Meie esimene jalgrattasõit

Tänane päev oli mitmes mõttes esimene ja väga eriline. Mina sain üle mitme aasta ratta selga ja Nora minu selja taha oma isiklikku rattatooli. Naljakas on see, et rasedana ma ratsutada julgesin, aga rattaga sõita mitte :D Ok, see hobuseseiklus oli küll esimesel trimestril, aga siiski.

Rattatooli leidsime järelturult ühe meie lähedal elava naise käest (50€). Tonis käis eelmisel nädalal järel ja pani alguses oma ratta külge, kuid ma tahtsin seda siiski enda rattale ja nii ta siis eile õhtul paika saigi. Kiivri sai Nora Hawaii Expressist (25€). Ma arvasin alguses, et beebide rattakiivrid on selline tulus äri, laste pea ju kasvab ja iga natukese aja tagant peab uue ostma, aga näed sa siis, hoopis reguleeritav kiiver on ja päris kaua saab ka kasutada. Ilus disain ja kaalult väga kerge on samuti. Miinustena võiks välja tuua pigem keerulise reguleerimissüsteemi ja selle, et mütsiga libiseb ära ega saa piisavalt tihkelt pea ümber. Võib-olla on see rohkem harjutamise asi.

Pool ajast oli Noral väga tore, aga kui me Filtri tee sileda asfaldiga kergliiklusteele pöörasime, hakkas üks pidev undamine pihta ning enne koju saamist see ära ei lõppenudki. Võimalikud süüdlased: tuul, kiiver, minu tagumik. Mis seal ikka, eks mõni teine päev proovime uuesti.

Samuti on meil nüüd tutikas jalutuskäru. Raske südamega otsustasime Emmaljungaga lõpparve teha ning ta kuhugi parematele jahimaadele saata. Kellegi juurde, kellel on viitsimist seda raskeveotanki tassida ja lükata. Meie juures käis ta väljas heal juhul kord kuus ning see oli üldiselt meeletu logistika, kuna üksinda ma last ja vankrit samaaegselt õue ega tuppa tagasi ei saanud.

Tegin jalutuskäru osas veidi eeltööd ning kuigi me oleme endiselt väga entusiastlikud lapsekandjad, sain uue käru idee siiski Tonisele pähe määritud. Näitasin piltidelt, kui hästi Joie "võileivaks" kokku läheb ja kui pikk kaarvari tal on ning "no lähme proovime, ega me ju ostma ei pea" lõppes sellega, et me astusime poest just sellesama käruga välja. Lubage tutvustada - Joie Mytrax!

Minu jaoks suurimaks plussiks olid tagumised õhkrehvid, mis teevad sõidu Tallinna kesklinna kohutavatel tänavatel suhteliselt meeldivaks. Nelja õhkrehviga Emmaljungaga muidugi võrrelda ei anna, aga kõiki muid omadusi arvestades on see okei. Samuti meeldib see, et Joie käib tõepoolest ühe liigutusega väikseks kokku (ja lahti tagasi) ning saan mugavalt trepist kaks korrust kõndida nii, et laps on ühes käes ja vanker teises. Ja see kaarvari! Ka täislamavas on võimalik katus nii alla tõmmata, et ka väga madal päike ei paista lapsele silma.

Mytraxi puhul on kurb see, et värvivalik on väga kesine. Hall, tumehall, lilla ja tumesinine. Kuna lilla oli natuke liiga karjuv, võtsimegi ainsa teise tooni, mis natuke eriline oli.

Veel peaks Mytraxi puhul arvestama seda, et kui käru on täislamavas, on pakikorvi ligipääs pisut raskendatud ja suuri asju kätte ei saa. Samuti on tegu ainult NSS (nägu sõidu suunas) mudeliga, mis mõnele lapsevanemale võib olla vastukarva, tahaks ju ikka kogu aeg näha, mida laps teeb. Arvasin enda kohta sama, aga mulle tegelikult täitsa piisab katuseluugist ja küljeakendest. Ning Nora on ka uues kärus väga rahul.

Nora 10 kuud!

Nora Bredeni jaoks modellitööd tegemas

Tabasin end ükspäev mõttelt, et alles ma ju olin täiega rase. Veeresin mööda Tallinna tänavaid ringi nagu korralik emavaal, kirusin kõiki noori inimesi, kes mulle bussis istet ei pakkunud ning jõllitasin iga vastutulevat valget Emmaljunga käru. Nüüd on sellest imelisest ajast juba ligi aasta aega möödas ja Norast on vahepeal peaaegu inimene saanud. Üleeile näiteks tõusis preili Kapriis esimest korda ilma toeta seisma ning püsis seal ligi pool minutit. Samuti on tal tänaseks päevaks kuus väga teravat hammast ning palju rohkem juukseid, kui sündides.

