Baby shower

Kui me sõprade seas välja kuulutasime, et beebi N. nüüd tuleb, saime kohe ka küsimuse, et kas baby showeri ka teeme? Tegemist siis enne lapse sündi peetava peoga, kus tehakse lapsele ja tulevasele emale kinke, süüakse ning mängitakse mänge. USAs näiteks oleks täiesti mõeldamatu sünnitama minna nii, et pole enne pidu maha pidanud, Eestis alles kogub see traditsioon vaikselt populaarsust.

Kuna meil tuleb ka selline multikultuurne beebi, mõtlesimegi, et miks ka mitte, teeme siis. Aga ma tahtsin natuke ebatraditsioonilist. Kui tavaliselt korraldavad baby showereid sõbrad, siis mina tahtsin kindlasti ise korraldada. Samuti ei tahtnud roosamanna- ja koogipidu, kuna ma magusat eriti süüa ei saa, siis otsustasin, et tuleb pitsa :D ning tegime ka peo kõvasti varem ära kui tavaliselt, sest sel ajal olid Eestis kaks väga kallist inimest, kes muidu ei oleks saanud osaleda. Mujal maailmas on veel traditsiooniks küsida ja kinkida väga kalleid asju, isegi vankreid, aga mulle tundus see jälle kuidagi võõras ning panime nimekirja pigem väikesed soovid, näiteks mänguasjad, lutid ja kleidid.

Ma ei olnud varem ühelgi baby showeril käinud, ainult sõbranna katsikutel ja see oli ka pigem selline rahulik istumine pannkookide ja veiniga. Aga niisama inimesed ühte ruumi kokku lükata ja oodata, et nad beebidest räägiksid... ei aitäh! Nii et me otsustasime ka mõned mängud korraldada. Me ise ei osalenud, aga see-eest said kõik osalejad auhinnatud erinevate lapsepõlvehittidega nagu yo-yo ja puhumisvildikad :D

Esimene oli beebitoitude pimetest - kuus väikest topsi erinevate maitsetega ja külalised pidid ära arvama, millega täpselt tegu. Kõige ebapopulaarsemaks osutus Salvesti lõherisoto püree, mis oli osade sõnul lausa vastik olnud ja üks osaleja piirdus ainult nuusutamisega, ning lemmikuks Ella's kitcheni banaani-õuna-mango-aprikoosi püree.

Järgmiseks lasime külalistel silma järgi mu kõhuümbermõõtu pakkuda ja siis nöörist vastav jupp välja lõigata. Üllatavalt paljud said päris lähedale, kuigi seda kõhtu veel eriti pole :D

Kolmas ja viimane mäng oli beebi näo joonistamine papptaldrikule, aga vale käega. Jällegi on meil väga andekad sõbrad, kes sellega suurepäraselt hakkama said. Loodan siiski, et päris sarvedega lilleline nukitsamees ei sünni, hihi.

Roosamanna väljapanek kingitustest ja papptaldrikunäitusest

Veel oli meil väljas suur roosa põrsas, mille sisse said külalised jätta finantsalast nõu. Kui beebi N. on 18, saab ta selle nagu pinata katki lüüa. Võib-olla juhtub ka varem, väikeseid lapsi ei tea ette...

Kokkuvõtteks... see oli nii lõbus! Eriti just seetõttu, et saime osalema inimesed, kes kogu sellest lapsetemaatikast väga-väga kaugel on ja tõenäoliselt teema kohta väga palju eelarvamusi omavad. Beebid ei pea olema ainult mähkmevahetus, 24/7 nutmine ja kaka. Ma usun, et ühel päeval paari aasta pärast on mul ääretult hea meel oma lapsele seda pilti näidata ja rääkida, mis rumalusi me tol õhtul tegime. Ja kui vahva saab olema, kui ta lõpuks sellesse Star Warsi särki ära mahub :D

Kas keegi teist on baby showeritel käinud või neid ise korraldanud? :) Mis on mõni eriti meeldejääv asi olnud?

Taimetoitlane ja rase?!

Minu teekond taimetoitluse juurde sai alguse juba päris tükk aega tagasi. Sain ühel hetkel lihtsalt aru, et minu jaoks on silmakirjalik teisi elusolendeid süüa, eriti kuna ma elan 21. sajandi modernses ühiskonnas ning mul on ligipääs kõikvõimalikele liha alternatiividele. Ma usun, et igal elusolendil on hing ja õigus elada, ning ma ei taha enda sisse panna surnud olendit ja tema kannatusi, eriti, kui tegu on loomaga, kes on surnud massitööstuse eesmärgil väga stressirohkes keskkonnas.
Elaks ma kuskil Siberi taigas ja peaks endale ise toitu küttima, oleks asjalood ilmselt teistmoodi.

Viimane otsustav piisk karikasse oli 2015. aasta sügise trip Hollandisse, kus taimetoitlus on viimasel ajal väga populaarseks saanud, vegerestorane on palju ning poodides taimsete valmistoitude valik suur. Tulin Hollandist tagasi ja mõistsin, et nii, nagu ma varem elasin, ei ole mu enda uskumuste jaoks õige, ja jätsin päevapealt liha, kala ja kana menüüst välja. Minu suureks üllatuseks ei olnudki see nii keeruline ning ma pole siiamaani ühtegi lihatoodet igatsenud. Vahel harva kala (Muhu juurtega neiu siiski ja suitsulesta peal üles kasvanud!), aga see läheb tavaliselt kohe üle, kui kalalõhna tunnen. Aasta aega hiljem proovisin kala ka süüa, aga see lihtsalt ei maitsenud enam samamoodi nagu varem, mu kunagisest lemmiktoidust oli saanud vintske ja maitsetu jama, mis suus mitu korda ringi käis ja uuesti üles tahtis tulla. Seega andsin selles osas alla ning lükkasin taldriku Tonise ette tagasi.

Usun, et korralikult taimetoitlane olemine nõuab inimeselt palju tahtejõudu ja viitsimist iseendaga tegeleda. Väga palju on kindlasti neid, kes lihtsalt kõik loomse ära jätavad ning ei uuri seda, mis edasi peaks saama. Mina sellist taimetoitlust heaks ei kiida. Võib muidugi nn. "kõhutunde" järgi süüa ja tõenäoliselt esimesed pool aastat ei juhtu midagi, aga varsti pärast seda hakkavad inimese organismis varud otsa saama ja tekkida võib tõsine toitainete puudus. Erandeid muidugi leidub alati, aga mina sellega riskida ei tahtnud ja tegin pikalt eeltööd, et ikka toidust kõik vajalik kätte saada.

