5/23/17

Kuidas Nora siia maailma tuli

Nora, kaheksa tundi uus

Tänase seisuga on meil siis täiesti tutikas beebi. Natuke tähtajast üle läinud, aga meeldiv inimene sellegipoolest ning antud hetkel tegeleb magamisega. Kuna mul oli väga tore sünnitus, otsustasin selle siia ka mälestuseks (ja ehk kellegile ka julgustuseks?) kirja panna.

Beebi saabumistähtaeg oli erinevate kalendrite ja ultrahelide põhjal 16.-18. mai kandis, aga nendel kuupäevadel midagi juhtuma ei hakanud. 17. mai käisin KTG-s. See on selline kardiotokograafiline uuring, kus rase lamab külili laua peal, rihmad kõhu ümber, 20 minutit jälgitakse emaka tööd ning lapse südamelööke ja selle põhjal tehakse üldiselt otsus, kas beebi tunneb end hästi või mitte ja kas on vaja kohe tegudele asuda või kannatab veel veidi oodata.


Selline nägi siis välja paber, mis mulle tookord kolmapäeval kätte anti ja rasedust jälgiv ämmaemand itsitas, et no niipea siin küll vist midagi toimuma ei hakka. Sinna läksid minu lootused tähtaegne laps saada :D Ülemisel graafikul on näha beebi südamelöögid, alumisel emaka töö 0-100%. Nagu näha, siis minu oma väga tegutseda ei viitsinud. Otsustati, et kuna kõik on hästi, pole vaja hakata esile kutsuma ning lubati vähemalt 24. maini edasi rase olla.


Mu emakal olid aga hoopis teised plaanid... reede hommikul hakkasid mingid kahtlased toonused ning ma läksin kohe väga põnevile, et this is it! Aga mida muidugi ei juhtunud, oli sünnitus. Istusime sõbrannadega pargis, nautisime imelist kevadilma ja õhtuks mul neile muidugi beebit ette näidata polnud.

Põhiline action hakkas hoopis pihta ööl vastu pühapäeva, kui ma suhteliselt regulaarseid 5 min vahedega õrnu toonuseid tähele panin. Toonus on selline tunne, et emakas läheb õrnalt krampi ja sellega võivad kaasneda päevade sarnased valud ja iiveldus. Igatahes, pühapäeva hommikul soovitas mu kodusünnituse ämmaemand igaks juhuks haiglas KTG all ära käia ning sealt sain seekord hoopis huvitavama paberi. Emakakael oli selleks hetkeks ka 2cm avanenud (10cm on siis täisavatus, millega pressima võib hakata) ja suhteliselt pehme. Öeldi, et sünnitustegevus on alanud ja tahtsid mind kohe haiglasse sisse võtta :D

Edasi läksime mu lemmik pitsakohta Kaja Pizza Kööki ning tegime ühed sünnituseelsed pitsad. Emakas jätkas oma 5 min intervalle, naersin veel, et no kui need valud on 80-90% intensiivsust, siis peaks sünnitus ju eriti lebo olema. Little did I know...

Õhtu poole hakkasid valud järjest tugevamaks minema ning kui vahed olid juba 3 minutit, helistasin ämmaemandale ja küsisin, kas peaks basseini täis pumpama. Nõusolek saadud, asusime pumpama ja... läksime Tonisega kergelt tülli ning mu tuhud kadusid ära. Ma olin täielikus masenduses :D Aga mis päästis, oli väike jalutuskäik taaraautomaadi juurde ja pakk krõpse kohalikust Rimist. Emakas võttis end uuesti kokku ja seekord tegevust enam ära ei lõpetanud.

Selline nägu välja minu sünnituse algus. Chill, märg, soe ja lemmikjäätisega!

Kell 23 helistasin Ingridile ning umbes pool tundi hiljem oli ta meie juures. Rääkisime, hingasime koos tuhusid üle, vahepeal mõõtis ta doppleriga beebi südametööd. Ei mingit kella vaatamist ning ka tuhude mõõtmise lõpetasin selleks ajaks ära. Tundsin, et kellaaja teadmine ei annaks mulle midagi juurde, seega said ära pandud igasugused telefonid ning meie kodu ainsast seinakellast jalutasin ka lihtsalt mööda. See polnud enam oluline.

Tuhud, mis olid olnud lihtsalt ülehingatavad lainetused, muutusid nüüd päriselt valusateks. Kujutasin end ette erinevate metsloomadena ja tegin nende hääli, et end tugevamana tunda. Tiiger, ilves, puuma, lõvi... Mõtlesin erinevatele sünniga seotud tsitaatidele, mille enda jaoks välja kirjutanud olin. Meenutasin oktoobrikuud LA's, kui me ookeanis ujumas käisime ja ma lainetel end vee alla lasin viia. Õppisin järele andma, andestama ja rahunema.

