Kuidas ma sünnituseks valmistusin ja Nora telekasse sai

Kahenädalane Nora, näpp isa ninas

See postitus on eelkõige kirjutatud mulle endale, kuna raseduse ja sünnitusega seotud mälestused libisevad iga päevaga aina kiiremini peast ja meil on mingi hetk ka teine beebi plaanis (mu beebihulluses aju meelest võiks kas või kohe praegu, aga üldiselt siiski kuskil 2019. aastal alles) ning siis on tulevikus hea meenutada, mis trikid töötasid ja mis mitte. Etteruttavalt võib öelda, et ma valmistusin ikka täiega, mentaalselt just. Sünnitus on kahe kõrva vahel kinni. Kes on siin blogis esimest korda, võib veel vahele lugeda seda postitust kodusünnitusest ja soovi korral lisaloona Nora sünnilugu.

Igatahes, nagu ma varasemalt maininud olen, siis suurema osa elust olin ma sünnitust kartnud ja esimene samm oligi selle hirmuga tegelemine ja selle enda jaoks lahti mõtestamine. Ma olen nüüd tänu oma kodusünnitusele sattunud väga teistsugusesse seltskonda, kelle jaoks on lapse sünd ja emaks saamine tohutult võimas ja imeline kogemus, aga see, mida ma varem teadsin või uskusin, erines sellest kardinaalselt. Arvasin alati, et sünnitusvalu on midagi nii kohutavat ja jubedat, et sellega ei ole võimalik toime tulla ja pärast lapse välja pressimist on važiin laiali veninud ja ribadeks ja edasisest seksist võid ainult unistada. Plot twist: ei käi need asjad kohe üldse niimoodi. :D

Pärast rasedusest teada saamist sukeldusin internetiavarustesse ning alustasin suurt uuringut selle kohta, missugune üks loomulik sünnitus välja näeb, just füsioloogilise poole pealt. Kuidas see loogiline on, et üks korralik suur beebi nii väikesest august välja mahub? Tundub ulmeline, aga tegelikult mahub väga hästi. Hormoon nimega relaksiin teeb meie kehad lödiks ja pehmeks (ma pole elu sees nii hästi paindunud kui raseduse lõpus) ja važiin venib vajadusel väga suurtesse mõõtmetesse ning üldiselt läheb alati ka kokku tagasi. Keegi rahustas mind hästi hea lausega: kui mehe peenis saab suureks ja väikseks tagasi minna, miks siis sinu vagiina kuidagi halvem peaks olema?

Valu osas: veidi valus on tõesti. Ei ole lihtsalt ebamugavustunne :D Aga minu jaoks ei olnud sünnitus kordagi nii valus, et ma oleks mõelnud, et nüüd on kõik ja mina enam kunagi ei sünnita. Mingil määral ma kogu aeg ootasin, et nüüd läheb nagu täiega jubedaks, aga selle asemel hakkasid pressid ja järgmine hetk oli juba laps käes. Raske osa oli hoopis väsimus ja sellest räägitakse sünnitusalases kirjanduses vähe. Tuhude üle hingamine nõuab palju jõudu ja vastupidavust, see on nagu maratoni jooksmine, pead oma energiat jupikaupa jagama ning võimalikult välja puhanud olema. Mida rohkem ma oma sünnitusele tagasi mõtlen, seda enam olen ma veendunud, et see pooletunnine uinak enne presside saabumist oli täielik elupäästja.

Kokkuvõtteks: sünnitusvalu ei ole mõtet karta, ta on selline norm vend, tuleb umbes minutiks ja läheb siis viisakalt ära, isegi haisu ei jää järele. Ja noh, siis mingi aja pärast tuleb uuesti tagasi. :D

Nora jänkumeres tudumas

Füüsilise poole pealt oli ilmselt jooga kõige parem ettevalmistus. Minu teekond kauni kondiväänamise juurde sai alguse 2015. aasta veebruaris, kui ma sattusin esimest korda Karina Yoga tundi (ja tunnist pisarates lahkusin, kuna ma ei saanud plankimisega hakkama). Sealt edasi tulid iganädalased joogaharjutused, isiklik joogamatt, joogapildid instagramis ja kõik muu selline, mis ühe valge inimese elustiiliga kaasas käib. Mulle meeldivad sellised väljakutsed. Jooga on mu elus siiamaani alles.