Samuti ei ole mul väga suurt usku toortoitumisse, välja arvatud juhul, kui inimene soovib ajutiselt dieeti pidada - olen ka ise seda teinud ning see on tõesti väga efektiivne viis kaalulangetuseks. Lastele toortoitumine sobilik ei ole. Ideaalis võiks igapäevane toit olla segu toorest ja küpsetatud toidust. Näiteks tomatitest saadav lükopeen, mis on väga hea antioksüdant, imendub kordades paremini kuumutatud tomatikastmest kui tooretest viljadest.

Kust taimetoitlane oma valgud, B12, D-vitamiini, raua ja kaltsiumi kätte saab?

Valgud on üles ehitatud kahekümnest erinevast aminohappest koosnevatest pikkadest ahelatest. Suurema osa tegemisega saab inimorganism ise hakkama, aga ülejäänud, mida nimetatakse asendamatuteks aminohapeteks, tuleb toidust kätte saada. Kui inimene tarbib liiga vähe valku, võib tal välja kujuneda asendamatute aminohapete puudus.

Üks enamlevinud müüte on, et taimsetes valkudes on osad aminohapped puudu. See ei ole päris nii.
Kui liha, piimatooted ja munavalgud on peaaegu alati täielikud valgud (st neist on olemas kõik asendamatud aminohapped), siis enamikust taimsetest valkudest on ühe või mitme aminohappe protsent väike ning seetõttu on nad mittetäielikud. Näiteks ubades on vähe metioniini ja teraviljades lüsiini. Aga kui neid koos tarbida, täiendavad nende aminohapete profiilid teineteist ning tulemuseks on täielik ja keha vajadustele vastav toit. Seega võib taimetoitlane ära süüa väga suure koguse mittetäielikku valku, aga sellest pole mingit kasu, kui sinna juurde teisi vajalikke valke ei tarbita.

Inimese päevane valguvajadus on 0,8g x 1 kg ideaalsest kehakaalust, aga taimetoitlastel (ja eriti veganitel) soovitatakse pigem rohkem süüa.
Minu igapäevane valguvajadus on umbes 52-56g, raseduse ajal natuke rohkem. Head taimsed valguallikad on näiteks seitan, oad, tempeh, tofu, mandlid ja maapähklid ning üks-kaks asja sellest nimekirjast on mu igapäevases menüüs täitsa sees.

B12 vitamiin on vajalik aminohapete ainevahetuseks ja vereloomeks, erinevate aneemiate ennetamiseks ja närvikoe normaalseks arenemiseks, aga selle tarbimine võib paljude taimetoitlaste seas tuliseid vaidluseid tekitada. Osad arvavad, et seda pole vaja võtma hakata enne, kui oled kolm aastat vegan olnud ja osadel on lihtsalt suva. Kuid kõik taimetoitlased ja eriti veganid peaksid tegelikult B12 lisandina juurde võtma või siis sööma toitusid, kus see sees on.

B12 vitamiini puuduse kliiniliste sümptomite välja kujunemiseks võib kujuneda aastaid ja paljud ei märkagi midagi enne, kui on juba liiga hilja. Tunnusteks on väsimus, nõrkus, isu- ja kaalukaotus, kehvveresus, aga võivad esineda ka häired närvide töös, näiteks surin või tuimus jalgades ja kätes. Samuti võib B12 vitamiini puudus avalduda depressiooni, tasakaaluhäirete või dementsusena. Imikutel kaasneb B12 vitamiini puudusega kasvupeetus, liikumisraskused ja mahajäämus arengus. Muide, Eesti imikutel on B12 vitamiini puudus üsna sageli esinev, seejuures ka nendel lastel, kelle emad ei ole taimetoitlased.

Kuna ma vegan ei ole, siis ma B12 pärast väga ei muretse. Munad ja juust, mis on head B12 allikad, on endiselt menüüs aeg-ajalt sees. Aga igaks juhuks panen toitudele lisaks peale Bonsoya maitsepärmi, mille igas teelusikatäies on 88% päevasest vajadusest (raseda B12 vajadus on 2.6 μg päevas). Veel saab B12 Alpro taimsetest piimadest, kuhu seda on lihtsalt juurde lisatud. Kogus on muidugi väiksem, 100ml-st saab umbes 15% päevasest vajadusest.

Kes võtab B12 juurde tableti kujul, peaks kindlasti valima sellised pillid, mida närida või lasta keele all sulada, kuna paljudel inimestel ei pruugi tavalistest suurtest neelatavaest tablettidest saadav B12 hästi imenduda. Samuti ei ole erinevad vetikad (spirulina, nori, jms) head B12 allikad, kuna neis on sees ainult mitteaktiivsed B12 analoogid. Ei vihmavesi ega ka pesemata maheköögiviljad ei sobi selleks, kuna kogused on lihtsalt nii väiksed.

Kaltsium on kõige külluslikumalt leiduv mineraal kehas ja 99% sellest asub luudes ja hammastes. Iga kord, kui sööme toitu, mis sisaldab kontsentreeritud loomseid valke, hakkavad maosekreedid toidu lagundamiseks happeid eraldama. Maks peab seejärel tootma aineid happelisuse neutraliseerimiseks ning põhielement hapete kahjutuks tegemiseks ongi sel puhul kaltsium. Kui toit seeditud, saame mingi osa kaltsiumist tagasi. See kõik oleks väga lihtne ja loogiline, aga enamus tihketest valkudest, mida lääne inimene sööb, on küpsetatud ning see teeb keha jaoks kaltsiumi toidust kätte saamise väga raskeks ja tulemuseks on kaltsiumikaotus, mis võib välja viia osteoporoosi ehk luude hõrenemiseni.

Kõige tavalisem soovitus selle vältimiseks on juua palju lehmapiima, aga ometigi esineb osteoporoosi enim just nendes ühiskondades, kus piima ja loomse toitaine tarbimine on suurem. Miks see nii on? Lehmapiim on ju teatavasti rikas kaltsiumi ja muude toitainete poolest? Seetõttu, et suur osa piimas sisalduvast kaltsiumist on mähitud väga kleepuva valgu kaseiini sisse, mis muudab piimast kaltsiumi omastamise veel raskemaks. Muide, kaseiin on nii kleepuv, et vanasti kasutati seda värvipaksendaja ja tööstusliimina.

Ainus ensüüm, mis suudab kaseiini lahustada, on renniin. Noorte imetajate maos toodetakse tervet ensüümide kompleksi, mille ülesandeks on emapiima seedimine, sealhulgas teeb seda ka inimese magu. Hiljem see nääre aga kaob, mis tähendab seda, et me ei suuda enam kaseiini lahustada ega piimatoodetest kaltsiumit omastada.

Head taimsed kaltsiumi allikad on näiteks rohelised lehtviljad (kapsas, lehtkapsas, kaalikas), pähklid ja seemned (mandel, seesamiseemned), tofu, aprikoosid ja sojaoad. Kaltsiumit on veel rohkesti ka näiteks spinatis ja rabarberis, kuid neis esineb looduslikult nii palju oksalaate, mis kaltsiumit enda külge seovad ning selle omandamise raskeks teevad.

