Aastase lapse huvid ja areng

Arutasime siin ükspäev Tonisega, et meil ju polegi enam beebit kodus, on toddler hoopis. Nora sai kuidagi väga järsku aastaseks ja sellega on kaasnenud hüppeline areng erinevates asjades, mida ta teha oskab või tahab. Mingites aspektides on elu läinud lihtsamaks ja samas teise nurga alt ka palju raskemaks.

Welcome to toddlerhood!

Emotsioonid on igas olukorras laes. Külaline läheb koju? Lohutamatu nutt ning välisukse tagumine. Tonis võtab lapselt kahvli ära, et see pärast söömist pessu panna? Kriiskamine. Mina pööran korraks selja, et teisest toast midagi tuua? Nora viskub kõhuli põrandale ja ulub libahundi kombel. Nora näeb keldri põrandal räpast korvpalli? Kilked ja õnnelikud kriisked ning käte-jalgadega vehkimine. Ma ausalt öeldes arvasin, et selliste asjadeni on aega ning et teine eluaasta möödub suhteliselt rahulikult. Oo ei. Kõige selle juures jääb mul üle ainult õnne tänada, et mu laps siiamaani kedagi ei võõrasta ning muidu väga sotsiaalne ja leplik on.

Ahjaa, sellest ma ei rääkinudki, et Nora tegi 18. mail oma esimesed kolm sammu. Olime sõpradel Rootsis külas ning järsku lasi ta lihtsalt köögikapist lahti ning tatsas väga ebakindlalt paar sammukest. Ma jäin konkreetselt suu lahti vaatama, sest ta polnud kunagi varem isegi üritanud iseseisvaid samme teha. Ju siis välismaa õhk ja toit mõjusid hästi. Sealt edasi läks umbes kaks nädalat ning tänaseks jalutab ta juba päris hästi. Tore on see osa, et ma saan ta õuest tulles põrandale panna ja ta ei vaju makaronina maha ega hakka nutma. Halb on aga see, et poes käimine on muutunud järjest keerulisemaks, kuna meie tutikas Joie Mytrax on tema meelest nüüd üsna mõttetu ja palju ägedam oleks hoopis mööda kaubanduskeskust ringi joosta.

Veel on praegu teemas erinevad ladumismänguasjad ja kõiksugused kastid või kausid, kuhu saab teisi asju sisse toppida. Eriti äge on siis, kui tegemist on selliste mänguasjadega, mis mahuvad täpselt teineteise sisse. Seetõttu tegime ka elutoas oleva mängunurga ümber - enne oli meil tipi telk, mis oli täis mänguasju, nüüd on pink kahe riiuli ja kolme kastiga, kuhu kõik mänguasjad kenasti ära mahuvad. Nora jaoks on kastid piisavalt kerged, et neid ise välja tõmmata ning põhimõtteliselt oskab ta nüüd ka asju tagasi panna, seega peaks see pink üsna montessori-sõbralik olema.

Nora “räägib” päris palju. Näitab näpuga ja seletab oma tundmatus keeles. Eestipäraselt see igatahes ei kõla. Meist saab päris hästi aru (või siis teeb nägu, et saab) ja parematel päevadel ka kuuletub. Sõnavarasse kuuluvad näiteks “daddy”, “koll-koll” (kollane), “mämmä” (emme?), "pall", “uou” (õue), “katu-katu” või “kiishu” ning Tonise meelest ütles Nora ükspäev ka “hello”. Samuti on viimasel ajal väga oluline väljend "GAK", mille puhul me pole siiani kindlad, mida see tähendab. Nora käib mööda korterit ringi, osutab suvalistele asjadele ja teatab väga tähtsalt "gak!".

Samuti õpetasime talle mõned värvid selgeks. Näitasin erinevaid lilli ja selgitasin, mis värvi need on, pärast Tonis rääkis sama asja inglise keeles ka üle ning kui Norale nüüd erinevate värvidega klotsid ette panna, oskab ta üldiselt päris hästi näidata, milline neist on kollane, punane, roheline või sinine. Kollane on vist lemmikvärv ja ka ainus, mida ta on seni proovinud ka välja öelda - “koll-koll”.

Samuti on lisatoiduga nüüd juba täitsa enam-vähem. Mingeid röögatuid koguseid Nora ei söö, aga marjad, puuviljad, tofu, hummus, vutimunad ja kõrvitsaseemned lähevad väga hästi peale. Ju siis palavaga pole rohkem tarvis ning ma usun, et näputoitujad on väga intuitiivsed ja teavad ise, mida neil vaja on. Pakun muidugi kõike edasi, mida ise ka sööme, aga kui ikka peedikotlet esimese asjana laua alla visatakse, ei hakka rohkem sundima ka :D

Kummaline ongi kogu selle arengu juures see, et umbes 9.-11. kuu vanuses oli täielik paigalseis. Nora seisis ja kõndis ammu juba toe najal, sõi mingil määral tavatoitu ja rääkis paar üksikut sõna, aga ma ei täheldanud eriti mingeid uusi oskuseid kuni nende esimeste sammudeni. Kuskilt jäi hiljem kõrva see, et kui hambad tulevad, keskendubki keha pigem nende kasvatamisele ja mitte füüsilisele arengule. Täiesti loogiline ka, sest hambaid on Noral nüüdseks lõikunud kaheksa ning nad kõik on väga teravad. Kui te arvate, et see on nunnu, kuidas mu laps naeratab ja tahaks hammastele kõdi teha, siis soovitan pigem ümber mõelda.