10 parimat/halvimat asja raseduse juures

Kohutav rasedus: kõik on nii segadusseajav

Jäime ükspäev sõbrannaga rääkima selle üle, kuidas rasedus elu mõjutab ja kas olen pidanud mingitest asjadest ilma jääma ning kas midagi on ka paremaks läinud. Nii et selle postituse inspiratsiooniks ongi too vestlus nüüd. Praeguseks juba rasedust üle 30 nädala ja kogemust ka piisavalt.
Iga ootusaeg on väga individuaalne ja tõenäoliselt see list järgmise bebe puhul enam ei kordu, aga mälestuseks oleks hea kõrvale panna :)

Hea

1) Meie suhe Tonisega on nii palju paremaks läinud. Ausalt, see on kõige ägedam asi üldse. Just omavahelise kommunikatsiooni ja teineteisega arvestamise osas. Muidugi me vaidleme rohkem ja ma lähen rohkem närvi väikeste asjade pärast, aga me mõlemad saame aru, et see on ajutine ning suudame need vaidlused üldjuhul ka kohe ratsionaalselt ära lahendada.
Ma olen väga uhke, et mu laps sellise eeskujuliku isa saab :)

2) Toit maitseb jube hästi ning seda saab põhimõtteliselt lõpmatuseni süüa. Okei, päris nii lihtne ka pole, aga kogused, mida ma söön, on kindlasti suuremad kui enne ning kuna kaal väga kiiresti ei tõuse, pole vaja ka selle pärast eriti muretseda :D Lisaks on mu maitsetunnetus suure hüppe edasi teinud ning paljud lemmiktoidud maitsevad nüüd veel palju paremini kui enne.

3) Näonahk. Ma olen eluaeg võidelnud raske tsüstilise aknega, aga rasedus on selle probleemi (vähemalt praeguseks) täiesti seljatanud. On muidugi paremaid ja halvemaid päevi, viimasel ajal tundub siiski kõik paremuse poole minevat.

4) Küüned, juuksed, rinnad - neid kõiki on nüüd nii palju, et võiks hea meelega ka teistele jagada. Kui varem ka küüned pikemaks kasvasid, õnnestus mul aeg-ajalt ikka vähemalt üks ära murda ja siis tuli teised selle järgi lühemaks lõigata. Enam seda muret pole. Juustega oli samamoodi, nad mul üle teatud pikkuse tavaliselt eriti ei kasvanud ja alati tuli juuksuris käies täpselt väljakasvu jagu lühemaks võtta... aga praegu on otsad korras ja juurt tuleb metsikult juurde. Paraku on arved ka selle võrra suuremad - kui tavaliselt läheb mul juuksuris ca 30-35 grammi blondeerijat, siis viimane kord läks 80...
Ja no tissidest pole mõtet rääkidagi, see dekoltee on nii meeldiv, et Tonis ka enam-vähem igapäevaselt vaatab ja imestab :D

5) Tuju - kuni umbes kuuenda raseduskuuni oli mul üldiselt täielik zen, aga nüüd viimasel ajal on hakanud emotsioonid aeg-ajalt üle pea lööma. Näiteks võib tuua olukorra, kus ma olin Paavlist leidnud megalaheda Dorothy Perkinsi kleidi ainult nelja euroga, ning koju jõudes avastasin, et see oli ilmselt taksost kuhugi maha kukkunud. Mu esimene reaktsioon oli dramaatiline karjatus ja põrandale kägarasse langemine. Pärast oli natuke piinlik ka, nüüdseks juba naljakas.

Halb

1) Ma ei saa mõnda aega ratsutada. See on üks väheseid asju, millest ma päriselt loobuma pidin, eriti pärast ühte I trimestri intsidenti, kui ma esimest korda elus hobuse seljast kukkusin. Kuna ma ei ole kunagi kukkunud ja ratsamatk oli ammu planeeritud, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole... ja loomulikult kukkusin, niimoodi ka veel, et üks jalg jäi alguses jalusesse kinni ja hobune jooksis minema :D Kui sealt püsti tõusin, mõtlesin, et ok, kas nüüd siis läks puusaluu? Või vähemalt paar ribi? Aga ei, peale paari sinika polnud midagi. Pärast koju sõites andsin endale pühaliku tõotuse, et hobustega on vähemalt järgmiseks üheksaks kuuks kõik. Võib-olla 2017. suvel jälle, kui emakas lubab.

2) Kõik see imeline pesu, mille ma augusti lõpus oma sünnipäeva puhul shopping spree'l hankisin (ma olin selleks ajaks max 5 päeva rase olnud ega teadnud veel, et N. tulemas on)! Käisin oma lemmikus pesupoes Change'is, ütlesin oma tavalise suuruse ja... müüja küsis, kas mu rind on ehk natuke kasvanud, mõõdulint andis veidi suurema numbri? Ma muidugi naersin ja ütlesin, et see pole võimalik. Näed siis. Jääb vaid loota, et piimapank hiljem endisesse suurusesse tagasi läheb. Mulle tõesti meeldisid need rinnahoidjad :(

3) Tunnen end vahepeal mega kasutuna, kuna ma ei saa raskeid asju tõsta, kasside liivakasti koristada või mitmest trepist järjest üles minna. Õnneks on seda vähem kui kaks kuud jäänud. Mugav on kahtlemata, aga väga harjumatu ja mulle vist pikaajaliselt ei sobiks ka, kui kogu aeg mu eest asju ära tehakse. Samas... kes teab, äkki harjun selle printsessikohtlemisega ära ja siis on Tonis elu lõpuni rakkes, hehe!

4) Ropsimaratonid - see oli küll ainult I trimestri lõbu, aga mul oli ikka päris mitu piinlikku seika. Näiteks see, kui me sügisel Kuma jaoks pildistasime. Kasutasime võttel suitsupomme, mis pärast põlemist korralikult haisevad ning kuna metsas loomulikult prügikasti polnud, panime kasutatud pommid autosse, et need linnas ära visata. Paraku aga minu organism nii ei arvanud ja vaene Mari sai keset Rannamõisa tee hommikust ummikut näha, kuidas ma auto ukse lahti lükkasin ja graatsiliselt teepeenrale paki maha panin :D Õnneks ta on ise ka väikese poja ema ning võttis asja rahulikult.

5) Kõik see arsti juures käimine, erinevad vereproovid, uuringud... Kes mind vähegi tunnevad, teavad, kui suurt vastikust kõiksugune haiglatemaatika minus tekitab. Muidugi on see vajalik veendumaks, et N. on terve ja kasvab nii nagu vaja, aga paratamatult on tunne, et osad neist asjadest on pigem mittevajalikud. Ma usun, et kui lapseootel naisi vähem hirmutataks igasuguste SUURTE riskide ja ohtudega, kulgeksid enamus rasedusi palju meeldivamalt ja rahulikumalt.

Kui siin on veel rasedaid (või endiseid rasedaid!) lugejaid, siis mis teil need head ja halvad asjad olid? Võiks siia listi veel midagi lisada? :D