Rauda leidub kahel kujul, heemse ja mitteheemse rauana. Heemne raud on seotud hemoglobiini ja müoglobiini valkudega ning on pärit loomade verest ja lihast. Kogu taimedes olev raud on seevastu mitteheemne. Heemne raud omastub kergemini, u. 15-35% ulatuses. Mitteheemse rauaga on lood teisiti, selle omastamise puhul on väga oluline, millega seda koos süüa ning ka imendumismäär on väiksem, 2-20%.

Targa taimetoitlase toidusedel sisaldab tõenäoliselt segatoitlase omast koguseliselt rohkem rauda, kuna taimedes sisalduv mitteheemne raud omandub raskemini ning seetõttu on taimetoitlaste rauavajadus segatoitlaste omast suurem. Raua omandamist pärsivad ka fütaadid, mis moodustavad rauaga raskesti omastatavaid ühendeid. Parim viis nende mõju vähendamiseks on C-vitamiini rikaste toiduainete lisamine - näiteks tsitruselised, brokkoli, lehtköögiviljad, paprikad, lillkapsad. Raua omandamist vähendavad ka tees ja kohvis sisalduvad tanniinid, mistõttu peaks neid jooke tarbima pigem toidukordade vahel, mitte toiduga koos.

Rasedad on rauavaegusest kõige enam ohustatud ning seetõttu peavad paljud neist rauapreparaate juurde võtma, et hemoglobiinitaset normis hoida. Minu hemoglobiin oli viimati 123g/L, mis on raseda kohta täiesti normaalne. Muide, üks rauapuudusega kaasnevatest vahvatest sümptomitest on maitseveidrus, mis avaldub näiteks savi, mulla, värvi või mõne muu sarnase asja söömises. Seega, kui teie rase kallim või sõbranna ei suuda värskest krohvist mööda vaadata, soovitage tal kiiremas korras verenäidud üle kontrollida.

D-vitamiin on järjekordne põnev ja samas eluks vajalik asi, mis on oluline näiteks kaltsiumi ja fosfori paremaks omandamiseks ning vere hüübimise ja südametegevuse töö toetamiseks. Suurem osa inimesi saab selle niisama õues viibides kätte, kuna päikese ultraviolettkiired aktiveerivad juba nahas eksisteeriva kolesterooli vormi, muutes selle D-vitamiiniks. Toodetava vitamiini kogus sõltub paljuski aastaajast, laiuskraadist ja ka naha pigmentatsioonist - mida tumedam nahk inimesel on, seda kauem ta peaks tegelikult päikese käes viibima, et vajalik D-vitamiini kogus kätte saada.

Eestlaste seas on D-vitamiini puudus tavaline, kuna sügisel ja talvel on siin päikest vähe ning enamus inimesi töötab sellistel kellaaegadel, mis ei võimaldagi pimedal perioodil üldse päikest näha. Seetõttu soovitataksegi D-vitamiini lisaks võtta. Meie võtame Tonisega mõlemad paar korda nädalas juurde 4,000 IU. Suhtusin sellesse alguses skeptiliselt, aga kui mu näonahk paari päevaga väga ilusaks läks ning väsimus ära kadus, saatsin eelarvamused pikalt ja sõin vitamiine edasi.

Google esimene vaste otsingule "happy vegetarian". Minul hakkas igatahes päris hirmus.

Nii et mida me siis igapäevaselt sööme?

Seda on niimoodi päris raske kirjeldada. Tahaks öelda, et kõike, aga samas me ju kodus liha ega kala ei söö, nii et kirjutan natuke detailsemalt lahti. Süüa teen üldiselt mina (Tonis peseb nõud :D) ning ka poes käime pigem minu isude järgi. Meie iganädalases menüüs on näiteks sellised asjad: avokaado, peedihummus, tomat, suvikõrvits, tofu, lillkapsas, brokkoli, maguskartul, banaanid, õunad, jms. Tulge külla, saate ise ka proovida.

Kui on nädalavahetus, lähevad kohe pärast ärkamist croissantid ahju ning nende vahele paneme kõike head-paremat. Nädala sees on hommikusöögiks müsli mandlipiimaga, ning kui aega on, siis paar tundi hiljem teine hommikusöök hummusevõikude näol otsa. Lõunat söön sageli väljas, mu lemmikkohtadeks Tallinnas on Kukeke (kitsejuustusalat!), F-hoone (falafelid), Tokumaru (ramen/sushi), Koloniaal (super brunchi koht) ja NOP (väekauss ja kinoa tabouleh).

Ja kui me õhtul just kodus ei kokka, siis käime ka restoranides palju. NOA, Rataskaevu 16, Pegasus ja Von Krahli Aed on praegu meie vaieldamatud lemmikud.

"Aga kas sa kavatsed lapsest ka taimetoitlase kasvatada?"

Ma usun sellesse, et ka juba väga väike laps suudab oma elus ise valikuid teha. Esimesed aastad on ta nii kui nii emapiima ja püreetoidu peal. Aga niipea, kui N. on piisavalt vana, et aru saada, kust liha tuleb, on mul plaanis talle see võimalikult neutraalselt ära seletada ja anda võimalus otsustada, kas ta soovib seda süüa või mitte. Kui meeldib, siis ei hakka ma teda takistama.

Üks asi, mille üle me siiamaani Tonisega naerame, on see, et suhtesse sattusid taimetoitlane ja väga suur lihaarmastaja. Mäletan, et kui ta mulle esimest korda külla tuli, tegin vegeburgereid ja pidasin peas plaani, kuidas noormees võimalikult kiiresti ümber kasvatada, nii ei saa ju, et olen lihasööjaga koos :D Aga mida aeg edasi, seda enam ma sain aru, kui ebaoluline see tegelikult on, ja kuni me kumbki teineteist oma söömisharjumuste pärast ei torgi, on kõik hästi.

Kes nende piltide kontseptsioone välja mõtleb?

Igatahes loodan, et selle pika postitusega said natuke taimetoitluse alustalad lahti seletatud. Samuti loodan, et see info jõuab kunagi mõne sellise inimeseni, kes tahaks lihast loobuda, aga pole veel kindel, kuidas seda teha. Minu esimene kord 2012. aastal läks untsu, sest ma lihtsalt ei teadnud, mida süüa ja sellel olid omad tagajärjed.
Tea, mida sa enda sisse paned, mis koguses ja millega koos. Niisama ei ole mõtet toitumist kardinaalselt muuta, see võib ainult suure hunniku tervisehädasid kaasa tuua.

