Mida ma meeste puhul ei mõista?

Sattusin ükspäev Seiklusjuttude blogi lugema ja leidsin sealt sellise vahva küsimustiku. Kes minust rohkem teada tahab, siis nüüd on suurepärane võimalus sisustada oma vaba aega minu tundma õppimisega 😂 Palun, siin on 50 täiesti kasutut fakti minust, muuhulgas ka see, mis minu meelest on meeste suurim stiiliapsakas või mida ma nende puhul ei mõista. Lo and behold.

Kas päikese- või suusareisid?
Kuna ma suusatada ei oska ja külma ilma on ka Eestis piisavalt, siis iga kell läheksin päikese alla. Tegelikult nüüd varsti lähmegi, aga see on Tonisele üllatus ja ta saab alles lennujaamas teada.
Pole kunagi kellegile sellist asja teinud ja loodan, et läheb hästi 😁

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Kraanikausi põhjast öka ära võtmine. No need toidujäägid, mis sinna kogunevad. Nõude pesemine on ka selline piiripealne tegevus, õnneks teeb seda enamjaolt abikaasa. Ootan väga, et me saaks oma pesumasina vannituppa ümber tõsta ja nõudepesumasina kööki osta. Siin on lõpuks isegi ruumi selle jaoks!

Mis on su lemmikpitsa peal?
Ma olen väga igav pitsasööja. Kõige parem pitsa on Margarita pitsa buffalo mozzarella ja basiilikuga. Ideaalis võiks veel olla juuretisega taignast tehtud, nagu Kaja Pizzas on. Mmmm...

Suht perfect.

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Ma mõtlesin selle peale, kui blogi tegin. Otsustasin, et vahet pole, negatiivseid kommentaare võib ignoreerida ka.

Kas näeksid end kunagi veganina?
Ma olen seda ajutiselt proovinud (muidu olen taimetoitlane ja vahel söön kala ka). Aga tunnen, et praegu pole veel see aeg käes ning ma ei tunne end toitumise koha pealt veel piisavalt kodus, et täiesti kõigest loomsest loobuda.

Parim raamat?
Mulle meeldivad vist kõik Haruki Murakami raamatud.

Milles oled sa koba?
Jooksmises. No ei tule välja ning kogu aeg ainult pistab igalt poolt, vahet pole, kuidas ma hingan. Teen selle asemel joogat ja tassin igapäevaselt 11-kilost hantlit ringi.

Kas oled ebausklik?
Mitte väga, aga ma usaldan oma kõhutunnet paljude asjade puhul.

Mis on õnneliku suhte saladus?
Omavaheline kommunikatsioon! Probleemidest rääkimine on juba pool sammu nende lahendamise poole.

Lemmik aastaaeg?
Suve lõpp ja sügise algus, kui veel soe on ja päikeseloojangud kõige kuldsemad.

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Mul on juba paar aastat käekoti asemel väike nahast seljakott, kuna see oli lapsekandmise puhul lihtsalt palju mugavam. Aga see on üks korralik must auk. Seal on alati mõned mähkmed, varuriided, kõrvaklapid, paar tossupommi ja tulemasin. Working mama, yo.

Mida sa meeste puhul ei mõista?
Sokkide laiali jätmist. Sokkide koht on pesukorvis, kui nad õhtul jalast ära võetakse!

Kas sa oled realist või unistaja?
Ühe maa peal oleva jalaga unistaja. Mul on kombeks oma unistusi täide viia.

Mis sul parasjagu elus käsil on?
Teeme uues kodus remonti. Siin pole otseselt midagi katki, aga mulle ei meeldi tapeet ning tahan selle asemele värvitud seinu. Veel on vaja natuke uut mööblit ja kardinaid ja muud sellist...
Seejärel stuudio. Tahame seal ka ühe seina ära muuta ning veidi huvitavamaks teha.
Ja kolmandaks planeerin vaikselt ka uut näitust ning põhjamaade mütoloogia teemalist fotoprojekti.

Kes on sinu lemmikblogija?
Kuna ma olin blogimaailmast pikalt eemal, siis praegu ühtegi sellist lemmikblogi ei olegi, mida regulaarselt loeks. Seega võib kommentaaridesse panna erinevate heade blogide linke.

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?
Mul pole õrna aimugi, nii et valisin vanasõnade wikipediast esimese ettejuhtuva - "Kes tööd teeb, on rikas ja nõid" 😼

Jep, see olengi mina. Dolla dolla bill, y'all.

Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Ma pole Twitteris väga pikalt käinud ja enamik sõpru, keda seal jälgisin, on ka ära kadunud. Nii et vist Instagram isegi, Facebook on rohkem töövahend. Minu instagrami kontot näeb siit.

Suurim iluapsakas naiste puhul?
Liiga paksult jumestuskreemi, põsepuna mitte kasutamine, kriipsukulmud... mu üks parimaid sõbrannasid on meikar, nii et eks ma tema kõrvalt olen õppinud märkama mingeid asju, mida muidu tähele ei panekski.

Meeste suurim stiiliapsakas?
Tossud ülikonnaga. Võib-olla ma olen vanamoeline, aga see ei tundu nagu mingi nurga alt eriti ok.

Lapsepõlve hüüdnimi?
Mul on nii lühike nimi, et sellest ei saagi väga hüüdnimesid teha.

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Tatrapuder vist. Ma võiks seda tõesti mingi kolm kaussi järjest süüa ja ikka ei saaks küllalt.
Muidu olen toidu osas küllaltki pirtsakas. Ma ei söö näiteks seeni, sparglit, koriandrit ja peterselli, tundmatuid puuvilju, enamikke mereande ja liha.

Kas kontsad või tennised?
Suht 50/50. Kõik mu saapad on kontsaga, aga suvel kannan ikka pigem tenniseid.

Emaduse parim külg?
See, et bussis pakutakse istet 😂
Tegelikult on neid toredaid asju rohkem. Ma ükspäev just mõtlesin, et oskan tänu Norale väikestest asjadest rohkem rõõmu tunda ja elu rahulikumalt võtta.

Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Ootamine vist.

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Ma tahaks, et USAs saaksid naised olla lastega kodus kauem, kui vaid mõned nädalad. Et neil oleks sama hea vanemahüvitiste süsteem nagu meil siin.

Mis on mehe juures oluline?
Emotsionaalne avatus.

Suurim eneseületus?
Esimese näituse tegemine ja selleks sponsorite otsimine ning kõige kokku panemine. Päris hull oli, aga nüüd tahaks veel teha.

Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Mul on õnneks (praeguse seisuga) täiesti reklaamivaba blogi ja mul poleks midagi selle vastu, kui see nii ka jääks. Aga kindlasti ei reklaamiks karusnahatööstust.

Kas lõhefilee või burger?
Veg Machine Beyond Meat burger!!! See on nii äge!

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Mul on vahepeal sellised päevad, kus ma lihtsalt kaunistan diivanit, scrollin Facebooki ja virisen. Aga üldiselt need lõppevad kõik ühel hetkel sellega, et mul tuleb mingi hea idee ja diivan jääb jälle üksinda. Lihtsalt veel vähem võiks neid procrastination-päevasid olla.

Jaanipäev Hiiumaal

Moosiriiul vahetult pärast maandumist

Nagu eestlasele kohane, on jaanipäev minu jaoks väga suure au sees. Tegemist on siiski mu ainsa puhkusega suvisel ajal juba viimased kaheksa aastat :D Seekord oli meil võimalus pühad veeta Hiiumaal sõprade Marko ja Kärolini juures, kes muidu elavad Rootsis, aga olid nüüd jaanipäevaks Eestisse perede juurde tulnud.

Kõik sai alguse sellest, kui meil polnud jaanipäevaks üldse plaane ja järgmisel hetkel oli Kärolin mu juba Hiiumaale kutsunud ning bussisõidu kestvust ja Norat vaadates sai üsna kiirelt otsustatud, et viis tundi ratastel loksumist ja praami pole päris meie teema. Seega ostsime lennukipiletid. Tänu riigi dotatsioonile on Hiiumaale lennata väga odav - 25€/inimene üks ots - ning kogu see sõit on väga mugav ja kiire, kestes ainult pool tundi. Okei, lennujaamas peab natuke varem kohal olema, aga ei anna eriti võrrelda bussisõiduga :D

Transaviabaltika lennukit hüütakse rahvasuus armastavalt moosiriiuliks. Eks nimi ole natuke põhjendatud, kui tüüpilises lennukis on ühes reas 3+3 istet, siis seal ainult 1+2. Samuti on kabiin avatud ja reisija näeb läbi piloodi akna välja. Ma küll ei kujutaks end ette üle Atlandi selle lennukiga lendamas, aga lühikesteks otsadeks sobib väga hästi. Poole tunni jooksul ei jõudnud ma isegi mõelda sellest, et jalaruumi on vähe või et tahaks pirukat ja kohvi.

Kuna moosiriiul on tavalisest lennukist väiksem, on sellega ka õhuauke rohkem tunda. Neid muidugi ei tasu eriti karta, lennuk lihtsalt põrkab natuke ringi.

Marko grillimaagia ja minu vege jaanipäev - mais, halloumi, tofu, sojakotletid ja tomat

Kui jaanipäev peetud sai, suundusime Kõpu tuletorni avastama. Vaade oli päris kena ning ~100 sammu üles ja alla aitasid natukene pühade ajal söödud halloumi kogust tasandada. Taaskord oli Natibaby kandekotist väga palju kasu, sest lihtsalt laps puusal või süles poleks küll jaksanud üles ronida.

Veel käisime Kalanas, kus on mere ääres väike armas kohvik nimega Hõbekala. Sõime seal kooki ja Nora mängis liivakastis. Kuna ta kõnnib nüüd juba päris hästi, on väljas käimine veel lihtsamaks muutunud ning seal terrassi peal ringi paterdamine oli väga nunnu vaatepilt.

Viimasel päeval käisime Ungru restos söömas. Tonis sõi slow cooked notsut, mina võtsin metsiku brokkoli hummusega, mis sisaldas lisaks beebi brokkolitele röstjuurikaid, rosinamoosi, aiaürte ja tempura kartulit. Lisandiks sai panna küpsetatud kitsejuustu, mis minu jaoks justkui kirss tordil oli. Magustoiduks sõime LaMuu jäätist. Norale tellisin lastepasta, aga nagu nende toitudega tavaks juba saanud, siis midagi erilist sealt loota pole ning pettuma pidime ka seekord - lauda toodi tohutult õline spagetihunnik natukese juustuga (olin palunud peekoni välja jätta). Meie enda toidud olid väga head.

Samuti oli seal restos üks eriti kummaline olukord. Alguses istusime õues, lapsed mängisid terrassil ja kõrvallauas oli veel üks lastega perekond. Nende lapsed olid umbes kolmeaastased. Ühel hetkel tuli terrassi lähedale kass, selline natuke räsitud tänavakiisu, istus keset platsi maha ja hakkas end pesema. Meie lapsed jälgisid eemalt, aga need teised lapsed hakkasid vaest looma kividega loopima, mille peale kass loomulikult põgenes. Mainisin kõrvallaua lapsevanemale ka, et vabandage, teie lapsed viskavad kassi kividega, äkki ütlete neile midagi või takistate? Sain selle peale vastuseks tuima "mhm" ning tädi latras oma sõbrannaga edasi. Ma olin nii kuri, et oleks tahtnud ta prosecco talle näkku visata. Mismõttes sa lihtsalt ei kasvata oma last?

Siiamaani on kuidagi kurb ja nõme tunne sellest situatsioonist sees. Ma ei kujutaks ettegi, et lubaks Noral mõnele elusolendile liiga teha ning kõikidele võõrastele loomade läheneme austuse ja armastusega. Kui just omanik ei luba, siis me loomale pai ei tee. Ega ka midagi muud. Nii lihtne see ju tegelikult ongi, lapsest inimese kasvatamine.

Nora 10 kuud!

Nora Bredeni jaoks modellitööd tegemas

Tabasin end ükspäev mõttelt, et alles ma ju olin täiega rase. Veeresin mööda Tallinna tänavaid ringi nagu korralik emavaal, kirusin kõiki noori inimesi, kes mulle bussis istet ei pakkunud ning jõllitasin iga vastutulevat valget Emmaljunga käru. Nüüd on sellest imelisest ajast juba ligi aasta aega möödas ja Norast on vahepeal peaaegu inimene saanud. Üleeile näiteks tõusis preili Kapriis esimest korda ilma toeta seisma ning püsis seal ligi pool minutit. Samuti on tal tänaseks päevaks kuus väga teravat hammast ning palju rohkem juukseid, kui sündides.

Mida kümnekuuse lapsega teha saab? Palju rohkem, kui näiteks ühekuusega. Kahjuks tähendab see ka kõvasti vähem vaba aega :D Vastsündinuga oli elu ikka nii lihtne - tiss suhu, puhas mähe alla, laps voodisse ja järgmised tund-paar oli muretu. Ma ei osanud tol ajal seda aega hinnata ja tegin tööd või muid lolluseid. Praegu on aga nii, et noor neiu teeb hommikul silmad lahti ja hakkab laamendama ning parimal juhul laamendab kuni ööuneni välja, vahepealsete unepausidega.

