33 nädalat rasedust: lõpp paistab!

See imeline rollercoaster, mis hilissuvel alguse sai ja Pariisis end esimest korda ilmutas, on nüüd peagi läbi saamas ja seda kiiremini, kui oodata oskasin. Vahepeal on läbi käinud pea neli aastaaega, ma olen juurde võtnud paraja koguse "beebikilosid" (see mõjub minapildile päris huvitavalt), saanud väga palju targemaks igasugustel titeteemadel ning täitnud kodu väikeste printsessikleitidega. Paar päeva tagasi avastasin rindade alt tumelillad venitusarmid. Nojah, loogiline ka, C-st DD-ks muutuda pole just naljaasi... aga nüüd on tissid triibulised nii pealt kui alt :D

Kolmas trimester on poole peal ning see on vist aeg, kus enamus rasedaid väsib järjest kiiremini ära. Mul on millegipärast energiat ja motivatsiooni rohkem kui kolmeaastasel ning vähemalt esialgsete plaanide kohaselt olen kuni 36. nädalani endiselt kaamera taga. Selline tunne, nagu elu poleks kunagi rohkem korras olnud kui praegu. Väga imelik mõelda, mida ma siis kõik need varasemad aastad tegin... Mulle meeldib, et see rasedus annab väga palju jõudu juurde, et olla kõige parem versioon iseendast.

Vallutamas karjääriredeleid ja isiklikku elu.

Seni olen pääsenud tüüpilistest viimase trimestri rõõmudest: kõrvetistest, unetusest, lõpuiiveldusest, kõhukinnisusest, põiepidamatusest, selja- ja sümfüüsivaludest, väsimusest ja paistes jalgadest. Aitäh, keha! Võib-olla sellepärast ongi parem lapsi noorelt saada? Ei tea. Seni on ainsaks ja hiljutiseks jamaks olnud põlved, seda ilmselt järsult suurenenud kehakaalust. Tunda annavad nad alati hommikuti, nii et ma ärkan regulaarselt kell 8 üles, ropendan mõttes natuke, jalutan mööda korterit ringi ja poole minutiga see valu kadunud ongi. Paraku uni samuti.

Aga nagu juba vanarahvas ütles, kus viga näed laita, seal pane kleeps peale. Nimelt elab kõrvaltänavas üks väga vahva füsioterapeut Jüri, kes vaatas mu põlved üle, mõtles natuke ja teipis kinni. Samamoodi nagu ta juba mõnda aega tagasi mu kõhu ära kinesioteipis ja sellega ühe raseda elu taas elamisväärseks tegi. Siinkohal tänud Kerlile Tartusse, kes mulle esimese "sinise vöö" raseduses andis ja koju palli peale harjutusi tegema suunas :D

Aga rasedusvöödest natuke lähemalt ka. Need on siis kõhtu toetavad vööd, kõige populaarsemad on sellised pehmed ja õmblusteta, mis üle pea tõmbad, veidi vähem kantakse tugevaid kõhualuseid bandaaže, ning nagu mulle tundub, siis kinesioteipimisest ei teata eriti üldse. Sul on rasedana kogu aeg jube raske liikuda? Tutiluuvalu käib närvidele? Pane vöö peale, läheb paremaks, ausalt ka.

Kuskil teise trimestri peal sai apteegist hangitud Gerda bandaaž, mis alguses tundus väga hea ideena, aga sellega oli üldiselt väga ebamugav istuda ning teha asju, mis rohkem paindlikkust nõudsid. Pikkadel jalutuskäikudel oli Gerdast kasu, aga muul ajal hakkasin teda järjest enam sahtlisse jätma ning lõpuks sai ta üldse ühele teisele rasedale maha äritud. Umbes siis tuligi kinesioteip mängu.

Tegu siis sellise vahva riidest teibiga, mis toetub seljale ja hoiab arbuusi üleval. Must vöö raseduses, yo!

Teibi suur eelis on see, et seda ei pea ära võtma. Hästi kleebitud variant püsib kuskil 7-10 päeva, vahetada võib muidugi sagedamini, aga kuskil selles ajavahemikus hakkab teip oma elastsust kaotama ning siis võib ebamugavustunne tagasi tulla. Teibiga võib pesta, saunas käia, trenni teha, süüa, seksida... võimalusi on lõputult! Mina käin end regulaarselt kleepimas alates 14. veebruarist ja plaanin seda maikuuni välja teha, võimalik, et ka kauem, kuna teibiga saab väga edukalt ka pärast sünnitust selga toestada.

