tegema, palkaks kindlasti pulmakorraldaja ning võib-olla abielluks üldse kahekesi :D
Igatahes, siin siis meie pulmapäev.
Me olime ettevalmistusteks rentinud ühe airbnb Kalamajas, millel oli selline mõnusalt hipsterlik vibe. Kõik meie pruutneitsid ja peiupoisid olid hommikul seal koos, et väike grimm näkku saada. Meid tegid ilusaks juuksur Grete Liis Kuurme ning meikarid Anna-Maria Tagu ja Marii Lotta. Minu meigi tegi Maret Ubaleht.
Mul oli pulmas kokku kolm kleiti. Tegelikult alguses ei pidanud üldse nii palju olema... arvasin, et piirdun kahe kleidiga, millest teine on nagu "igaks juhuks", kui esimene kleit liiga ebamugav on.
Aga juhtus nii, et võitsin veel lisaks eelmise aasta lõpus AW Bridal'i Facebooki loosi, kus auhinnaks oli pulmakleit. Mis mul ikka üle jäi, valisin siis sellise, millega kirikus uhke oleks kõndida. Nad olid väga lahked ja saatsid veel juurde kingitusena pruutneitsidele nende mõõtude järgi õmmeldud kleidid, peaehted ja mulle pika loori. Note to self: loor on ainult teoorias hea mõte, ma kiskusin selle esimesel võimalusel pärast laulatust peast ära (ja rikkusin sellega oma soengu, sorry Grete Liis :D).
Piltidel olev kleit on siis mu esimene kleit, mida kandsin kirikus ja õhtusöögi ajal. See viimane oli viga, kuna kleidi sees oli korsett ning ma tahtsin kõik kolm käiku kindlasti ära süüa.
Tonise ülikond on pärit Gowri butiigist.
Me otsustasime Tonisega, et ta ei näe mind enne tseremooniat kleidis. Kuna Tonisele ei meeldi merineitsi stiilis kleidid, oli mitu nädalat pingeline olukord, kus ma hirmutasin teda sellega, et mu kleit on ikka merineitsi lõikega ning siis ta peab altari ees head nägu tegema ega tohi ära joosta.
Vedas tal, mu kleit ei olnud merineitsi lõikega.
Meie laulatus toimus Kaarli kirikus, kus me ka eelnevalt leeris käisime. Mina olen veel selle kirikuga seotud nii palju, et kui ma Prantsuse Lütseumis käisin, oli see meie kooli "kodukirik" ja seetõttu tundus igati loogiline selle koguduse liikmeteks hakata. Tonise kirik on kaugel Massachusettsis ja sinna minek oleks veidi tüütu olnud.
Laulatusest ei mäleta ma enam mitte midagi, kuna ma olin lihtsalt nii närvis. Tean, et mu sõbranna mängis viiulil koos oreliga Lana Del Rey lugu "Young and Beautiful" ja mina jalutasin oma sõbra Miku kõrval sisse. Mingi hetk vist ütlesime teineteisele jah-sõna ja siis oligi järsku kõik läbi. Kes tahab kuulda, kuidas see lugu oreli ja viiuli peal on, siis lindistust saab kuulata siit.
Viiulil Maris Viisma, orelil Marika Kahar.
Pulmapidu toimus Põhjaka mõisas, mis on mulle alati muljet avaldanud oma kodumaisete ja samas erakordse toiduga. Ja seal on kõige mõnusam boheemlaslik mõisaatmosfäär, mida väga kuskilt mujalt ei leia. Dekoratsioonid tegime enamjaolt ise ning andsime seejärel oma floristile Diana Helistele vabad käed nende paigutamise ja lilledega kaunistamise osas.
Muide, mul oli hästi äge kimp ka. Palusin Dianal sinna sisse ühe sukulendi panna ja tegin veel üsna täpsed ettekirjutused, kuidas see peab olema veidi ebatavalisem ja rippuva umbrohuga ja mida kõike veel... pärast tseremooniat lendas kimp peokohas vaasi ja avastasin ta uuesti alles hilja õhtul. Aga! Sellesama sukulendi panime hiljem kodus potti ja nüüd ta on juba kenasti suureks kasvanud.