Olin alati arvanud, et sünnitusvalu on sarnane päevade valule, aga minu oma oli suhteliselt kitsas piirkonnas vaagna juures ning kiirgas jalgadesse edasi. Kuna see tuli mulle natuke ebameeldiva üllatusena, võitlesin ma alguses ikka korralikult tuhule vastu, ja no loomulikult oli niimoodi valusam. Aga häälitsemine aitas. Jälgisin veel seda, et mu käed oleksid võimalikult vabad, sest sõrmi millegi ümber kokku pigistades oli valu tugevam. Ehk siis, Tonis pääses sinikatest :D

Alguses olin pikalt basseinis, aga kasutasin veel võimlemispalli, rebozo tehnikat, kuuma dušši, diivanile toetumist ja kasse. Hämmastaval kombel oli tuhu ülehingamine kergem, kui samal ajal kassi silitasin. Muidu, mõlemad pidasid end kogu öö väga viisakalt üleval, aeg-ajalt käisid meie tegevust vaatamas, aga muul ajal chillisid niisama või magasid.

Mingi hetk, kui mu hääl meenutas juba näljast emahunti, pakkus Ingrid, et võiks mu avatust vaadata. See oli muide esimene kahest korrast, kui me kogu sünnituse jooksul seda tegime ja ma usun, et see andis mulle väga palju eneseusku juurde. Kell võis siis ehk olla umbes kaks öösel ning mu emakakael oli 8-9cm! Selle peale mõtlesin vihaselt, et miks seda rasedust nüüd vaja oli ja otsustasin magama ära minna :D Haarasingi Tonise kaissu ja jätsin oma peas mõneks ajaks sünnituse pooleli. Ingridi sõnul taandusid mu tuhude vahed selleks ajaks umbes 7 minuti peale. Magasingi niimoodi jupikaupa, nägin unenägusid ja palusin oma keha, et ta annaks mulle aega puhata. Tuhude ajal ärkasin üles, urisesin ja väänlesin. Selili/külili asendis oli jube ebamugav valutada muidu, aga voodis magamine on parem kui põrandal :D

Ühel hetkel tundsin, kuidas tuhud muutusid teistsuguseks - nad polnud enam valusad, pigem oli selline pressimissurve soolestikus. Selle peale glitchis mul täielikult ära. Mis see hingamine siin aitab?! Keegi pole ju mulle õpetanud, kuidas pressima peaks! Suures hirmus mainisin seda Ingridile ka, kes rahulikult seletas, et pressimine on instinkt, seda ei saagi õppida. Pärast paari katset leidsime sobiva poosi, kus ma olin vaheldumisi magamistoa põrandal põlvili ja käpuli ning üritasin oma kehale selgeks teha, et pressimine on täiesti ok tegevus. See oli hetk, kus üks mõnus sünnitusega seotud hirm mu kätte sai - ma nimelt kartsin tohutult, et pressin valesti ja lõpetan rebendite ning õmblustega. Niimoodi hoidsin ma beebit umbes tund aega kramplikult sünnitusteedes kinni ja keeldusin sünnitamast. Võin kohe ausalt ette ära öelda, et presside kinni hoidmine on sada korda valusam kui lapse pea lõikumine (õige asendi puhul seda peaaegu ei tunnegi) ning seega ei soovita kellegil seda teha :D

Presside vahepeal vaatasime Tonisega imeilusat roosat päikesetõusu ning mingi hetk andis taeva muutumise jälgimine mulle julgust oma hirmudest üle olla. Mis siis, kui rebeneb. Kasvab kinni. Valuvaigistid siinkohal nii kui nii enam midagi ei tee. Las olla. Ingrid mainis ka vahepeal, et lapsele on pähe muhk tekkinud kinni hoidmisest ning et nüüd oleks õige lahti lasta ja lubada beebil tulla. Tasapisi iga pressiga andsingi järele, lõdvestasin oma alakeha ja tundsin, kuidas mu tütar alla voolab. 

Nora sündis kell 22. mail kell 5:15 hommikul, tal oli nabanöör ühe korra ümber kaela ning mõned sekundid sai ta ka täiesti lilla olla. Ingrid puhastas kiirelt hingamisteed ja järgmised kaks tundi oli väike beebihitler nii pahane, et ainult röökis ja keeldus rinda võtmast :D Eks oli põhjust ka, ma hoidsin teda siiski pikalt oma sünnitusteedes kinni ja tal oli sündides muhk peas. Tonis lõikas nabanööri läbi, kui see oli enam-vähem tuksumise lõpetanud ning seejärel oli aeg platsenta välja saada. Platsenta sellest loomulikult huvitatud ei olnud ning kätte saime ta tegelikult alles tund aega hiljem ja seda ka sikutamise peale. 

