4/5/17

Kodusünnitus: kellele ja milleks?

https://themandalajourney.com

Suurema osa elust olin ma sünnitust kartnud. Kuna mina tulin ilmale planeeritud keisrilõikega ning emal sellest eriti meeldivaid kogemusi jagada polnud, eeldasin, et ka loomulik sünnitus on midagi samasugust, isegi veel hullemat. Ka paljud sõbrannad olid veendumusel, et keiser on ikka way to go, sest muidu oled pärast altpoolt ainult rebenenud äärtega ämber, mees jätab maha ja põis ka enam ei pea. Väga kurb sellele nüüd tagasi mõelda, aga nii oli.

Viis aastat tagasi sündis Nirrimi tütar, kelle sünnilugu saab lugeda siit. See oli minu jaoks üheaegselt nii šokk kui ka tohutult maailmapilti avardav, et ka haiglast väljaspool on võimalik sünnitada, just sellistes tingimustes, nagu sulle endale meeldib, ning ilma valuvaigistiteta hakkama saada. Ning mõned aastad hiljem sünnitas Miss Aniela oma teise lapse kodus (link) ja see pani veel rohkem mõtted liikuma. Muidugi lapse saamine siis veel plaanis ei olnud :D

Mäletan veel, kuidas ma kõndisin eelmise aasta sügisel Bastille' juures Pariisi sügiseses linnakuumuses, esimesi nädalaid rase, ja jõudsin järeldusele, et kui minu sees peaks tõesti üks väike inimene kasvama, ei suudaks ma mingi hinna eest temast loobuda. Aga sünnitus? See on ju õudne? Aga kas ikka on? Kui miljonid naised enne mind on sellega hakkama saanud, siis mille poolest peaksin mina halvem olema? Samal õhtul istusin oma hotellitoas ja lugesin sünnituslugusid, millest jäi pähe kummitama üks lause: sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu.

Naine kodusünnitusel, kes on just mõistnud, et kogu see jutt lillena avanemisest ja valu mitte tundmisest on täielik BS

Rääkisime Tonisega kodusünnituse ideest mitmeid kordi. Et kas see ikka on turvaline, mis kõik juhtuda võib ja kas me saaks sellega hakkama - üks asi on oma valuläve ette kujutamine, teine aga sellega päriselt silmitsi seismine. Alguses jäi see küsimus pigem õhku rippuma ja mingi hetk otsustasime haigla kasuks, aga mida rohkem ma erinevates rasedusaegsetes kontrollides ja analüüsides käisin ja enda reaktsioone sellele keskkonnale märkasin, sain aru, et head sünnitust sellest ei tuleks.

Ma ei teagi, kust see vastumeelsus haiglate osas pärit on. Üks mu esimesi mälestusi on vaktsineerimiselt, mis mulle titena nii traumeerivalt mõjus, et ema pidi hüsteerias röökivat last kinni hoidma ja pärast väga pikalt rahustama. See viis lõpuks selleni, et igasugused vereproovid ja süstimised tekitavad minus siiamaani paanikat ning näiteks põhikooli ajal võltsisin ma usinasti ema allkirju, et vaktsineerimistest keelduda. Raseduse ajal aga peab vereproove siiski tegema. Õnneks vedas mul nii palju, et sattusin esimesel korral ITK verekabinetis ühe väga rahuliku vene tädi peale, kes mu hirmu välja ei naernud ning valguskiirusel neli ampulli verd välja tõmbas, plaastri peale pani ja mu laia naeratusega välja saatis. Edaspidi olen ka ainult tema juures käinud :D

Lisaks sellele olin ma väiksena kogu aeg mingi probleemiga haiglas, alates 1,5-aastaselt saadud kolmanda astme põletusest ja lõpetades raske astmaga. Ja no polnud vist hingamisteede haigust, mida ma lapsena iga aasta ei põdenud - kõik bronhiidid, kopsupõletikud, angiinid, jne. Arvatavasti nägin sel ajal perearsti tihedamini kui osasid sugulasi.