Mida kümnekuuse lapsega teha saab? Palju rohkem, kui näiteks ühekuusega. Kahjuks tähendab see ka kõvasti vähem vaba aega :D Vastsündinuga oli elu ikka nii lihtne - tiss suhu, puhas mähe alla, laps voodisse ja järgmised tund-paar oli muretu. Ma ei osanud tol ajal seda aega hinnata ja tegin tööd või muid lolluseid. Praegu on aga nii, et noor neiu teeb hommikul silmad lahti ja hakkab laamendama ning parimal juhul laamendab kuni ööuneni välja, vahepealsete unepausidega.

Äge on see, et nüüd saab juba käia mänguväljakul ja Noral on seal lõbus. Käime kodu lähedal pargis kiikumas ja mõnikord ka Kadriorus liumäest alla laskmas ning karusselliga sõitmas. Kadriorus on hea puhas väljak (meil on suht liivane ja märg) ning ta saab seal ringi käputada ja teiste lastega tutvuda. Kui ta nüüd varsti kõndima hakkab, on ilmselt veel põnevam ja kevadel peaks muru ka välja tulema, saab veelgi rohkem loodust avastada.

Nora magab nüüd üldiselt juba öö läbi ja teeb seda oma voodis. Meil on endal põrandavoodi, kus oli väga tore kaisus magada, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas meie väike kaheksajalg võtma keskmise tuuleveski mõõtmeid ning otsustasin ta meist veidi kaugemale kolida. Põhimõtteliselt on tema voodi siiski meie voodi pikendus, pöörasime võrevoodi lihtsalt teistpidi ja tõime tema madratsi meie omaga samale tasapinnale. Esialgu ta lihtsalt mängis seal päevasel ajal ja tõmbas end voodipulkade abil üles, aga juba paaripäevase harjutamisega oli ta nõus seal ka ööund magama ning tänu sellele on meie kõigi uni muutunud kvaliteetsemaks ja pikemaks. Meie toast ma teda veel välja ei viskaks, aga hea on näha, et tal vähemalt oma voodi vastu midagi ei ole :D

Samuti mõtleb mu emakas iga päev juba järgmisest beebist. Nii väga tahaks juba uuesti rase olla ja sünnitada ja uue ilmakodanikuga hängida, aga me just paar nädalat tagasi arutasime selle üle ning mulle jõudis kohale, et kui ma järgmist last ka maikuus tahan, tähendaks see juba augustis täiega lapse tegemist ja rase olemist ning selleks ma veel valmis pole :D seega lükkub teise lapse plaan ilmselt ülejärgmisesse aastasse, tõenäoliselt on meil selleks ajaks ka juba suurem kodu ja rohkem ruumi kõigi oma toredate järeltulijate mahutamiseks.

Meie igapäevaseks probleemiks on lisatoit. On paremaid ja halvemaid päevi, mis on ilmselt mõjutatud kuu seisust, hammaste tulemisest, Eesti riigi poliitilisest olukorrast ja kohvipaksu mustritest. Osadel päevadel sööb see laps nii, nagu homset enam ei oleks ja teinekord võin ma talle hoole ja armastusega valmistatud ökoloogilise superõhtusöögi kas minema visata või ise ära süüa. Paraku on neid toidust keeldumise päevi viimasel ajal pigem rohkem ja see tekitab jube palju stressi.

Kõik hakkas pihta umbes poolteist kuud tagasi, kui käisime jaanuaris perearstil kontrollis ja järgmisel päeval oli lapsel kohutav kõhuhaigus, mille ta ilmselt sealt kabinetist üles korjas. Nora lihtsalt oksendas paar päeva järjest, käisime isegi EMOs ära, aga tulime sealt sama targalt koju tagasi, sest arst arvas, et pole mõtet meid gripihaigete juurde sisse võtta. Kõik läks hästi ja Nora saigi järgmisel päeval terveks. Ravisin teda ainult rinnapiima ja lapsekandmisega, kuna nii väikestele mingit rohtu ei antagi. Õnneks pole rohkem haiguseid külla tulnud.

Aga sellest sai alguse SUUR söögistreik. Olgu, haiguse ajal loomulik, et laps ei tahagi eriti süüa. Sellele järgnes üle kuu aja toiduga pirtsutamist, mängimist ja söögilauas jauramist. Ma olin mõtetes juba hullumas ja arvasin, et peangi teda nüüd kuni koolini ainult rinna otsas hoidma... iga päev pakkusin vähemalt kolm korda mingil kujul lisa, kas näputoidu või püreena, kirjutasin kõikidesse beebigruppidesse ja proovisin erinevaid soovitusi läbi, aga mitte miski ei töötanud. Isegi vett ei tahtnud ta mingi hetk enam juua. Nora suu oli kriips ja parimal juhul hakkas ta lihtsalt mu peale karjuma, kui talle süüa üritasin pakkuda.