On mu lugejate seas veel taimetoitlaseid? Ehk on veel kedagi, kes on lapse taimetoitlasena üles kasvatanud või plaanib seda teha? Oleks igasugustest kogemustest huvitatud :)

Vajalikud ja mitte nii vajalikud beebiasjad

Ma usun põhimõtteliselt minimalismi. Mida vähem asju mul kodus on, seda õnnelikum ma olen. Pole midagi nauditavamat kui vana ja mittevajaliku äraviskamine :D Ma ei kujuta üldse ette, kuidas see ideoloogia värske beebiga kokku hakkab minema, aga loota ju vähemalt võib?

Tõenäoliselt saan ka mina 2017. aasta lõpuks selle nimekirja uuesti üle vaadata ja enda optimismi üle natuke naerda, aga seniks siis mu ennustused:

Tume tulevik: Tonis kaob lapse voodi alla ära

moosese korv jalgadel - mega nunnu, võtab vähe ruumi, kiigub. Kassid sisse ei roni. Või noh, nad mõlemad proovisid korra, kui me selle koju tõime. Kukkusid kohe välja ja rohkem pole üritanud.
Meil on ka selline tuus korv, millel on juba madrats ja tekk sees, nii et paar lisakulutust vähem. Lisaks tellisin ühelt tuttavalt veel kootud magamiskoti :D
Umbes pärast 6. elukuud korvi enam kasutada ei saa, nimelt muutub korv lapsele ohtlikuks, kui ta õpib ise istuma ja võib seetõttu sealt välja kukkuda.
Praegusel hetkel on naguuus.ee poes saadaval sellised moosese korvid ja Mothercare'is sellised.

beebipesa - kui Moosese korv ei peaks mingil põhjusel loosi minema, siis on hea laps sellega kaissu võtta ja turvaliselt edasi magada. Kui pesa väikseks jääb, saab ta selle Karmale edasi pärandada. Ostsin lumivalge. See oli võib-olla natuke rumal tegu. Aga seal on nii hea magada, ausalt! Peaaegu oleks ise ka peaga sinna sisse tukkuma jäänud. Super padi.
Tõenäoliselt pärast moosese korvist ja beebipesast välja kasvamist võtame hoopis Montessori stiilis põrandavoodi kasutusele, aga see on juba kaugema tuleviku teema.

muud magamistarbed - tekid, tekikotid, aluslinad jne ostan ilmselt jooksvalt, kui neid tõesti vaja peaks minema, aga panustan praegu rohkem sellele eelnevalt mainitud magamiskotile ja lihtsalt beebi uneajaks soojemalt riietamisele. Võimalik, et ostan ka mähkimisteki (swaddling blanket). See võib osutuda kasulikuks nende beebide puhul, kes magades palju kätega vehivad ja end sellega üles ajavad. Kasutada saab umbes kuni kolmanda elukuuni, siis õpivad nad sealt end välja murdma. Valik mähkimistekke on müügil näiteks siin.

esimeste elukuude riided - minust on saanud suur meriinovilla fänn ning tõenäoliselt tulevad need paar esimest 50-56 suuruses komplekti just sellest materjalist. Üks klient tegi mu hiljuti väga õnnelikuks, kui Sternumi e-poodi soovitas, nimelt on seal meriinokraam poole odavam kui mujal näinud olen.
Ka baby showeril saime riideid päris palju, seega esimesed kuus kuud (või isegi terve esimene aasta) peaksid suhteliselt muretult mööduma. Iseasi küsimus, kas ma suudan poes nunnudest beebiriietest mööda vaadata...

mähkmed - ei näe otsest vajadust neid suures koguses kokku osta. Kunagi ei tea, mis allergiat tekitab või kas üldse lapsele sobib. Seni kaldun pigem öko Muumi mähkmete poole, kuna neid on nii palju kiidetud, ja täiesti juhuslikult tõi sõbranna neid ka baby showeril kingituseks. Loodan väga, et beebi N. võtab need omaks, ei tahaks head kraami raisku lasta :D

vanker - kuigi plaanin last rohkem kandelinas kanda, siis vanker on ikkagi vajalik ja meie lemmikuks sai pärast mõningast valimist ja eeltööd Emmaljunga ning ilmselt selle brändi neljarattaline varsti koju veerebki. Esiteks, see on nii mugav ja turvaline. Teiseks, lisavarustus. Ma ei imesta üldse, kui neil vankritel mõne aja pärast korvi all mikrolaineahi ja televiisor on. Ja kolmandaks väärtus järelturul - kui peaksime kunagi maha müüma, saab selle eest ikkagi päris korraliku rahasumma.

mängukaar - on tõenäosus, et lapsel on sellest täiesti suva, aga samas osadele jälle meeldib väga. Leidsin hiljuti Facebookist sellise tegija nagu Metsaline ning tema käest plaanin ühe kaare mingi hetk ka tellida. Meeldib, et need on kokkupandavad ja mänguasjad multifunktsionaalsed (imetamiskeedena kasutatavad). Samas olen kuulnud, et kui võtta selline kaar, mis su kodukujundusega sobib, ei meeldi see lapsele üldse, peab olema selline happe-džungel vilede ja kelladega :D

esimesed mänguasjad - kirjutasin sellest natuke siin Montessori-teemalises postituses. Meil voodikarusselli ei tule, tuleb spetsiaalne mustvalge "päevakarussell" ja kaugemas tulevikus ka mõned puidust või muust naturaalsest materjalist mänguasjad. Usun selles osas minimalismi. Lapsel ei ole vaja palju asju. Minul näiteks oli liiga palju.

mähkimislaud - algselt oli plaan IKEAst osta, aga läks teisiti. Me ostsime lihtsalt kõrgema kummuti kaheksa sahtliga ja panime selle peale mähkimisaluse. Poes müüja muidugi ütles, et tema kasutas enda oma üldse kaks korda, kuna suurema osa ajast vahetad seda mähet ikkagi seal, kus ette juhtub. Aga noh, on olemas, ei maksnud ka eriti midagi.

õhuniisutaja - mul oli plaanis see alles vahetult enne beebi sündi osta, aga jaanuari alguses nägin Sencori õhuniisutajaid Rimis allahinnatult ning pärast umbes kahte sekundit mõtlemist ostsin meile ka ühe. Pärast esimest "märga" ööd oli vahe täiesti tuntav ning mu pikaleveninud radiaatori-nohu pea täiesti kadunud. Kindlalt üks selle aasta parimaid ostusid, ma ei tea, miks ma varem selle peale ei tulnud :D

kandelina - mul õnnestus sügisel tööd teha sellisele toredale brändile nagu Lova Sling ja ilmselt nende mei tai ka tuleb. Kui ma olin varem täiesti kindel, et last saab ainult vankris hoida, siis see pildistamine näitas, kui rahulikud lapsed tegelikult kandelinas on, seal on nii palju boonuseid lihtsalt, et tunduks patt see hankimata jätta. Kirjutan kandelinadest varsti pikemalt ka.