Igatahes, kuskil teise trimestri lõpu poole sattusin ma uuesti kodusünnitusest lugema ning vaikselt plaani paika panema. Võtsin kodusünnituse vastunäidustused lahti, oma rasedakaardi kõrvale ja tutvusin valikutega. Kõige tüüpilisemad on näiteks preeklampsia, eelnev keisrilõige ja loote vale asend, aga neid erinevaid põhjuseid, miks ämmaemand sünnituse vastu võtmisest keelduda võib, on tegelikult ca viis lehekülge. See muidugi ei tähenda, et kodus sünnitamine keelatud oleks - selle puhul siis tegu assisteerimata kodusünnitusega, mida on paljud naised siin juba aastaid teinud - aga usun, et kindlam on, kui sünnitaja kõrval on siiski vajaliku kogemuse ja teadmistega inimene. Eestis on selliseid naisi praeguse seisuga viis, neist üks Tallinnas ja teised Tartus.

Seejärel saime Ingrid Kaokülaga kokku, kes on 30 aastat ämmaemandana töötanud, sh viimased 21 aastat ka kodusünnitusi vastu võtnud, ja rääkisime talle ka oma plaani ära. Pärast kohtumist jäidki ainsateks küsimärkideks mu tolleaegne madal hemoglobiin (nüüdseks see kenasti tõusnud) ja beebi saabumise kuupäev - nimelt on Ingrid nädal enne mu tähtaega puhkusel, mis tähendab seda, et kui N. otsustab natuke varem saabuma hakata, tuleb mul ikkagi mingi hetk haiglasse sünnitama minna.

Helge tulevik: Tonis lamab voodis sünnitusvaludes, mina puhun merikarpi,
ja beebi N. saabub pegasuse seljas, vikerkaarejutid järel

Mismoodi sünnituseks ise valmistuda?

Kuna ma pole kunagi varem sünnitanud, ei oskagi ma nagu midagi otseselt karta. Olen aastate jooksul läbi lugenud kilomeetrite kaupa sünnitusalast kirjandust ja minu meelest on täiesti loogiline, et 80% sünnitusest toimub naise peas. On asju ja tegevusi, millega saab kaasa aidata, ning samamoodi neid, mis sünnituse peatada saavad või komplikatsioone tekitavad. Ma usun väga tugevalt põhimõttesse "What we think, we become" ja plaanin kuni lõpuni välja kõik oma ootused sünnitusele võimalikult positiivsed hoida. Et see teekond tuleb täpselt nii raske, kui mu keha välja kannatab, ning et ma võin iseennast kõigi sünnitusega seotud otsustega usaldada.

Sünnituse ajal põhjustab valu lapse pea surve luudele ja sünnituskanali seintele, emakakaela venimine ning emakalihaste kokkutõmbumine. Peamiselt on asjas siiski süüdi emakakael ja tupp, kus on palju veresooni, lapse pea ja vaagen aga on luised. Kui emakakael jääb kahe luu vahele, on üsna loogiline, et see põhjustab valu. Valud on erinevates sünnitusfaasides erinevad. Avamise passiivses faasis tunneb naine tavaliselt valu seljas ja kubemes ning tegemist on pigem rõhumisega; avanemise aktiivses faasis on valu tingitud emaka kokkutõmmetest (emakalihased on kokkutõmmete ajal hapnikupuuduses) ja lapse pea survest emakakaelale. Väljutusperioodi valud on üldiselt kliitoris, kusitis, lahklihas ja pärasooles, kuna need kõik peavad sel ajal venima, aga ka need võivad olla tuntavad vaid survena. Pea lõikumise hetkel võib tekkida teravam aisting, aga ei pruugi, kuna närvid on nii kokku surutud.

Igapäevaselt mõistame me valu kui ohu märki, kuid sünnitusvalu selle alla liigitada ei saa. Loomulik sünnitusvalu on rütmiline, piiridega, voogav. Kui naine suudab end lõdvaks lasta ja lainetega kaasa minna, saab ta sünnitusvalu ise endorfiinide abil leevendada. Endorfiinide vabanemist suurendab liikumine, hea füüsiline ja psüühiline seisund. Esilekutsutud või muud moodi meditsiiniliselt vahele segatud sünnituse puhul ei teki endorfiine mõnikord üldse.

Sünnituse ajal mängib stressiolukordades suurt rolli veel üks teine hormoon, adrenaliin, mistõttu loomuliku oksütotsiini eritus väheneb ja sünnitus pidurdub. Adrenaliini vallandumist võib põhjustada keskkonnavahetus (nt kodust haiglasse minek), võõrad inimesed sünnitaja ümber (tüüpilise haiglasünnituse ajal käib palatist läbi päris palju inimesi), erinevad instrumendid ja mõõtmised (Eestis tehakse KTG-d sünnituse avanemisfaasis iga 4-6 tunni järel ja presside ajal on rase üldiselt kogu aeg kummirihma ja juhtmetega masina küljes). Kui sünnitustegevus aeglustub või peatub, pakutakse haiglates selle puhul kunstlikku oksütotsiini, aga kasutatada võib ka erinevaid lõdvestamise ja lõõgastumise meetodeid.