Äge on see, et nüüd saab juba käia mänguväljakul ja Noral on seal lõbus. Käime kodu lähedal pargis kiikumas ja mõnikord ka Kadriorus liumäest alla laskmas ning karusselliga sõitmas. Kadriorus on hea puhas väljak (meil on suht liivane ja märg) ning ta saab seal ringi käputada ja teiste lastega tutvuda. Kui ta nüüd varsti kõndima hakkab, on ilmselt veel põnevam ja kevadel peaks muru ka välja tulema, saab veelgi rohkem loodust avastada.

Nora magab nüüd üldiselt juba öö läbi ja teeb seda oma voodis. Meil on endal põrandavoodi, kus oli väga tore kaisus magada, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas meie väike kaheksajalg võtma keskmise tuuleveski mõõtmeid ning otsustasin ta meist veidi kaugemale kolida. Põhimõtteliselt on tema voodi siiski meie voodi pikendus, pöörasime võrevoodi lihtsalt teistpidi ja tõime tema madratsi meie omaga samale tasapinnale. Esialgu ta lihtsalt mängis seal päevasel ajal ja tõmbas end voodipulkade abil üles, aga juba paaripäevase harjutamisega oli ta nõus seal ka ööund magama ning tänu sellele on meie kõigi uni muutunud kvaliteetsemaks ja pikemaks. Meie toast ma teda veel välja ei viskaks, aga hea on näha, et tal vähemalt oma voodi vastu midagi ei ole :D

Samuti mõtleb mu emakas iga päev juba järgmisest beebist. Nii väga tahaks juba uuesti rase olla ja sünnitada ja uue ilmakodanikuga hängida, aga me just paar nädalat tagasi arutasime selle üle ning mulle jõudis kohale, et kui ma järgmist last ka maikuus tahan, tähendaks see juba augustis täiega lapse tegemist ja rase olemist ning selleks ma veel valmis pole :D seega lükkub teise lapse plaan ilmselt ülejärgmisesse aastasse, tõenäoliselt on meil selleks ajaks ka juba suurem kodu ja rohkem ruumi kõigi oma toredate järeltulijate mahutamiseks.

Meie igapäevaseks probleemiks on lisatoit. On paremaid ja halvemaid päevi, mis on ilmselt mõjutatud kuu seisust, hammaste tulemisest, Eesti riigi poliitilisest olukorrast ja kohvipaksu mustritest. Osadel päevadel sööb see laps nii, nagu homset enam ei oleks ja teinekord võin ma talle hoole ja armastusega valmistatud ökoloogilise superõhtusöögi kas minema visata või ise ära süüa. Paraku on neid toidust keeldumise päevi viimasel ajal pigem rohkem ja see tekitab jube palju stressi.

Kõik hakkas pihta umbes poolteist kuud tagasi, kui käisime jaanuaris perearstil kontrollis ja järgmisel päeval oli lapsel kohutav kõhuhaigus, mille ta ilmselt sealt kabinetist üles korjas. Nora lihtsalt oksendas paar päeva järjest, käisime isegi EMOs ära, aga tulime sealt sama targalt koju tagasi, sest arst arvas, et pole mõtet meid gripihaigete juurde sisse võtta. Kõik läks hästi ja Nora saigi järgmisel päeval terveks. Ravisin teda ainult rinnapiima ja lapsekandmisega, kuna nii väikestele mingit rohtu ei antagi. Õnneks pole rohkem haiguseid külla tulnud.

Aga sellest sai alguse SUUR söögistreik. Olgu, haiguse ajal loomulik, et laps ei tahagi eriti süüa. Sellele järgnes üle kuu aja toiduga pirtsutamist, mängimist ja söögilauas jauramist. Ma olin mõtetes juba hullumas ja arvasin, et peangi teda nüüd kuni koolini ainult rinna otsas hoidma... iga päev pakkusin vähemalt kolm korda mingil kujul lisa, kas näputoidu või püreena, kirjutasin kõikidesse beebigruppidesse ja proovisin erinevaid soovitusi läbi, aga mitte miski ei töötanud. Isegi vett ei tahtnud ta mingi hetk enam juua. Nora suu oli kriips ja parimal juhul hakkas ta lihtsalt mu peale karjuma, kui talle süüa üritasin pakkuda.

Andsin alla, enam süüa ei pakkunud. Läks nädalake mööda ja lisatoit hakkas jälle meeldima. Tõstsin iga päev koguseid, kõik läks juba hästi... ja täiesti tühja koha pealt otsustas preili Kapriis, et ta vanad lemmiktoidud ei kõlba enam kuhugi ning nüüd oleme alguspunktis tagasi. Ma arvasin ausalt öeldes, et sellised probleemid tulevad umbes kolmeaastaste lastega, kes pole nõus oma lõunasööki sööma enne, kui see on tähekujuliseks lõigatud. Eksisin rängalt. Ka tähekujuline toit ei aita.

Eile õhtul andsin oma taldrikust vegan bolognese pastat, et näha, kuidas laps spagettidega mängib. Nora sõi pool minu taldrikutäit ära.

#eluõied

Kuidas ma sünnituseks valmistusin ja Nora telekasse sai

Kahenädalane Nora, näpp isa ninas

See postitus on eelkõige kirjutatud mulle endale, kuna raseduse ja sünnitusega seotud mälestused libisevad iga päevaga aina kiiremini peast ja meil on mingi hetk ka teine beebi plaanis (mu beebihulluses aju meelest võiks kas või kohe praegu, aga üldiselt siiski kuskil 2019. aastal alles) ning siis on tulevikus hea meenutada, mis trikid töötasid ja mis mitte. Etteruttavalt võib öelda, et ma valmistusin ikka täiega, mentaalselt just. Sünnitus on kahe kõrva vahel kinni. Kes on siin blogis esimest korda, võib veel vahele lugeda seda postitust kodusünnitusest ja soovi korral lisaloona Nora sünnilugu.