rinnapump - sihin pigem elektrilist pumpa, ühtegi konkreetset valikut veel teinud pole. Kahju, et neid kuidagi eeltestida ei saa, iga tissipaar on ju erinev :D
Lisaks tellisin veel Aliexpressist bambusest rinnapatju ja plaanis on ka tellida piima hoiustamiseks ühekordseid kotte. Vist peaks ka nokaga tassi kuskilt leidma, juhuks kui pudelist söötmine ei sobi.

lutt - olen aru saanud, et see võib olla kõige keerukam, osad beebid ei tahagi ühtegi lutti ning neid peab keskmiselt 20-30tk läbi proovima, enne kui ühe leiad, mis võib-olla sobib. Vahva! Ilmselt läheb siin suuremaks shopping spree'ks.

beebivann - kahjuks on meie praeguses korteris ainult dušinurk ja ma siiralt kahtlen, et N. sellest esialgu väga vaimustuses on. Nii et tuleb vann ja vannijalad. Naguuus.ee poes jäi selline silma, alustuseks kõlbab küll ning lühikest kasutusiga arvestades on hind ka täiesti ok. Ma ei pea vajalikuks eraldi vannilina ostmist ega ka mingeid pesemisgeele.

turvahäll - sain meie beebigrupist ühe naise käest uue Chicco 0-13kg turvahälli koos alusega, võtsime selle kodus lahti, panime kokku tagasi ja meespool tunnistas täiesti normaalseks. Praegu magavad seal sees kassid :D

beebiapteek - üks väga hea diil, mille ma kuskilt blogist leidsin, on apteekide tasuta beebipakid. Eestis pakuvad seda näiteks Apotheka ja Benu. Mulle endale tundub Apotheka oma sisu poolest ahvatlevam, aga ilmselt proovin mõlemad ära.
Veel tuleb ilmselt juurde osta beebi kraadiklaas, paracetamoli küünlad, saialille tinktuur, nibukreem, puhastuslapid, niisked salvrätikud.

lambanahk - multifunktsionaalne. Saab kasutada mängukaare all või panna talvel vankrisse lisasoojenduseks. PS! Kui keegi teab mõnda head Eesti tootjat, kellelt saab beebidele sobivat ja pehmet, andke teada, tahan osta!

Nii hirmus kui see ka poleks, ka minul oli kunagi sellises seisus tuba.

Esialgu sellest nimekirjast piisab. Ma kahjuks tean juba, et siia lisandub veel hunnik asju juurde nagu söögitool, talveriided, uus voodi jms, aga ma ei hakka neid praegu kirja panema, juba praegu läks silme ees kirjuks :D

Mida te soovitaks juurde lisada, mida maha võtta? Oskab keegi mõne toote koha pealt ehk kaasa rääkida? Kasulikud soovitused paneks siia nimekirja juurde, ehk on kellegil tulevikus veel kasu :)

Kuidas kasvatada kakskeelset last: eelarvamused ja ettevalmistused

foto: http://www.crossed-flag-pins.com

Meil on väga trendikas tänapäeva perekond. Nimelt oleme multikultuursed ja räägime kodus lausa kahes keeles. Peamiselt küll inglise keeles (nii on lihtsalt mugavam, eriti kui vaja mingeid keerulisemaid sõnu kasutada), aga see täiesti oleneb päevast ja kas Tonis tahab eesti keeles rääkida või mitte.

(Väike backstory neile, kes asjaga kursis ei ole: Tonis on sündinud ja üles kasvanud Massachusettsis, ta ema on austraallane ja isa USA-s sündinud väliseestlane. Kodus nad omavahel eesti keelt ei rääkinud. Esimene kokkupuude võõra keelega tuli alles siis, kui kogu perekond umbes kümme aastat tagasi Eestisse kolis. Tonis käis küll eestikeelses koolis, kuid tol ajal ei osatud veel koolides selliste lastega eriti tegeleda ning tegelik keeleoskus tekkis tal alles pärast ajateenistust ning esimesi töökohti.)

Kui me 2014. aastal tuttavaks saime ja ma teda esimest korda eesti keeles rääkimas kuulsin, mõtlesin, et no siit ei saa küll mingit asja, nii kohutav eesti keel, räägi ikka parem oma emakeeles edasi... nüüdseks olen ammu aru saanud, kui suur viga on niimoodi mõelda :D Inimene, kes on pärit teisest keeleruumist ning kes ei ole sünnist saadik eesti keelt õppinud, tahabki võimalikult palju selles uues keelekeskkonnas harjutada, sest kust muidu see kõne tulema peaks?

Nüüdseks pärast aastat aega Tallinnas elamist ja eestikeelses keskkonnas töötamist räägib ta juba suhteliselt vabalt. Tonis ise sellega muidugi nõus ei ole ja väidab, et saab ainult lihtsama vestlusega hakkama :D Samas, kui me mu vanematel külas käime, ei ole kellegil probleeme tekkinud ja mu emale meeldib VÄGA kõigest ja hästi palju rääkida.

Mul oli endal Jaapanis ka omamoodi keelesituatsioon. Esimesed nädal aega põdesin korralikult, kuni lõpuks suu lahti tegin ja rääkima hakkasin. See aasta, mis ma gümnaasiumis jaapani keele õppimisele kulutasin, ei olnudki raisku läinud. Jupphaaval tuli tagasi ja väga hea tunne oli. Pariisis samamoodi, olukord lihtsalt sundis selleks, kui Tuileries' aias üks tüütu portugali kutt ligi astus ja jutustama hakkas... Pärast kolmetunnist jalutuskäiku oli ajul lihtsalt valus juba pingutusest, aga järgmisel päeval ei rääkinud ma enam ühtegi ingliskeelset sõna. Sorry, portugali kutt, et ma sulle oma telefoninumbrit ei andnud.

Mina olen üles kasvanud ainult eestikeelses perekonnas, aga koolimineku ajaks oli keeleõpe väga moodi läinud ja ega mu ema ei saanud halvem olla - mind pandi kooli, kus teisest klassist hakkasin prantsuse keelt õppima, kolmandast tuli juurde vene keel ja neljandast inglise. Õnneks mulle keeleõpe sobis ja pärast koolivahetust õppisin gümnaasiumis veel juurde saksa ja jaapani ning omal käel natuke rootsi keelt. Oma lapsele võib-olla päris nii hullu tampi ei tahaks, aga kui ta juba nii kui nii kakskeelsena üles kasvab, siis miks mitte ka kolmas kuskilt juurde võtta...?

Mul oli just vestlus ühe sõbrannaga, kes ootab praegu kolmandat last ning neil on samuti kakskeelne perekond, vene-eesti siis. Ta rääkis, et ta põdes seda kakskeelsust kohutavalt ning kokkuvõttes esimese lapse vene keel kannataski seetõttu, et emal oli ebamugav. Seega... ei tohi alla anda, küll keel mingi hetk paika loksub ja hilisemas elus on see suureks eeliseks.