Üheks suurimaks loomuliku sünnituse takistajaks on hirm. Seejuures võib tegu olla ka mõne alateadliku hirmuga, mida naine endale varem teadvustanud pole. Peamiselt kardetakse valudega toimetulemist, aga ka sünnituse ajal roojamist, karjumist, või muudmoodi enesevalitsemise kaotamist. Hirmu suurendab ka naise lähedaste suhtumine, mida "pärandatakse" teistelt emadelt edasi - kui rasedale kogu aeg rääkida, kui jube ja vastik sünnitus on, kannabki ta neidsamu mõtteid endaga lõpuni kaasas. Samamoodi võib mõelda raseda "haigena" kohtlemise osas, mis omakorda viib probleemide ülehindamiseni ja ainult süvendab hirmusid, et kõik võib valesti olla.

Kui naine elab sünnitusvalusid negatiivselt üle, võib see samuti sünnituse kulgu aeglustada. Vabanevad stressihormoonid, emaka veresooned tõmbuvad kokku, mistõttu platsenta verevarustus halveneb ja laps saab vähem hapnikku. Kui naine valu ajal end pingule tõmbab, tõuseb rõhk nii kõhuõõnes kui ka emakas ja seetõttu tundub valu suurem.

Lõdvestumine on ehk sünnituse füüsilise poole juures kõige olulisem osa üldse. Ja mitte ainult füüsilise keha lõdvaks laskmine, vaid ka kõige negatiivse minna laskmine, enda ja looduse usaldamine, mis toob meid tagasi idee juurde, et suurem osa sünnitusest on kahe kõrva vahel kinni. Kui naine tunneb end sünnituse ajal turvaliselt ja mugavalt, saab vabalt ringi liikuda ja soovi korral erinvaid asendeid võtta, on ka kogu protsess lihtsam ja kiirem.

Inimesi on siia ilma sündinud juba aastatuhandeid ning ma usun, et mu keha teab, kuidas mu tütart sünnitada, täpselt samamoodi, nagu ta teab, kuidas hingata, seedida ja magada. Ning kui ma juba kõige kiuste rasedaks jäin, siis küllap see laps sealt ka kuidagi välja tuleb :D

...või siis tuleb kiisu. Saab näha!

Kuidas end sünnituse ajal aidata?

Tüüpiline esimene sünnitus kestab tavaliselt 10-20 tundi, sellest kõige pikem osa on emakakaela avanemine, mis kestab ca 8-12 tundi. Alguses on tuhud sageli ebaregulaarsed ning ei pruugi isegi valusad olla, pigem lihtsalt ebamugavad. Paljud naised suudavad sel ajal edasi magada või koduseid töid teha. Kui aga emaka kokkutõmbed muutuvad sagedasemaks ja tugevamaks, kõht tõmbub kivikõvaks ja seejärel lõtvub, on üsna kindel, et sünnitus on alanud. Muide, paljudel naistel esineb ka nn. "libakaid", kus emakas harjutab kokkutõmmete tegemist, aga sünnitust ei toimu. Libakatest saab aru siis, kui minna duši alla - võltstuhud kaovad ära, päristuhud muutuvad tugevamaks.

Avanemisperioodi lõpuks on kokkutõmbed iga 2-3 minuti tagant ja kestavad 40-50 sekundit. Kontraktsioonide ajal tõmbuvad emakalihased kokku, paksenevad ja lühenevad, seeläbi emakakael pehmeneb ja venib ning laps liigub sünnitusteedes allapoole. Et ta sündida saaks, peab emakakael olema maksimaalselt avatud (10 cm).

Lisaks sellele, et võimalikult rahulik ja keskendunud olla, tuleks tuhude ajaks valida asendid, mis on kõige mugavamad. Sünnitusteed on väga kitsad ja seal olemine suhteliselt ebameeldiv. Seetõttu usalda oma sisetunnet ja keha, et olla just selles asendis, mis sel hetkel kõige parem tundub. Püstised asendid kiirendavad sünnitust, samas kui näiteks neljakäpukil olek annab võimaluse natuke puhata. Külili asend aitab lapsel sünnitusteedes end paremini paigutada, kükitamine sobib väljutusperioodiks ja aeglase sünnitustegevuse korral (vaagen on hästi avatud ja gravitatsioon teeb oma töö), põlvili asendis saab puusi liigutada ja seeläbi sünnitusvalusid leevendada.

