 |
| Pariis, 2016 |
Umbes täpselt siis, kui Nora oli sündinud, hakkasin ma Tonisele rääkima, et nüüd võiks ju kuhugi reisile minna. Sügis ju tulekul ja ilmad lähevad kohe koledaks ja... käisin selle jutuga iga päev ringi nagu katkine grammofon, kuni mind lõpuks kuulda võeti ja reisi planeerimine minu hoolde usaldati. Otsustasin, et on aeg tagasi minna Prantsusmaale, riiki, kus Nora minu kõhus olles esimesena reisis, olles siis vaid mõne millimeetri suurune. Nüüd on ta juba vähemalt 65 sentimeetrit pikk ja üle 7 kilo ja kõhus ilmselt üle piiri ei smugeldaks, seetõttu tuli ka talle lennupiletid hankida.
Nädalate jagu planeerimist ja rasket mõttetööd hiljem on meie marsruut selge: 21. septembril lendame kogu perega kõigepealt Stockholmi, kuhu me jääme paariks päevaks, ja seejärel edasi Pariis - Annecy - Toulon - Pariis - Varssavi - Tallinn. Nüüd aga kõige põnevam osa: me lähme sinna täpselt kahe seljakotiga ja ühe kandelinas beebiga. Ei mingit vankrit ega ratastel kohvrit. Hullumeelsed, mõtlete te kindlasti!
 |
| Kuidas pakkida beebit? Tihkelt, otse loomulikult. |
Miks seljakottidega?
Kui ma eelmine kord Pariisis käisin, oli mul suur reisikohver kaasas ja seda oli meeletult ebamugav ringi tassida, sest väga vähestes metroojaamades on liftid ja see tähendas üle kümne kilo käsitsi trepist üles vinnamist. Kui ma nüüd kujutan sinna pildile veel juurde sama raske vankri, läheb mul silme ees aeglaselt mustaks ja tähekesed hakkavad ringi lendama. Ja olgem ausad, kui suurt osa ma oma kohvri sisust kasutasin? Kandsin tookord kogu reisil ajal umbes kolme erinevat riietust, sest Pariisis oli lihtsalt nii palav, ja nii moe pärast kasutasin enda fööni, sest see oli lihtsalt võimsam kui hotelli oma.
Aga seljakotid ja beebi? Kuidas kõik asjad sinna ära mahuvad?!
Väga lihtne, pakime väga minimalistlikult. Õnneks viibime me tsiviliseeritud piirkonnas, kus mähkmeid ja muud eluks vajalikku saab osta enam-vähem igast poest. Seega lendame me Tallinnast välja ainult mõne üksiku mähkmega ja varume hiljem Stockholmist juurde. Samuti ööbime sõprade juures või siis airbnb-des, kus on pesumasinad, ning seetõttu pole ei meil ega Noral vaja üle 3-4 komplekti riideid kaasa võtta. Ruumi võtab kõige rohkem ilmselt fototehnika - kahe peale kokku vähemalt neli kaamerat ja umbes kaks korda sama palju objektiive - ning Tonis on veendunud, et ta soovib oma kahe telliskivi suuruse Stephen Kingi raamatu kaasa võtta. Õnneks pole see minu tassida, seega las teeb mis tahab ja hiljem kahetseb. Või siis kahetsen mina, kui mul pikkadel sõitudel midagi lugeda pole :D
 |
| Make it rain, baby. |
Mis me siis kaasa võtame?
Praegu on pakkimisnimekirjas kogu perele 3-4 komplekti riideid, kandelina, hügieeni- ja esmaabitarbed, paar mänguasja, kingitused sõpradele, beebi ninapump, fototehnika ja sapiseep. Tegin seepeale ka natuke googeldamist, et näha, mida reisiblogijad soovitavad kaasa võtta ja sain teada, et
nii mõnegi inimese jaoks on oluline kaasa võtta näiteks vannikork, föön, mäkaiveriteip ja binokkel. Okei, fööni osas ma ei tohi naerda, ise tassisin ka oma professionaalset fööni igale poole reisidele kaasa, sest ta tõesti töötas palju paremini kui keskmine hotelli- või koduföön. Kuni me käisime USAs, kus on ju voolupinge poole kehvem kui siin ja mu superföön muutus seal tagasihoidlikuks tuuleiilikeseks. Natuke piinlik oli, sest see föön pole sugugi mitte kerge kaaluga asi ja USAst tagasi tulles on mu kohver alati ääreni suveniire täis.
Kuidas me reisime?
Meil on plaanis kõik kohad Prantsusmaal ära näha selleks ainult raudteetransporti ja metrood kasutades. Seal lihtsalt saab rongiga igale poole! Erinevalt USAst, kus ilma autota reisimine on suhteliselt võimatu. Keskmiseks rongipileti hinnaks tuleb ainult 25€, kõige kallim on Annecy - Toulon ots, mis on üle viietunnine reis ja üks pilet maksis 54€. Kuna Nora on väike, reisib ta igal pool tasuta.
 |
| Dolla dolla bill, y'all. |
Aga vanker/käru on ju vajalik...
Ka mina mõtlesin seda kogu aeg, kui mul veel last polnud ja ka siis, kui Nora sündis. Ma üritasin kärutädi olla. Ausalt, üritasin. Aga ei, minust sai hoopis linatädi seitsme erineva lapsekandmisvahendiga. Ning nüüd ei kujuta ma vankriga kuhugi reisimist ettegi, sest juba praegu on ta mulle Tallinnas pigem tülikaks koormaks, mis siis veel välismaal olla võib. Eriti Pariisis, kus kõnniteed on paksult turiste täis ja pool linna koosneb üldse treppidest. :D
Muuhulgas, üks mu (lastetu ja meessoost) Facebooki-tuttav sai endale vist hiljuti okka tagumikku, kui pidi paaritunnise lennureisi veetma koos nutvate lastega, ja teatas seejärel väga valjuhäälselt oma seinal, et alla nelja-aastased põnnid ei peaks üldse ei reisima ega rahvarohketel üritustel käima. Küsimuse peale, kas neljandal sünnipäeval muutuvad kõik lapsed automaatselt viisakateks ja hästikäituvateks, sain ma vastuseks, et kui mul oleks vähegi aimu heast lastekasvatusest, ei tunneks ma end sellest teemast puudutatuna. Hmm.
Võib-olla oleks ka viimane aeg ikkagi Nora kappi ära panna ja parimat loota? Mind isiklikult pole kunagi lennukis nutvad beebid häirinud, see on ju ikkagi ühistransport nagu buss või rong, mitte minu eralennuk. Samuti, kui me ei too lapsi sellistesse keskkondadesse, ei õpi nad mitte kunagi seal ka käituma. Või olen ma millegist ilma jäänud ja tegelikult ikkagi on olemas maagiline vanus, millest alates kõik lapsed suurepärasteks saavad? Valgustage mind, palun...
Mis on teie jaoks sellised olulised asjad reisil, mida iga teine inimene võib-olla kaasa ei veaks? Kas on veel föönihullusid nagu mina? Jagage teadmisi, äkki suudan oma seljakotti veel midagi kasulikku kaasa panna :D
 |
| Au bientot, Prantsusmaa! Varsti näeme! |