Kuna vene keel on väga kasulik, siis on ka meil vahel vestlustest läbi käinud mõte panna N. tulevikus venekeelsesse lasteaeda ja/või võtta talle venelasest hoidja. Tonis vene keelt ei räägi, mina saan mingil määral aru ja räägin natuke ise ka. Teoreetiliselt keeruline olukord, kui laps ühel päeval lasteaiast koju tuleb ning sa temast enam aru ei saa. Aga üks teine sõbranna elas väiksena Ukrainas ning käis seal ka lasteaias, kumbki tema vanematest ukraina keelt ei rääkinud, tüdruku esimesed sõnad olid ukrainakeelsed... mõne aja pärast tulid siiski eesti ja vene keel ka juurde. :D

Tume tulevik: segaduses beebi, kes ei saa enam ühestki keelest aru

Siin alustuseks mõned müüdid kakskeelsete laste kasvatamisest:

1. Rohkem kui ühe keelega üles kasvamine ajab lapsi segadusse.

See on kõige tavalisem väärarvamus, mis vanematel oma lastega on. Arvatakse, et kui laps on samaaegselt kahe keele keskkonnas, tekitab see segadust ning laps ei ole suuteline neil vahet tegema. See aga ei ole üldse nii. Barbara Zurer Pearson, kes on kirjutanud raamatu "Raising a Bilingual Child", on öelnud, et vaid juba mõned päevad pärast sündi on imikud suutelised keeltel vahet tegema, eriti kui on tegu selliste keeltega, mis on teineteisest väga erinevad, näiteks prantsuse ja araabia keel. Keerulisem võib olla sarnaste keeltega, näiteks saksa ja hollandi keelega, aga üldiselt on pooleaastaseks saamisel ka see mure juba lahendatud.

2. Kakskeelse lapse kasvatamine pärsib kõne arengut ning need lapsed hakkavad hiljem rääkima.

Tõepoolest, mõned kakskeelsed lapsed alustavad rääkimist hiljem, aga mitte alati. Paraku aga soovitatakse vanematele, kelle lastel kõne aeglasemalt areneb, esialgu ainult ühe keele juurde jääda. Vanasti lihtsalt arvati, et kakskeelsus oli kõne arengu puhul suurim süüdlane. Uued uuringud on aga näidanud, et kakskeelsus ei ole ei kõne ega keele arengu kiirusega seotud ning isegi, kui lapsel on diagnoositud kõnehäire, ei tee kakskeelsena kasvatamine teda kuidagi aeglasemaks. Vastupidi, nad arenevad sama kiirusega, kui need kõnehäirega lapsed, kes kasvavad ainult ühe keele keskkonnas.

3. Kakskeelsed lapsed ajavad keeli segamini.

Keelte segiajamine on vältimatu ja täiesti ohutu. Usun, et ka meil kõigil on kooliajast meeles olukordi, kus näiteks vene ja inglise keel segamini läksid. Minul kolme võõrkeelega juhtus seda üpris sageli.

Suurem osa lapsi, keda kakskeelseteks kasvatatakse, räägivadki alguses sellist segakeelt. Mõnikord on seejuures ühe keele mõju suurem kui teisel. Lapsed, kellel on ühes keeles suurem sõnavara kui teises, võtavad lihtsalt teisest keelest sõnu juurde, kui vaja. See kõik on aga ajutine ning sõnavara suurenemisega kaob see üldiselt täiesti ära.

Ka meie räägime kodus segakeelt, näiteks osad majapidamistarbed ja toiduained ütleme eesti keeles ja siis ülejäänu inglise keeles. :D

4. Lapse kakskeelsena kasvatamiseks on liiga hilja.

Tegelikult ei ole kunagi liiga hilja või liiga vara lapsele teise keele tutvustamiseks. Aju arengu tõttu on seda lihtsam teha alla kümneaastasega ja veel lihtsam alla viieaastasega. Täiskasvanul kulub uue keele õppimiseks palju rohkem aega. Kõige optimaalsem iga peaks ekspertide sõnul olema sünnist kolmanda eluaastani, ehk siis aeg, kui laps õpib alles oma esimest keelt.

Järgmine hea aeg on neljandast seitsmenda eluaastani, kui esimene keel juba enam-vähem selge on. Selles vanuses teist keelt juurde õppivad lapsed ehitavad justkui teise keelesüsteemi esimese kõrvale ning õpivad mõlemat keelt rääkima nagu emakeelt.

Kui laps on juba üle seitsme aasta vana, ei ole veel endiselt liiga hilja. Kaheksandast eluaastast puberteedini on samuti veel üsna okei aeg keelte juurde õppimiseks. Pärast puberteeti aga "salvestatakse" uued keeled ajus eraldi osakonda, nii et lapsed peavad keelt peas tõlkima või siis läbi oma emakeele selle juurde tee leidma.

Seega, tõepoolest, väiksema lapsega on seda lihtsam teha, aga ka suuremate puhul ei tohiks lootust kaotada.

5. Lapsed on nagu käsnad ning nad saavad kiirelt ilma igasuguse pingutuseta kakskeelseteks.

Päris nii lihtsalt see ei käi, et paned lapse saksa multikaid vaatama ja paari kuu pärast on võõrkeel olemas. Muidugi on neid, kelle puhul see töötab, mul on ka enda tutvusringkonnast mõningaid selliseid näiteid võtta. Mina vaatasin ka iga päev hoolikalt Sailor Moon'i, aga saksa keelest aru ei saanud :D

Keeleõpe ei tohiks kindlasti tüütu kohustus olla, aga kui teist keelt lapsele tutvustada, peaks õpetamises olema ikkagi mingisugune struktuur ja järjekindlus, vahet pole siis, kas igapäevase suhtluse või päris kooliõppe vormis. Idee on siiski neid keelekeskkonda huvitavatel ja elulähedastel viisidel sisse viia.

Vanemad unustavad tavaliselt kõige sagedamini ära selle, et kakskeelse tee valimine nõuab just nende poolt rohkem pingutust ja pühendumust. Samamoodi nagu klaveritundidega ei saa me eeldada, et lapsest saab üleöö klaverivirtuoos. Keeleõpe on pikaajaline investeering lapsesse ja nõuab seda, et lapsel oleks võimalik selles keskkonnas piisavalt viibida ning mõnikord peab lapsevanem sellele ise kaasa aitama.