Igatahes, nagu ma varasemalt maininud olen, siis suurema osa elust olin ma sünnitust kartnud ja esimene samm oligi selle hirmuga tegelemine ja selle enda jaoks lahti mõtestamine. Ma olen nüüd tänu oma kodusünnitusele sattunud väga teistsugusesse seltskonda, kelle jaoks on lapse sünd ja emaks saamine tohutult võimas ja imeline kogemus, aga see, mida ma varem teadsin või uskusin, erines sellest kardinaalselt. Arvasin alati, et sünnitusvalu on midagi nii kohutavat ja jubedat, et sellega ei ole võimalik toime tulla ja pärast lapse välja pressimist on važiin laiali veninud ja ribadeks ja edasisest seksist võid ainult unistada. Plot twist: ei käi need asjad kohe üldse niimoodi. :D

Pärast rasedusest teada saamist sukeldusin internetiavarustesse ning alustasin suurt uuringut selle kohta, missugune üks loomulik sünnitus välja näeb, just füsioloogilise poole pealt. Kuidas see loogiline on, et üks korralik suur beebi nii väikesest august välja mahub? Tundub ulmeline, aga tegelikult mahub väga hästi. Hormoon nimega relaksiin teeb meie kehad lödiks ja pehmeks (ma pole elu sees nii hästi paindunud kui raseduse lõpus) ja važiin venib vajadusel väga suurtesse mõõtmetesse ning üldiselt läheb alati ka kokku tagasi. Keegi rahustas mind hästi hea lausega: kui mehe peenis saab suureks ja väikseks tagasi minna, miks siis sinu vagiina kuidagi halvem peaks olema?

Valu osas: veidi valus on tõesti. Ei ole lihtsalt ebamugavustunne :D Aga minu jaoks ei olnud sünnitus kordagi nii valus, et ma oleks mõelnud, et nüüd on kõik ja mina enam kunagi ei sünnita. Mingil määral ma kogu aeg ootasin, et nüüd läheb nagu täiega jubedaks, aga selle asemel hakkasid pressid ja järgmine hetk oli juba laps käes. Raske osa oli hoopis väsimus ja sellest räägitakse sünnitusalases kirjanduses vähe. Tuhude üle hingamine nõuab palju jõudu ja vastupidavust, see on nagu maratoni jooksmine, pead oma energiat jupikaupa jagama ning võimalikult välja puhanud olema. Mida rohkem ma oma sünnitusele tagasi mõtlen, seda enam olen ma veendunud, et see pooletunnine uinak enne presside saabumist oli täielik elupäästja.

Kokkuvõtteks: sünnitusvalu ei ole mõtet karta, ta on selline norm vend, tuleb umbes minutiks ja läheb siis viisakalt ära, isegi haisu ei jää järele. Ja noh, siis mingi aja pärast tuleb uuesti tagasi. :D

Nora jänkumeres tudumas

Füüsilise poole pealt oli ilmselt jooga kõige parem ettevalmistus. Minu teekond kauni kondiväänamise juurde sai alguse 2015. aasta veebruaris, kui ma sattusin esimest korda Karina Yoga tundi (ja tunnist pisarates lahkusin, kuna ma ei saanud plankimisega hakkama). Sealt edasi tulid iganädalased joogaharjutused, isiklik joogamatt, joogapildid instagramis ja kõik muu selline, mis ühe valge inimese elustiiliga kaasas käib. Mulle meeldivad sellised väljakutsed. Jooga on mu elus siiamaani alles.

Mida jooga mulle andis? Imeilusa tagumiku, tugevad seljalihased, usu endasse ja oskuse oma ego mõneks ajaks uksest välja saata. Boonusena sain endale joogaõpetajast sõbranna, kelle suhtumine rasedusse mind niiväga inspireeris, et ka enda ootusaja lõpus jalutasin ma päevas mitmeid kilomeetreid maha ja tegin tööd, selle asemel, et kodus diivanit kaunistada. Lisaks õppisin õigesti hingama ja oh man kuidas see hingamine sünnitusel aitas. Sünnitusel ei tohiks mõelda, et mingid hääled pole naiselikud või on niisama koledad. Kui karu või ilvese hääl sulle jõudu annab, siis just nii teedki. Ka joogas võttis mul tükk aega, et julgeda tunnis lõvi hingamist õigesti kaasa teha, aga kui see lõpuks välja tuli, oli see tohutult vabastav kogemus.

Ka sünnituse füüsilisele osale aitas jooga korralikult kaasa. Kui ikka oled mõnda aega puusade avamist harjutanud ja kannad maas korrektselt squattinud, ei ole sugugi keeruline seda kõike pärispäeval teha. See squat on seejuures väga mõnus, kuna vaagen on siis kenasti avatud ja beebi saab lupsti välja tulla. Tšau, Nora!

Samuti sattusin ma kunagi Pinterestis lampi mingi artikli peale, mis väitis, et datlite söömine raseduse lõpus viib kiirema ja meeldivama sünnituseni. Googeldasin natuke juurde ja leidsin, et selle kohta on isegi uurimus tehtud ja tegu polegi täieliku jamaga. Ütleme nii, et päris iga päev ma kuute datlit ei söönud, aga kui vahepeal meelde tuli, läks neid ikka paar tükki päevas. Mulle sobis ka see, et datlid vähendasid tunduvalt mu pöörast magusaisu ja seega olid ka šokolaadiarved väiksemad.

Veel jõin lõpu poole nõmmliivateed, mis peaks olema selline looduslikult lõõgastav, rahustav ja isegi valuvaigistav ravim. Võimalik, et koostöös datlitega oli sellest kõigest tõesti kasu (ning ei tohiks muidugi unustada sünnituseelset pitsat!) ja tänu sellele õnnestuski mul esimene laps sünnitada vaid kaheksa tunniga ja seejuures seda ilma valuvaigistite ja rebenditeta. Igal juhul hea meelde jätta ka beebi #2 puhul :D

Titega vegan burksi söömas. Aitäh, Burger Box, et olemas oled!

Veel oli minu jaoks oluline see, et Tonis oleks sünnitusel toimuva osas võimalikult teadlik. Kuidas ta muidu saaks mind aidata ja toeks olla? Seega surusin kõik valehäbi maha ja rääkisin talle võimalikult ausalt kõigest, mida ma lugenud olin. Häältest, kakast, valudest, jne. Me oleme teineteisega suhte algusest peale väga avatud olnud ja see tegi need vestlused kindlasti palju lihtsamaks. Paar päeva enne sünnitust vaatasime ka filmi Orgasmic Birth, mis andis päris hea ettekujutuse kodusünnitusel toimuvast ja tõi ka võrdluse haiglasünnitusega. Igal juhul andis see kindlust, et teeme õiget asja.

Jõudsime veel käia ka Pelgulinna haigla tugiisiku loengus, mis oli väga tore ja lõbus, aga seal oli minu jaoks liiga palju inimesi, mistõttu käis kõik väga kiiresti ja jäi natuke liiga pealiskaudseks. Sünnitusel näitas mu ämmaemand ühte väga head massaažitehnikat, kus ta nagu väristas sõrmedega mu alaselja lihaseid ja see oli tohutult vabastav ja isegi valuvaigistav. Lasen vahel Tonisel seda siiamaani teha, kui selga liiga palju stressi kogunenud on.