Ütlen ausalt, et hetk, kui ma oma karjuvat beebit nägin, ei olnud mul mitte mingeid emotsioone :D Jube kass oli peal, mõtlesin, et mis ma temaga nüüd peale hakkan, sel ajal, kui Tonis mu selja taga nuttis heldimusest. Aga niipea, kui platsentast lahti sain, läks ka see masendus ning väsimus ning armastus tuli asemele. Nora otsustas ka lõpuks mu piimale võimaluse anda ning pärast väikest juhendamist sõi ta juba viisakalt. Pärast pikka hommikusööki sai beebi ära kaalutud-mõõdetud ning ilunumbrid vastasid igati mu teise trimestri vahukooredieedile - 4100g ja 52cm :D Ning kuidagi tuli mul pressimine nii hästi välja, et ma ei saanud mitte ühtegi rebendit ega õmblust, ainult kaks kerget marrastust, mis beebi välja sikutamisega tekkisid (nabanöör ümber kaela vajab kiiret tegutsemist). Ma saan vabalt kõndida, istuda, vetsus käia ja oma elu edasi elada. Suurim hirm ei saanudki tõeks!

Nora, kolm tundi uus
Kokkuvõtteks: mul on väga hea meel, et sain Nora omas kodus ilmale tuua ning endale tõestada, et ilma valuvaigistite ja vahelesekkumisteta sünnitus on täiesti võimalik ning mitte midagi üleelamatut, ja et sünnitus võib ka täiesti chill ja rahulik olla. Mulle meeldis, et Ingrid tegi selle aja jooksul ainult kaks emakakaela kontrolli, neist esimese siis avanemise lõpu poole ja teise kuskil presside vahepeal. Ei mingit KTG rihmade all istumist, ainult doppler aeg-ajalt vastu kõhtu, et kontrollida, kuidas Nora südametoonid on. Ma ei teadnud enne lapse sündimist, palju kell on, ja see andis võimaluse kõike omas tempos teha. What the hell, ma sain aktiivse sünnitusfaasi lõpus otsustada, et lähen magama :D Mul oli võimalik sünnitada oma asjade keskel, enda muusikaga, jonnida ja viriseda, õnnelik olla ja karjuda. See kõik andis nii palju vabadust ja turvatunnet juurde. Lisaks Tonisele oli minu juures kogu aeg üks Eesti parimaid ämmaemandaid, ning minu jaoks rohkem meditsiinilist personali polnudki vaja.

Pärast selle kõige läbi tegemist võin käsi südamel öelda, et minu jaoks oli kodusünnitus ainuõige valik. Tundsin end raseduse jälgimise ajal kogu aeg, nagu mul oleks mingi haigus ja hunnik probleeme, mis omakorda tekitasid tohutult stressi ja muutsid lapseootust vähem meeldivaks, kui see olla oleks võinud. Kodusünnitus oli sellele ilus grand finale, kuhu me tulime suhtumisega, et kõik on korras ja täpselt nii, nagu loodus on ette näinud. Jah, valud olid valusad ja oma hirmudega võitlemine mentaalselt veelgi raskem, aga see jõud, mis lapse sünni ajal tuleb, on nii võimas! Selle jõuga võiks maailmas kõik ära teha, mina näiteks mõtlesin, et vabalt võiks ju nüüd selle teise lapse ka järele sünnitada :D

Ingrid oli meiega Nora sünnipäeval kuni kella üheksani hommikul, aitas imetamise, mähkimise ja kõige muu vajalikuga. Täitsime pabereid (kodusünnitusega kaasneb paras hunnik bürokraatiat), rääkisime niisama tittedest, Tonis valas sel ajal basseini tühjaks. Kõik oli hästi hea ja rahulik.

PS, tegin siin ühes postituses nalja, et pressin tite tagahoovis õitseva kirsipuu all välja. Nali naljaks, aga päev pärast Nora sündi puhkeski kirsipuu õide.

Meie väike õnnelik pere! Nora on siin seitse tundi värske.

2 comments:

Penelope R said...

Palju õnne! Väga ilus ja julgustav sünnilugu!

Liisa Kaasik said...

Aitäh jagamast! Ilus ja siiras ja väekas synnilugu!!