Meie pulmaautoks oli mu sõbranna 1967. aasta Imperial Crown, mis on tõenäoliselt üks maailma kõige ilusam ja mugavam auto. Kuldsed pildiraamid ja geomeetrilised laternad laenas Valguspall, menüüd ja loomadega lauakaardid disainisin ise. Tätokate baar oli tõenäoliselt peo üks suurimaid hitte - ka kõige tätokakartlikumad külalised lahkusid lõpuks ikka pildiga. Kohakaartideks ja ühtlasi ka wedding favour'iteks olid meil väikesed sukulendid, mis paljudel külalistel siiamaani alles on.
Toitu oli kolm käiku. Alustuseks tomatisupp, seejärel vastavalt sööja toiduvalikule praejuust, köögiviljad või valge kala ning viimasena buffet' stiilis suupistelaud igasuguste hummuste ja muu hea-paremaga. Põhjaka oli toitude osas väga vastutulelik ning arvestasid sellega, et meil oli omajagu veganeid ja niisama mittelihasööjaid ja kohandasid menüü vastavalt sellele.
Külalisteraamatu asemel oli meil hoopis üks vana kirjutusmasin, mille Tonise isa korda tegi. Nüüd on meil kolm täiskirjutatud lehte, mis varsti raamitud saavad ja siis peab edasi mõtlema, kuhu seina need panna. Lisaks värvisime ühe veneaegse gloobuse mustaks ja sinna peale sai kuldsete markeritega kirjutada.
Ilupiltidega on aga nii, et me põhimõtteliselt unustasime neid teha. Kui parasjagu pulmaeksam käis, jooksime kiirelt maja taha ning tegime paar pilti... ja siis läksime juba tagasi, sest tundus, et aega üldse pole ja programm peab kogu aeg käima. Suur viga :D Eks me teeme need ilupildid siis mõni teine päev ära ja loodetavasti kuskil Eestist väljaspool.
Pärast pulmaeksamit pidasid mõned meie sõbrad kõnesid (jälle, mitte ühtegi sõna ei mäleta, peale selle, et vahepeal oli naljakas - seega, Indrek ja Birgitta, kui te seda postitust lugema satute, siis võite mulle kirjalikus vormis oma kõned ka saata :D) ning eesti pulmale kohaselt mängisime kingamängu ja tegime veel lisaks pulmabingo. Kui pulmaeksam oli lihtsalt valikvastustega kontrolltöö, siis bingo oli juba palju keerulisem ning külalistel tuli vastavalt ühel lehel antud kirjeldustele (nt keegi, kes on vegan; vasakukäeline; kirjutanud raamatu, jne) üles otsida sobiv inimene. See, kes esimesena kõik ruudud täis sai, oli võitja.
Pärast bingot läks välja ka pruudikimp. Selle jaoks andsid vallalised neiud oma nimedega bingolehed mulle ning ma valisin pimesi järgmise pruudi, kelleks sai Mia. Loodan, et siis septembriks on pulmakutset oodata...
Kui normaalne eestlane toob pulmaviinad Lätist, siis meie tõime pulmabändi lõunanaabrite juurest. Pirmais Kurss on "nagu nooremapoolne Leto Svet". Lisaks lätikeelsetele originaallugudele mängisid nad ka Wonderwalli ning ühe Ed Sheerani loo. Seejärel sõime pulmatordi asemel sõõrikuid (aitäh Suhkrupatt ja Donuts.ee) ning õhtu lõpetasid Mick ja Angeelia oma akustilise setiga.
Mulle väga meeldis niimoodi abielluda, et pulmapäev kestis ainult pool päeva (laulatus oli kell 14 ja õhtu lõppes kell 23). Sai normaalsel ajal koju magama minna ega pidanud kella neljani öösel ühtegi purjus sugulast kantseldama. Aga kui ma saaks mõned asjad teistmoodi teha...
1) PULMAKORRALDAJA. Punkt. See aeg, higi ja vaev, mis ise kõige organiseerimise alla läks, ei olnud seda kokkuhoitud raha väärt.
2) Rohkem aega pulmas iseendale! Kuigi külalistele tundus meie pulmapäev suhteliselt chill, siis ma ei mäleta hetkegi, kus ma oleks saanud niisama hinge tõmmata ja elu üle järele mõelda.