Tänu positiivsele kodusünnituse kogemusele on meil kindel soov ka järgmine laps kodus sünnitada, kui loodus selleks vähegi võimaluse annab. Loodan vaid, et järgmise beebiga kulgeb rasedus sama muretult ja kergelt. Ma mõtlesin tegelikult juba pool tundi pärast sünnitust, et päris äge oli ja võiks uuesti, nüüd siis vähemalt teaks, mida õigesti teha :D Ning kuna rahvusvaheline kodusünnituse päev oli vaid kaks nädalat pärast Nora sündi, sain ma sellest ka TV3 kaamera ees rääkida. Ei, meile ei makstud selle eest, lihtsalt oli tore seda kogemust jagada :)

TV3 tehtud klippi saab vaadata siit.

33 nädalat rasedust: lõpp paistab!

See imeline rollercoaster, mis hilissuvel alguse sai ja Pariisis end esimest korda ilmutas, on nüüd peagi läbi saamas ja seda kiiremini, kui oodata oskasin. Vahepeal on läbi käinud pea neli aastaaega, ma olen juurde võtnud paraja koguse "beebikilosid" (see mõjub minapildile päris huvitavalt), saanud väga palju targemaks igasugustel titeteemadel ning täitnud kodu väikeste printsessikleitidega. Paar päeva tagasi avastasin rindade alt tumelillad venitusarmid. Nojah, loogiline ka, C-st DD-ks muutuda pole just naljaasi... aga nüüd on tissid triibulised nii pealt kui alt :D

Kolmas trimester on poole peal ning see on vist aeg, kus enamus rasedaid väsib järjest kiiremini ära. Mul on millegipärast energiat ja motivatsiooni rohkem kui kolmeaastasel ning vähemalt esialgsete plaanide kohaselt olen kuni 36. nädalani endiselt kaamera taga. Selline tunne, nagu elu poleks kunagi rohkem korras olnud kui praegu. Väga imelik mõelda, mida ma siis kõik need varasemad aastad tegin... Mulle meeldib, et see rasedus annab väga palju jõudu juurde, et olla kõige parem versioon iseendast.

Vallutamas karjääriredeleid ja isiklikku elu.

Seni olen pääsenud tüüpilistest viimase trimestri rõõmudest: kõrvetistest, unetusest, lõpuiiveldusest, kõhukinnisusest, põiepidamatusest, selja- ja sümfüüsivaludest, väsimusest ja paistes jalgadest. Aitäh, keha! Võib-olla sellepärast ongi parem lapsi noorelt saada? Ei tea. Seni on ainsaks ja hiljutiseks jamaks olnud põlved, seda ilmselt järsult suurenenud kehakaalust. Tunda annavad nad alati hommikuti, nii et ma ärkan regulaarselt kell 8 üles, ropendan mõttes natuke, jalutan mööda korterit ringi ja poole minutiga see valu kadunud ongi. Paraku uni samuti.

Aga nagu juba vanarahvas ütles, kus viga näed laita, seal pane kleeps peale. Nimelt elab kõrvaltänavas üks väga vahva füsioterapeut Jüri, kes vaatas mu põlved üle, mõtles natuke ja teipis kinni. Samamoodi nagu ta juba mõnda aega tagasi mu kõhu ära kinesioteipis ja sellega ühe raseda elu taas elamisväärseks tegi. Siinkohal tänud Kerlile Tartusse, kes mulle esimese "sinise vöö" raseduses andis ja koju palli peale harjutusi tegema suunas :D

Aga rasedusvöödest natuke lähemalt ka. Need on siis kõhtu toetavad vööd, kõige populaarsemad on sellised pehmed ja õmblusteta, mis üle pea tõmbad, veidi vähem kantakse tugevaid kõhualuseid bandaaže, ning nagu mulle tundub, siis kinesioteipimisest ei teata eriti üldse. Sul on rasedana kogu aeg jube raske liikuda? Tutiluuvalu käib närvidele? Pane vöö peale, läheb paremaks, ausalt ka.

Kuskil teise trimestri peal sai apteegist hangitud Gerda bandaaž, mis alguses tundus väga hea ideena, aga sellega oli üldiselt väga ebamugav istuda ning teha asju, mis rohkem paindlikkust nõudsid. Pikkadel jalutuskäikudel oli Gerdast kasu, aga muul ajal hakkasin teda järjest enam sahtlisse jätma ning lõpuks sai ta üldse ühele teisele rasedale maha äritud. Umbes siis tuligi kinesioteip mängu.

Tegu siis sellise vahva riidest teibiga, mis toetub seljale ja hoiab arbuusi üleval. Must vöö raseduses, yo!

Teibi suur eelis on see, et seda ei pea ära võtma. Hästi kleebitud variant püsib kuskil 7-10 päeva, vahetada võib muidugi sagedamini, aga kuskil selles ajavahemikus hakkab teip oma elastsust kaotama ning siis võib ebamugavustunne tagasi tulla. Teibiga võib pesta, saunas käia, trenni teha, süüa, seksida... võimalusi on lõputult! Mina käin end regulaarselt kleepimas alates 14. veebruarist ja plaanin seda maikuuni välja teha, võimalik, et ka kauem, kuna teibiga saab väga edukalt ka pärast sünnitust selga toestada.

Mina enne kinesioteipimist...

...ja pärast kinesioteipimist!

Ka söögiisu on viimastel nädalatel täiesti metsikuks läinud. Täiesti tavaline on nüüd umbes viis korda päevas süüa, mis on väga tüütu, kuna korraga saab süüa vähe. Emakas nimelt võtab liiga palju ruumi ja magu on kuskile teiste organite vahele kokku pressitud. Nälg tuleb ka alati ootamatult, kui varem võis vabalt tund-kaks söömist edasi lükata, siis nüüd nagu oleks mu sees väike must auk, mis kümneaastasest unest ärkab ja avastab, et KOHE on süüa vaja. Oh wait...

Usun, et kui keha heas korras hoida, on ka tervis parem. Sellest ajast peale, kui elusolendid oma menüüst välja jätsin, pole ma enam kordagi haige olnud. Ainult mõned kergemad külmetused, aga need on tavaliselt kiirelt üle läinud. Nii et olen veel endiselt taimetoitlane, pühapäeviti teen joogat peale ja annan endast parima, et igapäevaselt 8000-10 000 sammu täis saada. Päris hea tunne on, kui ei pea aega diivanil mööda saatma, nii et parem oleks, et järgmise titega sama hästi läheb.