Mida jooga mulle andis? Imeilusa tagumiku, tugevad seljalihased, usu endasse ja oskuse oma ego mõneks ajaks uksest välja saata. Boonusena sain endale joogaõpetajast sõbranna, kelle suhtumine rasedusse mind niiväga inspireeris, et ka enda ootusaja lõpus jalutasin ma päevas mitmeid kilomeetreid maha ja tegin tööd, selle asemel, et kodus diivanit kaunistada. Lisaks õppisin õigesti hingama ja oh man kuidas see hingamine sünnitusel aitas. Sünnitusel ei tohiks mõelda, et mingid hääled pole naiselikud või on niisama koledad. Kui karu või ilvese hääl sulle jõudu annab, siis just nii teedki. Ka joogas võttis mul tükk aega, et julgeda tunnis lõvi hingamist õigesti kaasa teha, aga kui see lõpuks välja tuli, oli see tohutult vabastav kogemus.

Ka sünnituse füüsilisele osale aitas jooga korralikult kaasa. Kui ikka oled mõnda aega puusade avamist harjutanud ja kannad maas korrektselt squattinud, ei ole sugugi keeruline seda kõike pärispäeval teha. See squat on seejuures väga mõnus, kuna vaagen on siis kenasti avatud ja beebi saab lupsti välja tulla. Tšau, Nora!

Samuti sattusin ma kunagi Pinterestis lampi mingi artikli peale, mis väitis, et datlite söömine raseduse lõpus viib kiirema ja meeldivama sünnituseni. Googeldasin natuke juurde ja leidsin, et selle kohta on isegi uurimus tehtud ja tegu polegi täieliku jamaga. Ütleme nii, et päris iga päev ma kuute datlit ei söönud, aga kui vahepeal meelde tuli, läks neid ikka paar tükki päevas. Mulle sobis ka see, et datlid vähendasid tunduvalt mu pöörast magusaisu ja seega olid ka šokolaadiarved väiksemad.

Veel jõin lõpu poole nõmmliivateed, mis peaks olema selline looduslikult lõõgastav, rahustav ja isegi valuvaigistav ravim. Võimalik, et koostöös datlitega oli sellest kõigest tõesti kasu (ning ei tohiks muidugi unustada sünnituseelset pitsat!) ja tänu sellele õnnestuski mul esimene laps sünnitada vaid kaheksa tunniga ja seejuures seda ilma valuvaigistite ja rebenditeta. Igal juhul hea meelde jätta ka beebi #2 puhul :D

Titega vegan burksi söömas. Aitäh, Burger Box, et olemas oled!

Veel oli minu jaoks oluline see, et Tonis oleks sünnitusel toimuva osas võimalikult teadlik. Kuidas ta muidu saaks mind aidata ja toeks olla? Seega surusin kõik valehäbi maha ja rääkisin talle võimalikult ausalt kõigest, mida ma lugenud olin. Häältest, kakast, valudest, jne. Me oleme teineteisega suhte algusest peale väga avatud olnud ja see tegi need vestlused kindlasti palju lihtsamaks. Paar päeva enne sünnitust vaatasime ka filmi Orgasmic Birth, mis andis päris hea ettekujutuse kodusünnitusel toimuvast ja tõi ka võrdluse haiglasünnitusega. Igal juhul andis see kindlust, et teeme õiget asja.

Jõudsime veel käia ka Pelgulinna haigla tugiisiku loengus, mis oli väga tore ja lõbus, aga seal oli minu jaoks liiga palju inimesi, mistõttu käis kõik väga kiiresti ja jäi natuke liiga pealiskaudseks. Sünnitusel näitas mu ämmaemand ühte väga head massaažitehnikat, kus ta nagu väristas sõrmedega mu alaselja lihaseid ja see oli tohutult vabastav ja isegi valuvaigistav. Lasen vahel Tonisel seda siiamaani teha, kui selga liiga palju stressi kogunenud on.

Tänu positiivsele kodusünnituse kogemusele on meil kindel soov ka järgmine laps kodus sünnitada, kui loodus selleks vähegi võimaluse annab. Loodan vaid, et järgmise beebiga kulgeb rasedus sama muretult ja kergelt. Ma mõtlesin tegelikult juba pool tundi pärast sünnitust, et päris äge oli ja võiks uuesti, nüüd siis vähemalt teaks, mida õigesti teha :D Ning kuna rahvusvaheline kodusünnituse päev oli vaid kaks nädalat pärast Nora sündi, sain ma sellest ka TV3 kaamera ees rääkida. Ei, meile ei makstud selle eest, lihtsalt oli tore seda kogemust jagada :)

TV3 tehtud klippi saab vaadata siit.