Kuidas teil lood on? Kas teate kedagi, kes on kakskeelne või olete ehk ise? Kuidas on niimoodi üles kasvada ja kas see on kuidagi ka üldist maailmapilti mõjutanud? :)

Nimevalikud

Üks naljakad asju selle raseduse juures oli see, et ma teadsin kohe algusest peale, et me saame tütre. Paar nädalat enne rasedaks jäämist nägin unenägu, kus ma kõndisin Veerenni tänaval koos oma kahe lapsega, vanem oli tütar ja noorem poeg. Ja pärast triipusid tuli veel hunnik unenägusid, kus N. mulle rääkis, mida ta siia maailma tegema tuleb ja mida tal meile õpetada on. Vahepeal oli ta sellise seletamatu ja tugeva energia kujul, vahel väikese tüdrukuna. Seetõttu ei tulnud mulle ka erilise üllatusena, kui juba 13. nädala ultrahelis lubati väikest tüdrukut. Kõhutunnet peab usaldama! Tonis muidugi oli alguses täiesti veendunud, et me saame ikkagi poja, aga me leppisime kokku, et järgmine tuleb poiss ;) Unes ju siiski oli niimoodi.

Nimedega oli keeruline. Kuna minu nimi on välismaal täiesti hääldamatu ja Tonise oma tekitab Eestis segadust (pluss need kaks lisanime, mis tal veel on), otsustasime, et meie laps saab ainult ühe ja võimalikult universaalse nime. See oli veel sel ajal, kui me sugu ei teadnud, nii et valisime kohe mõlema soo omad välja.

Minu meelest on skandinaavia nimed kõige ägedamad! Sören, Iris, Sigurd, Freya, Hans, Ingrid... kahjuks aga Tonis nii ei arvanud ning liigitas need kõik vanaema-nimedeks. Arusaadav ka, teine kultuuriline taust, tema koduriigis pandi sel ajal lastele nimeks Ashley, Michael, Jessica ja Matthew :D nende kõrval kõlavad need rootsi-norra-islandi nimed tõesti veidralt. Lõpuks aga tuli üks tüdrukunimi, mis meile mõlemile sobis. Ja siis poisinimi. Mõlemad ühtemoodi lühikesed ja universaalsed.

Kuna mingi osa minust on kergelt ebausklik, siis ma mõnda aega täisnime välja ei ütle. Las ollagi praegu lihtsalt beebi N. Võib-olla ka edaspidi, eks näeb, kui palju temast siin avalikult jagama hakkan :)

Mis on teie lemmiknimed? Kuidas suhtute viimase aja (õnneks juba pigem mööduvasse) trendi panna lapsele nimeks Kevyn-Koaala või Käithy-Copter jms? :D

Kuidas ginger endale roosa leidis

Nagu esimeses postituses lühidalt mainitud, saime me tuttavaks juba 2014. aastal, kui Tonis mu täiesti juhuslikult Facebookis sõbraks lisas. Töö tõttu tuleb mul neid võõraste sõbrakutseid keskmiselt 20 tk nädalas :) Kuna eelistan sõbralistis hoida vaid neid inimesi, kellega olen ka päriselus tutvunud, siis suuremat osa neist vastu ei võta. Samas ei saa alati oma mälu usaldada ning vahepeal on küsimusele "tere, kas ma tean sind?" vastuseks tulnud ka "jaa, me saime seal x üritusel tuttavaks".

Meie teineteist ei teadnud. Tonis aga leidis, et võiksime ikkagi sõbrad olla, mõlemad fotograafid siiski. Networking ja värki. Ma ei arvanud sellest alguses eriti midagi, lisaks tundus kahtlane, et tüübil on peaaegu nagu eesti nimi (Tonis F. Piip???), aga kirjutab inglise keeles. Aga inimestele tuleb võimalusi anda :D

Saime mingi hetk sel suvel ka kokku, kui ma Tartus suurepärase alkoholist põhjustatud mäluauguga oma sünnipäeva tähistasin. Leidsime paar aastat hiljem, et ka juba siis oli säde olemas, aga kuna me olime mõlemad sündsalt püsisuhetes, ei juhtunud mitte midagi. Käisime hoopis Sparglis lõunat söömas ja ma tegin Tonisest Vanemuise ees puulehtede sees ebaõnnestunud pildi. Tema tegi minust pildi, kus ma kaamera eest ära jooksen. Ajad olid siis teistsugused.

Välja tuli muuhulgas ka see, et Tonis ongi ta pärisnimi. Lisaks veel Fraser ja Roubel... Tal on veel kolm kodakondsust. Üks Austraalia, teine USA ja kolmas Eesti oma. Nii juhtub, kui õigesse perekonda sünnid.

Poolteist aastat läks mööda, vahepeal harva saatis Tonis mulle Facebookis enda tehtud pilte, mul oli tavaliselt liiga busy elu, et väga midagi vastu öelda :D

2015. aasta sügisel aga muutus kõik. Olin just tagasi tulnud oma esimeselt sooloreisilt Amsterdami ning pärast ca aasta aega vallaline olemist ja Tinder-deitimist otsustanud, et nüüd võiks ja tahaks kellegagi päriselt koos olla. See sai tookord ka päevikusse kirja, kuupäev ja kellaaeg juurde, et hiljem hea meenutada oleks.

Ühel ööl sain Toniselt kirja. Kell oli umbes kolm öösel, mis on teatavasti selline aeg, kus inimesed on kõige avatumad :) ja sealt edasi jäime igapäevaselt rääkima. Absoluutselt kõigest. Fotograafiast, toidust, kassidest, loodusest, joogast... seal oli juba algusest peale mingi teistmoodi connection. Ma muidugi ei võtnud seda eriti tõsiselt, kuna a) ta oli Tartus, ning b) vallaline oli nii tore olla! Aga millalgi detsembri alguse poole saime mõlemad aru, et niimoodi seda lihtsalt jätta ei saa, ning leppisime kokku, et sõidan talle 21. detsembril külla ja vaatame, mis edasi saab.

Muidugi ei läinud üldse nii. Veidi enne seda tuli mu ameeriklasest sõber Jeff Eestisse, tegime koos ühe muusikavideo ning me otsustasime, et veedan jõulud hoopis tema pere juures Californias. Mõeldud, tehtud. Kolm päeva enne väljalendu sain piletid. Mainisin siis Tonisele ka, et sorry, natuke kahju, aga näeme vist hoopis uuel aastal, ma lähen teisele poole maakera :D aga sellega härra enam nõus ei olnud ning sõitis päev enne mu äralendu Tallinnasse, viis mu KUMUsse esimesele deidile ja edasine on juba ajalugu. Mul oli lend muidu kell 5 hommikul, jätsin ta lihtsalt oma korterisse ja ütlesin, et vaadaku ise, kuidas välja saab :D

Aastavahetuseks olin tagasi Eestis ning kuna säde polnud endiselt kuhugi kadunud, saigi meie lugu alguse.