See võiksin olla mina, aga paraku mitte, meil on väga ebamugav diivan

Nüüd, kui beebi õigeaegse tulekuni on jäänud kuskil 4-7 nädalat (nii sürreaalne on neid numbreid kirjutada...), oleme vahepeal kokku saanud nii oma haigla kui ka kodusünnituse ämmaemandaga. Jep, õigesti lugesite, plaan A on meie väike tütar kodus ilmale tuua! Seda siis eesti ühe parima ämmaemanda Ingrid Kaoküla käe all. Kodusünnitusest saab lähemalt lugeda näiteks siit ning kohe varsti teen sellest pikema blogipostituse ka. Haiglavariandi puhul on meiega ämmaemand Siiri Ennika, kes on meeldivalt kahe jalaga maa peal ning toetab täielikult mu loomuliku sünnituse plaani.

Eelmine nädal käisime ka veel viimast korda dr. Šoisi juures ultraheliuuringul, et loote kasvu hinnata. Neiu oli endiselt peaseisus, nagu ta juba raseduse algusest saadik olnud on, kaalus 1821 grammi, ning oli end näoga pööranud mu selja poole. Seega me ilmselt enne sünnitust ta nägu näha ei saagi ja peame leppima viimaste tulnukapiltidega. Ma neid igaks juhuks ei postita :D

Mulle tuli mõni aeg tagasi meelde vestlus ühe oma raseda kliendiga. Teemaks oli beebiasjade ostmine, mis minu jaoks sel hetkel väga-väga oluline oli. Millegipärast küsitakse seda lõpurasedatelt väga tihti just esimese asjana: "Noh, sul ikka kõik beebiasjad olemas?" Nagu asjad oleks need, mis last sünnitama lähevad :D Seesama klient mainis ka, et raseduse ajal keskendutakse nii palju kõigile neile vajalikele asjadele, et naised unustavad sageli iseenda ära ja oluline ühendus iseendaga kaob. Mulle oli see vestlus justkui ämbritäis külma vett pähe ning võtsin oma igapäevased mõtted korralikult käsile.

Kui ma rasedaks jäin ja lapse tulekuks tasapisi valmistuma hakkasin, tundusid need beebiasjad kõik jube olulised. Internet oli paksult nimekirjasid täis, mida kõike KINDLASTI vaja varuda on. Tegin endale neist oma listi, mõtlesin natuke... tõmbasin umbes 2/3 maha ja otsustasin, et vaatab, mis saama hakkab. Me elame Tallinna kesklinnas, siin on valveapteek ja 24h poed, ning alati saab kodus kuidagi improviseerida, ega ma ilmaasjata seda kuldsete kätega meest ei võtnud, eksole. Võin lubada, et sahtlis beebi N. siiski magama ei hakka ning ka riideid saab ta siiski selga, aga mu minimalistlik lähenemine jääb ka siin väga karmilt paika. Meil lihtsalt pole üleliigse titekraami jaoks ruumi :D

Igatahes, stay tuned! Järgmiseks luban tohutult šokeerivat ja enneolematut kodusünnitust tutvustavat postitust :P

Taimetoitlane ja rase?!

Minu teekond taimetoitluse juurde sai alguse juba päris tükk aega tagasi. Sain ühel hetkel lihtsalt aru, et minu jaoks on silmakirjalik teisi elusolendeid süüa, eriti kuna ma elan 21. sajandi modernses ühiskonnas ning mul on ligipääs kõikvõimalikele liha alternatiividele. Ma usun, et igal elusolendil on hing ja õigus elada, ning ma ei taha enda sisse panna surnud olendit ja tema kannatusi, eriti, kui tegu on loomaga, kes on surnud massitööstuse eesmärgil väga stressirohkes keskkonnas.
Elaks ma kuskil Siberi taigas ja peaks endale ise toitu küttima, oleks asjalood ilmselt teistmoodi.

Viimane otsustav piisk karikasse oli 2015. aasta sügise trip Hollandisse, kus taimetoitlus on viimasel ajal väga populaarseks saanud, vegerestorane on palju ning poodides taimsete valmistoitude valik suur. Tulin Hollandist tagasi ja mõistsin, et nii, nagu ma varem elasin, ei ole mu enda uskumuste jaoks õige, ja jätsin päevapealt liha, kala ja kana menüüst välja. Minu suureks üllatuseks ei olnudki see nii keeruline ning ma pole siiamaani ühtegi lihatoodet igatsenud. Vahel harva kala (Muhu juurtega neiu siiski ja suitsulesta peal üles kasvanud!), aga see läheb tavaliselt kohe üle, kui kalalõhna tunnen. Aasta aega hiljem proovisin kala ka süüa, aga see lihtsalt ei maitsenud enam samamoodi nagu varem, mu kunagisest lemmiktoidust oli saanud vintske ja maitsetu jama, mis suus mitu korda ringi käis ja uuesti üles tahtis tulla. Seega andsin selles osas alla ning lükkasin taldriku Tonise ette tagasi.

Usun, et korralikult taimetoitlane olemine nõuab inimeselt palju tahtejõudu ja viitsimist iseendaga tegeleda. Väga palju on kindlasti neid, kes lihtsalt kõik loomse ära jätavad ning ei uuri seda, mis edasi peaks saama. Mina sellist taimetoitlust heaks ei kiida. Võib muidugi nn. "kõhutunde" järgi süüa ja tõenäoliselt esimesed pool aastat ei juhtu midagi, aga varsti pärast seda hakkavad inimese organismis varud otsa saama ja tekkida võib tõsine toitainete puudus. Erandeid muidugi leidub alati, aga mina sellega riskida ei tahtnud ja tegin pikalt eeltööd, et ikka toidust kõik vajalik kätte saada.

Samuti ei ole mul väga suurt usku toortoitumisse, välja arvatud juhul, kui inimene soovib ajutiselt dieeti pidada - olen ka ise seda teinud ning see on tõesti väga efektiivne viis kaalulangetuseks. Lastele toortoitumine sobilik ei ole. Ideaalis võiks igapäevane toit olla segu toorest ja küpsetatud toidust. Näiteks tomatitest saadav lükopeen, mis on väga hea antioksüdant, imendub kordades paremini kuumutatud tomatikastmest kui tooretest viljadest.

Kust taimetoitlane oma valgud, B12, D-vitamiini, raua ja kaltsiumi kätte saab?