Märgiks siinkohal veel ära, et pressimistunne võib osadel naistel tekkida juba avanemisperioodi lõpus, aga emakakael ei pruugi selleks ajaks veel täielikult avanenud olla. Liiga varajane pressimine toob aga kaasa rebendid ja emakakaela tursed. Presside tagasihoidmiseks või sünnitustegevuse aeglustamiseks võib proovida asendit, kus sünnitaja on toetub küünarnukkidele ja põlvedele, pea ja rind on vastu maad ja puusad kõrgele üles tõstetud. Nii ei suru laps emakakaelale.

Oluline on sünnituse ajal piisavalt juua ning kui vähegi võimalik, natuke süüa. Sobivad söögid on näiteks puuviljad ja jogurt, jookidest gaseerimata vesi ja taimeteed. Seejuures ei tohiks kindlasti unustada aeg-ajalt tualetis käia :D

Paljudele naistele sobib massaaž ja silitamine, seda saab siis teha partner või ämmaemand. Teistele sobib rohkem puusade rütmiline liigutamine ja tantsimine. Üldiselt on kõige olulisem, et sünnitajal on mugav ja turvaline olla, et ta ei peaks end kellegi ees häbenema. Hirm ja ebamugavus suurendavad adrenaliini tootmist, mis omakorda pikendab avanemisprotsessi.

Sünnituse järgmine osa on väljutusprotsess, mis on ajavahemik emakakaela täielikust avanemisest kuni lapse sünnini. Esmasünnitajatel kestab see ca 1-2 tundi. Kui laps on suur, sünnitustegevus nõrk või on kasutatud epiduraali, võib väljutusperiood pikem olla.

Enamik naisi on väljutusperioodi ajaks rampväsinud, mõned tahavad sel hetkel kotid kokku pakkida ja koju minna. Tean ühte, kes on seda ka üritanud, aga ta keelitati siiski lõpuni jääma :D Igal juhul võiks väljutuse ajal tuhudega kaasa hingata (ükskõik, kui valju häält teed!) ning vaheaegadel puhata nii palju kui võimalik. Ämmaemand üldiselt juhendab, millist asendit võtta, aga peamine on see, et asend oleks sünnitaja jaoks mugav. Kui lapse pea lahklihale suruma hakkab, võib selle venimisest tekkida nn. "tuleringi" tunne, õnneks kestab see väga lühikest aega. Kui pressid tulevad liiga vara, võib proovida koera moodi lõõtsutada, et hoida hingamine pinnapealsena ning muuta lapsele sünnitusteede läbimine sujuvamaks.

Valmistudes vettesünnituseks

Milline kodu olema peaks?

Kõigepealt tuleks rääkida oma partneriga. Tema tööks on sulle sobiva keskkonna loomine ja selle kaitsmine, kui sünnitustegevus algab. Mees on sinu sünnituskoha valvur.
Alustama peaks kodu ette valmistamisest. Üldiselt on tegu sarnase nimekirjaga, mida haiglasse sünnitama minnes kaasa võtta, aga suurem osa asju on vajalikud värskete lapsevanemate elu mugavamaks tegemiseks. Igaks juhuks peaks ka haiglakoti ära pakkima, kui siiski tekib vajadus haiglasse sõita.

Seejärel peaks läbi mõtlema, kus täpselt sünnitada tahad. Paljud kodus sünnitajad valivad vettesünnituse, mis eeldab oma vanni olemasolu või siis täispuhutava sünnitusbasseini rentimist. Kõige sobivam vee temperatuur on 32-36 kraadi - sellest soojemas vees võib sünnitus peatuda ning ka tõenäosus sünnitusjärgseks verejooksuks on suurem. Muide, vettesünnitusel ei lamata meritähena vannis selili, vaid tuleb end siiski aktiivselt liigutada.