Andsin alla, enam süüa ei pakkunud. Läks nädalake mööda ja lisatoit hakkas jälle meeldima. Tõstsin iga päev koguseid, kõik läks juba hästi... ja täiesti tühja koha pealt otsustas preili Kapriis, et ta vanad lemmiktoidud ei kõlba enam kuhugi ning nüüd oleme alguspunktis tagasi. Ma arvasin ausalt öeldes, et sellised probleemid tulevad umbes kolmeaastaste lastega, kes pole nõus oma lõunasööki sööma enne, kui see on tähekujuliseks lõigatud. Eksisin rängalt. Ka tähekujuline toit ei aita.

Eile õhtul andsin oma taldrikust vegan bolognese pastat, et näha, kuidas laps spagettidega mängib. Nora sõi pool minu taldrikutäit ära.

#eluõied

Mis siis, kui läheks... fotograafi asemel videograafi juurde?

Täpselt nii meiega juhtuski. Mulle kirjutas nõni aeg tagasi andekas videograaf Varja / Sinu Kino, kes hakkas oma pere filmima ning sellest kasvas välja midagi enamat. Ma olen alati hinnanud fotograafide juures käimist ja mälestuste jäädvustamist, kuid nüüd võin öelda, et video on ikka hoopis teine sõna! Pildid on ju ikka sellised rohkem valitud, stiliseeritud, poseeritud... aga video viib sind tagasi sellesse hetke ja päeva, on kuidagi palju autentsem ja emotsionaalsem. Ma arvan, et see on sama nagu pulmapiltide ja -videoga. Pildid vaatad ühe korra läbi ja siis hiljem vaatad mõnikord oma lemmikuid ja paar tükki prindid välja ka, külalistele vaatamiseks. Aga video... seda vaatad kõigepealt kuus korda ja siis paari tunni pärast uuesti ning elad nende paari minuti jooksul oma pulmapäeva taaskord läbi.

Kui Varja koduvideo idee välja pakkus, hakkasin ma kohe hullult planeerima, mida selga panna, kuidas meikida, mis soeng teha... Varja ütles selle peale ainult, et ole loomulik, nii, nagu sa muidu ka oleksid. Kas ma meigin end iga päev? Ei. Kannan ainult viisakaid ja puhtaid riideid? Hahahaha. Ma küll närveerisin korralikult, aga proovisin end nii vabaks lasta kui vähegi võimalik ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Nagu tellitult oli Nora tuju surmtõsine :D mitte miski ei ajanud naerma, Tonis loopis teda taeva all ja lõpuks käisime ka pargis kiikumas, aga preili suu oli lihtsalt pikk kriips ning ühtegi hea tuju kilget sealt välja ei tulnud. Aga ometi! Need emotsioonid!

Igatahes, kui keegi tahab näha Tonise raseeritud lõuga, Nora erklillasid jalataldasid ja minu third day without shower stiils juukseid, siis video on siin. Mul endal tuli küll väike pisar nüüd silma, nii armas oli jälle neid kaadreid näha :D



Kas teie kaaluksite fotode asemel vahelduseks hoopis perevideot?

Kuidas me beebiga Ameerikasse lendasime, II osa: PULMAD!

Boynton Pass Vortex, Enchantment Resort'ist vaadatuna

Pühapäeva pärastlõunal saime Dustini ja Marisega esimest korda kokku. Nad ei olnud selleks ajaks veel oma tseremooniakohta ära valinud, seega pakkusin välja, et vaatame üle Boynton Pass Vortexi, mis oli kohe nende hotelli kõrval ja väidetavalt ei olnud üles Vortexi juurde matkamine ka midagi ülemäära kontimurdvat. Umbes poole tunniga saimegi üles ja Maris tunnistas teekonna oma kleidi jaoks sobivaks. Minu jaoks oli valgus väga ilus, jäi ainult loota, et esmaspäeva pärastlõunal sinna eriti turiste ei satu.

Järgmise päeva hommikuks olid nad oma abielulitsentsi kätte saanud ning pärast kerget hommikusööki võtsime suuna nende hotelli poole. Marise meikar saabus õige pea, seega viskasime Tonise ja Dustini välja ja alustasime ettevalmistustega. Meikar oli hästi tore tšikk, tundus minust noorem, aga tuli välja, et tal neli last juba ja teeb täiega businessi :))) Igatahes sai kõik kenasti tehtud, peitsime Marise rõdule ära, Dustin pani vahepeal toas enda riided selga ja lahkus ning pärast väga emotsionaalset ja intiimset first look'i sõitsimegi Vortexi juurde.

Parklas ootas meid officiant (ma ei olegi päris kindel, kuidas seda tõlkida - paaripanija? registreerija?), kes kõigepealt lasi meil paberid ära täita - mina ja Tonis saime ametlike tunnistajatena kirja :D - ja ronisimegi üles mäkke. Nora oli kandekotis ning jäi vahetult enne tseremooniat magama...

Tseremoonia kestis umbes pool tundi ja oli kõige ilusam ja autentsem, millest mul on õnnestunud osa võtta. Näha oli, et naine, kes seda läbi viis, tegi oma tööd südamega ning oli hästi ette valmistunud. Palju ei puudunud, et oleksin ise nutma hakanud. Pärast Tonisega mõtlesime küll, et oleks võinud ka sealsamas ju abielluda :D

Kes natuke rohkem pulmapilte näha tahab, siis suurem valik on üleval mu fotoblogis.

Kuidas me beebiga Ameerikasse lendasime, I osa

Maris ja Dustin, suvi 2017

Kui ma suvel Marise ja Dustini kihlust Eesti rabametsade vahel pildistasin, tegin pärast shooti nalja, et noh, kui pulmafotograafi vaja on, siis ma hea meelega tulen. Nali naljaks, aga veidi pärast esimest lund saingi ma neilt kirja, et tule siis. Arizonasse! Mägedesse ja kõrbesse!

Edasised nädalad möödusid kiirelt. Hotellid, lennupiletid, pakkimisnimekirjad... Kuna ma imetan endiselt, siis ilmselgelt oli mul plaanis ka Nora ja Tonis USAsse kaasa võtta. Me korra olime juba lennanud, seega midagi väga uut ei tundunud esmapilgul olevat. Aga lennud üle Atlandi on kordades pikemad kui Euroopa-sisesed ning nüüd on meie rahulikust meritäht-beebist saanud siplev kaheksajalg-beebi, kellel võib kümme tundi paigal püsimisest oma arvamus olla.

Esimene murekoht reisi planeerimisel oligi lennukisõit. Me lendasime läbi Frankfurdi Chicagosse ja sealt Phoenixisse, pärast San Francisco kaudu tagasi koju. Neid pikemaid lende kartsingi kõige rohkem, sest kunagi ei tea, kas laps otsustab lennu ajal magada ning kui ka magab, võib igasugune valjem heli ta ka kohe üles ajada. Aga noh, mis seal ikka.

Kuidas beebiga kõige mugavam lennata on?

Minu jaoks oli täiesti uus asi see, et lennukis on võimalik beebi jaoks rentida bassinet, mis on seina külge kinnitatav väike korvhäll. Siin on päris hea blogipostitus erinevatest lennufirmadest ja nende korvhällide kaalupiirangutest. Meie lendasime üle Atlandi Lufthansaga ning nende bassinet'i mahub kuni 14kg/83cm laps sisse. Suuremal osal lennufirmadest aga kahjuks nii hästi ei ole, näiteks Finnair, mis on üks minu lemmikuid, pakub bassinet'i ainult kuni kuuekuustele beebidele, kes on alla 70cm pikad ja kaaluvad vähem kui 11kg. Ka KLMi bassinet'id on mõeldud ainult päris pisikestele ning SAS seab üheksa kuu vanuselimiidi.

Korvhälliga istekoha saamiseks tuleb üldiselt lennufirmaga ühendust võtta, osad pakuvad seda võimalust ka kohe pileti broneerimisel. Kuna need kohad võivad suhteliselt hinnas olla (seal veidi rohkem jalaruumi, ees ei istu kedagi), tuleks sellega tegeleda võimalikult vara. Lufthansa puhul pidin hälli broneerimiseks helistama nende klienditeenindusse ning pärast lühikest vestlust toreda naisterahvaga olidki meil kohad olemas. Maksid 25€/nägu, ehk siis kokku edasi-tagasi 100€. Selle jaoks oli mul vaja ainult krediitkaarti ja broneeringu numbrit, muud keerulist polnudki.

Lendamine läks meil väga hästi. Suurem osa lennufirmasid paluvad eelisjärjekorras pardale lastega reisijad, seega saime esimeste seas oma asjad mugavalt ära panna ja kohtadele istuda. Bassinet'i ei jõua ma ära kiita - kuigi Nora magas päris palju minu süles, oli meil rohkesti jalaruumi ja n-ö hoiukoht asjadele, mida reisi jooksul kasutada tahtsime. Samuti oli hea laps sinna vahepeal niisama mängima panna.

Ma olin veel paar päeva enne reisi korralikult närvis, arvasin, et Nora tahab pidevat lõbustamist ja seista ja istuda ja kukerpalle teha ning unest ei tule midagi välja. Ma olin ära unustanud, et lennukid on põhimõtteliselt hiiglaslikud white noise masinad, ja ausalt, mu laps pole kunagi paremini maganud kui nende 35 lennutunni jooksul :D Nora, kes iialgi kodus üle 40 min uinakuid ei tee, magas suurema osa mõlemist pikast lennust maha, seejuures oli tema jaoks veel päev.