Valgud on üles ehitatud kahekümnest erinevast aminohappest koosnevatest pikkadest ahelatest. Suurema osa tegemisega saab inimorganism ise hakkama, aga ülejäänud, mida nimetatakse asendamatuteks aminohapeteks, tuleb toidust kätte saada. Kui inimene tarbib liiga vähe valku, võib tal välja kujuneda asendamatute aminohapete puudus.

Üks enamlevinud müüte on, et taimsetes valkudes on osad aminohapped puudu. See ei ole päris nii.
Kui liha, piimatooted ja munavalgud on peaaegu alati täielikud valgud (st neist on olemas kõik asendamatud aminohapped), siis enamikust taimsetest valkudest on ühe või mitme aminohappe protsent väike ning seetõttu on nad mittetäielikud. Näiteks ubades on vähe metioniini ja teraviljades lüsiini. Aga kui neid koos tarbida, täiendavad nende aminohapete profiilid teineteist ning tulemuseks on täielik ja keha vajadustele vastav toit. Seega võib taimetoitlane ära süüa väga suure koguse mittetäielikku valku, aga sellest pole mingit kasu, kui sinna juurde teisi vajalikke valke ei tarbita.

Inimese päevane valguvajadus on 0,8g x 1 kg ideaalsest kehakaalust, aga taimetoitlastel (ja eriti veganitel) soovitatakse pigem rohkem süüa.
Minu igapäevane valguvajadus on umbes 52-56g, raseduse ajal natuke rohkem. Head taimsed valguallikad on näiteks seitan, oad, tempeh, tofu, mandlid ja maapähklid ning üks-kaks asja sellest nimekirjast on mu igapäevases menüüs täitsa sees.

B12 vitamiin on vajalik aminohapete ainevahetuseks ja vereloomeks, erinevate aneemiate ennetamiseks ja närvikoe normaalseks arenemiseks, aga selle tarbimine võib paljude taimetoitlaste seas tuliseid vaidluseid tekitada. Osad arvavad, et seda pole vaja võtma hakata enne, kui oled kolm aastat vegan olnud ja osadel on lihtsalt suva. Kuid kõik taimetoitlased ja eriti veganid peaksid tegelikult B12 lisandina juurde võtma või siis sööma toitusid, kus see sees on.

B12 vitamiini puuduse kliiniliste sümptomite välja kujunemiseks võib kujuneda aastaid ja paljud ei märkagi midagi enne, kui on juba liiga hilja. Tunnusteks on väsimus, nõrkus, isu- ja kaalukaotus, kehvveresus, aga võivad esineda ka häired närvide töös, näiteks surin või tuimus jalgades ja kätes. Samuti võib B12 vitamiini puudus avalduda depressiooni, tasakaaluhäirete või dementsusena. Imikutel kaasneb B12 vitamiini puudusega kasvupeetus, liikumisraskused ja mahajäämus arengus. Muide, Eesti imikutel on B12 vitamiini puudus üsna sageli esinev, seejuures ka nendel lastel, kelle emad ei ole taimetoitlased.

Kuna ma vegan ei ole, siis ma B12 pärast väga ei muretse. Munad ja juust, mis on head B12 allikad, on endiselt menüüs aeg-ajalt sees. Aga igaks juhuks panen toitudele lisaks peale Bonsoya maitsepärmi, mille igas teelusikatäies on 88% päevasest vajadusest (raseda B12 vajadus on 2.6 μg päevas). Veel saab B12 Alpro taimsetest piimadest, kuhu seda on lihtsalt juurde lisatud. Kogus on muidugi väiksem, 100ml-st saab umbes 15% päevasest vajadusest.

Kes võtab B12 juurde tableti kujul, peaks kindlasti valima sellised pillid, mida närida või lasta keele all sulada, kuna paljudel inimestel ei pruugi tavalistest suurtest neelatavaest tablettidest saadav B12 hästi imenduda. Samuti ei ole erinevad vetikad (spirulina, nori, jms) head B12 allikad, kuna neis on sees ainult mitteaktiivsed B12 analoogid. Ei vihmavesi ega ka pesemata maheköögiviljad ei sobi selleks, kuna kogused on lihtsalt nii väiksed.

Kaltsium on kõige külluslikumalt leiduv mineraal kehas ja 99% sellest asub luudes ja hammastes. Iga kord, kui sööme toitu, mis sisaldab kontsentreeritud loomseid valke, hakkavad maosekreedid toidu lagundamiseks happeid eraldama. Maks peab seejärel tootma aineid happelisuse neutraliseerimiseks ning põhielement hapete kahjutuks tegemiseks ongi sel puhul kaltsium. Kui toit seeditud, saame mingi osa kaltsiumist tagasi. See kõik oleks väga lihtne ja loogiline, aga enamus tihketest valkudest, mida lääne inimene sööb, on küpsetatud ning see teeb keha jaoks kaltsiumi toidust kätte saamise väga raskeks ja tulemuseks on kaltsiumikaotus, mis võib välja viia osteoporoosi ehk luude hõrenemiseni.

Kõige tavalisem soovitus selle vältimiseks on juua palju lehmapiima, aga ometigi esineb osteoporoosi enim just nendes ühiskondades, kus piima ja loomse toitaine tarbimine on suurem. Miks see nii on? Lehmapiim on ju teatavasti rikas kaltsiumi ja muude toitainete poolest? Seetõttu, et suur osa piimas sisalduvast kaltsiumist on mähitud väga kleepuva valgu kaseiini sisse, mis muudab piimast kaltsiumi omastamise veel raskemaks. Muide, kaseiin on nii kleepuv, et vanasti kasutati seda värvipaksendaja ja tööstusliimina.

Ainus ensüüm, mis suudab kaseiini lahustada, on renniin. Noorte imetajate maos toodetakse tervet ensüümide kompleksi, mille ülesandeks on emapiima seedimine, sealhulgas teeb seda ka inimese magu. Hiljem see nääre aga kaob, mis tähendab seda, et me ei suuda enam kaseiini lahustada ega piimatoodetest kaltsiumit omastada.

Head taimsed kaltsiumi allikad on näiteks rohelised lehtviljad (kapsas, lehtkapsas, kaalikas), pähklid ja seemned (mandel, seesamiseemned), tofu, aprikoosid ja sojaoad. Kaltsiumit on veel rohkesti ka näiteks spinatis ja rabarberis, kuid neis esineb looduslikult nii palju oksalaate, mis kaltsiumit enda külge seovad ning selle omandamise raskeks teevad.

