Jaanipäev Hiiumaal

Moosiriiul vahetult pärast maandumist

Nagu eestlasele kohane, on jaanipäev minu jaoks väga suure au sees. Tegemist on siiski mu ainsa puhkusega suvisel ajal juba viimased kaheksa aastat :D Seekord oli meil võimalus pühad veeta Hiiumaal sõprade Marko ja Kärolini juures, kes muidu elavad Rootsis, aga olid nüüd jaanipäevaks Eestisse perede juurde tulnud.

Kõik sai alguse sellest, kui meil polnud jaanipäevaks üldse plaane ja järgmisel hetkel oli Kärolin mu juba Hiiumaale kutsunud ning bussisõidu kestvust ja Norat vaadates sai üsna kiirelt otsustatud, et viis tundi ratastel loksumist ja praami pole päris meie teema. Seega ostsime lennukipiletid. Tänu riigi dotatsioonile on Hiiumaale lennata väga odav - 25€/inimene üks ots - ning kogu see sõit on väga mugav ja kiire, kestes ainult pool tundi. Okei, lennujaamas peab natuke varem kohal olema, aga ei anna eriti võrrelda bussisõiduga :D

Transaviabaltika lennukit hüütakse rahvasuus armastavalt moosiriiuliks. Eks nimi ole natuke põhjendatud, kui tüüpilises lennukis on ühes reas 3+3 istet, siis seal ainult 1+2. Samuti on kabiin avatud ja reisija näeb läbi piloodi akna välja. Ma küll ei kujutaks end ette üle Atlandi selle lennukiga lendamas, aga lühikesteks otsadeks sobib väga hästi. Poole tunni jooksul ei jõudnud ma isegi mõelda sellest, et jalaruumi on vähe või et tahaks pirukat ja kohvi.

Kuna moosiriiul on tavalisest lennukist väiksem, on sellega ka õhuauke rohkem tunda. Neid muidugi ei tasu eriti karta, lennuk lihtsalt põrkab natuke ringi.

Marko grillimaagia ja minu vege jaanipäev - mais, halloumi, tofu, sojakotletid ja tomat

Kui jaanipäev peetud sai, suundusime Kõpu tuletorni avastama. Vaade oli päris kena ning ~100 sammu üles ja alla aitasid natukene pühade ajal söödud halloumi kogust tasandada. Taaskord oli Natibaby kandekotist väga palju kasu, sest lihtsalt laps puusal või süles poleks küll jaksanud üles ronida.

Veel käisime Kalanas, kus on mere ääres väike armas kohvik nimega Hõbekala. Sõime seal kooki ja Nora mängis liivakastis. Kuna ta kõnnib nüüd juba päris hästi, on väljas käimine veel lihtsamaks muutunud ning seal terrassi peal ringi paterdamine oli väga nunnu vaatepilt.

Viimasel päeval käisime Ungru restos söömas. Tonis sõi slow cooked notsut, mina võtsin metsiku brokkoli hummusega, mis sisaldas lisaks beebi brokkolitele röstjuurikaid, rosinamoosi, aiaürte ja tempura kartulit. Lisandiks sai panna küpsetatud kitsejuustu, mis minu jaoks justkui kirss tordil oli. Magustoiduks sõime LaMuu jäätist. Norale tellisin lastepasta, aga nagu nende toitudega tavaks juba saanud, siis midagi erilist sealt loota pole ning pettuma pidime ka seekord - lauda toodi tohutult õline spagetihunnik natukese juustuga (olin palunud peekoni välja jätta). Meie enda toidud olid väga head.

Samuti oli seal restos üks eriti kummaline olukord. Alguses istusime õues, lapsed mängisid terrassil ja kõrvallauas oli veel üks lastega perekond. Nende lapsed olid umbes kolmeaastased. Ühel hetkel tuli terrassi lähedale kass, selline natuke räsitud tänavakiisu, istus keset platsi maha ja hakkas end pesema. Meie lapsed jälgisid eemalt, aga need teised lapsed hakkasid vaest looma kividega loopima, mille peale kass loomulikult põgenes. Mainisin kõrvallaua lapsevanemale ka, et vabandage, teie lapsed viskavad kassi kividega, äkki ütlete neile midagi või takistate? Sain selle peale vastuseks tuima "mhm" ning tädi latras oma sõbrannaga edasi. Ma olin nii kuri, et oleks tahtnud ta prosecco talle näkku visata. Mismõttes sa lihtsalt ei kasvata oma last?

Siiamaani on kuidagi kurb ja nõme tunne sellest situatsioonist sees. Ma ei kujutaks ettegi, et lubaks Noral mõnele elusolendile liiga teha ning kõikidele võõrastele loomade läheneme austuse ja armastusega. Kui just omanik ei luba, siis me loomale pai ei tee. Ega ka midagi muud. Nii lihtne see ju tegelikult ongi, lapsest inimese kasvatamine.