Igaks juhuks võtsin küll käsipagasisse kaasa väikese kotitäie mänguasju ja beebitoitu, aga leludega võisin ma pigem ise mängida ja beebitoidud tulid meiega lõpuks avamata kujul Eestisse tagasi. Norale pakkus piisavalt pinget lennukis saadaval olev kirjandus (lemmikuks oli brožüür ohutusnõuannetega) ning teised reisijad. Ja noh, eks meiega oli ka lõbus :)

"Mis värk on?"

Mida koha peal vaja läks?

USAs oli meil üsna palju autoga sõitmist, seega pidime kaasa võtma turvahälli. Miks mitte sealt laenutada? Sest sa ei tea seal kunagi, mida see turvahäll läbi on pidanud elama, kas ta üldse on veel kasutuskõlblik ning meie kaalukategooriale vastav. Pigem võtsin kaasa meie oma, mille ajalugu ja "parim enne kuupäeva" ma juba teadsin. Rattad alla ja vajadusel kasutatav käruna. Lufthansa lubab turvahälli või käru ka gate check'ida, ehk siis alles väravas ära anda. Ja hea oligi, et meie oma võtsin - kui lennujaama shuttle peale istusime, oli neil autos ees ootamas üks väga kurb turvatool aastast umbes 1800, räpane ja kate auke täis :D

Kandmisvahenditest said kaasa Natibaby kott ja Oscha pikk lina. Lennujaamades ringi liikumiseks ja matkadel kasutasime peamiselt kotti, aga hea oli vahepeal laps turvahälli tõsta. Näiteks süüa on päris keeruline, kui kellegi väike käsi samal ajal pidevalt sulle suhu üritab ronida või su toitu ära võtta.

See päev, kui oli nii soe, et ei pidanud õueriideid kandma :D

Jaanuari keskpaik ja lõpp on Sedonas pigem jahedad - keskmine päevane temperatuur jääb kuskile 13-14c vahele. Samas, meie suvest väga ei erine :D Kuna me tegu on kõrbega, on hommikud ja ööd pigem külmad ja päeval kell 12-17 on selline veidi soojem aeg. Vihma seal väga ei saja ja päikesepaistet on üle 10 tunni. Tasuta D-vitamiin!

Beebi riietest võtsin kaasa igaks päevaks ühe body, kolm paari pükse, kaks tudukat, ühe kleidi ja sukkpüksid. Kuna väike preili üritab siin kogu aeg seista, said igaks juhuks kaasa ka ühed barefoot jalanõud, aga vaja neid veel ei läinud.

Muudest beebiasjadest võtsime kaasa mõned mänguasjad, väikese beebiapteegi, paki niiskeid salvrätikuid ja veidi mähkmeid lennureisi ajaks. Ja õnneks on Sedona piisavalt asustatud koht, hotelli kõrval on erinevad poode, kust saab kõike vajalikku hankida.

Kuidas USAs lapsega on?

Ei möödunud päevagi, kui keegi poleks meie käru kommenteerinud ("Oh wow I love this stroller! So compact and nice!") või Norast vaimustusse sattunud ("What a beauuuutiful baby! Such big eyes!"). Jah, mu beebi on päris nunnu, aga tundus, et sealsete inimeste jaoks nagu ekstra nunnu :D

Me ei valinud spetsiaalselt n-ö family friendly hotelli, kuna Nora on veel nii pisike, et saab igal pool kenasti hakkama, küll aga palusime hotellituppa beebivoodit ning hommikusöögilauas oli ka beebitool kenasti olemas. Reisivoodiga oli veel üks naljakas seik - checkini tehes öeldi meile, et neil pole kahjuks ühtegi voodit beebile. Mis seal ikka, magame siis kõik koos. Hotellituppa jõudes aga ootas meid ees beebivoodi :D Muidugi Nora magas seal küll ainult ühe öö, sest me lihtsalt ei raatsinud teda ära tõsta ja meie ligi 2m laias voodis oli ruumi küllaga.

Väike väsinud reisiline

Meie hotelli kõrval oli CVS (see on pood, kust saab osta nii snäkke, esmatarbekaupu kui ka ravimeid), seega ei hakanud me lapse jaoks midagi erilist Eestist kaasa võtma. Koha pealt ostsime ühe paki mähkmeid ning lisaks sai Nora oma esimese hambaharja, Soothie luti (ta seda imeda ei oska, aga närida meeldib), ninapumba ja mõned beebitoidud.

Mulle meeldib, et USAs on palju taimseid "soolaseid" beebitoitusid, mis ei koosne peamiselt õunapüreest. Näiteks hakkas silma üks, kuhu oli peeti sisse pandud, mis on väga hea taimne raua allikas. Eestis näiteks pole sellist näinud. Mul läks kahjuks meelest ära seda kaasa osta, varusin koju ameerika kommi ainult.