Alustuseks võiks luua nn. pesa, mis koosneb matist, tekist või lambanahkadest ja patjadest, peale madratsikaitsed ja sinna otsa veel voodilina. Hea on ka, kui on olemas võimlemispall. Pesa võiks olla diivani või seina lähedal, et oleks tugev pind, millele toetuda. Kui on plaanis vette sünnitada, võiks pesa asuda vanni lähedal. Veel võib laest alla või ukse külge riputada köie (selle küljes rippumine on efektiivne sünnitusasend).

Veel võiks mõelda valgusele ja soojustusele. Ruumi võiks hoida hämara ja hubasena, kasutades selleks küünlaid, soolalampe, jõulutulukesi jne. Toatemperatuur võiks jääda 25-27 kraadi juurde. Hea oleks ka, kui on võimalik uksed ja aknad kinni panna, et sünnitaja saaks vabalt ringi liikuda, kanda, mida iganes soovib ja teha nii palju häält kui vaja. Ka muusika mängimine aitab siinkohal kaasa. Mida enam sünnitus edasi läheb, seda vähem võiks seal olla segavaid faktoreid nagu telefonid, arvutid ja lobisevad inimesed, kuna tuhud tahavad rohkem tähelepanu ja energiat. Üldiselt võiks proovida sünnitusele tekitada samasuguse olustiku nagu romantilise koduse õhtu puhul.

Üheks soovituseks on veel kõikide nähtaval olevate kellade kinnikatmine. Kui mõõta sünnitustegevust minutites või tuhude hulgas, jääbki see niimoodi. Kunagi ei tea, kui pikk sünnitus on, ning selle kestvus ei tähenda enne lõppu midagi.

Meil on näiteks hangitud pimendav kardin (melatoniin aitab sünnitustegevusele kaasa), külmkapp mahlajäätist täis ja suur purk kookosõli kapis ootamas. Basseini sünnitamise osas olin pikalt väga kindel, nüüd on aga hakanud dušš palju parema ideena tunduma millegipärast. Eks näeb, õnneks on mõlemad võimalused olemas :D Ja noh, ega bassein minu eest ei sünnita, võib-olla ei meeldigi mulle lõpuks seal olla ja pressin tite hoopis tagahoovis õitseva kirsipuu all välja.

...ausalt, kes selliseid asju välja mõtleb?

Mismoodi kodusünnitus välja näeb?

Suurim erinevus seisnebki selles, et sünnitus toimub naise jaoks mugavas, turvalises ja tuttavas keskkonnas. Kuna sünnitusega tegeleb primitiivne aju, mis pole meie teadliku kontrolli all, on oluline lasta sellel segamatult tegutseda ja lasta sünnitusel võimalikult optimaalselt kulgeda. Põhimõtteliselt võib seda selgitada kui "nihet" teadvuses, kus primitiivne aju võtab kõige enam arenenud aju osalt neokorteksilt tegevuse üle. Kõik, mis vähegi seda nihet tagasi hoiab, näiteks ere valgus, pidev loote südametöö mõõtmine masinatega, ruumis rääkimine jms, võib sünnituse loomulikku kulgu takistada. Kodus saab naine luua just sellise keskkonna, nagu talle endale meeldib, seda nii valguse, temperatuuri, lõhnade, kui ka sünnitusel viibivate inimeste osas.

Planeeritud ja assisteeritud kodusünnitusel on kohal perele juba tuttav ämmaemand, kes on kursis raseduse kulgemise ja sünnitaja tervisega. Ämmaemandal on alati kaasas suur kohver kõige vajaminevaga, sh ka elustamisvahendid. Ta mõõdab regulaarselt doppleri või puidust kuuldetoruga beebi südametoone, hindab oma käte abil lapse asendit, masseerib ja rahustab sünnitajat, õpetab tuhusid läbi hingama. Ka presside ajal on kõik rahulik ning aeg kulgeb sünnitaja enda tempos. Pärast sünnitust lastakse nabanööril lõpuni tuksuda (sellest saab beebi 20-50% oma verevarustusest) ning seejärel tuleb tasakesi verine limane tulnukas platsenta.

Ülejäänud protseduurid on samasugused nagu haiglas - Apgari hinne, kaalumine, mõõtmine, sünniloo dokumenteerimine. On tavaline, et pärast kodusünnitust on verekaotus väiksem, taastumine kiirem ja ema saab pea kohe oma igapäevaelu juurde tagasi pöörduda ning beebiga tegeleda. Ämmaemand jääb veel mõneks tunniks pere juurde, veendumaks, et värsked vanemad saavad lapse toitmise-mähkimisega hakkama. Vajadusel toimub ka 1-2 sünnitusjärgset koduvisiiti.