Mulle aga meeldivad igasugused numbrid väga ning ühel veebruarikuu päeval otsustasin uurima hakata, et mis kuupäev see ikkagi oli, kui ta mulle niimoodi lampi kell kolm öösel kirjutas. Otsest põhjust ju polnud, me polnud juulikuust saadik sõnakestki rääkinud. Mingil määral oli see ju ka üks mitmetest algustest. Mul tulid külmavärinad ihule, kui messenger history tolleaegse päevikusissekandega kokku viisin. Ja ainult kolmetunnise vahega. :)

Võimalik muidugi, et tegu oli lihtsalt kokkusattumusega ja midagi kosmilist seal polnudki. Aga mulle meeldib uskuda, et natuke on, kuna ma sain (uuesti) tuttavaks just täpselt sellise mehega, keda ma väga oma ellu ootasin :P

Kuidas teie oma kallimatega tuttavaks saite? On kellegil veel midagi "kosmilist" juhtunud? :D

Montessori: ettevalmistused

Juba mitu kuud enne, kui ükski beebiplaan siia majja jõudis, oli mul tekkinud suur huvi laste kasvatusmeetodite vastu. Tulevase vanemana tahad ikka kõige võimaliku jaoks valmis olla ja endast parimat anda. Paraku on mul töö tõttu väga palju kogemusi emade-isadega, kelle käitumine soovida jätab ning tabasin end sageli mõttelt, "mida mina oleks teistmoodi teinud?"

(Siinkohal mõtlen selliseid olukordasid, kus vanemad laste peale karjuvad, neid avalikult võõraste ees süüdistavad, iga liigutust ette-taha ära teevad, kuna lapsel läheb liiga palju aega, jne)

Pinterestis ringi surfates sattusingi ühel hetkel Montessori kasvatusmetoodika otsa ja kuna see ühtis väga palju sellega, mida ma oma peas olin ette kujutanud, asusingi asja lähemalt uurima.

Montessori pedagoogika mõte seisneb selles, et stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist. Kasvataja või lapsevanema ülesandeks on aga abistada last tegevuse organiseerimisel, toetada teda individuaalse tee leidmisel ja oma loomuse realiseerimisel. Pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele, kasvataja roll on suunata ja abistada last. Ka rõhutatakse kodu ja kooli koostöö tähtsust lapse arendamisel.

Montessori meetodite kõlbeliseks aluseks on täielik austus lapse suhtes, selle tõsiasja tingimusteta tunnistamine, et lapsel on õigus oma saatusele. Et laps suudaks sellisest humaansest lähenemisest kasu saada, ei tohi tema vanemate põhimõtted lasteaia omadest tugevalt erineda. Kui peres valitseb range autoritaarsus, ei sulandu selline laps süsteemi. Vajalik on õpetajate ja vanemate tihe koostöö. Vanematele esitatakse tegelikult ainult üks, kuid täiesti kindel tingimus – austus oma lapse vastu, mis tähendab, et tuleb mõista oma ülesannet, milleks on aidata kaasa lapse eneseteostusele. *

Montessori kasvatusmeetodeid saab rakendama hakata sünnist alates. Esimestel elukuudel tõenäoliselt see just eriline väljakutse ei ole, kuna siis nad peamiselt söövad, kakavad ja magavad.
Aga alustada saab näiteks beebi toa kujundamisega, paigutades mööblit ja kasutades erinevaid objekte nii, et see oleks lapsele võimalikult arendav. Siin mõned näited:

Montessori stiilis sisustatud beebituba (allikas: Pinterest)

1) Kasutusel on mustvalgete kujunditega karussellid. Mis selles nii teistmoodi on? Esimesed kaks nädalat lastakse vastsündinul ümbrusega kohaneda ning seejärel võib tema kohale paigutada Munari karusselli. Tavaliselt pannakse beebide voodite kohale igasugused kellade ja viledega värvilised karussellid, aga Montessori üheks põhimõtteks on, et lapsele pakutakse sellist tegevust ainult siis, kui ta on täiesti ärkvel ja tähelepanelik, et aidata tal fokusseerida, mänguasja jälgida ja ise oma nägemismeelt arendada. Selle jaoks on oluline, et laps oleks aktiivselt tegevuses ning mitte magama jäämas.

Munari on mustvalge 2D geomeetriliste kujunditega karussell. Samuti on seal vastukaaluks klaaspall, mis valgust peegeldab. Karussell liigub väga aeglaselt ning ainult ruumi loomuliku õhuvoolu abil, mis aitab lapsel paremini keskenduda. Vastsündinud ei näe eriti hästi värve, küll aga eristavad nad kontraste ning mustreid, ning just seda Montessori esimene karussell pakubki.

2) Veel kasutatakse seinale lapse tasandile kinnitatud peegleid. Kuna beebi suudab alguses vaid väga vähestel asjadel vahet teha, siis õnneks näod on üks nendest. Seinapeegel pakub lapsele võimaluse oma peegelpilti näha ja seda tundma õppida ning ajapikku ka enda liigutusi kontrollida. Samuti on see hiljem motivatsiooniks kõhuli olles pead tõsta ning tuba teise nurga alt näha, mis aitab kaasa ruumitunnetuse arengule.

Olete kunagi mõelnud, miks me filmide vaatamise ajal nutma hakkame, kui keegi ekraanil ka nutab? Või naerame, kui filmitegelane naerab? Selles on "süüdi" peegelneuronid, mis ergastuvad teatava tegevuse puhul ning samuti siis, kui märkame samasugust tegevust kellegi teise juures. Seesama neuron peegeldab teise isendi käitumist, justkui oleks organism ise seda käitumist soosinud. Peegelneuronite olemasolu kaudu seletatakse näiteks imiteerimise mehhanisme, samuti keele omandamist. On tõestatud, et inimesed, kellel on rohkem aktiivseid peegelneuroneid, on ka rohkem empaatilised. Inimese peegelneuronite võrgustik areneb välja enne 12. elukuul ja aitavad imikul teiste inimeste käitumist mõista.

3) Üks kõige suuremaid eripärasid Montessori toakujunduse juures on põrandavoodid. See aga ei pruugi igale lapsele ja perele sobida. Põrandavoodi peamine mõte on see, et laps saab ise otsustada, millal ta magama läheb ja üles tõuseb ning see arendab iseseisvate otsuste tegemist. Samuti aitab põrandavoodi lapsel alguses oma ümbrust visuaalselt uurida, ja hiljem ka füüsiliselt.

Montessori stiilis voodi üheks eeliseks on veel ka see, et laps ei saa voodist välja veeredes kõrgelt kukkudes haiget. Ilmselt proovime ka seda katsetada, ma ei ole võrevooditest üldse vaimustuses.

Eks aeg näitab, kui paljusid neist meetoditest me päriselt kasutama hakkame, aga praeguse seisuga tundub see kõige lapsesõbralikum lahendus ühe väikese inimese üles kasvatamiseks.
Loodan varsti teise osa ka kirjutada, siis juba mänguasjadest ja muust sellisest. :)

* - tekst refereeritud Wikipediast