Kuidas suure ajavahega hakkama saada?

USAsse lennates ei saanud Nora vist väga arugi, et nüüd on öö asemel päev ja vastupidi - ju siis oli pimedus tema jaoks piisavaks märgiks, et nüüd on aeg magada ja päikesetõusul ärkasime me nii kui nii juba ise ka üles. Eks näeb, kuidas Eesti ajaga läheb. Esimesel õhtul läks ta kella 21 paiku magama ja ärkas kell 3 väga erksana üles ja Tonis pidi ta kotis tagasi magama jalutama. Seejärel magas ta ärkamata kella 13ni, mängis natuke ja vajus uuesti magama, kuni ma ta kella 16 ajal üles ajasin. Tuleb lõbus õhtu :D

Kuidas on beebiga matkata?

Täiesti asendamatuks kaaslaseks oli kogu reisi vältel Natibaby kandekott, millega saab last kanda nii kõhul kui ka seljas. Tegu on järjekorras meie kolmanda lapsekandmiskotiga ning minu meelest on see veel mugavam kui Tula. Viimasega oli ikka see jama, et kui tahtsid lisaks lapsele veel näiteks õla- või seljakotti kanda, hakkasid Tula rihmad alla libisema, olenemata sellest, kui kõrgele või madalale me ülemist kinnitust sättisime. Natibabyl aga saab seljarihmad risti sättida ja toestus on palju parem. Samuti tundus uus kott natuke rohkem hingavam, kuna on kootud kandelinast valmistatud "woven wrap".

Kotiga oli looduses hea ja mugav. Laps turvahällist välja, kotti, müts pähe ja minek. Kuna Arizonas jääd pole, saime ka seljas kandmist harjutada. Nora jaoks on see täitsa uus asi ja seljas magama jäämine on tema jaoks veel natukene raske, samas näiteks pildistada ja mööda kive ringi ronida on minu meelest mugavam, kui lapse raskus on seljal ja mitte kõhul.

Veel ostsin veidi enne reisi Mamdesign'i lapsekandmispontšo, sest meie LennyLambi jope oleks Arizona palavuses selgelt liiga paksuks jäänud. Erinevalt LennyLambist näeb aga pontšo kandja välja nagu telk või kaamel (isegi värv on õige). Samuti ei ole pontšo tuulekindel - Grand Canyonis oli MEGA tuul ja kui Nora poleks mu kõhu peal hänginud, oleks mul väga külm olnud. Eesti suveõhtute jaoks on pontšo kindlasti väga mõnus, aga meie talvede jaoks sobib LennyLambi jope paremini.

Mina niisama telk-kaamel olemas.

Kuhu edasi?

Minu üks suur unistus on järgmise aasta külm ja kõle aeg kuskil soojemas kohas mööda saata. Näiteks elada jaanuarist märtsini Aasias. Tonis saab oma kodukontori ükskõik kuhu püsti panna ja minu jaoks oleks tegu peamiselt puhkusega (kui 1,5a lapsega reisimist saab puhkuseks nimetada...). Ma ei ole peale Jaapani kuskil mujal Aasias käinud, aga mõttes on näiteks Tai, Bali ja Vietnam ning tore oleks ka Tonise sugulastele Austraalias tere öelda. Seal pool maakera ei tohiks ka lennud enam väga kallid olla. Ma ei kujuta eriti ette, mis selline pikk puhkus üldse maksma läheks, aga Aasias on üldiselt elu odav ja suurem osa eelarvest läheks ilmselt kohale saamise peale.

Veel tahaks enne Nora aastaseks saamist käia Itaalias (lennupiletid Milanosse on nii odavad, et kurb oleks seda võimalust mitte kasutada) ja ehk ka Mehhikos ja Islandil. Eriti tore oleks, kui töö neisse kohtadesse viiks :D


Kui kellegil on mingeid mõtteid ja soovitusi selle järgmise talve Aasia tripi osas, kuulame huviga!

Kas keegi on veel väikese lapse või beebiga pikki lende teinud? :D Kuidas läks?

2017?!

2017. aastal kõige enam skoorinud pildid Instagramis

Kui nüüd tagasi vaadata, sis 2017 on olnud suhteliselt hull aasta. Seda kõige paremas mõttes. Kui 2016 sai peamiselt kunstile ja karjäärile keskendutud, siis nüüd on mul ette näidata aasta jagu raamatumaterjali, hunnik häid pulmafotosid, reis Prantsusmaale ja tutikas beebi.