Platsenta ehk emakook. Kellel praegu rõve hakkas, on ilmselgelt vales blogis.

Mis siis saab, kui kodusünnitusel peaks midagi juhtuma?

Kui kodusünnitusel tekib kõrvalekaldumine sünnituse normaalsest kulust, minnakse kohe sünnitusmajja, ja seda mitte viimasel minutil, vaid juba siis, kui sünnitus ei edene ning vaja läheb sünnitust kiirendavaid või valu vaigistavaid ravimeid. Haiglas eelneb 99% kiiretele erakorralistele keisritele terve sekkumiste plejaad: looteveepõis avatakse -> sünnitus muutub valusaks -> vaja valuvaigistit -> võivad avalduda ravimi kõrvaltoimed või kaovad tuhud -> vaja stimulatsiooni ravimitega -> lapsel tekib hapnikupuudus või põletikurisk või sätib end valesti sünnitusteedesse vete avamisel. Sünnituse spontaanse kulgemise korral tuleb selliseid asju harva ette. Pealegi ei jäeta kodus sünnitajat kunagi üksi, erinevalt sünnitusmajast.

Kõige sagedasemad põhjused kodus sünnitaja haiglasse üle viimiseks on vajadus valuvaigistite kasutamiseks, sünnituse aeglustumine või peatumine, roheliste lootevete puhkemine (tähendab loote hapnikupuudust või põletikku), sünnitajal tekkinud palavik või kõrge vererõhk ning platsenta sünniga seotud probleemid (tekib veritsus või ei sünni ise).

Kuna kodusünnitus on Eestis legaalne, on igal naisel õigus see oma lapse ilmaletulekuks valida. Haiglad sellega suhestuda ei taha, aga loomulikult saab abi, kui seda vaja on. Keerulisem pool on ehk ainult bürokraatia, näiteks ei ole võimalik kodus sündinud lapsele haiglast sünnidokumente saada ning selle jaoks peab pöörduma Perekonnaseisuametisse.

Eestis on planeeritud kodusünnitustel hukkunud üks laps (umbes 15 aastat tagasi) ja kaks last on hukkunud planeerimata kodusünnitusel. Sünnitusega seotud emade surmasid on olnud viimase kümne aasta jooksul 2-3 ja need kõik haiglas.

Mul ei ole võimalik kodus sünnitada, kuidas saaksin enda jaoks haiglasünnituse võimalikult meeldivaks teha?

Kõik saab alguse mentaalsest ja füüsilisest ettevalmistusest (vt punktid 1 ja 2), aga on asju, mida saab paluda enda jaoks haiglas mugavamaks teha. Hea oleks võtta individuaalne ämmaemand, eriti esmasünnitajal, ja rääkida temaga läbi, mida sünnituse ajal teha saab ja mida mitte.

Haiglakeskkonna valgus võib olla liiga järsk ja ere - täiesti okei on paluda tuled ära kustutada ning kasutada oma valgustust, näiteks soolalampi. Ka oma muusika kaasa võtmine aitab lõõgastuda ja iseendasse sisse minna. Paljudes sünnitustubades on kell otse voodi kohal, selle võib kinni katta või silma eest ära tõsta.

Veel võib proovida sünnitustoas oleva tehnika ja asjade mõttes tänamist. Näiteks: aitäh, aspiraator, et olemas oled, sinust on kindlasti palju kasu olnud. Tänks, ravimikapp, et sa vajadusel nii lähedal oled. See aitab omaks võtta asju, mis muidu segaksid. Kui ilusasti küsida, võib paluda ka kõige mittevajaliku linaga kinni katmist, et need sünnitajat ei segaks.

Vannisünnitajal on kahtlemata rohkem privaatsust, kuna vette üldiselt keegi teda näppima ei roni. Kui aga vanniga sünnitustuba ei õnnestu saada, on kaks varianti: kas rentida ise täispuhutav sünnitusbassein ja see kaasa tuua, või siis dušinurgas istuda, kas või lõpuni välja. Vanni sünnitades ei kasutata eeterlikke õlisid või vahtu, kuna see võib lapsele silma või hingamisteedesse sattuda.

Kaasa võib veel võtta oma teki ja padja ning mugavad riided. Eestis on täiesti lubatud sünnituse ajal süüa ja juua (USAs näiteks paljudes haiglates pole).