3) Tee kompromisse. Tegelikult ei ole üldse vahet, kas lindid pulmakimbu ümber on pärissiidist ning 100% vanaroosat. Ma pingutasin dekoratsioonidega natuke liiga üle.
4) Baar tuua sinna, kus on bänd ja pidu. Meil ei oleks see Põhjaka mõisa ülesehituse tõttu kahjuks võimalik olnud, aga see oleks ära hoidnud selle, et inimesed bändi ajal baari jooki võtma lähevad.
5) Müüa maha üks neer ja kutsuda Tommy Cash esinema. Ma olin tol ajal väga suur Tommy fänn ja kui keegi oleks mulle andnud umbes ühe neeru jagu raha, oleks ma ilmselt ka kuidagi ta valgel hobusel sinna kohale saanud. See oli nali. Võib-olla.
Aga mis mulle kõige rohkem meeldis...
1) HELIMEES. Mickuga tuli kaasa tema helimees Sigfried Kesküla, kes tegi soundi ka lätlastele ning ühtlasi tõi kohale kõik vajaliku tehnika ning mõistis minu soovi tuua bändialale perfektne soe valge valgus värviliste LED-tulede asemel. Sorry, aga erkrohelised ja lillad LED-id ei ole lõbusad ega ilusad, vaid teevad kõik läheduses viibijad näost laiguliseks.
2) Sõõrikud! Me otsustasime klassikalise pulmatordi vahetada ameerikapäraste maiustuste vastu, mida ei pea lahti lõikama ja söömiseks järjekorras seisma. Need olid nii head. Päriselt ka.
3) Norat ei olnud peol. Arvan, et see oli ainuõige otsus, kuna sellises vanuses oli ta veel üsna korralik kleepekas ning ei meie ega tema poleks suutnud pidu nautida.
4) Meil ei olnud pulmaisa ega õhtujuhti. Kuna enamik pulmakülalisi juba tundis üksteist, ei pidanud ma mingeid tutvumismänge vajalikuks ning saime külaliste karjatamisega sõprade abiga suurepäraselt hakkama.
5) Kinginimekiri! Mulle endale ei meeldi raha kinkida ja tean, et paljudele mu sõpradele on see samuti ebamugav, seega seadsime MyRegistry lehel üles oma kinginimekirja, kus oli valikus erinevaid kingitusi konserviavajast trühvlikoolitusteni. Raha on muidugi tore kingiks saada (ja seda meile ka kingiti), aga veel ägedam on panna seina oma lemmikkunstniku maalid või uinuda sõprade kingitud pardi udusulgedest padjal.
Meie pulma eelarve oli umbes 10 000, aga tänu tutvustele, erinevatele diilidele ja paljude asjade ise tegemisele läks kokku umbes 6000-7000. Lõviosa rahast läks toidu, alkoholi, muusika ja helitehnika peale. Üldiselt võib pulmasid korraldades julgelt arvestada ca 1000 eurot iga teenusepakkuja peale ja siis veel eelarvele igaks juhuks 10% otsa kirjutada, kuna nii kui nii läheb enamik eelarveid lõhki.
Külalisi oli kutsutud veidi üle 60 ja suurem osa neist tuli ka kohale. Andsime pea kõik kutsed personaalselt üle. Save the Date kutsed saatsime digitaalselt välja aasta alguses ja tänu sellele said inimesed varakult puhkuseplaane teha. Kuigi meie pulm oli laupäeval, nii et ega seal erilist vahet vist poleks olnud.
Meie pulmavideo autoriks on Elina Kasesalu ning laul taustal on loomulikult Pirmais Kurssi "Sapnu Auto Peugeot" (Unistuste auto Peugeot). Kes tahab nende õiget videot vaadata koos eestikeelsete subtiitritega, siis seda näeb siit.
Fotograaf: Anete Toming Videograaf: Elina Kasesalu Pruutpaari jumestus: Maret Ubaleht
Pruutpaari soengud: Grete Liis Kuurme
Pruutneitside ja peiupoiste meik-soengud: Marii Lotta, Anna-Maria Tagu