Ma ei kujutanud emaks olemist päris sellisena ette. Arvasin, et suurema osa ajast veedan ma kuskil ringi kärutades, imetades ja mähkmeid vahetades. Läks aga hoopis nii, et esimesed neli kuud tegin täisajaga beebi kõrvalt pilti, käisime sõpradega roadtrippimas, filmivõtetel, jne... Kui nii edasi läheb, võib selle järgmise lapse ka üsna varsti järele teha :D

Üks suuremaid tööalaseid projekte, millega ma 2017. aastat sisustasin, oli Sensa ajakirjale inspiratsioonikülgede kirjutamine. Lõpuks hakkas see mulle niiväga meeldima, et otsustasin raamatu kokku panna. Sensa küll lõpetas tegevuse, aga natuke peatükke on mul veel kirjutada ja ehk on kevadel isegi lõpptulemust näha.

Jaanuarikuus tulin rasedusega kapist välja ja alustasin blogi pidamist. Enne seda olin ma vahelduva eduga (paar korda aastas...) fotoblogi kirjutanud, aga kuidagi polnud nagu üldse motivatsiooni ja aega, nüüd Lionheartsiga on natuke paremini läinud. Eks ikka tuleb auke sisse, aga juba kord kuus ühe postituse kirjutamine on minu jaoks suur edusamm. 

MEGA rase mina, aprilli lõpus (Fotoraat pildistas)

Kui raseduse puhul 18 lisakilo välja arvata, läks ka sellega suhteliselt hästi. Mul polnud mingeid erilisi probleeme peale teise trimestri madala hemoglobiinitaseme ja ega ma sellest ka eriti aru ei saanud, energiat oli nii palju. Olen tagantjärele mõelnud, et võib-olla oligi see minu keha jaoks loomulik, sest kolmandaks trimestriks oli jälle kõik korras ja sain tänu sellele kodus sünnitada.

Kodusünnitus oligi minu meelest kõige meeliavardavam ja ilusam kogemus sellest aastast. Tänu sellele sai mu laps kõige pehmema ja ilusama sünni kogemuse. Ta sai maailma tulla meie oma kodus, turvaliselt ja hoitult. Me saime ise kõige üle otsustada ja mina ei pidanud oma hirmudega haiglate ees silmitsi seisma. Kavatsen ka kõik järgmised lapsed kindlasti kodus sünnitada, kui vähegi võimalik on.

Mälestus 22. mai hommikust

Töö poole pealt oli vägev aasta. Projekt, mille välja tulekut ma kõige rohkem ootan, on film Awaken, mida me vahelduva eduga juba eelmise aasta talvest jupikaupa Eestis oleme filminud. Kui hästi läheb, on järgmisel sügisel äkki juba esilinastust oodata :)

Veel tõi 2017 hulgaliselt pulmasid ning äratundmise, et tahan just sinna järgmisel aastal oma energia panustada. Long story short, mu suur unistus pildistada pulma Eestist väljaspool saab juba jaanuaris teoks. Kirjutan sellest varsti lähemalt ka.

Septembris sai täide viidud järjekordne suur plaan: beebiga reisile! Käisime kõik kolmekesi Rootsis ja Prantsusmaal, Nora nägi ära oma elu esimese missa (meeldis nii väga, et jäi magama) ja kastis varbad Vahemerre (ei meeldinud, hakkas karjuma). Igal juhul julgustas see mind ka edaspidi last igale poole kaasa võtma ja tänaseks tunnen, et ei ole selles midagi hirmsat, kui beebiga restorani või muuseumisse minna tahan.

Tonisega saab meil kohe-kohe täis kaks toredat aastat kooselu ning järgmisel suvel ootavad ees pulmad. Ma olen suur etteplaneerija ja seetõttu on meil enamus asju juba paigas :) eks peagi saab ka see kõik siia kirja pandud.

Mida uueks aastaks lubada? Enda egoga paremini hakkama saamist, rohkem vestlusi universumiga ja enesearengut vaimse poole pealt. Tahan olla oma tütrele parim võimalik ema (ja loodetavasti mõne aasta pärast veel vähemalt ühe lapse ema). Samuti tunnen, et nüüd oleks jälle aeg teha mõni fotoalane heategevusprojekt, mis seni erinevate asjaolude tõttu toppama on jäänud.

Veel loodan uuel aastal viis kilo alla võtta, vähem magusat süüa ja trenni minna, aga no kes siis sellest pärast pühi ei unistaks :D Mis teie uusaastalubadused on?

Lõpetuseks siia kolm mu lemmikpilti sellest aastast - Mirjam, Ingrid ja Fia :)

Nora seitsmekuune!

Tänaseks on Norat tervelt 71,5cm ja 8840g. Ta roomab, käputab, istub iseseisvalt ning eile ajas end tolmuimeja najal ka sirgelt seisma. Päris hull! Arvasin, et sellega läheb veel veidi aega, aga näed siis. Samuti on preilil nüüd ka üks hammas. Öösiti magab suhteliselt hästi ja nüüd on olnud ka paar ööd, kus ta polegi söömiseks ärganud. Kurb on see, et ise ma vahet ei tunne ja ärgates olen mõnikord isegi rohkem väsinud kui varem. Ju siis keha pole veel harjunud selle puhkamise tundega.