Mina enne kinesioteipimist...

...ja pärast kinesioteipimist!

Ka söögiisu on viimastel nädalatel täiesti metsikuks läinud. Täiesti tavaline on nüüd umbes viis korda päevas süüa, mis on väga tüütu, kuna korraga saab süüa vähe. Emakas nimelt võtab liiga palju ruumi ja magu on kuskile teiste organite vahele kokku pressitud. Nälg tuleb ka alati ootamatult, kui varem võis vabalt tund-kaks söömist edasi lükata, siis nüüd nagu oleks mu sees väike must auk, mis kümneaastasest unest ärkab ja avastab, et KOHE on süüa vaja. Oh wait...

Usun, et kui keha heas korras hoida, on ka tervis parem. Sellest ajast peale, kui elusolendid oma menüüst välja jätsin, pole ma enam kordagi haige olnud. Ainult mõned kergemad külmetused, aga need on tavaliselt kiirelt üle läinud. Nii et olen veel endiselt taimetoitlane, pühapäeviti teen joogat peale ja annan endast parima, et igapäevaselt 8000-10 000 sammu täis saada. Päris hea tunne on, kui ei pea aega diivanil mööda saatma, nii et parem oleks, et järgmise titega sama hästi läheb.

See võiksin olla mina, aga paraku mitte, meil on väga ebamugav diivan

Nüüd, kui beebi õigeaegse tulekuni on jäänud kuskil 4-7 nädalat (nii sürreaalne on neid numbreid kirjutada...), oleme vahepeal kokku saanud nii oma haigla kui ka kodusünnituse ämmaemandaga. Jep, õigesti lugesite, plaan A on meie väike tütar kodus ilmale tuua! Seda siis eesti ühe parima ämmaemanda Ingrid Kaoküla käe all. Kodusünnitusest saab lähemalt lugeda näiteks siit ning kohe varsti teen sellest pikema blogipostituse ka. Haiglavariandi puhul on meiega ämmaemand Siiri Ennika, kes on meeldivalt kahe jalaga maa peal ning toetab täielikult mu loomuliku sünnituse plaani.

Eelmine nädal käisime ka veel viimast korda dr. Šoisi juures ultraheliuuringul, et loote kasvu hinnata. Neiu oli endiselt peaseisus, nagu ta juba raseduse algusest saadik olnud on, kaalus 1821 grammi, ning oli end näoga pööranud mu selja poole. Seega me ilmselt enne sünnitust ta nägu näha ei saagi ja peame leppima viimaste tulnukapiltidega. Ma neid igaks juhuks ei postita :D

Mulle tuli mõni aeg tagasi meelde vestlus ühe oma raseda kliendiga. Teemaks oli beebiasjade ostmine, mis minu jaoks sel hetkel väga-väga oluline oli. Millegipärast küsitakse seda lõpurasedatelt väga tihti just esimese asjana: "Noh, sul ikka kõik beebiasjad olemas?" Nagu asjad oleks need, mis last sünnitama lähevad :D Seesama klient mainis ka, et raseduse ajal keskendutakse nii palju kõigile neile vajalikele asjadele, et naised unustavad sageli iseenda ära ja oluline ühendus iseendaga kaob. Mulle oli see vestlus justkui ämbritäis külma vett pähe ning võtsin oma igapäevased mõtted korralikult käsile.

Kui ma rasedaks jäin ja lapse tulekuks tasapisi valmistuma hakkasin, tundusid need beebiasjad kõik jube olulised. Internet oli paksult nimekirjasid täis, mida kõike KINDLASTI vaja varuda on. Tegin endale neist oma listi, mõtlesin natuke... tõmbasin umbes 2/3 maha ja otsustasin, et vaatab, mis saama hakkab. Me elame Tallinna kesklinnas, siin on valveapteek ja 24h poed, ning alati saab kodus kuidagi improviseerida, ega ma ilmaasjata seda kuldsete kätega meest ei võtnud, eksole. Võin lubada, et sahtlis beebi N. siiski magama ei hakka ning ka riideid saab ta siiski selga, aga mu minimalistlik lähenemine jääb ka siin väga karmilt paika. Meil lihtsalt pole üleliigse titekraami jaoks ruumi :D

Igatahes, stay tuned! Järgmiseks luban tohutult šokeerivat ja enneolematut kodusünnitust tutvustavat postitust :P