Kindlasti räägi kõik läbi oma tugiisikuga. Ka tema suhtumine valusse võib sinu olukorda muuta. Kui tugiisik kardab, et sünnitaja ei saa valudega hakkama või kui ta ise ei suuda seda pealt vaadata, kandub tema hirm sünnitavale naisele edasi, mis võib hävitada viimsegi enesekindluse. Nii et oluline on ka mehe ette valmistamine :)

Head kasvamist!

3 comments:

Kris V said...

Nii põhjalik ja asjalik. Meil ka pisipere plaanid vaikselt päevakavva ilmunud ja olen sünnitust eluaeg kartnud. See tundub minu jaoks lihtsalt täiesti ulmelisena...Aga sinu postitused mõjuvad äärmiselt rahustavalt! :)

Alexandra S said...

Väga põhjalik ja informatiivne postitus, aga tekkis küsimus, et kust pärineb sinu info kodusünnitusel surnud titade kohta? Viimane juhtum oli minu teada aastal 2014/15, kui emakaarm rebenes naisel (eelnev keisrilõige) ja beebi suri ära, ema elu suudeti päästa..

Minu õnneks või õnnetuseks selgus juba raseduse esimeses pooles, et mind ise sünnitama ei lasta, tuleb plaaniline keisrilõige üldnarkoosis. Vastasel juhul oleksin ilmselt ka valinud kodusünnituse. Mulle on endiselt, peale 2 rasedust ja keisrilõiget, isegi tavapärane günekoloogi külastus suur eneseületus. No absoluutselt ei talu kui keegi mind näppimas ja torkimas käib. Esimese lapse ootuse ajal ütlesin mitu korda mehele, et mina haiglas ei sünnita, eriti kuna olin kuulnud nii mõnestki sünnitusest mis venis pikale ning selle aja sees jõudis kümneid(!!!!) inimesi seda vaest sünnitajat seal torkimas käia, sh alumist korrust. Seega minu jaoks väljavaade keisrilõikest tundus nagu issanda õnnistus.. saad kuupäeva, lähed kohale, pannakse narkoosi alla ja ärkad üles nii, et oledki vahepeal emaks saanud. Sellegipoolest olid need keisrilõiked ka jubedad.. esimesest meenub mul valesti paigaldatud põiekateeter (mille vajalikkust ma siiani ei suuda mõista, kuna alakeha ju ei tuimestatud mitmeks tunniks, vaid pandi üldnarkoosi (ca tunniks) ning sellest ärgates tundsin koheselt kõike. Teisest meenub anestesioloogi täiesti hingemattev suitsuhaisune hingeõhk ja ülbe suhtumine. Aga need 2 asja on täielik köömes selle kõrval, mida ma muidu sünnitustest/keisrilõigetest kuulnud olen.

Siiri said...

Alexandra, selle statistika andis mulle meie kodusünnituse ämmaemand ning kuskil on ametlik info ka üleval, aga ma ei leia seda linki praegu üles. See keisriarmi ja emakarebendiga juhtum oli planeerimata kodusünnitus. Naine oleks pidanud haiglas sünnitama, aga otsustas seda kodus teha, tema doula kutsus kohale oma tuttava ämmaemanda, kes polnud rasedusega isegi kursis, ämmaemand aga millegipärast ei viinud naist kohe haiglasse (naine vist ei tahtnud ka?) ja siis läkski kõik allamäge. Eestis on varasema keisrilõike puhul kodusünnitus vastunäidustatud, st ükski mõistusega ämmaemand su last kodus vastu ei võta.

Minu jaoks on pigem keisrilõige see asi, mida ma kardan, kuna mõte igasugusest narkoosist ja kirurgiast tekitab külmavärinaid. Ja noh, räägitakse, et keisriga sündinud lapsed on haigemad jms (minu puhul vastas tõele vist). Eks see ka mõjutab natuke, et mu emal ei tekkinud sünnitusjärgseid endorfiine, kui laps rinnale pandi. Rääkis, et vaatas seda krimpsus punast pampu oma süles ja mõtles, et mis see siis nüüd on :D

Kristhel, väga tore kuulda sellistest plaanidest :) Ma võin sulle omalt poolt soovitada veel Ina May Gaskini raamatuid, nüüd just tõlgiti üks eesti keelde ka. Seal hästi palju positiivseid loomuliku sünnituse lugusid, minule andsid need vähemalt julgust juurde :D