Kahju on veel sellest, et ma ei jõua nii tihti blogida, kui tahaks, seega proovin nüüd siia postitusse veidi rohkem kokkuvõtet teha.

Lisatoit

Kuskil viienda ja kuuenda kuu vahel sai beebi esimest korda lisatoitu. Ma olin suve lõpus jube tubli ja tegin püreed sügavkülma, ent paraku Noral sellest erilist vaimustust ei tekkinud ja suurem osa püreed läks igale poole mujale ja mitte beebi sisse. Noh, mis seal ikka. Proovisime veel mõned korrad, aga kuna lõpptulemus oli nii räpane, andsime alla ja läksime näputoidu peale üle. Palju mugavam! Jah, brokkoli puhul on ka põrand seda täis, aga õnneks on iga korraga sodi järjest vähem.

Näputoidu alguses maitsetega tutvumine.
Nüüd sööks ta ilmselt kogu selle taldrikutäie ära!

Lisatoidust oleme seni katsetanud kurki, tomatit, paprikat, avokaadot, brokkolit, lillkapsast, bataati, hurmaad, mandariini, ploomi, vaarikat, pirni, õuna, banaani ja toortatraputru. Seni pole me ühegi asja puhul mingit allergilist reaktsiooni ega seedimisprobleemi täheldanud. Ma muidugi katsun ka alati valida kas kodumaist või siis ökotoodangut. :)

Massaaž

Kuuenda kuu visiidil mainis perearst, et Noral on jalad pinges ja soovitas temaga massaažis käia. Saime saatekirja ITK-sse, aga seal on nende aegadega nii, et neid põhimõtteliselt polegi. Tegin siis veidi guugeldamist ja leidsin meist mitte väga kaugel asuva Mõmmila, mis pakub massaaži nii beebidele, lastele kui ka täiskasvanutele.

Marje Rohtla beebimassaaži teostamas.

Esimene kord läks päris hästi ja Nora lasi end selili ilusasti masseerida, aga täna käisime jälle ja ta ei viitsi enam üldse lage vahtida. Liikuva lapse puhul suhteliselt loogiline. Muudkui keeras end ümber, käputas minema ja istus. Lõpuks saime niimoodi tehtud, et ta istus mul süles, nägu tisside vahel ja siis sai seljamassaaži :D

Lapsekandmine

Pärast seda, kui oma esimese laenutatud trikoolina tagasi andsin ja Ergobaby koti maha müüsin, oli meil järsku väga vähe lapsekandmisvahendeid. Loomulikult tuli seda olukorda parandada ja nii saingi endale järelturult sellise ägeda lina nagu Oscha - Katican Aster.

Sisuks on 56% organic combed cotton ja 44% superwash wool, mis teeb sellest imepehme ja sooja lina. Arvan, et kui Nora selles enam olla ei viitsi, hakkan seda sallina kasutama. Sobib juuksevärviga ka hästi :D

Veel on meil suure au sees Tula kott ja LennyLambi lapsekandmisjope! Me oleme Tonisega suhteliselt sama laiad, seega saame mõlemad M suuruses jopet omavahel jagada. See ei ole nii paks nagu need vene (ilovemum.ru) vatijoped, mistõttu ei teki telgi tunnet ja ka soojema ilmaga on täitsa ok. Usun ka, et kui tõesti peaks väga külm talv tulema, saan lihtsalt endale ühe kihi riideid juurde panna. Praegu piisab lihtsalt särgist või kleidist ning ka beebi on toariietes.

Deitimine

Kuigi meil on suhteliselt hea tugivõrgustik lapse kasvatamiseks, ei ole me seda praktiliselt üldse ära kasutanud. Õnneks mu ema on suhteliselt pealetükkiv (heas mõttes) ja käib iga laupäev Noraga jalutamas. Mida me selle paari tunni vaba ajaga teeme? Sööme voodis hommikust ja räägime sellest, kuidas meie tore beebi ikka kasvanud on. Aeg paarisuhtele...? Mm, ei. Seega sai nüüd organiseeritud üks korralik lapsevaba deit ühes Tallinna kõige armsamas restoranis, Rataskaevu 16.

Seal on endiselt kõige parem kõrvitsasupp

Seadsime endale ülesandeks kogu deidi ajal lapsest mitte sõnakestki Norast rääkida. Okei, päris nii hästi välja ei tulnud, aga korraks oli jälle see lõbus teismeliseromantika tunne :D

Mida teie ilma lasteta olles mehega teete?  Millest räägite? Mul järgmiseks deidiks inspiratsiooni vaja :D