Rauda leidub kahel kujul, heemse ja mitteheemse rauana. Heemne raud on seotud hemoglobiini ja müoglobiini valkudega ning on pärit loomade verest ja lihast. Kogu taimedes olev raud on seevastu mitteheemne. Heemne raud omastub kergemini, u. 15-35% ulatuses. Mitteheemse rauaga on lood teisiti, selle omastamise puhul on väga oluline, millega seda koos süüa ning ka imendumismäär on väiksem, 2-20%.

Targa taimetoitlase toidusedel sisaldab tõenäoliselt segatoitlase omast koguseliselt rohkem rauda, kuna taimedes sisalduv mitteheemne raud omandub raskemini ning seetõttu on taimetoitlaste rauavajadus segatoitlaste omast suurem. Raua omandamist pärsivad ka fütaadid, mis moodustavad rauaga raskesti omastatavaid ühendeid. Parim viis nende mõju vähendamiseks on C-vitamiini rikaste toiduainete lisamine - näiteks tsitruselised, brokkoli, lehtköögiviljad, paprikad, lillkapsad. Raua omandamist vähendavad ka tees ja kohvis sisalduvad tanniinid, mistõttu peaks neid jooke tarbima pigem toidukordade vahel, mitte toiduga koos.

Rasedad on rauavaegusest kõige enam ohustatud ning seetõttu peavad paljud neist rauapreparaate juurde võtma, et hemoglobiinitaset normis hoida. Minu hemoglobiin oli viimati 123g/L, mis on raseda kohta täiesti normaalne. Muide, üks rauapuudusega kaasnevatest vahvatest sümptomitest on maitseveidrus, mis avaldub näiteks savi, mulla, värvi või mõne muu sarnase asja söömises. Seega, kui teie rase kallim või sõbranna ei suuda värskest krohvist mööda vaadata, soovitage tal kiiremas korras verenäidud üle kontrollida.

D-vitamiin on järjekordne põnev ja samas eluks vajalik asi, mis on oluline näiteks kaltsiumi ja fosfori paremaks omandamiseks ning vere hüübimise ja südametegevuse töö toetamiseks. Suurem osa inimesi saab selle niisama õues viibides kätte, kuna päikese ultraviolettkiired aktiveerivad juba nahas eksisteeriva kolesterooli vormi, muutes selle D-vitamiiniks. Toodetava vitamiini kogus sõltub paljuski aastaajast, laiuskraadist ja ka naha pigmentatsioonist - mida tumedam nahk inimesel on, seda kauem ta peaks tegelikult päikese käes viibima, et vajalik D-vitamiini kogus kätte saada.

Eestlaste seas on D-vitamiini puudus tavaline, kuna sügisel ja talvel on siin päikest vähe ning enamus inimesi töötab sellistel kellaaegadel, mis ei võimaldagi pimedal perioodil üldse päikest näha. Seetõttu soovitataksegi D-vitamiini lisaks võtta. Meie võtame Tonisega mõlemad paar korda nädalas juurde 4,000 IU. Suhtusin sellesse alguses skeptiliselt, aga kui mu näonahk paari päevaga väga ilusaks läks ning väsimus ära kadus, saatsin eelarvamused pikalt ja sõin vitamiine edasi.

Google esimene vaste otsingule "happy vegetarian". Minul hakkas igatahes päris hirmus.

Nii et mida me siis igapäevaselt sööme?

Seda on niimoodi päris raske kirjeldada. Tahaks öelda, et kõike, aga samas me ju kodus liha ega kala ei söö, nii et kirjutan natuke detailsemalt lahti. Süüa teen üldiselt mina (Tonis peseb nõud :D) ning ka poes käime pigem minu isude järgi. Meie iganädalases menüüs on näiteks sellised asjad: avokaado, peedihummus, tomat, suvikõrvits, tofu, lillkapsas, brokkoli, maguskartul, banaanid, õunad, jms. Tulge külla, saate ise ka proovida.

Kui on nädalavahetus, lähevad kohe pärast ärkamist croissantid ahju ning nende vahele paneme kõike head-paremat. Nädala sees on hommikusöögiks müsli mandlipiimaga, ning kui aega on, siis paar tundi hiljem teine hommikusöök hummusevõikude näol otsa. Lõunat söön sageli väljas, mu lemmikkohtadeks Tallinnas on Kukeke (kitsejuustusalat!), F-hoone (falafelid), Tokumaru (ramen/sushi), Koloniaal (super brunchi koht) ja NOP (väekauss ja kinoa tabouleh).

Ja kui me õhtul just kodus ei kokka, siis käime ka restoranides palju. NOA, Rataskaevu 16, Pegasus ja Von Krahli Aed on praegu meie vaieldamatud lemmikud.

"Aga kas sa kavatsed lapsest ka taimetoitlase kasvatada?"

Ma usun sellesse, et ka juba väga väike laps suudab oma elus ise valikuid teha. Esimesed aastad on ta nii kui nii emapiima ja püreetoidu peal. Aga niipea, kui N. on piisavalt vana, et aru saada, kust liha tuleb, on mul plaanis talle see võimalikult neutraalselt ära seletada ja anda võimalus otsustada, kas ta soovib seda süüa või mitte. Kui meeldib, siis ei hakka ma teda takistama.

Üks asi, mille üle me siiamaani Tonisega naerame, on see, et suhtesse sattusid taimetoitlane ja väga suur lihaarmastaja. Mäletan, et kui ta mulle esimest korda külla tuli, tegin vegeburgereid ja pidasin peas plaani, kuidas noormees võimalikult kiiresti ümber kasvatada, nii ei saa ju, et olen lihasööjaga koos :D Aga mida aeg edasi, seda enam ma sain aru, kui ebaoluline see tegelikult on, ja kuni me kumbki teineteist oma söömisharjumuste pärast ei torgi, on kõik hästi.

Kes nende piltide kontseptsioone välja mõtleb?

Igatahes loodan, et selle pika postitusega said natuke taimetoitluse alustalad lahti seletatud. Samuti loodan, et see info jõuab kunagi mõne sellise inimeseni, kes tahaks lihast loobuda, aga pole veel kindel, kuidas seda teha. Minu esimene kord 2012. aastal läks untsu, sest ma lihtsalt ei teadnud, mida süüa ja sellel olid omad tagajärjed.
Tea, mida sa enda sisse paned, mis koguses ja millega koos. Niisama ei ole mõtet toitumist kardinaalselt muuta, see võib ainult suure hunniku tervisehädasid kaasa tuua.

On mu lugejate seas veel taimetoitlaseid? Ehk on veel kedagi, kes on lapse taimetoitlasena üles kasvatanud või plaanib seda teha? Oleks igasugustest kogemustest huvitatud :)