11/12/17

Mida ma beebide kohta varem ei teadnud

Nora, peaaegu neljakuune, mokk sensuaalselt töllakil
Väikesed inimesed on ühed hämmastavad olevused. Nad ilastavad, kakavad, ropsivad ja kisavad ning suudavad seejuures (vähemalt oma vanematele) jääda täiesti lõpmatult nunnuks. Millest see fenomen tuleb? Kui Tonis nii teeks, viskaks ma ta kodust välja. Kui Nora mu täis oksendab, ohkan ma heldinult ja pühin ropsi ära, nagu poleks midagi juhtunudki. Ma poleks seda ausalt öeldes endast oodanud :D

Kuna Nora puhul on tegu minu esimese lapsega, sain ja saan siiamaani igapäevaselt mitmete üllatuste osaliseks. Kas te näiteks teadsite, et 19 nädala vanused lapsed saavad juba aru, kas muusikapala on läbi või mitte? Või et täitsa vastsündinud beebid ei näe värve väga hästi? See on muidugi see leebem pool, tänane postitus tuleb lastekasvatuse süngematest osadest.

Vastsündinud näevad päris naljakad välja

Kõik need imelised stockifotod, ajakirjabeebid, reklaamilapsed. Siledad ja rõõsad, naerunäod ees ja suured sinised beebisilmad maailma poole valla. Paraku ei näe vastsündinud üldse sellised välja ja meenutavad oma esimestel elunädalatel pigem tulnukaid või väga vanu inimesi. Suured, deformeerunud pead, ketendav nahk, akne, just to name a few. 

Enneaegsetel lastel on muide suhteliselt tavaline nähtus see, et nad on üleni karvased. See on lootevill ehk lanugo. Lootevill kasvab tavaliselt välja kindlatest kehaosadest, nt alaseljast, õlgadest, kõrvadest ja laubalt, ning langeb välja mõned nädalad pärast sündi.



Naba on veits peekon

Jep, nabad on mul siin viimasel ajal lemmikteema. Kui üks väike inimene siia maailma tuleb, on ta nabaväädiga platsenta küljes kinni. Kuskilt peab süüa saama, loogiline, eksole. Seejärel lõigatakse see toidu püsiühendus katki, beebipoolse jupi külge pannakse klamber ja mõne aja pärast muutub nabaväädi jupp klambriga peekoniks, mis lapse küljes ripub ja mida kuni ärakukkumiseni nagu kakat pilpa peal regulaarselt puhastama ja kuivana hoidma peab.



Beebid ei nuta

Keegi hea inimene rääkis mulle raseduse ajal, et beebid nutavad ainult siis, kui neil on mähe kakane või kõht tühi. Utter bullshit. Ma esmakordse emana veel uskusin ka ja olin tohutult šokis, kui mu paaripäevane imik kurb oli. Nad nutavad siis, kui ise tahavad, lisaks eelnevalt mainitud põhjustele.



Millal sina viimati oksendasid?

Mmm, mu lemmikosa! On beebisid, keda on õnnistatud kinnisema söögitoru klapiga ning nemad toitu välja ei viska, ja siis on beebisid, kellel on see klapp lahti nagu värske kevadine lilleõieke ning kelle igapäevane rõõm seisneb oma vanemate, nende sõprade, lemmikloomade ja kõige vähegi väärtusliku täis ropsimises. Ma ei arvestanud sellega ning alguses elasime lihtsalt lappide ja käterätikute otsas, et vähemalt midagigi puhtaks jääks.



Kaugel 8. kuupäev veel on?

Millegipärast ma arvasin, et beebieas kulub lapse peale meeletult palju raha ning eriti enda jaoks midagi üle ei jäägi. Võimalik, et Nora on lihtsalt suhteliselt cheap sidekick, aga peale mähkmetele kuluva summa (ca 50€ kuus?) ei ole tal tegelikult mitte ühtegi tõsiselt vajalikku kulutust. Ma ju olin natuke hull ja ostsin pea kõik riided ja mänguasjad esimeseks neljaks eluaastaks raseduse ajal ette ära. Nii on muide päris mugav elada, kui üks suurus üleöö väikseks jääb, saab kohe järgmise koti lahti teha ja uued asjad lapsele selga panna. Aga loomulikult ei takista see mind šoppamast!



Mõni tiss lihtsalt tahab olla piimaauto

Kui Nora sündis, pritsis mu rindadest piima nagu purskkaevust. Põhimõtteliselt võisin lapsest poole meetri kaugusel olla ja ilma mingi pingutusena voolasid piimajoad talle otse suhu. Alguses oli naljakas, aga kui ka praegu, viiendaks (ja varsti kuuendaks...) elukuuks pole olukord eriti muutunud, tuleb mul ilmselt leppida sellega, et mul on lihtsalt eriti machod rinnalihased ja mega head oksütotsiiniretseptorid, mis ei kavatse niipea täisvõimsusel töötamist lõpetada. Normaalsetel naistel normaliseerub piima tootmine umbes 4.-8. nädalat pärast sünnitust.
Vabandan siinkohal kõigi heade sõprade ees, keda ma olen kogemata enda kehavedelikega täis pritsinud. Ma ei teinud seda meelega.



Mõnele emale ei sobi kärutamine 

Siiamaani kirun selle Emmaljunga ostmist, sest me üldse ei kasuta seda ja käime igal pool kandelina või -kotiga. Ma oleks nii valmis oma vankrist lahti saama, aga paraku keeldub mu ema lapsekandmisest ja talle meeldib Noraga kärutamas käia. Ma ju kujutasin ette, et minust saab mega kärumutt ja hakkan igal pool selle uhke vankriga kruiisima ja kõiki selle erinevaid funktsioone kasutama, ent paraku on kesklinnas täiesti kohutavad kõnniteed ja peale surnuaia pole mul oma Emmaljungaga eriti kuskile minna. See on isegi minu jaoks pisut liiga morbiidne ja seetõttu ongi mul nüüd linabeebi. Mitte et ma kurdaks.



Millal sa viimati magada said?

Ja viimaseks mu lemmikteema - beebide uni. Millegipärast on suurem osa mu tuttavaid veendunud, et väikesed inimesed magavad kohutavalt või ei maga üldse ning seetõttu võib värske lapsevanem unest ainult... und näha. Meil läks õnneks veidi paremini ja beebi Nora sai suhteliselt ruttu ööpäeva rütmile pihta - ausalt öeldes ma ei mäleta, et meil ühtegi unetut ööd oleks olnud. Jah, alguses oli päevi, kus ma olin rohkem väsinud, aga eks ma muretsesin tookord ka meeletult üle ja selle asemel, et rahulikult beebi ööseks tissi külge pookida ja edasi magada, proovisin täiega üleval olla ja kontrollida, et ta ikka sööb. Nüüd, kui Nora on juba peaaegu pooleaastane, on meil olnud vahelduva eduga nii selliseid öid, kus ta ärkab söömiseks alles hommikul, aga ka selliseid, kus ta ärkab iga kahe tunni tagant. Ja ausalt öeldes ma ei tunne eriti vahet. Keha on selle ärkamisega juba nii ära harjunud, et vahel olen ma ise juba automaatselt öösel silmad lahti teinud ja avastanud, et ma olen ainus, kes ärkvel on.


Armsad lugejad, mida teie olete viimase aasta jooksul beebide kohta õppinud? :D

No comments: